35. Valgustunud. Kuidas edasi? (III.)

Vastus artikli „8. Vaimsed ehk spirituaalsed tsüklid“ lugeja küsimusele:

„Kuidas mõista seda, kui maailm on must ja valge, hea ja halb, all ja üleval, ilus ja kole — n-ö tasakaalus — on siis üldse võimalik, et kõik inimesed jõuaksid valgustuseni?

Siis, kui oleks nii, et kõik inimesed saaksid loojaks ja mõtleksid nagu Kristus ja teeksid „õigeid" asju, kuhu siis veel areneda oleks? Kas see muudaks elu maa peal ja kuidas ja kas ainult maa peal või kogu universumis?

Kas inimene saab ise aru, kui ta saab „nägijaks" või tundub see temale sellel hetkel juba n-ö loomuliku olekuna?“

Järg artiklile: 33. Valgustunud. Kuidas edasi? (I.) ja 34. Valgustunud. Kuhu edasi? (II.)


III osa

Kas inimene saab ise aru, kui ta saab „nägijaks" või tundub see temale sellel hetkel juba n-ö loomuliku olekuna?

Sellele küsimusele vastamiseks peame kõigepealt määratlema sõna „nägija” tähenduse. Nii nagu sõna „valgustumine” puhul on ka siin võimalus paljudeks õigeteks definitsioonideks. Sarnaselt valgustumisega on otstarbekas vaadata nägijaks saamist kui verstaposti teel ning samas ka kui igavesti kestvat protsessi. Võiks isegi öelda, et valgustumine ja nägijaks saamine on tegelikult üks ja sama nähtus, kirjeldatuna mõnevõrra erinevast vaatevinklist. Niisiis, käesolevas kontekstis defineeriksin ma nägijat alljärgnevalt:

1. Nägija — isik, kes on identiteeditasandil teadlik oma vaimsest olemusest ning suudab läbi näha materiaalse maailma illusoorsusest.

Olles sooritanud planetaarse kooli nimega Maa lõpueksamid, oleme ühtlasi saavutanud ka võimekuse näha asjade sügavamaid põhjusi. Siiski, nn absoluutne nägemine avaldub Maal kehastuses olles ainult siis, kui valgustumise eksamid on kehastuses sooritatud. Muul juhul on nägijad tegelikult ikkagi ainult osaliselt nägijad — nad näevad palju enam kui teised, kuid mitte kõike, sest nende psühholoogias on veel nn pimetäppe, mis takistavad kõikide maapealsete nähtuste mõistmist.

2. Nägijaks saamine — praktiliselt lõpmatu eneseületamise protsess.  Muutes oma identiteeti enamaks, kui ta oli enne, suudame me näha ning mõista maailma sügavamalt. Selline protsess ulatub ka valgustumisest edasi ning kestab kuni Looja teadvusseisundi saavutamiseni. Ja tegelikult ka sealt veel edasi.

Pöördudes tagasi küsimuse juurde, pean ma ütlema, et minu arvates ei ole siin must-valget vastust. Suuremas plaanis toimub vaimne areng järkjärgult ning aeglaselt. Nii me jõuame oma identiteedi muutusega ja sellest tuleneva taju muutusega (ehk nägemisega) sujuvalt kohaneda ning tavamõttes ei tunne muudatust. Kui aga võrdleme ennast oma mõne aasta taguse minevikuga, siis arengus olles märkame, et meie huvid on muutunud, me näeme palju asju teisiti kui varem. Me mõistame nähtusi sügavamalt ja teeme oma elus vähemalt mõnes küsimuses teisi valikuid kui varasemalt. See ongi nägijaks saamise protsess. Ning meie sõbrad, kes ei ole seda tajumuutust läbi teinud, tunduvad meile ühtäkki veidi primitiivsed — arengus seisma jäänud.

Selline evolutsiooniline protsess on omane üldiselt igasugusele arengule ja õppimisele. Mina näiteks ei mäleta ei kooli- ega ülikoolipäevilt ühtegi selget murrangut oma arengus, ometigi muutus mu maailmapilt selle aja jooksul väga palju. Kui seda muutust oleks olnud võimalik suruda ühte päeva, siis oleks ma tõenäoliselt lõpetanud hullumajas, sest identiteedimuutus oleks olnud liiga suur ning tõenäoliselt poleks ma sellest identiteedikriisist osanud välja tulla.

