33. Valgustunud. Kuidas edasi? (I.)

Vastus 8. artikli „Vaimsed ehk spirituaalsed tsüklid“ lugeja küsimusele:

„Kuidas mõista seda, kui maailm on must ja valge, hea ja halb, all ja üleval, ilus ja kole — n-ö tasakaalus — on siis üldse võimalik, et kõik inimesed jõuaksid valgustuseni?

Siis, kui oleks nii, et kõik inimesed saaksid loojaks ja mõtleksid nagu Kristus ja teeksid „õigeid" asju, kuhu siis veel areneda oleks? Kas see muudaks elu maa peal ja kuidas ja kas ainult maa peal või kogu universumis?

Kas inimene saab ise aru, kui ta saab „nägijaks" või tundub see temale sellel hetkel juba n-ö loomuliku olekuna?“


I osa

Kuidas mõista seda, kui maailm on must ja valge, hea ja halb, all ja üleval, ilus ja kole — n-ö tasakaalus?

See, kuidas me asju ja nähtusi näeme hea ja halvana, ilusa ja koledana ei tähenda, et maailm ongi selline, vaid seda, et peaaegu kõikide inimeste taju on saastatud duaalsusteadvusega, mille tõttu me tajume maailma eelkirjeldatud moel. Kui me paneme ette roosad prillid, siis saab kogu maailm meie jaoks roosaka varjundi, sõltumata sellest, kas selles maailmas kübetki roosat on. Antud juhul on aga meie „prillid” oluliselt keerukama konstruktsiooniga ning me võime nimetada neid prille (ebapuhtaks) tajuks. Ka psühholoogid on selleni jõudnud, et meie taju sõltub kogemustest, mõtetest ja tunnetest. Võime öelda, et meie taju on meie kogemuste, mõtete ja tunnete poolt värvitud.

Me võime tunda, nagu karupoeg Puhh, keda Chistopher Robin trepist alla tulles järele lohistas ja kelle pea seejuures vastu igat trepiastet toksis. „Huvitav, kas see on ainuke viis trepist alla tulekuks,” arutas ta omaette, „või on ka mingeid muid võimalusi? Niipalju, kui mina mäletan — on see ainuke võimalus.”

„Huvitav, kas näha maailma hea ja halva või ilusa ja koleda vastandumisena on ainuke võimalus seda näha või leidub ka muid võimalusi? Niipalju, kui inimesed seda mäletavad — on see ainuke võimalus.”

Ajalugu tunneb siiski ka neid, kes tajusid maailma teistsugusena. Ühele neist saaks täna tõenäoliselt diagnoosiks „obsessiiv-kompulsiivne egomaniakk, kes ennast jumala pojaks nimetas” ning teine oleks ennast äärepealt džunglis surnuks näljutanud, enne kui „nägijaks” sai ning kesktee leidis.

Viimase üks kuulsamaid ütlusi on:

Tajule eelnevad meele seisundid
Nende jaoks on taju ülim
Mõeldes või tegutsedes saastatud tajuga
kannatus (probleem) järgneb sellele.

(Vaba tõlge inglise keelest):

Preceded by perception are mental states
For them is perception supreme
If with perception polluted one thinks or acts
suffering follows.

Missugune on siis see mitteduaalne ehk puhas taju?

Loomulikult ei ole seda võimalik sõnadega täpselt edasi anda. Seda on võimalik ainult ise läbi gnosise tunnetada — olles vastavas tajuseisundis — mitteduaalses teadvusseisundis. Katsuge kirjeldada päikeseloojangut ja selle ilu inimestele, kes pole päikest kunagi näinud… Arvestatava tõenäosusega sellised kuulajad kahtlevad teie loos või ei usu seda üldse, sest ka keegi teine ei ole seda näinud. Kui aga kuulaja oleks avatud, siis võiks ta öelda, et ehkki ma pole näinud, ei ole see veel tõendiks nähtuse võimatuse kohta.

