31. Homoseksuaalsuse vaimsed põhjused

Vastus lugeja (9. Tantra ühendus) küsimustele: Miks partner peab olema vastassoost? Mida peaksid tegema homoseksuaalsed inimesed, kes soovivad puhaste motiividega seksida?


(Homo)seksuaalsuse teema on ülimalt mitmetahuline ning selle korralikuks käsitlemiseks oleks vaja raamatu formaati. Püüan siiski alljärgnevalt anda võimaluste piires avarama vastuse, toetudes oma tänasele arusaamisele. Et antud teemat paremini mõista, tuleb aru saada universumi kahe loova jõu olemusest ning inimterviku ehk eluvoolu erinevatest aspektidest ja nende omavahelistest seostest (loe ka: 9. Tantra ühendus, 18. Eluvool).

Seksuaalsuse tagamaad

Seksuaalsus kui nähtus on oma olemuselt universaalsete jõudude — laieneva ja kokkutõmbuva jõu ehk Alfa ja Oomega aspekti — üks väljendusvorme füüsilises reaalsuses. Kogu universum on loodud nende kahe loova jõu harmoonilise ja täiendava koosmõju tulemusel. Loomise printsiibi kohaselt on 1+1>2, mitte 2, sest viimasel juhul oleks tegemist mehaanilise liitmisega, mille puhul ei teki uut (väärtust). Kogu universum on allutatud sellele jõule ehk tungile — olla enamat ja saada enamaks (loe ka: 16. Armastus). Seega, loomise lühim iseloomustus võiks tõesti olla 1+1>2 ning mehaanilise tegevuse lühim iseloomustus oleks vastavalt 1+1=2.

Vaimse Mina ehk MINA OLEN Kohaloleku tasandil ei ole me ei mehed ega naised, vaid meil on mõlemad omadused — mehelik laienev aspekt ning naiselik kokkutõmbuv aspekt. Ka meie Teadlik Mina ehk eneseteadlikkus ei oma soolist orientatsiooni, vaid on loodud olema avatud ukseks, selgeks ja läbipaistvaks klaasiks, mille kaudu MINA OLEN Kohalolekul saab kogeda vormimaailma.

Kogu seksuaalsuse teema puudutab ainult meie olemuse materiaalset osa — hinge ehk meie nelja meele tasandit. Me ei saa mõista inimlikku seksuaalsust, mõistmata inimese duaalsusteadvusesse langemise mõningaid aspekte. Nimelt, kui inimesed alustasid kehastumist planeedil Maa, siis olid siinsed elutingimused täiesti teistsugused. Eedeni aia lugu kirjeldab sümboolselt seda olukorda, kus inimesed said kõik eluks vajaliku läbi meele jõu, mis lihtsustatult tähendab, et kõik vajalik visualiseeriti oma ettekujutuses ning see manifesteerus pea koheselt.

Oma algses olekus olid inimesed jagunenud küll meesteks ja naisteks, kuid nende kehadel puudusid suguorganid. Ehkki need kehad olid tehtud energiast, mis võnkus tunduvalt kõrgemal sagedusel, kui on tänase füüsilise mateeria võnkesagedus, oli kehadel olemas siiski teatav ainelisus. Aine kergusest tulenevalt ei olnud uue inimkeha loomiseks vaja füüsilisel tasandil tegutsemist — piisas visualiseerimise jõust. Kuna tänaseks on inimeste mees- ja naisaspektid enamikul inimestel äärmiselt tasakaalust väljas, siis on meil ka raske isegi ette kujutada, et loomulik olukord, mis on kooskõlas universumi suure plaaniga, on täiesti teistsugune.

Peale langemist duaalsusteadvusesse ehk „keelatud vilja maitsmist”, hakkas mateeria võnkesagedus tasapisi langema ning need inimesed, kes langesid duaalsusteadvusesse, kaotasid oma meele jõu, mis oli neil seni võimaldanud ilma füüsilise tegevuseta kõike vajalikku saada. Seda iseloomustab hästi Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamise lugu, kus nad ei saanud enam vilju lihtsalt võtta, vaid pidid elatise saamiseks higi ja vaeva nägema ehk füüsilist tööd tegema.

