36. Reaalsuse kokkupanek

Idamaised õpetused räägivad meile illusioonist — Maya’st — ja sellest vabanemisest. Kuid mis on siis reaalsus ja mis on illusioon?

Illusiooni mõistmiseks on vajalik mõista reaalsuse olemust — mis on meie jaoks reaalsus ja kuidas see tekib? Idamaised õpetused räägivad meile vormimaailmast ning kõige selle taga olevast vormitust maailmast. Vorm on see, mis paneb mingi asja või nähtuse teisest asjast või nähtusest erinema. Just vormide olemasolu on aluseks mõistetele ja keelele, sest erisuste olemasolu loob võimaluse ja vajaduse ka erinavate sõnade tekkeks. Seega keel kui lingvistiline ja märgiline nähtus baseerub duaalse maailma vormidel.

Kuid missugune on see vormitu, millest tekivad kõik vormid? Idamaiste õpetuste sõnul on see sõnadega kirjeldamatu ja see ei saagi teisiti olla, sest sõnad on vaid vormimaailma kirjeldamiseks sobivad. See ei tähenda siiski, et meil puudub igasugune võimalus sõnadega vormitust rääkida ja mingeid selle aspekte esitada. Ehkki selline esitamine on alati mittetäielik, on see minu arvates siiski võimalik. Niisiis püüame siin kirjeldada vormitut ja kuidas vormitust tekivad vormid.

Vormitut on meil võimalik kirjeldada analoogia põhjal, sest „nii nagu üleval, nii ka all”. Ehkki meie jaoks asub vormimaailm kolmemõõtmelises ruumis, mille aluseks on seda ruumi loov või täitev vormitu energia, siis lihtsustamise huvides toome analoogia kahemõõtmelisest keskkonnast. Kujutame kolmemõõtmelise ruumi asemel kahemõõtmelist arvuti ekraani, mis koosneb väga suurest hulgast pikselitest. Kui ekraanil puudub sisendsignaal, siis on ta ühtlaselt tume, ega näita mingeid kujundeid (pilte ega teksti), ehkki sellel ekraanil on potentsiaal ja võimekus seda teha. Seega tinglikult võime öelda, et see ekraan on vormitus olekus. Tal on lõpmatult suur potentsiaal erinevaid vorme (kujundeid) näidata. Kuid see vormitu ehk ekraan ise ei ole vormide allikas, mida ta näitab. Vormide allikas asub väljaspool vormitut ning on siin põhjusliku iseloomuga.

Seda vormitut on ajaloo jooksul sageli kutsutud eetriks, ehkki eetri olemasolu ei ole seni õnnestunud tõestada vormimaailma vahenditega. Ka vana testamendi Moosese raamatu maailma loomise legend — „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai.” — kannab vormitu maailma ning ruumi loomise kirjelduse tähendust tolle aja teadmiste ja sõnavara piires. Inglise keeles kasutatakse mõningate allikate poolt ka „matter light”, mis eesti keelde tõlgituna võiks tähendada „aine valgus” või „ema valgus”. Sõna „matter” tähistab universaalset Oomega ehk naiselikku (emalikku) aspekti, mille Alfa ehk mehelikuks (isalikuks) apsektiks on idee, mõttekujund, millega on võimalik vormitule energiale vorm anda. Idee või mõttekujund rakendatuna vormitul energial ongi loomisakt sügavamas tähenduses, kus on osalised mehelik ja naiselik aspekt.

Niisiis, meil on kahemõõtmeline „vormitu” ekraan, mis koosneb väga suurest pikselite hulgast. Kui selle ekraani sisendile suunata korrastatud signaal ehk digitaalne kujund, siis pikselitest koosnev ekraan näitab meile sisendsignaali kujutist kahemõõtmelise vormina. Nii ongi vormitust saanud ühtäkki vorm(id).

Öeldust tulenevalt saab ka selgeks, mis on illusioon ja mis on reaalsus. Ma ei taha öelda, et vormimaailma vormid — asjad ja nähtused — on ebareaalsed. Minu jaoks ei ole nad ebareaalsed, ehkki neil on olemas ka sügavamad reaalsuse tasandid. Illusiooni olemus seisneb selles, et meile tundub, et ekraanil olevad pikselite moodustatud vormid on teineteisest eraldatud, et nad ei olegi enam ühe terviku (ekraani) osad ning mis veelgi kummalisem — võime arvata, et ekraanile kuvatud vormid on üksteisega konkurentsis või olelusvõitluses.

