30. Kuidas tekivad probleemid?

Ma ei tea, kui paljud inimesed on oma elus selle küsimuse kallal juurelnud ja püüdnud mingit vastust leida. Probleeme ja väljakutseid tundub elus olevat igal sammul ning tavaliselt on meie tähelepanu suunatud praktilise lahenduse leidmisele. Siiski — probleemidel tundub olevat kaks allikat, millest üks on meist väljaspool olev — näiteks abikaasa, lapsed, ülemused, alluvad, poliitikud, ärimehed, valitsus, ilmastik vms ning teiseks probleemi tekkimise põhjuseks võime olla me ise või täpsemalt — meie endi tehtud viga.

Definitsiooni järgi: probleem on takistus, mis ei võimalda meil soovitud eesmärki saavutada. Teiste sõnadega — probleem on vastuolu ootuste ja tegelikkuse vahel.

Kui meie abikaasa meid petab, lapsed ei õpi korralikult, ülemus vallandab meid, poliitikud valetavad või ilm on tormine, siis tekib meie psüühes kahestumine, milleks on vastuolu ootuste ja tegelikkuse vahel. Kuna homogeense terviku jagunemine kaheks vastandiks toob endaga kaasa kahestumise pingest tuleneva ebamugavustunde ehk stressi, siis me püüame viia tegelikkuse soovituga vastavusse, mida me tavakeeles nimetame probleemi lahendamisega tegelemiseks.

Kui antud olukorda veidi sügavamalt süüvida ja võimaluse korral probleemist distantseeruda, siis võime märgata, et probleem ei ole objektiivne nähtus. Füüsilises reaalsuses ei saa olla probleeme, sest asjad või nähtused saavad olla korraga ainult ühes olekus. Nad saavad olla kas nii või teisiti aga mitte mõlemat korraga. Füüsilises reaalsuses puuduvad ootused ja on olemas ainult tegelikkus.

Kuid ometigi tunneme me kõik omal nahal probleemide olemasolu. Millest selline olukord? Et seda mõista, peame nihutama oma fookuse füüsiliselt tasandilt psüühikale. Nimelt on ootused meie psüühe komponendiks oleva mentaalkeha koostisosad. Enamiku meie isiklikust ootustekomplektist moodustavad kollektiivse alateadvuse ühised ootused, mille me olema ilma igasuguse kriitikameeleta omaks võtnud lapsepõlve ja õpinguaastate jooksul. Meil on ootused paarisuhtele, lastele, töökohale, poliitikutele, ilmale jne. Kuid enamik meist ei ole kunagi esitanud endale küsimust, kas need ootused on adekvaatsed ja reaalsusega kooskõlas? Lähemal uurimisel selgub, et meie mentaalkeha on sarnaselt viiruseid täis arvutile saastunud terve hulga ebareaalsete ootustega, mis on tegelikkusega vastuolus. Osalt seetõttu, et enamik meie ootusi on meie poolt teadvustamata ja pesitsevad meie alateadvuses, on meil väga keeruline teha vahet reaalsusega kooskõlas olevate ja valede ootuste vahel.

Ebareaalsed ootused, uskumused ja mõtted muudavad meie võimet ennast ja maailma adekvaatselt tajuda. Need on nagu kaleidoskoobis olevad klaasitükid valguse ees, mis moonutavad loomulikku valgust, muutes ühtlase valge valguse killustatud värvilaikudeks, mis võivad küll alguses ilusad paista, kuid varjutavad puhast taju (loe ka: 13. Puhas taju. Gautama Buddha jutustus) ning viivad meid eksiteele.

Seega, mistahes probleemi allikas ei ole mitte meist väljaspool ega sageli isegi mitte meie tegu, vaid hoopis meie väärtaju, mida võime nimetada ka tajufiltriks. Psühholoogid on teinud kindlaks, et inimesele on omane märgata  nähtusi ja fakte, mis kinnitavad tema uskumusi ja maailmavaadet ning ignoreerida ja mitte märgata asjaolusid, mis ei ole meie uskumuste süsteemiga kooskõlas. Värskelt armununa näeme oma armsamat läbi roosade prillide ja isegi tema ilmsed vead tunduvad meile sümpaatsed või me ei märka neid üldse. Olles aga jõudnud sama suhte lõpufaasi, keeldume me sageli nägemast selle inimese positiivseid külgi ning tema mistahes ütlus või tegu saab meie taju poolt ka vastava värvingu.

Kui paljude nähtuste puhul ei ole raske märgata probleemi seotust meie tajuga, siis  mõnede nähtuste – nagu näiteks keskkonna saastatus – puhul on meil oluliselt keerukam mõista selle seotust kollektiivse ja individuaalse väärtajuga.

Kas keskkonna saastumine on probleem või tuleneb meie tajuhäirest?

