29. Kuidas tekivad otsused?

Üks olulisemaid universaalseid seadusi on vaba valiku seadus, mis elu igas olukorras seab meie ette vähemalt kaks valikuvõimalust. Ehkki enamiku inimeste isiklik kogemus viitab sageli olukordadele, kus valikuvõimalusi justkui ei olnud, on see siiski vaid psühholoogiline illusioon — võimetus või tahtmatus teha tavapärasest teistsugust valikut ning seda võimalust märgata.


Vaba valiku seaduse mõistmine võib esmapilgul tunduda lihtsana, kuid tegelikult on selle rakendamisel sügavamad kihid. Näiteks on meil vaba tahte seaduse alusel võimalik loobuda oma vabast tahtest. Selle aluseks on sageli hirm vastutada oma otsuste tagajärgede eest, eriti aga hirm tagajärgedest tulenevate emotsionaalsete seisundite ees — olles teinud ise otsuse, ei ole meil hiljem kellelegi näpuga näidata. Seetõttu on paljud inimesed teinud oma viimase vaba valiku, loobudes teadlikust otsustamisest, jättes selle ego ja väliste autoriteetide kanda. Selline olukord annab neile võltsi süütuse tunde — kui midagi läheb viltu, siis see ei olnud nende otsus ning süüdi on alati keegi muu. Ideaalis peaks vaba valiku tegema meie Teadlik Mina ehk eneseteadlikkus, lähtudes Vaimse Mina juhtimisest. Kui aga ühendus Vaimse Minaga on katkenud, siis peab juhtimine tulema mujalt ning selleks saabki vale-mina ehk ego ning koos sellega mõni väline autoriteet.

Tinglikult on otsustamisel kolm võimalikku mudelit:

  1. Emotsionaalne ehk reaktiivne otsustusmudel.
  2. Ratsionaalne ehk mentaalne otsustusmudel.
  3. Intuitiivne ehk proaktiivne otsustusmudel.

Emotsionaalne ehk reaktiivne otsustusmudel

Emotsionaalne otsustamine on inimkonna hulgas kõige levinum viis välistele stiimulitele reageerida. Kui inimese emotsionaalkeha on saastunud allasurutud ja teadvustamata negatiivsetest emotsioonidest, siis iga meie jaoks väärtushinnangut omav väline ärritaja kutsub esile meis oleva emotsiooni võimendumise ehk emotsionaalse reaktsiooni, millele koheselt järgneb tegutsemine. Ehkki meie ees on alati valik reageerida või mitte reageerida, osutub mittereageerimine emotsionaalse koorma tõttu meile sageli üle jõu käivaks. Praktiliselt on inimene sellisel juhul nagu automaat — teatud „nupuvajutusele” järgneb alati kindel reaktsioon ning selle inimese enda arvates on tema käitumise põhjustajaks alati väline ärritaja. Emotsioonidesse uppunud inimesel on väga raske näha, et välise ärritaja ning meie reaktsiooni vahele jääb imeväike ajavahemik, mil tegelikult tehakse otsus ja et seda otsust ei tee mitte meie ise teadlikult, vaid selle teeb alateadvuse tasandil meie vale-mina ehk ego. Ja kuna ego ei ole loov, vaid on oma olemuselt lihtsalt üks suur hulk alateadvuses olevaid programme, siis ainuke, mida temalt oodata võib, on juba tuntud programmi käivitamine ja mahamängimine.

See, et enamiku inimeste emotsionaalkehad on äärmiselt saastunud negatiivsetest teadvustamata emotsioonidest, on just üheks oluliseks põhjuseks, miks planeedi Maa ajalugu on põhiliselt vägivalla ja sõdade ajalugu. Kuna meie taju ei ole puhas, vaid on eelarvamuste ja emotsioonide poolt moonutatud, siis kalduvad emotsionaalsed inimesed paljusid väliseid neutraalseid sündmusi tõlgendama ähvarduste ja ohuna ning see vallandab automaatse põgene-või-võitle-stsenaariumi. Võitlusse astumine toob omakorda kaasa teise osapoole võitluse, mis jällegi võimendab meie võitlushimu ning nii on see kestnud aastatuhandeid ja veelgi enam. Kui lääneriikide elanikkonnast juba arvestatav osa, eriti selle progressiivne eliit, on sellisest emotsionaal-reaktiivsest otsustusmudelist (või õigem oleks öelda — otsustamatuse mudelist) välja kasvanud, siis enamik muust maailmast, eriti Lähis-ida, Araabiamaad ja Aafrika, elab veel suures osas kontrollimatute emotsioonide koorma all.