Maailm tunneb siiski ka küllaldaselt spontaanseid vaimseid ärkamisi ja nägijaks saamisi. Avalikkusele üks tuntumaid on tõenäoliselt Eckhart Tolle lugu, kes sai väga tugeva vaimse kogemuse osaliseks pargipingil istudes. Selle kogemuse integreerimine võttis tal üksjagu aega. Enne seda ei puudunud palju, et ta oleks mittesöömise tõttu teise ilma läinud, sest äkiline püsiv kontakt oma Vaimse Minaga toob tavaliselt kaasa nii suure õndsuse, et mitte miski ei ole enam oluline. Sa näed (mitte silmadega) ühtäkki materiaalse reaalsuse taha ning selle kontrastina tundub kõik maine täiesti tühine.

Vaimsetes ringkondades liigub üksjagu inimesi, kes on sellise kogemuse oma ellu forsseerinud keemiliste ainete või mingi tehnika abil, olemata valmis selle integreerimiseks. Kui me ei ole oma energiakeha (mis on veidi sarnane elektrilisele süsteemile) selleks piisavalt ettevalmistanud ja tugevdanud, siis tohutu hulga kõrgsagedusliku energia tulv läbi meie energiakeha võib seda kahjustada ja mingi osa piltlikult öeldes läbi põletada. Sellised kogemused võivad kaasa tuua püsiva identiteedikriisi. Mälestus vaimse energiaga kokkupuutest on nii tugev, kuid seda kogemust ei osata oma ellu integreerida, mistõttu selliste inimeste elu muutub väga kummaliseks — nad jäävad rääkima vaimsetest asjadest, armastusest, hingesugulastest, kaksikleekidest jne, kuid nende igapäevane elu, nii perekondlikul kui ka töisel tasandil, on rusudeks. Nad ei suuda enam materiaalse maailmaga kohaneda ning reaalsetest oludest lähtuvalt tegutseda.

Olen ka ise läbi elanud spontaanse vaimse kogemuse, mida võiks erineva nurga alt vaadates nimetada kas Jumalakogemuseks, ühtsuse saavutamiseks oma MINA OLEN Kohalolekuga, suhteliseks valgustumiseks või ka kuidagi muud moodi. Kuna mul sel ajal puudusid praktiliselt vaimsed teadmised (ehkki oli olemas elementaarne kogemus oma psühholoogia korrastamisest ja selle faktoritest), siis olin ma tõepoolest nagu haamriga pähe saanud (positiivses mõttes). Õndsustunne oli nii tugev, et mulle sai hetkega selgeks väljendi „olemise talumatu kergus” tähendus. Sellega kaasnes võime „näha” teiste inimeste sisse ning väljapoole mentaalset kasti. Nägemine ei olnud küll absoluutne, kuid piisavalt selge, et olla selle üle jahmunud ja üllatunud.

Mul ei olnud õrna aimugi, mis minuga oli toimunud, selge oli vaid üks — ma ei olnud enam see, kes ma senini olin olnud. Nädala ajaga suutsin endale leida mingigi arusaamise minuga toimuvast ning samas ka mõistsin, et minu ellu tulevad nüüd suured muudatused. Viimane vastas ka tõele — aasta pärast ei jäänud mu eelnevast elust enam kivi kivi peale.

Täna ma tõlgendan oma tolleaegset kogemust mõnevõrra teisiti. Ma arvan, et selline spontaanne kogemus võib saada muuhulgas osaks inimestele, kes on arengus ning keda võiks inspireeerida ja motiveerida ajutine „tõstmine” vaimse arengu redelil. Ja minu jaoks toimus see tõepoolest motiveerivalt. Peale seda ei saanud ma enam rahu ning ma soovisin aru saada, millest selline tõus (ja hilisem tagasikukkumine). Võttis ligi poolteist aastat aega, et leida teoreetiline (vaimne) baas ja selgitus toimunule ning alus elus edasi liikumiseks. Täna tunnen, et olen jõudnud ehk kaugemalegi, kui tol hetkel, kui miski või keegi mind „tõstis”, kuid kuna selle taga on üle kahe aasta sihikindlat tööd, siis on mu enesetunne täiesti tavaline. Siiski, kui võrdlen enese meeleseisundit sellega, mis oli aasta või kaks tagasi, siis on vahe väga suur. Tunnen suuremat sisemist rahu — emotsioonid ei kisu ja mõtted ei ketra. Samuti on intuitsioon pidevalt paranenud. Ka visioonid.ee lehel olevad kirjutised on osa minu muutusest — veel mõni aasta tagasi ei teadnud ma enamikust nendest teemadest mitte midagi.

