37. Laste saamisest

Vastus küsimusele:

„Miks saavad ühed inimesed lapsi 20. eluaastates või varem, teised 30-ndates ja hiljem ja kolmandad, kes väga tahaksid, ei saagi bioloogilisi järeltulijaid? On see valik suvaline või süstematiseeritud?“


Nii nagu kõik muud nähtused siin maailmas, on ka laste sündimisega seotu mõjutatud peamiselt asjaosaliste — lastevanemate ja ühiskonna teadvuse seisundist. Selles nähtuses on nii palju kihte ja nüansse, et kui ma kõike seda teaksin, siis oleks selle kirjapanekuks vaja tekstiga täita mitmeid pakse raamatuid. Püüan seega peatuda selle teema minu arvates kõige olulisematel aspektidel. Ja loomulikult läbi minu tajufiltri.

Alustame küsimuse lõpuosast, sõnastades selle veidi ümber:

Kas laste saamine on juhuslik protsess või on selles ka mingid reeglid, mis muudaksid tulemuse ennustatavaks?

Mis on juhus? Demokritos: „Inimesed lõid juhusest iidoli iseendi nõutuse katteks.“

Võime ka öelda, et juhus on nähtumus, mille olemust me ei tunne või juhuseks nimetame reegli(te) või seaduste avaldumist, millest me teadlikud ei ole.

Meiega elus toimuv sarnaneb maastikul kõndimisega, kus maastiku erinevad punktid sümboliseerivad meie elu erinevaid olukordi. Ehkki maastik on põhimõtteliselt kahemõõtmeline ning elu „mõõtmete” arv on tunduvalt suurem, on analoogia siin siiski äratuntav. Kui oleme maastikul, siis mistahes liikumine omab suunda ning seega võime öelda, et igale sammule eelneb valik, kas liikuda eesmärgistatult või hulkuda niisama, samuti teeme me igal sammul väikeseid korrektiive, sest maastik (elu) ei võimalda meil alati otse minna. Sellised valikud võivad olla täiesti teadlikud, lähtudes meie orienteerumisvõimest ning sihtmärgist või ka puhtalt alateadlikud, olles juhitud meie ekslevast tähelepanust ja uudishimust või emotsioonidest.

Esimesel juhul teeme me igal sammul otsuse püsida oma eesmärgi juures ning seega ka meie iga järgnev samm viib meid sellele lähemale. Teisel juhul aga oleme me valiku tegemise andnud oma alateadvusele, mis võib olla risustatud ning millel võivad seetõttu olla hoopis teised eelistused kui meie teadlikul minal.

Esimesel juhul on prognoositav, kuhu me mingi aja pärast jõuame — nimelt me jõuame tavaliselt eesmärgini, sest me püsime oma otsuse juures ega kaldu sellest kõrvale. Teisel juhul aga hakkab meie asukoht või lõpp-punkt sõltuma meie teadvustamatust alateadvuse sisust, mis tõmbab meid magnetina näiteks sohu. Ning kuna me ei saa aru, mis jõud meid sinna viis (sest see on teadvustamata), siis arvame, et tegemist on juhusega.

Niisiis, metatasandilt vaadatuna võime öelda, et juhust ei ole olemas. Kõik meie sammud tulenevad meie valikutest või soovimatusest valikuid teha, jättes selle ego, alateadvuse või väliste autoriteetide kanda. Iga valik või valimata jätmine (ka see on valik) toob endaga kaasa uue olukorra ning vajaduse uusi valikuid teha. Me oleme nagu pidevalt hargneval teel, kus iga valik ja hargnemine võib muuta meie teekonna iseloomu, alates nauditavast jalutuskäigust kuni võitluseni ellujäämise nimel. Teiste sõnadega, meie elu sõltub meie valikutest ja võimalustest ning meie valikud ja võimalused sõltuvad meie teadvuse seisundist, mille hulka kuulub ka alateadvuse sisu.

Kui juhuseid ei ole olemas, kas siis on kõik ettemääratud ja ennustatav?

Selle igivana dilemma lahendamiseks on meil vaja mõista, et tinglikult võib jagada elu ehk teadvuse kaheks:

  1. Enesest mitte teadlik elu või teadvus.
  2. Eneseteadlik elu või enesest teadlik teadvus.

Esimesel juhul on tegemist suhteliselt hästi ennustatavate protsessidega, eriti, mis puudutab nn mittebioloogilist elu. Newtoni seadused tunduvad meile absoluutselt kehtivatena, ehkki oma olemuselt on nad relatiivsusteooria erijuht, mis omakorda on osa kõrgemast seadusest.