Ka eraelu tasandil on emotsionaalsete inimeste lähisuhted määratud kandma jojo mustrit. Tajufiltri ebapuhtusest tulenevalt saavad paljud välised signaalid tõlgendatud ähvarduse või solvanguna ning algus perekonnatülile on pandud. Ükskõik kui paljudel kursustel ka käia, mis tehnikaid õppida või kuidas iganes oma mehelikkust/naiselikkust äratada, jojo tüüpi tüli ja leppimise muster pöördub meie ellu varsti tagasi, sest alateadvusesse kuhjunud negatiivsed emotsioonid on seal kogu aeg stardivalmis. Mõninga aja möödudes võime vaid nentida — tahtsime parimat, välja tuli nagu alati.

Ratsionaalne ehk mentaalne otsustusmudel

Vahe ratsionaalsete ja emotsionaalsete inimeste vahel on tinglik, sest kõikidel inimestel on energiakehas teadvustamata negatiivseid emotsioone ning enamikul meist on ka vähemalt elementaarse mõtlemisvõime alged olemas. Vahe kahe mudeli vahel on pigem statistiline — kas enamik meie otsustest on tehtud emotsionaalselt, lihtsalt reageerides välisärritajatele, või võtame me hetkeks aja maha ja analüüsime olukorda enne otsuse tegemist ja tegutsemist. Enamik inimesi, kes on oma mõtlemis- ja analüüsivõimet treeninud, suudavad vähemal või rohkemal määral väljuda reaktiivse otsustamise faasist ning enne otsustamist järele mõelda. Peaaegu igal ratsionaalsel inimesel on siiski omad automatismid, mille puhul on reaktsioon automaatne ning otsust ei tehta teadlikult, vaid teadvustamata emotsioonide baasil. Vahe emotsionaalsete inimestega on see, et need automatismid ei domineeri, vaid ilmutavad ennast vaid osades elusituatsioonides või kui ärritaja tugevus ületab kriitilise piiri.

Just kriitilise arvu inimeste jõudmine ratsionaalsele tasandile on loonud aluse suhtelisele heaolule ja rahule lääneriikides. Ei ole vaja palju analüüsida, mõistmaks, et emotsionaalne reageerimine, tülid ja kättemaks halvendavad kõikide osapoolte elu. Otstarbekam on püüda leida vastastikku aktsepteeritavaid kompromisse.

Emotsionaalsete inimeste üheks tunnuseks on mustvalge mõtlemine. Sellega kaasneb tugev polariseerumine heaks ja halvaks, liitlasteks ja vaenlasteks, omadeks ja võõrasteks, ilusaks ja koledaks jne. Ratsionaalse inimese puhul on sageli domineerivaks n-ö hall mõtlemine — kõik käib, kõik on suhteline, kõik maailmavaated on võrdväärsed, pole vahet, mida teha, kelle heaks töötada või kuidas oma aega veeta. Kuna mentaalsetel protsessidel puudub sisseehitatud väärtuste süsteem, siis on ratsionaalselt tasandilt ülesehitatud ühiskondade ja süsteemide oluliseks miinuseks kõrgemate ideaalide ja eesmärkide puudumine. Heaolu muutub ühiskonna kõrgeimaks eesmärgiks ning see viib lõpuks ühiskonna kokkukukkumiseni, nagu juhtus näiteks Rooma impeeriumiga.

Intuitiivne ehk proaktiivne otsustusmudel

Ratsionaalne otsustusmudel on oma olemuselt piiratud — see jagab maailma eraldiseisvateks nähtusteks ning püüab siis nende eraldiseisvate nähtuste mõju mingile teisele uuritavale nähtusele välja arvestada. Võttes arvesse elu äärmist komplekssust ning keerukust, on mehaanilis-algoritmilisel prognoosimisel selged piirangud. Selleks, et näha suuremat pilti ning kõikide nähtuste seotust, on vaja teistsugust lähenemist ehk paradigmat.