Ka uue elu loomine duaalsusteadvuses ei olnud enam võimalik meele jõu abil, vaid selleks oli vajalik füüsiline tegutsemine. Niisiis, kui Maal kehastuvate eluvoolude teadvusseisund oli langenud teatud tasemest allapoole, muutus vajalikuks hinge neljatasemelise „sõiduki” olemasolu, mis seoks kõik inimese materiaalsed kehad üheks tervikuks. Nagu eelnevalt mainitud (loe ka: 1. Hing) on nendeks neljaks kehaks ehk meeletasandiks identiteedi, mentaalne, emotsionaalne ja füüsiline keha. Eristumine meesteks ja naisteks algab juba identiteedikeha tasandil, kus on informatsioon selle kohta, kelleks me ennast peame. Kuna füüsilises reaalsuses on sooline eristumine üks olulisemaid eristumise aluseid, siis kipuvad inimesed endale võtma soolist identiteeti — pidama ennast lõpuni meheks või naiseks ning mitte nägema sellest kaugemale ja teadvustama, et nad on midagi enamat.

Kuna füüsilisel tasandil tulemuste saavutamine meele jõu abil on äärmiselt keeruline (ja enamiku jaoks lausa võimatu), siis muutus vajalikuks ka füüsiline paljunemine, mis sai areneda ainult (füüsilise) evolutsiooni teel. See on ka põhjus, miks inimeste paljunemine toimub täna samadel alustel kui loomade paljunemine. Inimeste füüsilised kehad on tõepoolest pärit loomariigi evolutsioonist ning kannavad endaga kaasas ka sellest tulenevaid „loomalikke” programme ja geene. Kuid meie eneseteadvus ehk identiteet ei ole pärit loomariigist — see on vaimse päritoluga. Eelöeldu on võimaldanud tekkida ka lõpmatuna näival vaidlusel, kas inimene on ahvist arenenud või jumaliku loomisakti tulemus? Ei ole raske aru saada, et mõlemas väites on tõtt — meie (enese)teadvus on kõrgemat päritolu, aga meie füüsiline keha on ilmselt tõepoolest evolutsiooni teel arenenud loomariigist. On ainult üks tõeline erinevus, mis eristab inimesi loomadest ja see on eneseteadvus — loomadel see puudub.

Langemine duaalsusteadvusesse väljendub kõige selgemini ja olulisemalt meie identiteedis — me kaotame tunde oma vaimsest päritolust, oma ühtekuuluvusest kogu elu ning kõiksusega ja hakkame ennast pidama teistest ja kõiksusest eraldiseisvateks olenditeks. See omakorda toob kaasa uskumuse, et kui ma teistele midagi teen, siis see mind ei mõjuta, mis lõpuks on päädinud olemasoleva olukorraga planeedil Maa.

Planeet Maa ise on lihtsalt kosmiline klassiruum, hetkel 7 miljardile inimesele, ning selle klassiruumi üheks olulisemaks eesmärgiks on füüsilisel tasandil peegeldada meie individuaalses ja kollektiivses hinges toimuvat (loe ka: 21. Kosmiline peegel). Kooliõpilaste (eluvoolude) eesmärgiks on omakorda puhastada oma hinge neli tasandit sinna kogunenud negatiivsest energiast, saada üle kõikidest füüsilistest piirangutest oma meeleseisundile ning taastada oma identiteet vaimse olevusena, öeldes lahti kõikidest endale võetud identiteetidest, kaasa arvatud meheks või naiseks olemine.

I. homoseksuaalsuse põhjus

Just siin peitubki võti (homo)seksuaalsusega seotud probleemide mõistmiseks. Eluvoolud alustavad oma kehastusi kas mehena või naisena ning tavaliselt kehastuvad samast soost kehadesse mitmeid kordi järjest, et teatud õppetükke paremini omandada. See omakorda toob kaasa üha tugevneva samastumise vastava sooga, mis läbi elude võib muutuda väga tugevaks.

