34. Valgustunud. Kuidas edasi? (II.)

Vastus artikli „8. Vaimsed ehk spirituaalsed tsüklid“ lugeja küsimusele:

„Kuidas mõista seda, kui maailm on must ja valge, hea ja halb, all ja üleval, ilus ja kole — n-ö tasakaalus — on siis üldse võimalik, et kõik inimesed jõuaksid valgustuseni?

Siis, kui oleks nii, et kõik inimesed saaksid loojaks ja mõtleksid nagu Kristus ja teeksid „õigeid" asju, kuhu siis veel areneda oleks? Kas see muudaks elu maa peal ja kuidas ja kas ainult maa peal või kogu universumis?

Kas inimene saab ise aru, kui ta saab „nägijaks" või tundub see temale sellel hetkel juba n-ö loomuliku olekuna?“

Järg artiklile: 33. Valgustunud. Kuidas edasi? (I)


II osa

Siis, kui oleks nii, et kõik inimesed saaksid loojaks ja mõtleksid nagu Kristus ja teeksid „õigeid" asju, kuhu siis veel areneda oleks?

Planeet Maa, olles muuhulgas ka inimkonna kollektiivse alateadvuse kandja, on tänasel päeval äärmiselt saastunud negatiivsete emotsioonide, mõtete ja uskumustega, mille hulka kuuluvad näiteks (langenud teadvuse poolt tahtlikult propageeritud) uskumused:

  1. Vaimne olla on igav ning selleks, et saavutada Jeesuse või Buddha taset, tuleb meil tegeleda enesepiinamisega. Saades vaimseks, kaovad meie elust rõõmud.
  2. Vaimsel teel olijad teevad ainult „õigeid” asju.
  3. Kui saavutame Jeesuse või Buddha taseme, siis ei ole enam kuhugi areneda, sest maksimum on käes.

Enne küsitule vastamist peaksime heitma korraks pilgu neile uskumustele.

1. Vaimne olla on igav ning selleks, et saavutada Jeesuse või Buddha tase, tuleb meil tegeleda enesepiinamisega. Saades vaimseks, kaovad meie elust rõõmud.

Põhjuseks, mis võimaldab sellisel vääruskumusel levida ja inimeste alateadvusesse kinnistuda, on meie eristamisvõime (Kristus-teadvuse osa) puudumine. Me ei suuda intuitiivselt ära tunda õiget teed valest teest ning peame välist nn vaimset käitumist tõeliseks vaimseks teeks. Tõeline vaimne tee on sisemine tee ning on väga raske või isegi täiesti võimatu leida välist tegevust, mis mistahes kontekstis oleks vaimne, s.t tõstev. Ehkki on võimalik formuleerida printsiibid, mis peaaegu alati kehtivad, võivad tekkida olukorrad, kus vaimseks osutub hoopis vastupidine tegevus. Olgu selleks kas või teise inimese surma põhjustamine, ehkki see on pea alati tegu, mida ei tohiks teha. Ometigi võib näiteks arstidel tekkida situatsioon, kus patsiendil surra aitamine on parim võimalik valik.

Seega probleem seisneb selles, et me püüame defineerida „õige” teo mehaaniliselt, lähtudes oma piiratud (dualistlikust) arusaamisest. Kuna me näeme maailma kahe vastandpooluse võitlusena (me ei näe keskteed), siis on meil ainult kaks vastandlikku valikuvõimalust ning loomulikult eranditult kõik meie hulgast valivad oma hetke arusaamise kohaselt parima võimaliku variandi. Kuidas siis on võimalik, et inimesed on polariseerunud pea alati kaheks vastandpooluseks? See on võimalik tänu meie ebapuhtale tajule, mille tõttu suures plaanis jagunevad inimesed mistahes küsimuses kaheks vastandiks — laieneva ehk Alfa ja kokkutõmbuva ehk Oomega jõu esindajateks, kes tajuvea tõttu näevad vastasjõu esindajaid vaenlasena (mitte koostööpartneritena), keda tuleb kas ümber veenda või hävitada.