Teiste sõnadega: mitte vormid ei ole illusioon, vaid vormide eraldatus on illusioon.

Ka meie kolmemõõtmelise ruumi aluseks olev eeter koosneb piltlikult öeldes kaduvväikestest energiaosakestest, mis omavad polaarsust. Vormitus olekus on need osakesed nagu pime 3-mõõtmeline ekraan, aga kui energiaosakestele rakendada pinget, siis nad muudavad oma olekut ning moodustavad kujundi tulenevalt neile suunatud jõust ehk mõttekujundist. Füüsilises reaalsuses eetrist ehk vormitust vormi loomine on täna meie jaoks siiski ettevõtmine, mis ei allu üldiselt meie tahtele. Kuid mitte sellepärast, et see oleks põhimõtteliselt võimatu, vaid pigem meie (eriti alateadlikus) meeles toimuva kaose pärast ning meie käsutuses oleva liiga väikese eluenergia hulga pärast. Ka tavalise ekraani puhul, kui sisendsignaal on udune ning pinge liiga nõrk, siis ekraanil muudatusi ei toimu.

Seega on piisava meelejõu olemasolul võimalik visualiseerimise abil manifesteerida mitte millestki midagi või mõjutada ainet, nagu tegi Jeesus. Manifesteerimisvõimed on otseses seoses vaimse arenguga, kuid teatud piirides on siiski võimalik treenida oma visualiseerimis- ja tähelepanuvõimet selliselt, et ka ilma vaimse arenguta on võimalik asju ei millestki tekitada või muid mateeriat mõjutavaid trikke teha. Kvantfüüsikute hulgas arusaamatust tekitav olukord, kus katse tulemus sõltub otseselt katse läbiviijate ootustest, on veel üks näide, kuidas meie mõttekujundid reaalsust mõjutavad ja lausa loovad. Vaata hästi ja lihtsalt seletatud animatsiooni, kuidas meie teadvus mõjutab mateeria käitumist: 

Kuna inimeste meele kasutamise võimed on praegu veel väga tagasihoidlikud, siis tuleb meil täna soovitud tulemuste saavutamiseks sageli tublisti füüsilist tööd teha. Vastavalt inimkonna teadvusseisundi tõusule on meie elus siiski järjest vähenenud füüsilise töö osakaal ning suurenenud nn vaimse ehk mentaalse töö osa. Kui selline tendents jätkub, siis jõuame kindlasti olukorrani, kus suudame füüsilisi nähtusi materialiseerida. Ka peaksime jõudma võimeni oma keha kiirelt „ümbermõelda”, kui meile olemasolev ei meeldi. Kuid jättes välja väga üksikud erandid, oleme me kõik selle teekonna päris alguses.

Tulles tagasi reaalsuse loomise juurde, on paljudel lugejatel ilmselt küsimus, miks meie igapäevane reaalsus on selline nagu ta on? Miks on olemas haigused, kiskjad, sääsed, loodusõnnetused ja paljud muud nähtused, mis meie elu ebameeldivaks teevad? Et seda mõista, tuleb meil jätkata reaalsuse loomise uurimist. Selleks muudame veidi analoogiaks olevat alust. Nimelt kujutame füüsilist reaalsust kahemõõtmelise valge kinoekraanina, millele me projekteerime projektorist tuleva valgusvihu. Kuid tavalise ühe filmilindi asemel on ekraani ning valgusallika vahel neli erinevat filmilinti, mida valgus peab enne ekraanile jõudmist läbima. Valgusvihk sümboliseerib energiat, mis on vajalik mõttekujundi (mis asub filmilintidel) projekteerimiseks ekraanile.

Niisiis, mõttetegevuseks on vajalik energiavoog, mis on pärit meie Vaimselt Minalt. See energia on nagu valge valgus, mis on pärit filmiprojektori valgusallikast. Kui see valgus siseneb meelde, siis esmalt läbib ta identiteedi meele (identiteedikeha), mis on sarnane filmilindile projektoris. Loomulikult võtab valgus mistahes vormi, mis on salvestunud meie identideedikehas (meeles).

Kui valgus on saanud identiteedikeha kujundite kandjaks, siseneb see meie mentaalkehasse, mis toimib justkui teise filmilindina valgusvihu ees. Valgusest saab nüüd interferentsimustri kandja, mis on kombinatsioon identiteedi- ja mentaalse keha kujunditest. On mõtteid, mis tugevdavad identiteeti ja on mõtteid, mis seda blokeerivad. Niisiis, see kombineeritud muster siseneb nüüd emotsionaalkehasse, mis toimib kolmanda filmilindina.