Juba oma olemuselt on inimeste kehad puudulikud, meestel on midagi, mida naistel ei ole ja vastupidi. Just see puudusetunne saadab praktiliselt kõiki inimesi — soov leida partnerit, kes selle puuduse kompenseeriks. Seega on inimestel tugev tõmme vastassoo poole, et kompenseerida tasakaalutust enda psüühes. Meeste kehades olevatel eluvooludel on tavaliselt domineerivaks jõuks laienev ehk meesaspekt ning naistel vastavalt kokkutõmbuv ehk naisaspekt. Seega, algse stsenaariumi poolt on ette nähtud, et mehed moodustavad loovterviku koos naisega. Koos tegutsedes püüdlevad mõlemad mees- ja naisaspekti tasakaalustamisele iseendas, mis toob lõpuks kaasa seksuaalsuse ületamise (kuid ei pea tähendama sellest loobumist). Olles mehe või naise kehas, ei pea me endi identiteediks sugu, vaid näeme endas enamat — vaimset olendit.

Niisiis, kui eluvool on kehastunud mitmeid elusid mehena, siis on tema emotsionaalkehas tugev tõmme naiste kehade poole. Selleks, et sellest olukorrast välja kasvada, hakkavad vaimselt küpsemad hinged kehastuma vastassugupoolena ehk antud juhul naise kehasse. Kuna meie emotsionaalkehas on endiselt tugev tõmme naiste kehade poole ning identiteedikehas oleme salvestanud info enda kui mehe kohta, siis naisena kehastudes võime ennast tunda kui võõras kehas ning meie seksuaalne huvi on suunatud endiselt naistele. Sama olukord kehtib ka nende eluvoolude kohta, kes alustasid oma kehastumist naisena. Et vabaneda naiseks olemise identiteedist, kehastuvad nad nüüd mehena ning on samuti silmitsi sarnaste väljakutsetega, sest inimesed on programmeeritud unustama oma MINA OLEN Kohaloleku tasandil tehtud eluplaani. Just see nähtus toob endaga kaasa suure hulga seksuaalsusega seotud probleeme — biseksuaalsuse, transseksuaalsuse ja homoseksuaalsuse.

Paljudele eluvooludele on just meheks või naiseks olemisega seotud identiteedi ületamine üks raskemaid õppetunde klassiruumis Maa ning seetõttu jäetakse tavaliselt see õppetund oma maapealse kooliprogrammi lõpuossa. Sellest tulenevalt on siinkirjeldatud inimesed vaimselt suhteliselt arenenud ning oma elus tundlikud ja küpsed. Paljudele ongi just viimaseks suureks tasakaalutuseks nende hinges mees- ja naisenergiatega seonduv. Eelöeldust ei saa me teha järeldust, et homoseksuaalsus on vaimsuse põhjustajaks. Olles kõrgemal küpsusastmel, soovivad eluvoolud kiiremat arengut ning planeerivad oma elu selliselt, et see tooks nende tasakaalutused nähtavale. Siiski on olemas ka teine grupp eluvoolusid, kes on homoseksuaalsed teistel põhjustel ning neid ei iseloomusta tavaliselt vaimne küpsus.

II. homoseksuaalsuse põhjus

Eespool kirjeldatud teadvusseisundi langemises on üks eripära, mille väärinterpretatsioon on toonud läbi ajaloo inimkonnale palju hädasid ning seda eriti naistele. Niisiis, kui toimus inimeste teadvusseisundi langemine, siis selle nähtuse keskmes oli eluvoolu naisaspekt, mille olemuseks selles kontekstis on praktiline kohanemine olemasolevate oludega. Eluvoolu meesaspektiks on MINA OLEN Kohalolek ning sellel ei ole võimalik oma algset puhtust kaotada ning „langeda”. Kuna teadvusseisundi langus toimus läbi aja nii aeglaselt, et seda oli väga raske märgata, siis eluvoolude naisaspekt häälestus ümber vastavalt olemasolevatele tingimustele, selle asemel, et häirekella lüüa ning tagasi kõrgema teadvusseisundi poole püüelda. Selline mugandumine tõi pika aja jooksul kaasa väga suure languse ning sideme kaotamise eluvoolu meesaspekti ehk MINA OLEN Kohalolekuga. See informatsioon on kõikide inimeste sügaval alateadvuses, kuid tulenevalt inimeste väärastunud arusaamisest mees- ja naisaspektist, on pahameel naisaspekti langemise vastu kantud üle naissoole. Just see on aastatuhandeid kestnud naiste allasurumise, ekspluateerimise, vägistamise ja naiste vastu suunatud vägivallatsemise põhjus.