Duaalsusteadvuse teiseks väljendusvormiks on hall maailmavaade, mille puhul inimesed laskuvad kõikelubatavusse — kõik käib, pole vahet, kõik on suhteline, kõik maailmavaated on võrdsed. See on nende inimeste mõtteviis, kes on mõistnud must-valge maailmavaate piiratust, kuid ei ole veel jõudnud välja arendada eristamisvõimet, et teha vahet jätkusuutlikul ja arendaval tegevusel ning allakäiguteel. Halli maailmavaate heaks näiteks on avalikult ennast deemonite küüsis olevaks tunnistanud (satanist) Kaur Kenderi määramine Sirbi peatoimetaja kt-ks Lang ja Co poolt. Halli maailmavaate esindajaks pean siin Langi ja Co-d, kes ei tee vahet kultuuril — olgu kas või kehval ja antikultuuril. (Deemonitest ja hinge lõhenemisest on juttu: 32. Kadunud hingeosad)

Neid on vähe, kes on ületanud nii must-valge kui ka halli maailmavaate ning tajuvad maailma ja tegutsevad teistel alustel. 2000 aasta vanune mõistukõne on ka täna aktuaalne:

„Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse. Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.“ (Mt 7:13-14)

Seega, omamata eristamisvõimet (intuitiivset tõe äratundmist), püüame me seda korvata väliste tegevuste kirjeldamise abil või püüdes defineerida, mis on „vaimse inimese parameetrid”. Kuid meil ei ole mingit alust väita, et askeetlus, toortoitlus, ärielust või asjadest loobumine, ökondusega tegelemine, hea inimese maski kandmine või mistahes muu väline butafooria pikas perspektiivis meie arengule kaasa aitaks. Pigem vastupidi, olemusliku, sisemise maailmavaatelise arengu ja identiteeditunde transformatsiooni asemel keskendume me välisele ehk nähtumuslikule. Ja nähtumus jääb nähtumuseks, tekitades vaid vastuolu olemusega, mida tajume varem või hiljem sisemise konfliktina.

Ehkki nn väline tee on vajalik senikaua, kuni me pole leidnud sisemist teed, on just teadlik sisemine tee see, mis tekitab meis täitumustunde ja annab elule tähenduse. Tõeline sisemine tee ei ole kunagi igav — vastupidi, kõik muud tegevused kahvatuvad sisemise rõõmu kõrval, mida see võib pakkuda. Kuid nendel, kes seda veel avastanud ei ole, on seda väga raske mõista. Nad jäävad tihti veendunuks, et loobudes oma kiindumustest, sõltuvustest ja välistest autoriteetidest, jääb nende elu tühjaks.

Sisemine vaimne tee on sageli selline, mille puhul sind ümbritsevad inimesed isegi ei tea, et sa seda käid — selle kohta puuduvad selged mõõdikud ja välised märgid. Ehkki selliseid inimesi sageli ei mõisteta, on nendega koos töötamine või ühes seltskonnas viibimine omamoodi huvitav väljakutse. Nendes inimestes põleb sageli kustumatu „rõõmutuluke”, mis põleb mahedalt, ilma oluliste emotsionaalsete tõusude ja mõõnadeta.

2. Vaimsel teel olijad teevad ainult „õigeid” asju.

Paljud inimesed blokeerivad oma arengu, püüdes vältida vigu. Kuid ilma vigu tegemata ei ole võimalik õppida. Kui väike laps õpib käima, siis selleks peab ta tegema väga palju vigu ja kukkuma. Kui laps seda kardaks, siis ta ei õpiks kunagi käima ega ka palju muid asju tegema. Kuid vanemast peast võtavad paljud meist omaks uskumuse, et vigu ei tohi teha, et kord tehtud viga võib omada fataalset iseloomu. See toob endaga kaasa kapseldumise oma senistesse uskumustesse ning (vaimse) arengu seiskumise. Inimeste muutumine suletud süsteemiks, mis ei ole avatud mitte millelegi uuele, käivitab meis materiaalses sfääris tuntud termodünaamika teise seaduse analoogi. Selle kohaselt saavutab suletud süsteem madalaima võimaliku energiaga oleku, mida informatsiooniteooria terminites nimetame kaoseks. Just see nähtus on sageli üheks seniilsuse ja dementsuse põhjuseks — uue energia ja info puudusel olemasolev (välise) teadvuse struktuur desintegreerub kuni täieliku mälu ja mõtlemisvõime kaotuseni.