Intuitiivne otsustamine baseerub meie ühendusel Vaimse Minaga, kes näeb alati suuremat ehk tervikpilti ning kes siis püüab meile taipamise näol infot anda otsuse tegemiseks. Takistuseks taipamise tekkimisele ehk intuitsiooni tööle on emotsionaalne ja mentaalne „müra”, mis takistab suhteliselt nõrgal intuitiivsel signaalil meieni jõudmist. Tinglikult võib olukorda võrrelda ilma vaatlusega läbi kardinatega kaetud akna. Rasked külgkardinad (teadvustamata negatiivsed emotsioonid) lasevad vaevu valgust läbi ning meil saab tekkida vaid udune ettekujutus väljas valitsevast ilmast. Kerged tüllkardinad (meie teadvustamata mõtted, kinnisideed ja uskumused) paistavad oluliselt enam läbi ning meil on tunduvalt parem arusaamine välistingimustest. Kui aga akna ees enam kardinaid ei ole (emotsionaal- ja mentaalkeha on puhastatud), siis on meil selge ülevaade väljas valitseva ilma kohta ning võime endale sobiva riietuse valida (teha teadliku ja ka pikas perspektiivis targa valiku).

Kuna praktiliselt kõikide inimeste emotsionaal- ja mentaalkehad on vähemal või rohkemal määral saastatud, siis ei saa me öelda, et on inimesi, kelle kõik valikud ja otsused on intuitiivsed. Siiski, järjest enam inimesi suudab üha sagedamini eemaldada emotsionaalsed ja mentaalsed „kardinad” ning tugineda oma otsustes intuitsioonile.

Tasub teada, et paljud emotsionaalse otsustusmudeli faasis olevad inimesed peavad oma emotsionaalse surve all tehtud valikuid ja otsuseid intuitiivseteks, teadvustamata, et intuitsioon ei avaldu survena, vaid jätab alati valikuvõimaluse, samas kui emotsioon avaldub kohati vastupandamatu surve või tungina, tekitades illusiooni ja tunde, et meil pole valikuvõimalust.

Intuitiivne otsustamine ei tähenda emotsioonidest ja mõtlemisest loobumist, vaid nende vangistusest vabanemist. Emotsioonid ja mõtted peavad olema meie teenrid, kui me neid vajame, mitte muutuma meie peremeesteks, kelle tujude järgi me tantsime, nagu inimkonna enamikuga kahjuks praegu on.

Millal tekivad esimesed intuitiivsel otsustusmudelil baseeruvad ühiskonnad?

Nii nagu ratsionaalsed ühiskonnad ei saanud tekkida enne süstemaatilist mõtlemise õppimist ehk üldse haridussüsteemi tekkimist, nii ei saa ka intuitiivne ühiskond tekkida enne vastavate eeltingimuste täitmist. Nendeks tingimusteks on mõistmine, et meie meele seisund ehk psüühe olukord on aluseks intuitsiooni toimimisele või mittetoimimisele ning siis vastava koolitussüsteemi loomine, kus inimesi õpetatakse oma psüühet tundma ning selle probleeme lahendama. Loomulikult ei ole see võimalik ainult seadusemuudatusega või targa juhi eestvedamisel — nii nagu hariduse jõudmine massidesse võttis aega aastasadu, nii vajab ka liikumine intuitiivsele otsustusmudelile ja ühiskonnale aega ja pingutust. See protsess ei pea tingimata sajandeid kestma, kuid ilmselt on läbimurdeks vajalik vähemalt kolme põlvkonna jagu aega. Individuaalsel tasandil võib igaüks meist oma lahendamata psühholoogia siiski ette võtta ning jõuda mõne või mõnekümne aastaga intuitiivse otsustusmudelini.

Vaadates maailmas toimuvat, tundub, et ratsionaalne otsustusmudel on saavutanud lääneriikides oma lae ning edasine haridussüsteemi parandamine mingit olulist tulemust ei anna. Selleks, et teha kvalitatiivset hüpet, tuleks seda teha soovivatel ühiskondadel hakata tunnistama inimese vaimse aspekti olemasolu ning püüelda tervikliku ja integreeritud keha-hing-vaim inimese poole. Ka meie püüdlused kooliharidust reformida ei ole tõenäoliselt edukad enne, kui mõistame inimese hingelis-vaimset (psühho-spirituaalset) olemust ning õpetame lapsi oma psüühega, aga eriti just emotsioonidega, hakkama saama. Keskendudes heaolule, me kaotame selle (nagu juhtus Rooma impeeriumiga), keskendudes vaimsele arengule, saame heaolu pealekauba.

Lõpetagem siin piibli tsitaadiga:

„Enne taotlege Jumalariiki ja kõik muu antakse teile peale”.