Selline viha eluvoolu naisaspekti vastu toob kaasa hinge lõhestumise. Hing ei saa olla tasakaalus ja terviklik, omamata korralikku polaarsust oma olemuses olevate mees- ja naiselementide vahel.

Osa eluvoole kujundavad endas välja jälestustunde naissoo vastu ning nad eelistavad kehastuda homoseksuaalsete meestena. Teised eluvoolud kujundavad endas soovi naissugu karistada ja alistada ning nad kehastuvad heteroseksuaalsete meestena, kellest saavad seksuaalsed kiskjad või meesšovinistid. Äärmuslikel juhtudel võivad neist saada vägistajad ja saritapjad. Vähem äärmuslikel juhtudel saavad neist seksuaalsed kiskjad, kes kasutavad naisi kui orjasid. Siin ei ole tegemist mitte niivõrd seksuaalse rahulduse saamisega kuivõrd just karistusaktiga naiste vastu üldiselt.

Mõned eluvoolud saavad aru, et just nende naisaspekt „langes”, aga nad otsustavad süüdistada oma meesaspekti. Nad arvavad, et nende meesaspekt oleks pidanud takistama nende naisaspektil selle maailma teed mööda minna. Need eluvoolud kujundavad endas välja viha eluvoolu meesaspekti vastu. Nende tegutsemist ajendab soov karistada meesaspekti, mis sageli väljendub soovis mehi karistada või panna nad oma süüd aktsepteerima.

Mõned neist eluvooludest otsustavad kehastuda naiste kehades ning neist saavad lesbid. Nad väljendavad oma viha meeste vastu, olles seksuaalsuhetes naistega. Samas teised eluvoolud otsustavad kehastuda heteroseksuaalsete naistena ning elavad oma elu, otsides võimalusi mehi karistada või kontrollida. Selliselt toimides kasutavad nad oma seksuaalsust või psühholoogilisi vahendeid, et mehi alavääristada või panna neid tundma, et kõik on nende süü. Läbi ajaloo on see põhjustanud palju sugudevahelist vaenulikkust, samuti ka palju kuritarvitamist, eelkõige meeste psühholoogilist kuritarvitamist.

Homoseksuaalsusest rääkides peame arvestama, et paljud eluvoolud on kehastunud sellel planeedil väga pikka aega. Seetõttu on mõned neist kujundanud endale väga keeruka psühholoogia, kus esmane reaktsioon eluvoolu langemisele on kaetud paljude uskumuste ja psühholoogiliste haavade kihtidega. Seetõttu on ka muid põhjusi, miks inimesed näevad ennast homoseksuaalsetena. Kuid nagu eespool selgitatud, on enamlevinumaks põhjuseks eelnevate elude jooksul kivistunud sooline identiteet.

Tulles nüüd tagasi esitatud küsimuste juurde (Miks partner peab olema vastassoost? Mida peaksid tegema homoseksuaalsed inimesed, kes soovivad puhaste motiividega seksida?), siis loodan, et küsimuse esimene pool on eelöelduga vastuse saanud. Ehk lühidalt — kogu loomine universumis toimub täiendpolaarsuste harmoonilise koostöö vormis, millest tulenevalt kaks sarnast polaarsust ei saa moodustada loovat üksust — mis füüsilises reaalsuses väljendatuna on võimalik ainult mehe ja naise koostöös, mida kõige paremini iseloomustab laste saamise loomulik viis.

Mida peaksid tegema homoseksuaalsed inimesed, kes soovivad puhaste motiividega seksida?

Sellele küsimusele peab iga küsija ise vastuse leidma, kuid püüan anda siin mõned pidepunktid, mis aitaksid olukorda paremini mõista.