Niisiis, selleks, et mõista mitteduaalset maailmavaadet ja taju, tuleb meil korraks vaadelda universumi kaht põhilist loovat jõudu, milleks on laienev ja kokkutõmbuv jõud (ka Alfa ja Oomega aspekt, mees- ja naisaspekt, yang ja yin). Kogu universum seisab koos nende jõudude tasakaalustatud ja harmoonilisel koostoimel, kusjuures universum on häälestatud selliselt, et laienev jõud on veidi tugevam kui kokkutõmbuv jõud. See fakt on (osaliselt) ka põhjuseks, miks meie universum paisub ning miks ta paisub kiirenevalt.

Selleks, et elu saaks üldse olemas olla, on vältimatult vajalik nende kahe jõu tasakaal. Kui oleks olemas ainult laienev jõud (või see oluliselt domineeriks), siis toimuks midagi sarnast nagu granaadi plahvatusel — kaos ainult suureneks ja osakesed eemalduksid üksteisest ilma kasvava keerukusega struktuuri loomata. Kui aga oleks olemas ainult kokkutõmbuv jõud (või see oluliselt domineeriks), siis kahaneks kogu olemasolev kiiresti olematuks punktiks ning tulemuseks oleks jälle eimidagi.

Konkreetsemaks näiteks sobiks siin laeva ujuvus. Selleks, et laev saaks merd sõita, peab vee üleslükke (laienev) jõud olema parasjagu suurem kui laeva raskusjõud (kokkutõmbuv jõud). Kui raskusjõud oleks suurem kui vee üleslükke jõud, siis laev läheks põhja, kui aga vee üleslükke jõud oleks oluliselt suurem, siis ei oleks laev enam (hästi) juhitav ning võiks minna karile. Seega, universum on algselt loodud nende kahe jõu peenes tasakaalus ning mõisteid hea ja halb ning ilus ja kole ei olnud olemas, vähemalt mitte sellistena nagu meie neid tunneme. Siiski, ka absoluutses mõttes on võimalik defineerida head ja halba, kuid seda siiski täiesti teistel alustel. Nimelt absoluutses mõttes on hea selline universaalsete jõudude rakendamine, kus nad on arenevas ja harmoonilises tasakaalus ning halb on selline universaalsete jõudude rakendamine, kus puudub harmoonia ja tasakaal, mille tulemusena ei looda uut ning puudub areng.

Sama printsiip kehtib mistahes nähtuse või protsessi kohta. Seeme (laienev jõud ehk meesaspekt) saab kasvada ainult siis, kui on olemas tema jaoks sobivad keskonnatingimused (kokkutõmbuv jõud ehk naisaspekt). Ka uus inimene saab sündida ainult kahe täiendi — mehe ja naise — koostööst. Kuid seoses inimkonna langemisega duaalsusteadvusesse väga-väga ammu, ei pea praegu uue elu loomiseks olema mehe ja naise vahel harmooniat. Sellise nõude olemasolul sureks inimkond täna kiiresti välja, sest rõhuv enamus inimestest ei ole harmoonilises teadvusseisundis, mille tõttu ei ole neil ka võimalik moodustada harmoonilist paarisuhet. Mitteharmoonilise loomisakti tulemusena sünnivad (vähem või rohkem) mitteharmoonilised lapsed, kellest saavad mitteharmoonilised täiskasvanud, kelle hulka me praktiliselt kõik kuulume.

Laienev ja kokkutõmbuv jõud ei ole teineteise suhtes mitte vastandjõud vaid täiendjõud, mille olemust iseloomustab suurepäraselt yin ja yang märk.

Niisiis, oma puhtas olekus on kõik toimuv kahe täiendjõu koosmäng ning nähtus, mida me nimetame arenguks, toimub seeläbi, et nende jõudude tasakaal on hästi veidi kaldu laieneva jõu suunas. Teiste sõnadega — püsivaks arenguks on vajalik teatud stabiilsus, mis loob aluse selle jätkusuutlikkusele. Stabiilsuse puudumisel muutub areng kiiresti destruktiivseks.