Selle mõistmiseks tuleb vaadata mitut aspekti.

1. Definitsiooni järgi on probleem takistus, mis ei võimalda meil soovitud eesmärki saavutada ehk vastuolu ootuste ja tegelikkuse vahel. Mille alusel me väidame, et meie ootused puhtale keskkonnale on adekvaatsed, arvestades inimpsüühika saastatuse taset? Keskonna saastatus lihtsalt peegeldab meie kollektiivset psüühikat, sealhulgas ka selle teadvustamatut osa ning võimaldab meil kollektiivse psüühe füüsilist väljendust näha ning käega katsuda. See, et inimesed ei tea universaalseid vaimseid seadusi, ei lülita nende seaduste toimimist välja — füüsiline mateeria on disainitud kosmilise peeglina (loe ka: 21/22 Kosmiline peegel), mis toob nähtavale kogu meie individuaalse ja kollektiivse psüühika sisu. Erinevus tavalisest peeglist on põhiliselt selles, et kosmiline peegel on kolmemõõtmeline ning ajalise viitega, sest toimides tavalise peegli kombel, hävitaks inimkond end parktiliselt hetkega.

2. Füüsilisel tasandil tekib saastumine tänu tajufiltrile, mille läbi me maailma tõlgendame. Oma tegudes me lähtume oma (rikutud ehk valest) tajust, mille tulemusena ka meie teod, mis toetuvad väärtajule ning seega ka valearvestustele, suurendavad sageli keskkonna saastatust veelgi. Näitena võib siin tuua tuumakatastroofe, mille aluseks on alati olnud valearvestused ja inimlikud eksimused, mis omakorda tulenevad ebapuhtast reaalsuse tajust. Ning senikaua, kuni me oma psüühika puhastamist ette ei võta, ei jää kosmilisel peeglil midagi muud üle, kui vaid selle sisu välja mängida, et me seda märkaks ja loobuks peegelpildiga võitlemast.

Kuna suuremal osal inimkonnast on raske mõista, kuidas psüühika mõjutab füüsilist reaalsust ja loodusnähtusi, siis tegutsevad nad sarnaselt inimesele, kes eesmärgiga oma soengut korrastada, püüab kammida oma peegelpilti ning kui see ei õnnestu, siis joonistab peeglile peegelduse koha peale sobiva soengu.

Kuidas lahendada probleeme?

Et meie probleemide allikas ei asu meist väljas, vaid selleks on meie tajufilter — suur hulk meie psüühikasse ladestunud vääruskumusi, mõtteid ja ootusi, mida võime nimetada ka meie (teatud tasandil olevaks) teadvusseisundiks, siis ainuke võimalus probleemi lahendada, on selle põhjustega tegeleda ehk muuta oma tajufiltrit (teadvusseisundit).

Probleemi, mis on loodud mingi teadvusseisundi poolt, ei ole võimalik lahendada sama teadvusseisundi abil ja raames. Kui oleme teadvusseisundis, millega kaasneb uskumus ja ootus, et elu on võitlus, siis sellest uskumusest ja ootusest loobumata ei ole meil võimalik väljuda oma elu saatvast pidevast võitlusest. Vaid kasvades välja (ületades) sellisest maailmavaatest ning mõistes, et piir „meie” ja „nende” vahel asub seal, kuhu me ta oma ettekujutuses paneme (olemuslikul tasandil ei ole sellist piiri olemas), tekib meil võimalus välistele väljakutsetele õlakehitusega reageerida ning mitte kaasa minna erinevate võitlustega. Selline „teise põse ettekeeramise” omaksvõtmine ei ole lihtne ülesanne, sest meie olemasolev tajufilter leiab aina uusi kinnitusi, et elu on võitlus ning ei lase meil vastupidist märgata.

Seega, oma taju puhastamine on väga pikk ja aeganõudev ettevõtmine. Kui alguses on meil tegemist suurte ja paljudele selgesti nähtavate tajuhäirijate kõrvaldamisega, siis mida edasi, seda varjatumaks ja salakavalamaks muutuvad meie avastamata uskumused ja ootused. Kuna me oleme kindlalt suletud oma mentaalsesse kasti ning meil on väga keeruline ennast väljastpoolt vaadata, siis vajame välist abi, et oma väärtajusid märgata. Kui teekonna alguses võivad paljud inimesed meie psüühe probleeme märgata või leida abi raamatutest ja internetist, siis teekonna lõpupoole ei ole meil teistest inimestest eriti abi, sest ainult mentaalsest kastist väljaspool olijad saavad anda meile viitevõrgustiku enda vaatlemiseks uue pilguga. Kui aga kõik ühiskonna liikmed on mingi uskumuse vangid, siis ei saa nad ka meile sellest vanglast väljumiseks abikätt anda. Seega inimesed, kes taotlevad taju suurt või täielikku puhtust, ei saa enam loota inimlikule abile, vaid peavad leidma abilised, kes on selle teekonna juba läbinud või/ning on väljaspool igasuguseid maiseid mentaalseid kaste.