Kõige olulisem vaimne seadus on Vaba Tahte seadus. Kõik eluvoolud on vaimse arengu teel ning seda teed saab käia vaid vaba tahte kasutamist harjutades. Kõik eluvoolud, isegi kui nad seda ei tea, on vaimsel teel ning mõned neist on vaba tahte kasutamine viinud enese identifitseerimiseni homoseksuaalidena. Nagu eelnevalt öeldud, ei ole see terviklik ega tasakaalus olek, kuid ka enamik teistest inimestest on ebaterviklikud ja tasakaalust väljas. Seetõttu ei ole vaja homoseksuaalsust vaadata kui mingit erilist ja silmapaistvat pahet või pattu või veelgi enam — pidada seda surmapatuks, nagu osa inimesi arvab.

Kõikidel inimestel on õigus teha vajalikke samme, et ületada mingi teadvusseisund. Kui eluvool peab ennast nägema homoseksuaalina ühes või mitmes kehastuses, siis ei ole see ei parem ega halvem kui mistahes muu tasakaalutus. Ego defineerib meist erinevaid inimesi alati halbadena ning seni, kuni inimesed sellise hinnangu andmise kalduvust pole ületanud, ei ole neil ka võimalik teatud arengutasemest edasi jõuda. Me ei peaks andma hinnanguid nähtumuse vaid olemuse järgi ning homoseksuaalsus on lihtsalt nähtumus, millega Teadlik Mina on ennast rüütanud ning mille enamik eluvooludest varem või hiljem maha jätavad.

Tasakaalus lähenemine sellele teemale oleks tunnistada homoseksuaalsust kui lihtsalt ebaloomulikku ehkki täna üsna tavalist nähtust. See on tingimus, mis on tekkinud eluvoolu tasakaalutusest. Mitte ükski eluvool ei saavuta ülimat õnnetunnet ning vaimset täitumust, säilitades endas disharmooniat ja tasakaalutusi. Seetõttu eluvoolud, kes püüdlevad vaimse kasvu poole, peaksid teadvustama vajadust tervendada enda mees- ja naisaspekti tasakaalutust. Olles kord seda teadvustanud ja aktsepteerinud, on võimalik märgata, et mitte ainult homoseksuaalidel, vaid ka väga paljudel teistel eluvooludel on sama tasakaalutus. Tegelikkuses on paljudel eluvooludel, kellel ei ole homoseksuaalseid kalduvusi, mees- ja naisaspekt tasakaalust väljas.

Kui me suudame mõista eelöeldut, siis saab ka mõistetavaks, et ei ole õige luua ühiskonda, mis homoseksuaalsust avalikult tunnustab ja selle seadustab. Samas saab ka mõistetavaks, et ühiskond, kus inimesi nende soolise orientatisooni pärast hukka mõistetakse, kritiseeritakse ja diskrimineeritakse, pole samuti jätkusuutlik ning õige.

Pöördudes veel tagasi Vaba Tahte seaduse juurde, siis vastavalt sellele on igal inimesel absoluutne vabadus teha seda, mida ta iganes soovib. Kuid vastavalt põhjuse ja tagajärje seadusele ei ole ühelgi inimesel võimalik põgeneda oma tegude tagajärgede eest. Mida iganes me teeme, kasutame me selleks vaimset energiat. Kui me mõtleme, tunneme või tegutseme, siis kasutame selleks puhast vaimset energiat, mille sagedust me oma mõtete, tunnete ja tegudega muudame. Mõiste patt (ingl keeles sin) sügavam tähendus on „missing the mark”, mis eesti keeles tähendab „märgile mitte pihta saama“. See tähendab, et me muundame vaimse energia madalamaks, kui on teatud kriitiline tase ning sellist tegevust nimetataksegi patuks. See energia ei saa vaimsesse sfääri tagasi pöörduda ning jääb osalt meie energiakehasse, luues nähtuse, mida me nimetame karmaks (loe ka: 2. Karma). Ei mängi rolli, kas pattu või karmat tehakse läbi homoseksuaalsuse või mingil muul inimestele omasel moel.

