28. Toitumine

Vaatamata intensiivsetele toitumisalastele uuringutele viimastel aastakümnetel, pole uurimistulemused suutnud pakkuda ühtegi selgelt tõestatud ja alati toimivat nõuannet, kui mitte arvestada valikust kõige ebapopulaarsemat — mõõdukas või lausa tagasihoidlik söömine on ainuke tõestatud dieet, mis mõjub peaaegu alati tervisele ja enesetundele hästi.


Elustiili- ja terviseajakirjad ning veebilehed paiskavad meediasse aukartustäratava tempoga üha uusi võlutoite, olgu nendeks siis loodus- ja aiasaadused või sünteetilisel moel saadud ained, mida nimetatakse sageli ka toidulisanditeks. Kõikidel neil on justkui vähem või rohkem imettegevad omadused ning võime inimesi tervendada paljudest haigustest. Julgemad tulevad välja isegi universaalsete toiduainete või -lisanditega, mis aitavat ravida mistahes häda.

Näitena mõned pealkirjad meediast:

  • „Kanepiseemned ja -õli toovad hea tervise“
  • „Seened on tervislikud“
  • „Vitamiinid, mis kaitsevad ja parandavad DNAd“
  • „Arbuusi tervislikud omadused“
  • „Veiniäädikas — iidne ja moodne imeravim“
  • „Kasulik kookosõli“
  • „Tervendav tooršokolaad“
  • „pH-toitumine kaotab kilod ja haigused“
  • „Uriinijoomine — iidne ja tulemuslik“

Ma ei soovi vaidlustada ülalmainitud abivahendite positiivset mõju paljudel juhtudel, kuid siiski puudub meil alus väita, et eksisteerib mingi universaalne imerohi või elustiil, mille automaatsel järgimisel saavutaksime suurepärase tervise.

Kui tõemeeli hakata tarbima toiduaineid neis sisalduvate ainete pärast, jõuame kiiresti ummikusse. Meie kehal on vaja mikroskoopilistes kogustes tohutul hulgal erinevaid aineid, mille olulisel vajakajäämisel tekivad varem või hiljem negatiivsed kõrvalnähud, mida siis sageli haigusteks nimetatakse. Neid vajalikke aineid on nii palju, et on täiesti võimatu jälgida kõikide nende piisavat manustamist.

Ideaalis on meie kehal „sisseehitatud” programm, mis tekitab meis isu toitude järele, mille koostises on meile vajalikud toitained. Kuna inimese liikumapanevaks jõuks on emotsioonid, siis lükatakse meie keha toitumisprogramm teadvustamata emotsioonide poolt sageli kõrvale ja asendatakse pealesurutud lohutust või hingelist tühimikku täitva toitumisprogrammiga — emotsionaalse söömisega. Teiste sõnadega, kui meie olemus ei ole piisavalt homogeenne — meie madalamal, materiaalsel energiakehal puudub piisav side meie vaimse kehaga, Vaimse Minaga, siis me püüame seda tühjustunnet kompenseerida asendustegevusega. Selleks ongi sageli tasakaalutu toitumine. Kuna paljud inimesed ei ole kontaktis oma vaimse olemusega ning eitavad üldse oma vaimset aspekti, siis toob see endaga kaasa uskumuse, et ainult füüsiline mateeria suudab meie elu mõjutada. Seega püüavad need inimesed alateadlikult oma elu vaimse elu puudujääke korvata füüsiliste vahenditega — näiteks söömisega. See on siiski lootusetu tegevus — füüsiline mateeria ei suuda iial täita vaimset tühimikku.

Vääruskumustel ja allasurutud emotsioonidel põhinevad toitumishäired võivad esineda peidetud kujul — paljud ei pea neid toitumishäireteks, vaid usuvad tõemeeli, et teisiti toitumine õilistab neid, kiirendab vaimset arengut ning muudab nad vaimseteks. Üks tuntumaid selle valdkonna nähtusi on taimetoitlus, eriti toortoitumine. Ehkki on inimesi, kelle jaoks on see õige ning loomulik, on enamik selle nähtuse harrastajaid enesele teadvustamatult toitumishäire ohvrid.

Taimetoitlus on sageli ennast vaimseteks pidavate inimeste üheks viisiks anda teada oma vaimsest teest — söön taimetoitu, järelikult olen vaimne. Teadvustamatule tasandile jääb aga pahatihti varjatud kujul vaimne uhkusetunne ehk „ma olen niiiii vaimne” — hästipeidetud üleolekutunne nende inimeste suhtes, kes ei kasuta vaimseid termineid ega mängi meiega sama vaimset mängu. Kuna vaimsetes ringkondades peetakse liha söömist mittevaimseks, siis juhtub siin sama, mis paljudel vaimsetel inimestel juhtub ka negatiivsete emotsioonidega — need surutakse alla (nagu ka soov süüa vahel liha). Kuna vihane olla ei ole vaimne, siis paljud vaimsed inimesed suudavad kanda „hea inimese” maski enamiku ajast, mil nad on avalikkuse ees. Kodus või kitsamas ringis, eriti paarisuhtes, ei jaksata sageli enam allasurumist jätkata ning lähedased saavad tunda seda, mida ei tohiks olemas olla ja mida me eitame.