Kui me inimestena oleksime põhiliselt mitteduaalses teadvusseisundis, siis me ei näeks maailmas toimuvat kahe vastandjõu võitlusena, vaid tajuksime toimuvat hoopis täiendjõudude koostööna. Et aga enamik inimesi (välja arvatud väga üksikud erandid) on vähem või rohkem duaalsusteadvuse tajufiltri mõju all, siis oleme veendunud, et me peame võitlema headuse eest ja kurjuse vastu. Lahterdame sageli inimesed või nähtused mingite meelevaldsete kriteeriumite abil headeks ja kurjadeks, tarkadeks ja rumalateks jne. ning püüame kurjadest ja rumalatest mingil moel vabaneda või nad headeks ja tarkadeks teha, saamata aru, et need on suhtelised mõisted ning tulenevad meie tajufiltrist. Seega seni, kuni meie tajufilter püsib muutumatuna, ei kao ka kurjus ja rumalus kuhugi. Dualistlikud kurjus ja rumalus saavad kaduda ära AINULT koos dualistliku headuse ja tarkusega ehk siis, kui jätame maha kogu vastava mõõdupuu ehk tajufiltri ning oleme valmis nägema maailma mitteduaalsest vaatenurgast.

Viimasega ei taha ma öelda, et kui keegi lugejatest suudab selle sammu teha, siis kaovad maailmast ära sõjad ja kannatused. Seda mitte — küll aga juhtub see, et selline inimene ei kannata (psühholoogiliselt) enam ümbruskonnas toimuva duaalse võitluse tõttu. Ja kui piisavalt suur hulk inimesi (>10%) seda suudab saavutada, siis toob see endaga kaasa muudatused, mida me ei suuda isegi oma parimateski unenägudes ette kujutada.

Niisiis, meie tänane tasakaalutu maailm, mis väljendub kahe vastandi võitluses ja mida võime nimetada ka must-valgeks maailmavaateks, on algsete täiendjõudude väärastunud kasutamise tulemus. Viimane omakorda on aga aluse saanud inimeste teadvusseisundi järkjärgulisest langemisest väga pika aja jooksul, mis tõi kaasa ebapuhta taju ning täiendjõudude vääritimõistmise. Kui liikuda edasi duaalsusteadvuse suunas, siis jõuaksime näiteks perekonnaelus olukorrani, kus täiendamist ehk koostööd ei ole (või on vähe). Toimub pea lakkamatu (psühholoogiline) võitlus, mis ka tegelikkuses on paljudes perekondades mingil määral igapäevaelu reaalsuseks. Äriettevõtetes jõuab see olukorrani, kus ülemused ja omanikud võitlevad selle nimel, et töötajatele vähem maksta ja neid rohkem ekspluateerida ning töötajad püüavad omakorda tööst kõrvale hiilida või varastada, kui see on võimalik. Ka see nähtus on täna veel osa äriettevõtete jaoks reaalsus.

Tahan siinkohal teha väikese vahemärkuse esimese küsimuse kohta — nimelt nii looduslike, keskkondlike, majanduslike, ühiskondlike kui ka mistahes muude protsesside aluseks olevad jõud planeedil Maa ei ole täna tasakaalus. Praktiliselt kõik meie elus pendeldab kahe äärmuse vahel, olles paljude jaoks haruharva keskses tasakaalupunktis. Seega ilus ja kole, hea ja kuri ei ole omavahel mitte tasakaalus vaid võitluses. Ehkki teatud vaatenurgast võib öelda, et iga jõud tekitab sama suure vastasjõu ning need jõud justkui tasakaalustaksid teineteist, siis korrektsem oleks siiski öelda, et need jõud pigem nullivad teineteist, luues lõppkokkuvõttes eimidagi.

Vastandite koosmõju on oma olemuselt labiilne, täiendite koosmõju on stabiilne. Ilus ja kole või hea ja kuri ei loo paaris uut väärtust, vaid nad on vastandid ning nende vahel tekib vastuolu — ebakõla ehk disharmoonia. Võidurelvastumisele ehitatud rahu on ebastabiilne (nagu näitab ka tänane maailm), teineteisemõistmisele ja integratsioonile ehitatud rahu on aga stabiilne. Kahjuks viimase kohta ei ole tänapäeva maailmas palju häid näiteid, aga ehk näiteks Skandinaaviamaad või mingil määral ka Euroopa Liit sobiksid seda poolt esindama.

On see siis üldse võimalik, et kõik inimesed jõuaksid valgustuseni?