Teisel juhul aga on tegemist eneseteadlike olenditega, inimestega, kes on vaba valiku seaduse subjektid. Tõeliselt vaba valik ei allu ühelegi valemile ega ole ennustatav, sest vastasel korral ei oleks tegemist vaba valikuga. Kui inimesed on oma valikutes täiesti vabad, siis parimal juhul võime me teha tõenäosuslikke ennustusi, kuid meil ei ole võimalik kindlalt ette teada eneseteadlike olendite valikuid. Kui aga inimene on (näiteks hirmust vastutada oma valikute tagajärgede eest) loobunud teadlike otsuste tegemisest, siis tema teadlikkus väheneb ning koos sellega muutub tema käitumine üha enam ennustatavaks. Näiteks alkohooliku või uimastisõltlase käitumist ei ole raske ennustada — nende elu keerleb peamiselt ühe teema ümber. Tõeliselt vaba ja loov inimene aga on ja jääb müsteeriumiks.

Ka igasugused selgeltnägijate ennustused ei ole tegelikult kivisse raiutud, vaid toimivad pigem suunanäitajatena — öeldes meile, et kui jätkata samas „suunas” liikumist, siis on tulemus selline ja selline. Enamik ennustustest on rännanud ajaloo prügikasti ilma suurema kärata, kuid on piisavalt ennustusi, mis tunduvad olevat täppi läinud — need on juhtumid, kus inimgrupp, keda ennustus puudutas, jätkas endist kurssi. Ka täna ei ole väga keeruline teha teatud ennustusi — „Tulemas on suur majanduskriis!” (Kui valitsused jätkavad katteta raha trükkimist). „Naabrimehe tervis ütleb üles,” (kui ta jätkab joomist) jne.

Niisiis, lihtsustatult on meie tulevikusituatsiooni aluseks kolm põhilist faktorit:

  1. Meie praegune situatsioon.
  2. Meie valikuvõimalused.
  3. Meie valikud, mida me võimaluste piires teeme (või otsutamisest loobumine).

On inimesi, kes on ennast eelnevate valikutega mänginud olukorda, kus nende valikuvõimalused on väga piiratud — näiteks vangid. Ning on inimesi, kelle ees on „kõik teed avatud”. Kui esimene hakkab teatud hetkest tegema sihipäraselt valikuid, mis tema teadvuse seisundit ja valikuvabadust tõstavad ning teine kuritarvitab oma võimalusi ning teeb madaldavaid valikuid, siis suure tõenäosusega võivad nad mõne aja möödudes oma kohad vahetada. Teadvusseisundi tõstmine nõuab alati (rasket) tööd, allakäik aga ei vaja mingit pingutust — see võib alguses isegi väga lõbus ja põnev olla, kuid lõppeb alati ühte moodi.

Ma arvan, et eelöeldu aitab meil mõista, et ka nii oluline asi nagu laste saamine, ei saa olla juhuslik nähtus, vaid siin on kindlad seaduspärasused, mis moodustavad vaba valiku seadusele raamistiku. Kui kahekümneaastased ebaküpsed inimesed saavad lapse, siis on tavaliselt tegemist olukorraga, kus noored lasevad soovmõtlemisel ja emotsioonidel ennast juhtida, seades lühiajalised eesmärgid — hetkelise seksuaalse rahulduse — tähtsamaks pikaajalistest eesmärkidest — näiteks hariduse ja elukogemuse omandamise enne lapsevanemateks saamist. Lapsed ei saa kuidagi juhuslikult sündida — sellele peab eelnema vähemalt ühe (aga tavaliselt mõlema osapoole) otsus astuda seksuaalsuhtesse ning jätta rasestumisvastased vahendid kasutamata. Olen nõus, et lapsed võivad sündida vastu tahtmist, kuid näilise juhuslikkuse taga peitub siiski kindel seaduspärasus.

Teiste sõnadega, ehkki meiega toimuv ei ole juhuslik, ei tähenda see seda, et tulevik on ettemääratud või ennustatav, kuigi mingid sõlmsündmused võivad olla tõesti meie eluplaani sisse kirjutatud vääramatute nähtustena.