Igal eluvoolul on Vaba Tahte seaduse järgi õigus praktiseerida homoseksuaalsust. Seda tehes, eriti füüsilisel tasandil, me siiski madaldame vaimset energiat ning peame vältimatult tegelema vastavate tagajärgedega — oma tegude karmaga. Senikaua, kuni homoseksuaalse suhte aluseks on armastus ja vabatahtlik partnerlussuhe, ei tekitata siiski suures koguses negatiivset karmat. Olukord on aga hoopis teistsugune, kui oma homoseksuaalsuse füüsiliseks väljendamiseks hakatakse teiste vaba tahtega mentaalselt või emotsionaalselt manipuleerima või kasutatakse jõudu ning ähvardusi, sundimaks kedagi homoseksuaalsesse suhtesse. Sellisel juhul tekitab vastav eluvool endale märkimisväärse karmakoorma ning vastavalt Põhjuse ja Tagajärje seadusele peab ta varem või hiljem oma tegude tagajärgedega kohtuma.

Ühiskondlik suhtumine homoseksuaalsusesse

Nagu eelnevalt öeldud, ei peaks ideaalsel juhul ühiskond seadustama inimeste õigust homoseksuaalsust praktiseerida. See oleks asi, millega inimesed tegelevad privaatselt oma kodus ning ühiskond ei tohiks nende privaatsusesse sekkuda (senikaua, kuni mõlemad osapooled on toimuvaga nõus olevad täiskasvanud).

Homoseksuaalsus ei ole täna kaugeltki inimkonna teravaim probleem ning sellele liigne keskendumine ei too lahendust. Kui me soovime tuua ühiskonda muudatusi, siis aitaks, kui ühiskond võtaks omaks rohkem vaimse maailmavaate, mis võimaldaks tunduvalt kergemini lahendada mistahes ühiskonnas olevat tasakaalutust. Parem arusaamine universaalsetest vaimsetest seadustest oleks täna inimkonnale suureks abiks.

Tänases maailmas on teatud kohad ja kultuurid, kus homoseksuaalsust nähakse kui normaalset ja loomulikku asja. Maa peal on tugevad jõud, kes püüavad saavutada olukorda, kus ühiskond tunnistaks homoseksuaalsust kui normaalset nähtust. Nagu paljudes riikides näha, on neil meedias kohati tugev toetus. Sellise lähenemise puhul tekib olukord, kus eluvool, kes on kehastunud homoseksuaalina selleks, et oma tasakaalutust tervendada, võib sellesse kultuuri hoopis kinni jääda. Eluvoolul võib tekkida arusaam ja tunne, et homoseksuaalsed kalduvused on normaalsed ning seetõttu võib neid praktiseerida, selle asemel, et neid kalduvusi ületada.

Teiste sõnadega, kultuur, mis kriitikameeleta aktsepteerib homoseksuaalsust, aru saamata selle nähtuse vaimsetest põhjustest, võib tegelikult ära nullida eluvoolu eesmärgi saavutada vaimne kasv. Eluvool võib hakata ennast nägema homoseksuaalse hingena ning seeläbi keelduda oma tasakaalutusega tegelemast. Selle asemel, et saavutada vaimset edasiminekut, kaevub eluvool veelgi enam oma tasakaalutusse olekusse.

Ehkki mõned eluvoolud saavad edasi liikuda ainult teadlikult tunnistades oma homoseksuaalseid kalduvusi, ei tähenda see seda, et vastav isik peab neid kalduvusi ka füüsilisel tasandil realiseerima. On täiesti võimalik lahendada homoseksuaalsuse aluseks olevat tasakaalutust ilma homoseksuaalsust praktiseerimata.

Neile, kes on huvitatud maksimaalsest vaimsest edasiminekust, oleks äärmiselt tark tegu vältida homoseksuaalsesse suhtesse astumist. See madaldab vaimset energiat ning loob magnetilise tõmbekeskuse, mis piltlikult öeldes tõmbab asjaosalised eemale vaimsest kasvust. Homoseksuaalses suhtes osalemine toob tõenäoliselt lisaks endaga kaasa vajaduse õigustada oma tegevust, mis omakorda põhjustab tasakaalutuse süvenemist.