Olles läbinud selle hüppelise vaimse tõusu kogemuse, võin tagantjärele tarkuses öelda, et ehkki tõusu hetkel oli õndsustunne võrreldamatult suur (vähemalt minul nii oli) ning see kestis mitu kuud, siis tagasi vajumine tavateadvusesse oli valus ning sellega oli alguses raske toime tulla — tahaks kogu aeg hõljuda endises õndsustundes. Siiski on mul täna suur rõõm selle positiivse äratuse üle, ehkki vahepeal suutsin aastaks vajuda vastupidisesse olukorda, et siis ise ennast sealt üles töötada. Mitte kõik ei saa sellise positiivse „katsumuse” osaliseks, aga need, kellele see kogemus kingitakse, saavad selle alati individuaalse tugevuse, kestvuse ning eripäradega. Ükski selline kogemus ei ole päriselt sarnane kellegi teise kogemusega.

Pöördudes tagasi Ekhart Tolle juurde, siis tema esinemistest võib jääda mulje, et tarvitseb meil vaid leida see õige sisekaemus, satori või heureka, ning sõidamegi nagu liftiga mäe tippu — valgustumiseni. Samas on jäetud mainimata asjaolu, et püsiva teadvusseisundi tõusu taga on alati suur hulk vaimset tööd iseendaga ning oma lahendamata psühholoogiaga. Kui Tolle ei ole seda tööd (selles elus) teinud, siis jääb üle ainuke võimalus, et suur eeltöö on tehtud eelnevas elus ning nüüd oli puudu vaid üks sisekaemus, et see välise teadvuse tasandil aktiviseerida ja nähtavale tuua.

Elu pärast valgustumist

Oma jutu lõpetuseks tahaks ma veel rääkida „elust” pärast ülestõusmist ehk valgustumist. Minu arusaamise järgi on õppetöö planetaarses koolis Maa üldise õppeprotsessi algfaasis. Sellele eelneb ainult õppetöö nn eeterlikus koolis (Eedeni aed oli sellise õppe sümboliks), kus vastloodud eluvoolud saavad oma baasõppe, et olla valmis ülimalt keerulises materiaalses reaalsuses hakkama saama ning oma panust andma. Alles peale maapealse kooli lõpetamist tekib meile surematus — mis tähendab, et muutume igavikulisteks kosmilisteks olenditeks, kes on lõpmatus arengus ja enamaks saamises.

Minu tänase arusaamise järgi oleme me maapealset kooli lõpetades läbinud vaid vähem kui 1% oma õppest teel täielikult iseseisva Looja teadvuseni, mil me saame õiguse oma universumit luua, nii nagu seda on teinud selle universumi Looja, kus meie elame. Sest ka see olend, kes on loonud meie universumi, on kunagi alustanud sarnaselt lähtepositsioonilt, kust meiegi...

Et paremini mõista universumit kui tervikut, peaksime korraks vaatama sõna „universum“, mis juba ise on üsna kõnekas. Seda võiks eestipäraselt sõnastada — ühetaoline, üks versioon. Sõna versioon võiksime aga avada alljärgnevalt: millegi tõlgendamine teatud kindlast vaatenurgast (an interpretation of a matter from a particular viewpoint).

Seega varjatud sõnum sõnas „universum” seisneb selles, et see on vaid üks versioon (võimalus) paljudest. Sageli räägime paralleelmaailmadest, kuid nende all peetakse üldiselt silmas meie universumi piires teises sagedusribas asuvaid maailmu, milleks on näiteks vaimne maailm või vahetult füüsilise reaalsuse „peal” olevad maailmad.

See, et väljaspool meie universumit on täiesti teistsuguste seadustega universumid, väljub enamiku inimeste kujutlusvõime piiridest, nii nagu ka väide, et me ise võiksime kunagi OMA universumi luua. Ja ainuüksi see, et sellised mõtted absurdsetena tunduvad, ei tähenda, et nad tingimata valed on. Kirjutades seda artiklit, mõistan ma hästi, et tavateadvuse vaatenurgast nähtuna on tegemist täieliku absurdiga. Kuid nagu ma visioonid.ee eesmärkides olen kirjutanud — võib-olla oleks vahel päris hea oma maailmavaadet veidi raputada...