Ideaalolukord

Et mõista paremini seda teemat, tuleks meil esmalt püüda kirjeldada ideaalolukorda. Nii nagu eelnevalt kirjutatud, peab kosmilise seaduse järgi uue elu loomine toimuma täielikus harmoonias kahe täiendava vastandjõu vahel ehk antud juhul mehe ja naise vahel. Täiuslik harmoonia paarisuhtes on võimalik ainult siis, kui kumbki osapool on saavutanud oma sisemise mees- ja naisaspekti vahel tasakaalu. Selleks peab mehes olema ka akiivselt ja tasakaalukalt toimiv naisaspekt ning naisel vastupidiselt ka meesaspekt. Sellise harmoonias oleva paari poolt alustatud seksuaalsuhe ei baseeru naudingu saamisel, vaid mees- ja naisaspekti harmoonilisel ühtesulandumisel, millega võib ideaaljuhul kaasneda ka müstiline kogemus. Ka kaasnev nauding on teistsugune — energiat tõstev ning ülendav, jättes kaugele seljataha kõik naudingutele orienteeritud seksi poolt pakutava.

Inglise keeles väljendab sõnapaar „immaculate conception” suurepäraselt asja olemust, omades eesti keeles kahte vastet:

  1. Neitsist sünd.
  2. Puhas, rikkumata kontseptsioon või mõttekujund.

Niisiis, „neitsist sündimine” tähendab tegelikult olukorda, kus laps sünnib seksuaalsuhtest, mis on (piisavalt) täiuslikult harmooniline. Kogu piibli lugu neitsist sündimisest on selles osas lihtsalt tõlkeviga, mis on ajaloos palju segadust põhjustanud. (Loe ka: 24. Neitsist sündinud.)

Vaimsed seadused sätestavad ka selle, et lapsevanemate vaimne arengutase ehk teadvuse seisund peab olema kõrgem kui nende lapsel. Et aga olukord planeedil Maa erineb oluliselt kosmilisest plaanist, siis nende kahe nõudmise rakendamisel kahaneks inimkonna arvukus kiiresti miinimumini või kaoks inimkond üldse meie planeedilt. Seda põhjusel, et Maa peal peaaegu ei ole tasakaalus inimesi. Sellest tulenevalt on siin lubatud laste saamine mitteharmoonilise suhte kaudu ning võimaldatud arenenumatel eluvooludel kehastuda vähemarenenud vanemate lastena.

Maa elanike arv

Kosmiline kooliruum Maa on ette nähtud 10 miljardile elanikule ning senikaua, kuni õpilaste arv ei ole saavutanud soovitud taset, on Maa kui kooliruumi töös mõningad lisatakistused — näiteks kõrgema arengutasemega hingede jaoks on raske leida sobivaid kehastusi.

Kõikide eelduste kohaselt, kui Maa elanike arv hakkab lähenema 10 miljardile, siis selle juurdekasv aeglustub oluliselt ning demograafiline situatsioon arenenud riikide ja arengumaade vahel hakkab muutuma. Esimesi märke selle kohta võib näha juba ka praegu. Täna teenäitajateks olevad haritud ja edumeelsed lääne inimesed on muutnud oma perekonnamudelit. Just see grupp oli veel hiljuti kõige väiksema laste arvuga, kuid nüüd on nende perekondades üha enam kolm või rohkem last. Seni paljulapselised ja  vähemharitud perekonnad on aga kahandanud keskmist laste arvu.

Tulles nüüd tagasi küsimuse esimese osa juurde:

„Miks saavad ühed inimesed lapsi 20. eluaastates või varem, teised 30-ndates ja hiljem ja kolmandad, kes väga tahaksid, ei saagi bioloogilisi järeltulijaid?“,

tooksin ma välja mõningad mõtted, mis puudutavad antud küsimust. Nagu öeldud, on teema liiga kompleksne, et seda essee-vormis terviklikult käsitleda ja täielikku vastust anda.

1. mõte

Lapsed ei kuulu meile — nad ainult tulevad siia (füüsilisse) maailma meie kaudu. Meie ülesandeks on neile luua keskkond ARENGUKS. Loomulikult ei maksa ka unustada, et sageli oleme vanemateks lapsele (lastele), kellega meil on karmaline side, mis tuleks andestamise abil likvideerida. Kuid viimane ei ole selle artikli teema.