Vaid pidev sisevaatlus ja eneseületamine, mille üheks osaks on ka valede valikute tegemine, hoiab meid arengus ja meeleselguses.

Mistahes meie poolt tehtud vale otsus või viga on viga ainult senikaua, kuni me püsime samal teadvuse tasandil, mis põhjustas selle otsuse/vea tegemise. Kui meil on tahtmist uurida oma vea aluseks olevat teadvusseisundit ning seda ületada, siis muutub see viga hoopis abimeheks, astmeks meie vaimsel tõusul. Nii õiged kui ka valed otsused teenivad lõpuks sama eesmärki — aidata ületada meie tänast teadvusseisundit.

Veast kujuneb probleem meile siis, kui me keeldume oma viga tunnistamast ja  oma meeleseisundi eest vastutust võtmast, püüdes leida süüdlast väljastpoolt. Sellisel juhul muutub see viga meile astmeks allakäiguspiraalis, millele võib järgneda üha järgmine ja järgmine viga, kuni lõpuks põrkume vältimatult kokku šokeeriva reaalsusega. Selline laupkokkupõrge tabab varem või hiljem kõiki, kes keelduvad vigade allikana oma osalust nägemast ning delegeerivad vastutuse oma meeleseisundi ja elu eest endast välja. Seega, vaimsel teel olijad ei pea olema veatud — nad lausa peaksid julgema vigu teha. Palju olulisemaks vigade vältimisest on soov vigu näha, tunnistada ning neist õppida.

Me ei tea, kuidas oleks läinud Siddharta Gautama elu, kui ta poleks kuus aastat ennast džunglis askeetlusega piinanud, enne kui ta mõistis, et see tee ei vii sihile. Buddhaks saanuna sai just selle vea mõistmisest tema õpetuse üks kesksemaid ideid — väldi äärmusi, kesktee on see õige. Ja sama pidas silmas ka eeltoodud lause: „...Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.”

Kui inimkonna üks suurimaid õpetajaid suutis veel vahetult enne ülestõusmist tegeleda enese piinamise ja peaaegu surnuks näljutamisega, mida ta oma hilisemates õpetustes veaks pidas, siis võime ka meie oma vigadesse palju sõbralikumalt suhtuda. On igati mõistlik ja tark püüda vigu vältida, kuid vigade tegemise hirmus ei tohiks me karta valikuid teha ning oma otsuseid ellu viia. Kõik vead on alati pööratavad positiivseks õppetunniks — kui seda vaid soovime ja selle nimel pingutame.

3. Kui saavutame Jeesuse või Buddha taseme, siis ei ole enam kuhugi areneda, sest maksimum on käes.

Mille alusel võime väita, et Jeesus ja Buddha ei ole peale valgustumist/ülestõusmist edasi arenenud? Minu arvates puudub selle kohta igasugune tõendusmaterjal. Või tuleks meil meie endi ja paljude teiste eelarvamust piisavaks tõendusmaterjaliks pidada?

Maa pealt inimese kehast vaadatuna ei ole meie jaoks väga oluline, mis juhtub peale ülestõusmist. Tänu oma dualistlikule maailmavaatele ning lineaarsele mõtlemisele on meil väga raske mõista seal toimuvat. See on ka üks põhjus, miks informatsioon selle kohta ei ole väga levinud, ehkki ühtteist on siiski võimalik leida. Mis puudutab Jeesust ja Buddha, siis oleks üsna kummaline oletada, et ületades inimeseks olemise piirangud ning saavutades valgustumise, kaoksid nad jäljetult ja igaveseks meie silmapiirilt. Jeesusel ei olnud mingit probleemi inspireerida evangeeliumite kirjutamist tunduvalt hiljem peale tema enda surma. Miks me arvame, et Jeesus ja Buddha täna inimestega suhelda ei võiks? Ka oluline osa visioonid.ee lehel olevast informatsioonist on pärit Jeesuselt ja Buddhalt. Kuid loomulikult ei kirjuta Jeesus ja Buddha raamatuid, ei saada e-maile ega käi inimestele koosolekutel rääkimas. Nad suhtlevad selleks avatud inimestega intuitsiooni kaudu. Sageli nimetatakse seda ka südamega suhtlemiseks, kuid silmas ei peeta mitte verd pumpavat organit vaid südametšakrat, mis asub südame kõrval.