Enne, kui püüda vastata sellele küsimusele, peaksime defineerima sõna „valgustumine”. Sellele võib anda palju erinevaid, kuid siiski õigeid definitsioone ning seega minu poolt antu ei püüa kummutada teisi.

Mis on valgustumine?

Valgustumine on teadvusseisund, mille puhul me oleme vahetu kogemuse ehk gnosise kaudu saanud teadlikuks oma tegelikust vaimsest olemusest ning suudame seda teadvusseisundit püsivana hoida. „Mina ja mu Isa oleme üks” (Joh 10:30).

Selline definitsioon kajastab meie arusaamist valgustumisest kui lõpp-punktist. Õpingute eduka lõpetamisega klassiruumis nimega Maa peab tõesti kaasas käima ka valgustumine — üks ei saa toimuda ilma teiseta.

Ehkki see ei ole vale, kirjeldab ta ainult valgustumise staatilist poolt. Kui aga vaadata valgustumist kui protsessi, siis on see praktiliselt lõpmatu teekond, millega kaasneb pidev identiteedi ületamine ja eneseteadvuse kasv. Seega, vaadates teise nurga alt, on igasugune vaimne areng osa valgustumisprotsessist.

Läbi aegade on olnud hulk inimesi, keda loetakse valgustumise saavutanuiks. Esimese definitsiooni mõttes on neid inimesi olnud siiski väga üksikuid, kes on vastavad lõpueksamid füüsilises kehas olles sooritanud. Tuntumad neist on Jeesus Kristus, kes sooritas kehastuses olles Kristus-teadvuse eksami ning Gautama Buddha, kes oma maise elu ajal läbis Buddha-teadvuse initsiatsiooni (loe ka: 12. Buddha ja Kristus).

Paljud neist gurudest, keda nende õpilased ja austajad pidasid valgustunuteks, ei olnud seda siiski veel eksamitega vormistanud, kuid olid sellele lähedal ning sooritasid vastavad katsed tavaliselt mõne aastakümne jooksul väljaspool füüsilist kehastust.

Peale kosmilise kooli nimega Maa lõpetamist muutub valgustumine kui protsess meie elu sisuks — alles siis jõuab meieni tõeliselt arusaam kogu selle protsessi mastaapsusest ja ilust ning me asume rõõmuga sellele teele.

Pöördudes tagasi küsimuse juurde, kas kõik inimesed võivad valgustuda, siis siin tuleb eristada potentsiaalset ja praktilist aspekti. Kõikidel inimestel on olemas potentsiaal valgustuda. Iga eluvoolu loomise põhjuseks ja eesmärgiks on anda talle võimalus vaimselt kasvada, saada enamaks ning jõuda Looja teadvuse ja võimeteni. Ning mitte ainult eneseteadlik elu, vaid üldse kogu eksisteeriv teadvus, energia ja mateeria on varustatud tungiga saada enamaks. Siiski vaid eneseteadlikkust omavad olendid (näiteks inimesed) on võimelised ise seda protsessi kiirendama, aeglustama või ümber pöörama, sest neile on antud vaba valik. Ning vaba valik tähendab tõesti VABA valikut — kuni selleni välja, et meil on õigus valida taandareng (tavaliselt ise sellest aru saamata), mille tulemusena vastava valiku tegijad langevad lõpuks duaalsusteadvusesse. Universumi mastaabis on selliseid eluvoolusid vähe, kuid absoluutselt on nende hulk maises mastaabis siiski väga suur. Et mitte minna teemavälistesse detailidesse, lepime arusaamisega, et põhimõttel sarnane tõmbab sarnast, koonduvad need eluvoolud üksikutele planeetidele, millest üheks on Maa. Kuna Maa (nagu muudki planeedid) on oma olemuselt kosmiline peegel (loe ka: 21. ja 22. Kosmiline peegel), mis toob meie teadvuse ja hinge varjatud kihid füüsilisel tasandil nähtavale, siis elu sellisel planeedil ei ole tavaliselt kerge. On väga vähe inimesi, kellel ei esineks psühholoogilisi probleeme, mille üheks oluliseks põhjuseks on Maa ja inimeste kollektiivse energiavälja saastatus.