Tegelikult ei oma tähtsust, kas lapsed tulevad meie ellu bioloogiliselt või lapsendamise kaudu. Loomulikult oli, on ja jääb esimene lastesaamise viis põhiliseks. Arvestades Maal olevat olukorda (palju sünnib nn soovimatuid lapsi ning on palju paare, kes sooviksid saada lapsi, kuid ei saa), oleks mõistlik loobuda paljudest kehtivatest eelarvamustest ning luua ühiskonnas süsteem, mis ei mõistaks hukka emasid, kes mingil põhjusel ei saa või ei taha seda rolli täita, vaid toetaks neid psühholoogiliselt lastest loobumisel nende inimeste kasuks, kes last väga soovivad. See lahendaks ühiskonnas korraga mitu probleemi, näiteks:

  • Abordid. Mitte keegi ei jää rasedaks ilma jumaliku heakskiiduta, sest rasestumine saab inimestel toimuda ainult seeläbi, et viljastatud munaraku otsustab valida oma kehaks mingi eluvool. Abort on alati (v.a kui ema elu on ohus) vägivald elu vastu ning sellega kaasneb hulk karmat, mis meid hiljem koormama jääb.
  • Ema (tihti alaealine) soovimatu lapsega, sageli hariduse ja sissetulekuta, tähendab enamasti kurba tulevikku mõlemale.
  • Hüljatud lapsed — keeruline probleem ühiskonnas. Lastekodu või asenduskodu ei asenda lapsevanemaid.
  • Viljatusravile ning kunstlikule viljastamisele kulutatakse väga palju aega, energiat ja raha, kuid tulemus ei ole kindel. Paljud inimesed sooviksid veel lapsi, kuid sageli on probleemiks bioloogilised takistused.

Arvatavasti on lääne ühiskonnas soovimatute laste arv võrdne soovitud, kuid sündimata laste arvuga. Selle nähtuse sügavamaks põhjuseks on tõenäoliselt asjaolu, et paljud eluvoolud on oma eluplaani osaks võtnud lapsendamise. Kuna sellise sammu astumine nõuab nn vastuvoolu minekut, siis kuuluvad nende eluplaani juurde ka raskused bioloogiliste järglaste saamisel, et neil oleks kehastuses olles piisavalt stiimulit „võõraste” laste lapsendamiseks.

Niisiis, üheks põhjuseks, miks osa inimesi lapsi ei saa, võib olla, et nende eluplaani osaks on ühe või mitme lapse lapsendamine.

Ja nagu eelnevalt mainitud — osa noori inimesi omab nii vähe küpsust, et nende lühiajalised (naudingut taotlevad) eesmärgid kaaluvad üles pikaajalised eesmärgid ning nende lühike (vastutustundetu) rõõmuhetk muutub vaba valiku ning põhjuse ja tagajärje seaduse tagajärjel kiiresti valusaks õppetunniks.

Miks osa inimesi saab lapsi 30-ndates? Aga millal siis veel?! Selleks ajaks on paljudel tekkinud elementaarne elukogemus ja stabiilsus ning tervis ei ole veel kehvenema hakanud.

2. mõte

Tehes mitmeid aborte, saadame välja signaali, et me ei ole piisavalt vastutusvõimelised. Selle tulemusena ilmnevad meie organismis füüsilised piirangud, mille tõttu edaspidine bioloogiliste laste saamine võib osutuda raskeks või võimatuks.

3. mõte

On võimalik, et inimeste eluplaanis ei ole selles elus lapsi, kuid ühiskondlik surve ja kollektiivne arvamus tekitavad tunde, et midagi on viltu. See surve võib panna mõningaid inimesi püüdma kõigest hoolimata last/lapsi saama. See on veidi sarnane olukorraga, kus inimesed on lasknud ennast mõjutada „seks teeb õnnelikuks”-hüsteeriast ning osalevad „seksuaalsuse või mehelikkuse/naiselikkuse avastamise mängudes”, jälgides massipsühhoosi ning oma lihalikku meelt (ego füüsiline aspekt), selle asemel, et kuulata oma intuitsiooni ja tervet mõistust. Siiski usun, et see on suhteliselt harv nähtus.

4. mõte

Osal inimestel võib bioloogiliste laste saamise võimetus tuua füüsilisel tasandil nähtavale nende eluenergia kasutamise ja loomisega seotud mentaalsed ja/või emotsionaalsed blokeeringud. Ületades need uskumused või vabanedes sellega seotud negatiivsetest emotsioonidest, kaob probleem iseenesest või leitakse mingi (kas või allopaatiline) ravi, mis aitab.

Laste saamise takistused võivad olla ka füüsilise keha tasandil, mis on sageli põhjustatud valest elustiilist, eriti ebatervest toitumisest ning kahjulikest sõltuvustest. Füüsilised põhjused ei ole siiski lahusvaadeldavad  emotsionaalsetest ja mentaalsetest põhjustest, sest mistahes füüsilise väärkäitumise taga peituvad alati teadvustamata emotsioonid ning vääruskumused.

5. mõte

Paljude ajatute põhjuste kõrval on käesoleval ajastul olemas ka üks eripära. Selle selgitamiseks tuleb alustada veidi kaugemalt.