Niisiis, mistahes probleemi lahendamiseks tuleb esitada endale küsimus — missugune uskumus, ootus või mõte on antud olukorra aluseks? Võimalik, et seda küsimust tuleb endale esitada kuude või lausa aastate kaupa, enne, kui oleme valmis meile pakutavat vastust aktsepteerima ja omaks võtma. Ning kui me lõpuks mõistame oma uskumustesüsteemi ebareaalsust ja asendame selle adekvaatsemaga, siis suudame me näha olukorda teise pilguga ning sageli piisab vaid sellest, et probleem lihtsalt haihtuks.

Sobivaks näiteks on siin kunagine inimeste uskumus, et maakera on lame ning kaugeid meresõite on ohtlik teha, sest võid üle ääre alla kukkuda. Alles pärast uue paradigma — maakera on ümmargune — levima hakkamist sai võimalikuks 15. sajandi lõpus alanud maadeavastamiste jada.

Just nähtuste ja asjaolude parem mõistmine annab aluse edasiminekuks.

Võime vaid spekuleerida, kui naeruväärsed võivad tunduda enamik meie tänastest veendumustest ja tõdedest 500 aasta pärast. Seda loomulikult eeldusel, et inimkonnal õnnestub jätkata oma kollektiivse teadvusseisundi tõstmist ning vältida koopainimese tasandile tagasi kukkumist, mida on varem juhtunud. Ka see väide, et koopainimese teadvus on inimkonna arengu algusetapp, vajaks ülevaatamist. Võib-olla on tõele tunduvalt lähemal väide, et koopainimene on inimkonna kõige madalam punkt, aga mitte alguspunkt. Kes ei ole ametliku ajalookäsitluse ajupesul ennast liialt mõjutada lasknud, võib selle kohta vaadata selgeid tõendeid näiteks Saqsaywaman’is, Peruus. Täpsus ja viis, kuidas hiigelsuured keeruka kujuga ja töödeldud kivirahnud on ühendatud sujuvaks müüriks, on meile täna kättesaamatud või heal juhul korratavad väikeses mahus.

Saqsaywaman_Peru.jpg
at-the-ruins-of-saqsaywaman-cusco.jpg

Lugejatel võib olla raske aktsepteerida väidet, et kõik globaalsed probleemid on inimkonna kollektiivse teadvuse väljendused. Kui piisavalt suur osa meist suunaksid rõhuasetuse nende väliste probleemide lahendamiselt oma psüühe ehk taju(filtri) puhastamisele ning teadvusseisundi tõstmisele, siis võiksime olla lähiaastatel kardinaalsete positiivsete muutuste tunnistajateks maailmas.

Teadvusseisundi tõstmiseks ei piisa keep smiling-tüüpi lähenemisest ning armastusest ja positiivsusest rääkimisest. Kuna alateadvus moodustab üle 90% meie teadvusest, siis on määravaks, mis toimub just selles teadvuse osas. Päheõpitud jutt, et „kõik on armastus” või püüd kõigi vastu hea olla, on lihtsalt tänapäeval paljude vaimsete inimeste hulgas moes olev enesepettuse viis. See tekitab psüühes lõhenemise allasurutud negatiivseks ja väljamängitud positiivseks alamisiksuseks, kus positiivne alamisiksus surub negatiivse meie teadvustamatusse, kus viimane jõudu kogub ning oma võimalust ootama jääb.

Niisiis, tänased teravad individuaalsed probleemid haihtuvad või saavad lahenduse, kui saavutame edu oma taju puhastamisel ehk lahendamata psühholoogia korrastamisel. Sama puudutab ka inimkonna või selle gruppide kollektiivseid probleeme — kui väike juhtgrupp ületab tänased piiravad uskumused ja ootused, siis olukord muutub nagu imeväel või tekivad (tehnilised) võimalused paljude võimatuna näivate probleemide lahendamiseks. Kui piisav hulk inimesi on ületanud teatud piirava uskumuse, siis tekib läbimurdeefekt ning enamik ühiskonnast järgneb sellele kiiresti. Nii on toimunud kõik paradigma muutused inimkonna ajaloos.

Olgu siin lõpetuseks veelkord Dhammapada (Buddha ütlused) avaread:

Tajule eelnevad meelee seisundid
Nende jaoks on taju ülim
Mõeldes või tegutsedes saastatud tajuga
kannatus (probleem) järgneb sellele.

(Vaba tõlge inglise keelest):

Preceded by perception are mental states
For them is perception supreme
If with perception polluted one thinks or acts
suffering follows.