Sarnaselt psühholoogilisele lõhenemisele (varjatud vihane inimene ja nähtav hea ning vaimne inimene) surutakse alla ka keha loomulikud toitumisvajadused ning asendatakse need sellega, mida antud vaimne mõtteviis sobivaks peab. Ning meie teadlikul meelel ei ole vähimatki probleemi leida kõige selle põhjendamiseks aukartustäratavat argumentide hulka, leides ümbruskonnast näiteid oma tee õigsuse kohta ning ignoreerides fakte, mis seda ümber lükkavad või öeldes lihtsalt: „erandid kinnitavad reeglit”.

Tänane elu planeedil Maa on siiski selline, et rõhuv osa inimesi peaksid mingil määral liha sööma. Liha söömisest täielik loobumine ei lahenda tänaseid probleeme ühiskonnas ja keskkonnas. Ja just paljud vaimsed inimesed peaksid liha sööma, sest olles häälestunud elu vaimsetele aspektidele, on neil oht kaotada side füüsilise reaalsusega ja jääda hõljuma vaimsetesse ideedesse ning ootama, mil teised ärkavad, selle asemel, et aktiivselt elus osaleda ja vaimseid aspekte igapäevastesse tegevustesse tuua. Süües mõistlikul määral liha, saame me paremini maandatud — kontakti igapäevase reaalsusega ning suudame praktilisel tasemel asju korda saata.

Kuidas lihasöömine meid siin aitab?

Tõepoolest, liha söömine ei ole kõrgel vaimsel arengutasemel olevale ühiskonnale kohane tegevus. Vaadates aga maal toimuvat, ei ole meil mingit alust väita, et mõni ühiskond oleks siin kõrgel vaimsel tasandil — parimal juhul on eesrindlikumates ühiskondades saavutatud tagasihoidlik füüsilise vägivalla tase, kuid emotsionaalse ja mentaalse tasandi nähtused on varjatumad ja selles vallas on arenguruumi veel väga palju — enamik tööst seisab alles ees.

Võttes omaks „kõrgema” sagedusega füüsilise toitumise, milleks näiteks oleks ka taimetoitlus, häälestume me füüsilisele reaalsusele, mida veel maa peal palju ei eksisteeri. Seega meie võimalus mõjutada füüsilises plaanis toimuvat jääb tagasihoidlikuks, piirdudes üksikute inimgruppide, liikumiste ja asukohtadega.

Mõistlik lihasöömine aga aitab häälestada meie kehameele fookuse „madalamale” sagedusele, mis vastab praegu meie ühiskonnas domineerivale füüsilisele reaalsusele. Olles kontaktis reaalse olukorraga, suudame me leida oma vaimsetele (Alfa aspekt) ideedele praktilise lahenduse olemasolevas olukorras (Oomega aspekt), nii, et see aitaks seda olukorda sammukese parandada. See on veidi sarnane sukelduja olukorraga — väike lisakaal aitab kiiremini põhja jõuda ning seal toimetada, liigne lisakaal võib aga sinna siduda...

Ehkki mitte kõik vaimsed inimesed ei pea liha sööma, on see siiski sageli üheks teguriks, miks nende mõju meie igapäevasele elule on väiksem, kui nad ise sooviksid. Nende ideed ja nõudmised on küll kantud parimatest motiividest, kuid need on siiski tasakaalust väljas elu Alfa aspekti poole. Kui me soovime elu mõjutada, siis ei piisa üllatest ideedest, vaid on vaja ka praktilist leidlikkust ja reaalsustunnet, et teada, milliseid reaalseid samme oma eesmärkide saavutamiseks astuda.

Et mõistlik lihasöömine aitab paremini saavutada kontakti füüsilise reaalsusega, siis muudab see sageli ka tavapärase töölkäimise mugavamaks ja kergemaks — see ei tundu enam nii ebavaimsena, kust nädalavahetuse vaimsele seminarile põgeneda…