Emotsionaalkeha toimib reservuaarina emotsionaalsete energiate jaoks. Näiteks on paljud inimesed kogunud tohutus koguses viha- ja hirmuenergiat oma emotsionaalkehadesse (seda energiakogumit võime nimetada ka valukehaks). Kui valgus läbistab need energiakogumid, siis tekib uus interferentsimuster, mis siseneb teadlikku meelde. Selleks ajaks on valgus korjanud endaga kaasa meie meele kõrgematel tasanditel olevad kujundid ja emotsioonid ning see võib meie teadlikule meelele ilmneda impulsina, mis oma tugevuse tõttu läheb kohe täitmisele. Tavaliselt ei teki meil mõtetki neid kahtluse alla seada ning neile impulssidele vastu hakata või me lihtsalt tunneme, et meis ei ole piisavalt jõudu, et nende impulssidega hakkama saada. Seega, vaimse teekonna üheks eesmärgiks on just mentaalsete protsesside üle kontrolli saavutamine, saamaks vabaks alateadlike impulsside orjusest, et teha teadlikke otsuseid teadliku meele tasandil ning ise otsustada, kuidas tegutseda.

Sagedusmodulatsioon

Veel üks analoogia, et mõista, kuidas kõrgsageduslikust energiast (eetrist) saab mateeria, on FM (frequency modulation) raadio tööpõhimõte. On olemas mingi baassagedus, näiteks 97,2 MHz, ning selleks, et see sagedus suudaks kanda erinevaid vorme ehk helisid, on vaja sagedust muuta. Seega, kõrgsageduslik elektromagnetlaine hakkab ühtäkki kandma madalsageduslikku heli võnkesagedust. Mõjutades eetrit mõttekujundiga, rakendame me eetrile teatud mõttes jõudu, mis piirab selle võnkesagedust. Ning just need sageduserinevused loovad ebaühtluse energiaväljas, mida meie tajume materiaalse maailma vormidena — identiteedi- ehk minatundena, mõtete uskumuste ja mõttekujunditena, emotsioonidena ning lõpuks füüsilise maailma objektidena. Kõik need nähtused on ühe ja sama vormitu eetri ehk (ema) valguse erinevad vormid.

Amfm3-en-de.gif

Selles näites on ühtlasi vastus ka skeptikute väitele, et eetrit pole olemas. Nii nagu me kõrvadega ei saa valgust vaadata, sest kõrvad suudavad vastu võtta sagedusi vahemikus 20 — 20 000 Hz (aga nähtav valgus on sageduses 430 — 790 THz) nii on ka eetriga — selle võnkesagedus on füüsilise mateeria võnkesagedusest nii palju kõrgem, et vastasmõju puudub.

Ma siiski ei arva, et antud näide ühtegi skeptikut ümber veenab, aga kuna ma ise olen püüdnud juba aastaid ratsionaalset seletust leida lähenemisviisile, et kõik olemasolev on erineva võnkesagedusega energia, siis usun, et arusaam, milleni olen lõpuks jõudnud, võiks huvi pakkuda ka visioonid.ee lugejatele.

Viimane analoogia aitab ka mõista, miks kõrgemad reaalsused mõjutavad madalamaid, kuid vastupidine ei toimi. Kasutades kõrgemaid sagedusi, on meil alati võimalus moduleerida madalamaid, kuid madalamatest sagedustest ei saa tekitada ja need ei mõjuta kõrgemaid sagedusi, sest nad suudavad kanda vähem informatsiooni ehk teadvust kui kõrgemad sagedused. Seega, kui soovime muuta füüsilist reaalsust, on selleks kõige efektiivsem tee muuta selle aluseks olevat tunnete reaalsust ning sellest kõrgemaid reaalsusi. Tegeledes aga oma füüsilise tervisega, tuleb meil mõista, et meie keha manifesteerib esmalt meie (paljuski teadvustamata) emotsioone, mis on põhjustatud mõtetest ja uskumustest ning mis omakorda on põhjustatud identiteeditundest. Seega, kui soovime muuta meid ümbritsevat füüsilist reaalsust või oma füüsilist keha, siis piirdudes ainult füüsiliste mõjutusvahenditega, on meie võimalused positiivset muudatust saavutada sageli väga tagasihoidlikud. Senikaua, kuni puhas valgus saab moonutatud läbi vormimaailma nelja tasandi ebapuhaste kujundite poolt, ei ole meil lootustki, et füüsiline reaalsus, mis on lihtsalt energia ja informatsiooni projektsioon läbi meele nelja tasandi, muutuks positiivsemaks.