Niisiis, kui kellelgi on homoseksuaalsed kalduvused, siis ta peaks neid endale tunnistama. Ja selle asemel, et leida neile õigustusi või astuda homoseksuaalsesse suhtesse, võiks tegeleda selle tasakaalutuse lahendamisega, kasutades vaimseid ja psühholoogilisi vahendeid.

On mitmeid psühholoogilisi tehnikaid, mis aitavad tasakaalustada ja tervendada hinge. Viimaste kümnendite jooksul avalikustatud tehnikad ei ole veel saanud ortodoksse peavoolu psühholoogia tunnustust. Kuid avatud meelega otsides võib igaüks endale sobiva tehnika leida.

On selline universaalne printsiip, mille kohaselt maksimaalse vaimse arengu saavutamiseks on vaja ületada vajadus oma tasakaalutuste õigustamiseks.

Homoseksuaalsus eluplaani osana

Käesolev käsitlus jääks mõnevõrra ühekülgseks, kui me ei teadvustaks endale alljärgnevat vaatenurka antud valdkonna kohta.

On olemas edasijõudnud eluvoolusid, kes on võtnud endale erinevaid rolle, nt eesmärgiga „maksta” tagasi karmat kindlatele inimestele, pakkuda teistele inimestele mingit erilist võimalust või demonstreerida, et nende Vaim ei ole määratud ega piiratud ühegi maapealse tingimusega. Seega võib olla üksikuid inimesi, kelle eluplaani osaks on olla terves, armastavas ning elule orienteeritud homoseksuaalses suhtes. Selline nähtus eluplaani osana on üldiselt ajaliselt piiratud ning vajadus selle järele kaob kas peale teatud aja möödumist või mingi muu tingimuse täitumist.

Määravaks tunnuseks on siin see, kas inimesed määratlevad ennast homoseksuaalsuse või mis iganes muu nähtuse alusel, mis nende elu värvib. Kui inimene ei samasta ennast välise tingimusega — ei määratle ennast homoseksuaalina, siis olukorras selguse saamiseks võib kasutada lihtsat lähenemisviisi: „Kas sa saad selles suhtes olla ilma sisemise konfliktita, mis tähendab, et suhe tundub pigem kerge ja pühitsetuna, mitte aga kompensatoorsena?” Kui nii, siis jätka, kuid arenda intuitsiooni ja häälestumist Vaimsele Minale.

Kui aga suhe ei ole võimalik ilma kerge sisemise konfliktita, siis on see märgiks, et oleks aeg vaadata lahkumineku suunas ning püüda saada sisemist juhatust, mida kindlasti antakse. Tõenäoliselt ei anta küll täielikku arusaamist, aga kui astuda esimene samm, mida peab astuma, siis lähevad rattad käima ning järgmine samm saab iseenesest mõistetavaks. See ongi oma talentide paljundamine ehk antud juhul selle inimese visiooni paljundamine. Paljud vaimsed otsijad on läbikukkunud selle initsiatsiooni (eksami) läbimisel, sest nad on tahtnud täit selgust enne edasiliikumist. Kuid meil ei ole võimalik saada täit selgust senikaua, kuni meie psüühes on jagunemine ja tasakaalutus, mille taha ego ennast varjata suudab, sest meie psüühes on midagi, mida me ei soovi näha.

Olles kord valmis märkama ning ületama jagunemist oma psüühes, on siiski võimalik, et tuleb eluplaani kohaselt jätkata antud tingimuse kandmist. Kuid sellisel juhul peaks meid antud küsimuses valdama täielik sisemine rahu. On vaid teadmine, et kõigel on oma eesmärk.

Ning kõige lõpuks tasub teada ka seda, et olles jõudnud punkti, kus me saame elada antud tingimusel, loobumata oma tõelisest identiteedist, siis on see tavaliselt märgiks, et on aeg edasi liikuda. Olles saavutanud meisterlikkuse mingi tingimuse üle, saame me edasi liikuda järgmise asja juurde, mida õppida või õpetada. Sellisesse punkti jõudnud ei vaja enam väliseid juhtnööre, sest sisemine juhatus on juba piisavalt selge.