Minu arusaamise järgi toimub uute eluvoolude loomine tinglikult loomislainetena, mille järel loodud grupp värskeid eluvoole (keda võib olla miljardeid) saavad algõpetust eeterlikus koolis, mille võnkesagedus kuulub identiteedisfääri spektrisse ning mida piiblis on nimetatud Eedeni aiaks. Esmalt õpivad noored eluvoolud sealse õpetaja juhendamisel looma endile sõiduvahendit (hinge), osalemaks materiaalse reaalsuse keerukates oludes ning läbivad vajalikud õppetunnid materiaalse reaalsuse simulaatoril. Seejärel kehastuvad nad Maal, et siin õppida ning anda oma panus selle maailma võnkesageduse tõstmisel.

Nii nagu meie ühiskonnas käivad haridusprotsessid lainetena ning klassi lõpetamine toimub vanusegruppide kaupa, on ka eeterlikus koolis samad printsiibid. Ideaalolukorras lõpetab üks eluvoolude grupp suures osas oma eeterliku ettevalmistuskooli lühikese ajavahemiku jooksul (võrreldes koolituse kestusega) ning siirdub siis järgmisele koolituse tasandile — milleks antud juhul on kehastumine planeedil Maa.

Seda ühte eluvoolude gruppi võime tinglikult nimetada rassiks (sel ei ole minu teada mingit seost Maal olevate nahavärvi alusel eristuvate inimrassidega). Käesoleval hetkel on Maal domineerivaks kuues eluvoolude laine ehk kuues rass, ehkki on väga palju ka neljanda ja viienda rassi esindajaid, kel ei ole õnnestunud õigeaegselt ülestõusmise eksameid sooritada. Nad on jäänud kokku järgmise rassi ehk eluvoolude grupiga. Veidi sarnaselt nagu lapsed koolis „istuma” jäävad.

Esimesed kolm rassi läbisid planetaarse kooli nimega Maa edukalt ning sooritasid ülestõusmise (saavutasid valgustatuse) kogu rassi ulatuses. Kuna nende esimese kolme rassi kehastumise ajal nende teadvus ei langenud allapoole esialgset taset, siis olid ka nende kehad vähem tihked. Võime öelda, et need olid midagi sarnast gaasilistele kehadele, mille tulemusena ei neist ega ka nende elutegevusest ei ole mingeid fossiilseid märke alles jäänud. Nende rasside elutegevused omavahel (oluliselt) ei ristunud ning alles seejärel, kui esimene rass lõpetas koolituse Maal, saabus siia uus eluvoolude laine.

Neljanda rassi ajal aga ei läinud õppetöö ettenähtud stsenaariumi järgi.  Osa eluvoole tegi oma valiku: mitte kuulata õpetajat ning katsetada duaalsusteadvuses ja materiaalses maailmas osalemist (mao ahvatlus hea ja kurja puu vilja maitsmisest) ilma selleks piisavat ettevalmistust omamata. See aga tõmbas hiljem Maal kaasa teised eluvoolud, mis tõi omakorda kaasa üldise teadvuse seisundi languse. Maa keskkond hakkas muutuma tihkemaks, vastamaks inimeste kollektiivse teadvuse seisundile.

Kõige selle tulemusena, ei suutnud enamik neljandast rassist  õppetööd Maal lõpetada. Viienda rassi uued eluvoolud ei alustanud enam puhtalt platsilt, vaid koos mahajääjatega, kes olid neist kogenumad maapealsetes manipulatsioonides, tõmmates ka viienda rassi allakäiguspiraali. Sama juhtus hiljem ka kuuenda rassiga. Seega, Maa on hetkel mingis mõttes kosmiline järeleaitamiskool — läbisõiduhoov, kus lisaks kolmele kohalikule rassile kehastub hulganisti langenud eluvoolusid teistelt planeetidelt, kust nad on välja kukkunud seoses planeedi elanike kollektiivse teadvuse seisundi tõusuga. Samuti kehastuvad Maal (inimeste kehades) eluvoolud, kes on oma koduplaneedi (sõdimise või muul teel) elamiskõlbmatuks muutnud. Neile on otsustatud anda veel üks võimalus, lootuses, et nad on oma kogemusest õppinud ning seda siin jagavad.

Selle kõige tasakaalustamiseks kehastub Maal ka hulk arenenud eluvoolusid teistelt planeetidelt, et luua tasakaalu ning aidata vedada inimkond tagasi arenguteele. Tänu sellele on inimkond  juba aastatuhandeid aeglasel tõusutrendil püsinud.

(Loe lisainfot seitsme rassi kohta artikli lõpust.)