Ehkki me oleme harjunud uskuma, et toitumine annab meile energiat, ei ole see väide siiski päris korrektne. Nimelt eluenergia — see, mis teeb elu nauditavaks ja „paneb lambi särama” — ei tule mitte toidust, vaid vaimsest reaalsusest, meie Vaimselt Minalt. Toitumise kaudu saab inimese keha selle füüsilised koostisosad, seega peab toitumine olema eelkõige mitmekesine, sisaldades nii toortoitu kui ka töödeldud toitu, nii loomseid kui ka taimseid valke, süsivesikuid ja rasvu. Mitte ükski dieet — ei taime- ega toortoit — ei asenda vaimse ehk eluenergia puudujääki. Siiski, kui osa eluenergia voolust on takistatud meie füüsilise keha ebapuhtuse tõttu, siis puhastades oma füüsilist keha ning toitudes mõistlikult, võib saavutada korraks tuntava eluenergia tõusu. Kuid sellel on oma piir, teatud tasemest alates toitumise parandamine enam tulemust ei anna. Sarnane on olukord ka igasuguste vitamiinide ja muude võlurohtudega. Kui meie organismis on mingi konkreetse elemendi puudus, siis selle elemendi puudust korvav manustamine annab tuntava efekti — edaspidine tegevus aga praktiliselt mingit mõju ei oma.

Just vaimsel ehk eluenergial on võime kasutada meie poolt tarbitavat toitu keha ülesehitamiseks ning süsivesikuid füüsilise liikumis- ja soojusenergia tekitamiseks. Seega keskendumine toitumisele ei ole lahendus. Kui me ei pööra tähelepanu sellele, mis toimub meie alateadvuses, eriti selle emotsionaalses ja mentaalses spektris, siis ei ole meil kunagi võimalik mõista oma haiguste tegelikke põhjuseid ning me jäämegi otsima uut võlutoitu.

Tähtis ei ole see, mis suhu pannakse, vaid see, mis suust välja tuleb!

Teiste sõnadega — mitte meie toitumine ei ole otsustava tähtsusega, vaid meie uskumused, mõtted, ootused, emotsioonid, motiivid, sõnad ja teod ehk see, mis meist „välja tuleb”, määravad meie elu, tervise ja saatuse.

Emotsioonid mõjutavad geenide, hormonaal- ja närvisüsteemi kaudu meie kehas toimuvat. Näiteks allasurutud hirm või viha sunnib neerupealseid tootma adrenaliini, mis ülemanustamise tulemusena ladestub kehasse mürkidena. Seda on võimalik mõningal määral kompenseerida hea toitumise, spordi ja muude tervisliku eluviisi komponentidega, kuid varem või hiljem saab kriitiline piir täis ning kuhjunud mürgid koormavad keha üle, mis väljendub organite düsfunktsionaalsuse ja haiguste näol.

Seega ütlus „sa oled, mida sa sööd” sisaldab küll tõe elementi, kuid jätab suurema osa tõest mainimata. Lisaks sellele oled sa, mida sa tunned või mida sa mõtled, seda eriti alateadvuse tasandil. Näiteks, kui meie alateadvuses on palju teadvustamata hirmu, siis mingigi turvatunde saamiseks üritab keha automaatselt polsterdada ennast rasvakihiga. Sellisel juhul on võitlus tervisliku kehakaalu eest väga raske võitlus — keha teeb kõik, et oma võltsturvalisuse tunnet säilitada. Parem võltsturvalisus kui täielik sisemine turvatunde puudumine…

Rasvumisprobleemid on sageli lahendatavad psühholoogi juures. Alustades oma lahendamata psühholoogia tervendamist, tuleb protsessi toetada siiski ka füüsilisel tasandil. Viimasest üksi ei piisa, aga piirdudes ainult psühholoogi seanssidega, teeme oma tervenemise oluliselt raskemaks — ka kehal on oma inerts ja mälu. Kui me oma keha jääkainetest ei puhasta, võib kohtumine allasurutud emotsioonidega osutuda üle jõu käivaks.

Kuidas siis teha oma individuaalsed toiduvalikud?

Kui teeme oma toiduvalikud intuitiivsel alusel, siis oleme tõenäoliselt õigel teel. Kui aga lähtume toitumisel filosoofilistest, keskkondlikest või loomakaitse põhimõtetest, siis ei ole need enam meie keha, vaid grupilise maailmavaate otsused. Need otsused ei teeni enam meid, vaid mingi massiteadvuse kogumit. Kuid ka intuitsiooniga tuleb olla ettevaatlik. Intuitiivne signaal on nõrk, emotsionaalne iha mingi toidu järele võib olla aga väga tugev ning kerge on neid omavahel segamini ajada. Siin aitab mõistlikkuse ja parajuse printsiip — vältida tuleb äärmusi ja liialdusi. Siiski võib sõnastada mõned põhimõtted — vältida tasuks üldiselt rämpstoitu, punast liha, suhkrut ja alkoholi.

Käesoleva artikliga ei soovi ma öelda, et osal inimestel ei oleks mõistlik olla taimetoitlased, toortoitlased või lausa valgus- ehk praanatoidulised. Pigem soovin juhtida tähelepanu meie toitumisvalikute motiividele — kas me ikka teame oma toiduvaliku tegelikke motiive ning kas meie valik tõesti ka parimas mõttes meid teenib?