Peale valgustumist jääb osa eluvoole planeediga Maa, et aidata kehastusse jäänud inimesi. Planeet Maa on kui kool, kus selleks, et õppetöö saaks toimuda, peab olema terve hulk õpetajaid, nende abilisi, kooli direktor, majandusosakond jne. Osa Maa kooli lõpetanuid asub tööle kooliga seotud ametikohtadele, et aidata inimesi õppeprotsessis ning ka ise vaimse arenguga jätkata. Teine osa aga jätkab oma arenguteekonda kuskil mujal universumis. Neid vaimses sfääris olevaid olevusi nimetatakse ülestõusnud meistriteks ning paljude nende nimed ja viimased elud maa peal on ka internetist leitavad, seda küll pigem inglise keeles. Loomulikult tuleb siin õige ja vale info eristamiseks kasutada oma eristamisvõimet ning kui see on nõrk, siis on suur tõenäosus sattuda valele informatsioonile, mida on internetis sadu kordi enam kui õiget.

Viimane mulle teadaolev ülestõusmine toimus 04.07.2012. Vastav isik suri aastal 2009 ning tema elu on avalikkuse ees üsna hästi kajastatud. Tõsi küll, nagu sageli ei sarnane sellise isiku elu sugugi pühaku eluga, vaid on täis vastuolusid ja probleeme ning lausa suuri vigu. Müüdid pühakutest tekivad alles aastasadu peale „pühaku” surma, siis, kui tema vead on unustatud ning tema positiivsed teod võimendatud. Oma elu ajal ei olnud Jeesus ei tuntud ega ka populaarne — see kõik tuli sajandeid hiljem. Muuhulgas vaikiti süstemaatiliselt maha tema tehtud vead ning tõsteti esile ja võimendati tema positiivseid külgi. Kui Jeesus täna oma sõnumit jõuliselt kuulutaks, siis oleks ta üsna ebapopulaarne ning saaks juba eespool mainitud diagnoosi — „obsessiiv-kompulsiivse käitumishäirega egomaniakk, kes peab ennast jumala pojaks”. Ka Siddharta Gautama, kes jättis maha oma perekonna ja lapsed, ei vasta sugugi meie ettekujutusele vastutustundlikust vaimsest meistrist.

Kui kõik inimesed saaksid loojaks ja mõtleksid nagu Kristus ja teeksid „õigeid" asju, kas see muudaks elu maa peal ja kuidas ja kas ainult maa peal või kogu universumis?

Kõik inimesed on loodud oma Looja „näo” järgi ning seega on kõik inimesed sünnist saadik (kaas)loojad. Loomine toimub mõttekujundite abil — hoides oma meeles mingit mõttekujundit piisavalt kaua, tekitame energeetilise mõju, mille tulemusena see mõttekujund materialiseerub. Kuna inimeste meel ehk teadvus, eriti selle alateadlik osa, on enamikul inimestel risustunud vähem või rohkem negatiivsete mõttekujunditega, siis loome me lakkamatult elusituatsioone, mida me ei soovi. Kui me peame ennast kõigest mõtlemisvõimega ahviks, mõtleme negatiivseid mõtteid, kanname negatiivseid uskumusi, tunneme negatiivseid tundeid ning teeme negatiivseid tegusid — kui me kokkuvõttes võime öelda, et mõtleme ja teeme „valesid” asju, siis me võime selle tulemusena luua Maa peale tõelise põrgu. Kui aga piisav hulk inimesi suudab tasapisi muuta oma hinge struktuuri ning häälestada oma identiteedi, mõtted, tunded ja teod „õigeks”, siis muutub meid ümbritsev keskkond nagu imeväel — sest see, mida me ümbruskonnas näeme, on meie kollektiivse alateadvuse peegeldus. Ning peegeldus PEAB muutuma, kui peegeldatav muutub!