Et mõista kogu selle ettevõtmise ajalist mastaapsust, tuleks meil teadvustada, et eneseteadlik elu on olnud planeedil Maa juba u 2,3 miljardit aastat. Vähemalt nii kinnitavad ülestõusnud meistrid. Kuid kõige selle juures tuleks arvestada, et aeg ei ole lineaarne ega objektiivset olemasolu omav nähtus, vaid sõltub (eneseteadlike olendite) teadvuse seisundist. Seega, ajaskaala 2,3 miljardit aastat on väga tinglik, sest aja kulg on Maa peal olnud väga erinev. Vaadates tänasest vaatevinklist, saaksime ühe rassi keskmiseks tsükli pikkuseks ligi 400 miljont aastat, kuid ma arvan, et see tuleneb aja suhtelisusest ning tegemist on pigem ajalise illusiooniga. Siiski võime teadmiseks võtta, et ühe rassi koolitsükli kestus Maa peal võib olla meie jaoks kirjeldamatult pikk (vaadatuna tänasest ajatunnetusest lähtuvalt).

Niisiis, planeet Maa on järjekordselt jõudnud uue õppeaasta algusesse, kuid enamik eelnevaid õpilasi ei ole oma õppetükke omandanud ning peavad seega esimest või lausa mitmendat korda koos uute õpilastega jätkama. Maal on alustanud kehastumist esimesed seitsmenda rassi esindajad. Vihjed indigo- ja kristall-lastele on tõepoolest osaliselt seotud selle nähtusega, ehkki viimased mõisted on toodud kasutusse langenud teadvuse poolt, et tekitada inimestes segadust ning panna vanemaid oma lapsi ebatervelt jumaldama ja eriliseks pidama. Tõenäoliselt on praktiliselt kõik lapsed (v.a väga üksikud erandid) , keda nende vanemad indigo- või kristall-lasteks nimetavad, tegelikult tavalised lapsed nagu kõik teisedki. Nad on Maal juba palju kordi kehastunud ning kannavad märkimisväärset karmakoormat, kuid omavad eripära, mis võimaldab lapsevanematel arvata, et nende lapsed on kuidagi erilised — teistest paremad ning seetõttu justkui teistest üle.

Ka seitsmenda rassi lapsed on tavalised, kuid neil on tõesti üks eripära — nad on nn puhtad ja süütud — neil puudub karmakoorem. (Innocent = inner sense, süütus tähendab ühendust oma vaimse aspektiga.) Nende teadvuse seisund ja võnkesagedus on oluliselt kõrgem enamiku inimeste teadvuse seisundist, ehkki nende tehnilised oskused ei pea olema kõrged, sest nende maine elukogemus on veel olematu.

Niisiis on olemas hulk puhtaid ja kogemusteta eluvoolusid, kes peavad Maale õppima tulema, kuid siin puuduvad vanemad, kes oleksid valmis neid vastu võtma. Selliste eluvoolude vastuvõtmiseks ei pea potentsiaalsed lapsevanemad olema vigadeta, kuid nõutav on teatud teadvusetaseme saavutamine ning ka mõningate väliste teadmiste omandamine. See on veidi sarnane olukorraga autojuhilubade saamisel, mis on nõudlik protsess ning alles teatud miinimumnõuete täitmisel on võimalik saada luba auto juhtimiseks. Kahjuks ei eelda aga laste kasvatamise õiguse saamine mitte mingeid õpinguid. Lapsevanemaks võib täna hakata praktiliselt igaüks, kel see pähe tuleb või kellel see lausa kogemata juhtub. Tagajärgedega peab aga hiljem ühiskond tegelema — sarnaselt vastutustundetute sõidukijuhtide poolt põhjustatud vigastustele ja kahjudele.

Usun, et kui ühiskonnas mõistetakse selle nähtuse absurdsust laiemalt, siis leitakse konsensus, kuidas takistada lastel ja ebaküpsetel indiviididel lapsi saamast enne, kui nad on teatud küpsuse saavutanud ja vajalikud (eelkõige) psühholoogilised oskused omandanud. Täna ei ole sellise ettepaneku tegemine reaalne, kuid loodetavasti veel meie elu jooksul on seda teemat võimalik laiemalt arutada.

Niisiis, pangem ennast nende uute eluvoolude olukorda. Sa tead, et sa oled täiesti puhas, kuid veel kogemusteta ning kool, kuhu sa pead minema, ei too kaasa sinu arengut, vaid vastupidi, tõmbab sind koos teistega allakäiguspiraali. Seetõttu püüavad nende noorte eluvoolude nõuandjad (ülestõusnud meistrid) leida Maal lapsevanemaid, kes vastaksid minimaalsetele nõuetele, et neid lapsi vastu võtta ning neid mitte kohe esimeste eluaastate jooksul psühholoogiliselt ära rikkuda.