Meie universumis ei ole palju planeete, mis oleks meie Maast veel madalamal tasandil, kuid neid siiski on. Tõepoolest — kui vaadata neid õudusi, mis toimuvad Aafrikas või Lähis-Idas, siis palju kehvemaks asi minna ei saa — siis ei oleks (eneseteadlik) elu enam võimalik.

Duaalsusteadvusesse langemine toob endaga kaasa negatiivse energia (karma) akumuleerumise meie energiakehas ehk hinges. Olles kord sattunud allakäiguspiraali, on võimalik, et toodame omale lõpuks nii suures koguses karmat, et meil ei ole enam praktiliselt võimalik selle koorma alt välja pääseda. Mõned eluvoolud võivad veeta erinevatel planeetidel ja isegi erinevates (ajaliselt järgnevates) universumites kehastudes mõnikord tinglikult miljardeid aastaid, jõudes punktini, kust tagasiteed ei ole. Mõningatel hinnangutel jõuaks ideaaljuhul 90% Maal täna kehastuvatest eluvooludest valgustumiseni, kuid realistlikult vaadates ei ületa see 80%-i. Kui kellelgi on hirm, et meie koduplaneet saab sõja või katastroofi tõttu hukka, siis see ei sega valgustumist taotlevatel eluvooludel seda saavutamast. Kellel selleks potentsiaali on, need jätkavad õpinguid (kehastumiste jada) teistes klassiruumides (planeetidel), nii nagu täna on Maa koduks eluvooludele väga paljudelt erinevatelt planeetidelt. Mis aga juhtub eluvooludega, kelle „aeg on täis saanud” või kelle karmakoorem on ületanud kriitilise piiri? Neile saab osaks nn Püha Tule rituaal ehk Teine Surm, mis on (äärmiselt lihtsustatud moel) veidi sarnane meile arvutimaailmast tuntud viirustest liigselt saastatud kõvaketta formaatimisega.

Niisiis, vaadates hinge tasandilt (rõhutan siin sõna hing, sest jutt ei ole inimtasandist või eluvoolu tasandist), on meil pikas perspektiivis ainult kaks võimalust:

  1. Valgustumine ehk ülestõusmine, millega kaasneb lõplik ja täielik duaalsusteadvuse ületamine ning vaimsesse sfääri siirdumine.
  2. "Teine Surm" ehk hinge „kustutamine”.

Viimane ei tähenda siiski Vaimse Mina ehk MINA OLEN Kohaloleku eksistentsi lõppu. Jäljetult kaob vaid hing ning sinna kuhjunud negatiivne energia. MINA OLEN Kohalolek alustab uuesti — n-ö puhtalt lehelt.

Lõppkokkuvõttes mõlema variandi puhul eluvool vabaneb hingest, mis oma olemuselt on lihtsalt „sõiduvahend” materiaalses maailmas osalemiseks. Esimesel juhul toimub hingest vabanemine hingeenergiate sublimeerimise ehk sageduse tõstmise teel järkjärgulise protsessina. Teisel juhul on aga piltlikult öeldes tegemist hetkelise armuandmisega. Kuid viimasel juhul on kogu senine töö raisku läinud, sest uut väärtust pole loodud.

Tõenäoliselt ei vasta eelöeldu meie senisele arusaamisele hingest. Hetkel on paljude inimeste seas levinud arusaam, et hing on surematu. Vastuolu selle väite ja minu kirjutatu vahel on siiski vaid näiv ja tuleneb sõna hing ebatäpsest kasutamisest. Sageli kasutatakse sõna hing, pidades silmas tegelikult vaimu või eluvoolu kui tervikut. Ning meie vaim ehk Vaimne Mina on tõepoolest surematu. Ka inimtervikut kirjeldav ütlus — keha, hing ja vaim — toetab tegelikult kaudselt eelöeldut. Keha ja hing on materiaalse (füüsilise, tunnete, mõtete ja identiteedi) maailma nähtused. Vaim aga vaimse ehk spirituaalse maailma nähtus. Ehkki vaimne ja materiaalne moodustavad ühe lahutamatu terviku, on nende vahel siiski osaliselt inimeste endi loodud loor — maya. Selle loori kõrvaldamine ongi üks valgustumise ehk ülestõusmise põhieesmärke.