Seega jah, sedavõrd, kuidas inimeste mõttekujundid muutuvad õigemaks (ja selliste inimeste arv kasvab), samavõrd muutub ka elu planeedil Maa. Ka jutud nn kuldajastust ei ole pärit mitte igavlevate inimeste fantaasiast, vaid on ülestõusnud meistrite visioon (mõttekujund) inimkonna jaoks. Meistrid juhivad meie tähelepanu asjaolule, et ajastu vahetusel on kõik tugevasti võimendatud ning seetõttu on veel ka täna võimalik, et inimkond jõuab paarikümne aastaga kuldajastusse, mida iseloomustab näiteks sõdade puudumine ja piisav materiaalne varustatus kõikide jaoks. Võimendatus aga tähendab seda, et kõik, mis on meie psüühes, saab võimendatud mitmekordselt. Just see on põhjuseks, miks on nii palju probleeme ühiskonna ja eraelu tasandil. Kõik ujub välja ja muutub avalikuks. Täna püüavad meie tähelepanu väljaujuvad negatiivsed nähtused — korruptsioon, valetamine jne. Kõige selle mõte on, et me näeks, mis on meie alateadvuses ning selle sealt välja roogiks. Ka skandaalid Eesti poliitilisel maastikul on pigem põhjustatud võimendusest. Tegelikult ei ole asi läinud hullemaks, kui ta oli enne. Pigem on läinud veidi paremaks. Lihtsalt tänu võimendusele ei jää midagi enam varju. Tõenäoliselt võivad lugejad seda tendentsi ka mujal märgata.

Mis puudutab kuldajastut, siis ülestõusnud meistrite väitel on meil võimalik kuldajastut saavutada nüüd kiiresti ja kui me selle maha magame, siis kaob võimendus ning selle hüppe tegemine võib võtta aastasadu.

Viimane kuldajastu oli planeedil Maa enam kui 12 000 aastat tagasi. Jäänused sellest kajastuvad näiteks paljude tehniliselt ülimalt keerukate kivistruktuuridena, mille tekkimisele peavoolu teadlased ei suuda mingeid mõistlikke seletusi anda. Kuna viimasel kuldajastul keskendus tsivilisatsioon heaolu hoidmisele ja mugavustele ning unustas vajaduse keskenduda (vaimsele) arengule, siis vastavalt termodünaamika teisele seadusele see tsivilisatsioon hävines ning kadus pea jäljetult. Maa ajaloos on selliseid kuldajastut esindavate tsivilisatsioonide kadumisi olnud oluliselt rohkem. Rääkimata juba võimsatest impeeriumitest (Rooma, Nõukogude Liit), mis ühtäkki kokku kukuvad.

Mida igaüks meist saaks selle heaks teha?

Liikumine oma valgustatuse poole on pea ainus ja parim asi, mida me teha võime. See aga tähendab eelkõige oma psüühe ehk hinge järkjärgulist puhastamist sinna kogunenud negatiivsest energiast.

Kas me suudame kogu universumit mõjutada?

Kui meie kehas sureb üks rakk rohkem või vähem — kas see mõjutab meid? Ilmselt mitte tuntavalt. Sama on ka universumiga. Meil on täna väga raske ette kujutada, kui suur on universum tegelikult ja kui täis on see eneseteadlikku elu. Ja vaid tühine osa sellest on eksinud duaalsusteadvusse nagu planeet Maa. Maa mõju universumile on väiksem kui ühe raku mõju meie kehale. Seega ei maksa meil luua endale illusiooni, et meie tegemistel on kuidagi universaalselt fataalne tähendus. Siiski, universumi Looja jaoks on KÕIK eluvoolud ühtemoodi olulised ja nii galaktika kui ka terve universumi tasandil pannakse „pead“ kokku, et aidata planeet Maa elanikel „august” välja tulla. Ehkki ülestõusnud meistritel oleks võimalik olukord Maal korrastada sekunditega, ei saa nad seda teha, sest siis me ei õpiks midagi ega saaks harjutada oma kaaslooja võimeid. Nad rikuks universumi kõige olulisemat seadusepaari — vaba tahte ning põhjuse ja tagajärje seadust. Neid seadusi ei riku isegi nende seaduste Looja! Inimkond, kes on oma valede valikutega põhjustanud tänase olukorra, peab ka oma valikuid muutma ning „platsi ise korda tegema”. Selleks on meil ülestõusnud meistrite poolt igakülgne abi.

Muutes mikrokosmost (oma sisemaailma), muudame ka makrokosmost (välismaailma ehk elu planeedil Maa).