Täna on mulle teadaolevalt Maal u 10 000 inimest, kes on sisemistel tasanditel valmis kehastama täielikku Kristus-teadvust, kuid need inimesed peavad selle oma välisesse teadvusesse tooma. Ületama viimased takistused oma psüühes ja uskumustes, mis selle tee avaks. On selge, et mitte kõik 10 000 sellise potentsiaaliga inimest ei suuda seda realiseerida, kuid just need inimesed oleksid esimesed, kes on valmis uusi eluvoole lastevanematena vastu võtma.

Lisaks sellele on täna maailmas minu andmetel mitu miljonit inimest, kel on potentsiaal ilmutada kõrget Kristus-teadvust, kuid kes peavad selle nimel sihikindlat tööd tegema. Kui eespool mainitud 10 000 inimest on piltlikult öeldes ühe sammu kaugusel Kristus-teadvuse ilmutamisest ning lähedal ülestõusmisspiraali astumisele, siis need miljonid inimesed peavad siiski suurt tööd tegema, et oma potentsiaali realiseerida ning kasvada välja duaalsusteadvusest. Väga sihikindla töö puhul on neil ka võimalik veel selle elu jooksul jõuda sama kaugele kui esimesed 10 000.

Loomulikult on ka siin tulevik määratud nende indiviidide endi tehtud vabade valikute poolt. Meil ei ole teada, kes ja kui suur osa neist selle tee ette võtavad ning kui kaugele nad jõuavad. Siiski, olen kindel, et mingi osa neist oma potentsiaali ühel või teisel moel ka realiseerivad. Ning just see grupp on aluseks enamiku uute eluvoolude kehastumise alustamiseks planeedil Maa. Paljud neist on võtnud oma eluplaani osaks aidata uutel eluvooludel alustada kehastumist. Selleks, et vastata miinimumnõudmistele, on tõenäoliselt osal nendest eluplaanis tingimus, et senikaua, kuni nad ei ole saavutanud vajalikku taset seitsmenda rassi vastuvõtmiseks, ei saa nad üldse lapsi. Neil jääb vaid kaks valikut — kas lapsendada või ületada oma olemasolev teadvuse seisund, viies see vajalikule tasandile seitsmenda rassi vastuvõtmiseks.

Enne lõpetamist peaksime kindlasti vaatama üle ka mõningad nõuded või põhimõtted, mis võimaldaksid lapsevanematel oma tööd tasakaalukalt ja kvaliteetselt teha.

1. Kõige aluseks on meie identiteeditunne ja vajadus välja kasvada piiratud vale-mina tundest ning mõistmine, et me ei ole mõtlevad ahvid, vaid palju enamat — me oleme (eneseteadlikud) vaimsed olendid.

2. Arusaamine armastuse kahest aspektist. Vaatame seda analoogia põhjal. Enamiku inimeste jaoks on täna armastuse sümboliks roosa värv. See ei ole vale — roosa värv tõepoolest sobib sümboliseerima naiselikku (Oomega) aspekti armastuses. Kuid see on ainult pool vajalikust. Nagu kõik muu, nii on ka armastus kahe täiendava vastandjõu koostoime. Nii nagu ei saa ühe käega plaksutada, nii ei ole ka armastuse naiselik aspekt üksinda tegelikult armastus, vaid hoopis selle väärastus.

Armastuse Alfa ehk meesaspekti sobib aga sümboliseerima sinine ning nende kahe koostoimel moodustub rubiini värv, mis on tasakaalus armastuse sümboliks. Juba ainuüksi asjaolu, et lääne ühiskonnas on armastuse sümboliks roosa, näitab meie armastusemudeli vildakust. Me peame armastuseks sageli ainult naiselikku aspekti ehk kallistusi, hoidmist, turvalisuse loomist, soovide ja ego rahuldamist ning armastuse mehelikku aspekti — piiride seadmist, distsipliini, kutset arengule ja eneseületusele — mittearmastuseks, püüdes lastele pakkuda esimest ning säästa neid teise eest.

Nii nagu vee saamiseks on vaja vesiniku ja hapniku aatomeid kokku panna (vesiniku või hapniku aatomid üksinda ei loo vett), nii on ka armastus mees- ja naiskomponendi tasakaalustatud ühendus.

Seega, lapse armastamine tähendab talle mõlema armastuse aspekti tasakaalukat pakkumist. Kallistused, mugavus ning turvatunde loomine peavad olema tasakaalustatud piiride seadmisega, nõudlikkusega ning pikaajaliste eesmärkide eelistamisega kiire rahuldatuse ees. Armastuse eesmärk ei ole mitte lapsele mugavuse loomine, vaid teda arenema motiveerimine. Armastus = (tasakaalukas ja jätkusuutlik) areng.

3. Negatiivsete jõudude olemasolu tunnistamine. See, mille olemasolu me ei tunnista, selle vastu oleme me kaitsetud. Paljud vaimsed inimesed on tänapäeval nakatunud New Age`i roosast „kõik on armastus” maailmavaatest, olles sellega kergeks saagiks mustadele jõududele, kes maskeeruvad näiteks „roosa udu” jutu taha ning lasevad astraalolenditel endaga manipuleerida. Vaid teadvustades astraalolendite ning nende maapealsete käepikenduste olemasolu, tekib meil võimalus ennast nende eest kaitsta.

4. Vaimne kaitse ja energeetiline hügieen. Laste energiakehad on avatud ning väga vastuvõtlikud välismaailma mõjutustele. Neil puudub oskus ennast negatiivsete energiate eest kaitsta ning see ülesanne on jäetud vanemate kanda. Kui aga vanemad eitavad mustade jõudude olemasolu või ei oska ennast kaitsta ning energeetilist hügieeni pidada, siis nad piltlikult öeldes ujuvad energeetilises kloaagis koos oma lapsega. Luues endale kaitse, muutume me suhteliselt immuunseks ümbritseva energia suhtes ning väldime palju kannatusi. Elades tänases energeetilises kloaagis, peaksid 99% inimestest endale ja oma lastele igapäevaselt vaimset kaitset kutsuma, mis on mõnevõrra pingutust ja aega nõudev tegevus — see nõuab meilt ja pakub meile oluliselt enamat kui hambapesu. Viimane ei ole just väga vana komme inimkonna ajaloos, kuid selle vajadust ei sea enam keegi kahtluse alla.

Ülalmainitud neli oskust või arusaama ei ole mitte niivõrd tehnilised kuivõrd teadvuse seisundiga seotud. Seetõttu on nende arendamiseks pigem vajalik taotleda üldist teadvuse seisundi tõusu, mis on tasakaalustatud „väliste” ehk mentaalsete teadmiste omandamisega.

Ehkki leidub palju erandeid, on perre sündivate või lapsendatavate laste teadvuse seisund tugevasti seotud vanemate teadvuse seisundiga. Seega, mistahes vanemate teadvuse seisundi tõus toob kaasa ka muudatused laste juures. Me kas tõmbame omale ligi puhtamad lapsed või aitame sellega olemasolevatel lastel kergemini oma negatiivsetest mustritest välja kasvada.

Kokkuvõtteks

Kui püüda kirjutatut lühidalt kokku võtta, siis tulenevad laste saamisega seotud probleemid meie piiratud teadvuse seisundist. Selle piirangu ületamisel olukord kas laheneb või me mõistame, et nii peabki olema ning leiame sisemise rahu.

Lõpetuseks

Käesolev artikkel ei pretendeeri ei eksimatusele ega täiuslikkusele. Tulenevalt essee formaadist ning minu aja või teadmiste piirangutest, ei ole mul võimalik paljusid laste saamist puudutavaid nüansse käsitleda. Samuti on siinne käsitlus lühidusest tulenevalt pinnapealne, piirdudes mõne asjaolu mainimise, kuid mitte piisava selgitamisega. Siiski loodan, et kirjutatu avardab lugejate tänast maailmavaadet lastest ja laste saamisest.


 

Seitse rassi — keda see teema rohkem huvitab, sellele infoks, et seitsme juur-rassi (7 root races) kontseptsioon hakkas esmakordselt levima Helena Blavatsky 1888. aastal avaldatud raamatu „Salajane Õpetus“ („The Secret Doctrine“) kaudu. Kuna minu andmetel oli Helena Blavatsky sama eluvoolu kehastus, kes kehastus koos Jeesusega piiblis tuntud Peetrusena ja on tuntud ka kui esimene paavst, siis oleksin selle allika suhtes siiski ettevaatlik. Tundub, et ülestõusnud meistrid ei ole tahtnud selle teema osas meiega palju informatsiooni jagada, nii et enamik avalikust materjalist on lihtsalt spekulatsioon. Ka mina ei väida, et iga siinne väide ajaproovile vastu peab.