Nagu ennist mainitud, ei ole inimesed tänase teadvusseisundi juures võimelised füüsilisi asju otse eetrist manifesteerima. Kuid läbi ajaloo on olnud üksikuid, kes  selleni on jõudnud. Näiteks Jeesuse ülestõusmine ei olnud tema surnud keha elluäratamine. Sooritades ristil oma viimase maapealse eksami, jõudis ta teadvusseisundini, mille juurde kuulub oskus vajadusel luua endale otse eetrist nn valguskeha. Kõrvaltvaataja jaoks ei erine see tavalisest, sünni kaudu tekkinud füüsilisest kehast. Siiski, seda valguskeha ei saa aga välised jõud vigastada ega tappa ning see püsib koos senikaua, kuni selleks on vajadus. Kui vajadus kaob, siis selle keha „omanik” lõpetab vastava mõttekujundi hoidmise ning valguskeha haihtub — eeter taandub oma esialgse võnkesageduse juurde. Ma ei tea, kas hetkel on planeedil Maa keegi valguskehas või mitte, kuid mulle teadaolevalt on viimased u 2000 aastat Babaji seda kasutanud ning aeg-ajalt oma õpilastele ennast selles ilmutanud.

Arusaamise suurendamiseks vaatame, kuidas Jeesus Laatsarust surnust üles äratas. Selleks pidi ta toimima kõigi nelja meele tasandil:

  1. Identiteeditasandil, olles sügavas teadlikus ja alateadlikus veendumuses oma vaimsest olemusest, ühtsusest oma Vaimse Minaga, kellele füüsilised piirangud ei kehti. „Mina ja mu Isa oleme üks”.
  2. Mentaalsel tasandil, visualiseerides (omades mõttekujundit) elluärkavat ja elavat Laatsarust.
  3. Emotsionaalsel tasandil, rõõmustades, nagu oleks Laatsarus juba ellu- ärganud.
  4. Füüsilisel tasandil, kasutades sõna maagiat või sõna väge: „ Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!" (Joh 11:43)

Kõrvaltvaatajate jaoks oli märgatav ainult Jeesuse tegutsemine füüsilisel tasandil — tema sõnastatud käsk. Seetõttu võib jääda mulje, et ainult sõnast piisab. Ehkki sõna omab suurt jõudu, ei ole see siiski piisav inimese ellu- äratamiseks. Selleks on enamat vaja.

Kes on see, kes on loonud kogu vormimaailma?

Lihtsustatud vastus oleks loomulikult, et see on Looja. Ehkki see vastus ei ole vale, on see ometigi puudulik. Nimelt, kui Looja alustab universumi loomist, siis loob ta esimese sammuna tühja ruumi, mille ta täidab eetriga („Saagu valgus!”). Kuid selle vormitu eetri füüsiliseks universumiks vormimisega ei tegele enam Looja otseselt ise, vaid seda teevad tema „pikendused“, mida nimetatakse vaimseks hierarhiaks. Vaimse hierarhia esimene tase peale Loojat on Alfa ja Oomega, kes on eneseteadlikud olendid ning esindavad Jumala kahte vastandaspekti — Jumal kui looja ning Jumal kui olev (või olemine). Ning nende kahe vastandjõu — Alfa ja Oomega loomingu tulemusena on tekkinud meie universumi vaimne hierarhia, mis hõlmab näiteks ka universumi Elohim(id)[selgitus all], keda on 7 paari ning planeet Maa Elohim(id), keda on samuti 7 paari. Ning vanas testamendis mainitud maailma loomine 7 päevaga tähendab tegelikult seitsme Elohimi paari koostööd. See on veidi sarnane valge valgusega, mille võib jagada 7-ks vikerkaarevärviks ning need uuesti sulatada kokku valgeks valguseks. Niisiis võime öelda, et universumi baasmaatriksit hoiavad üleval Elohimid, kellest igaüks hoiab universumi mõttekujundit teatud sagedusribas, et need koos saaksid moodustada selle, mida me füüsilise universumina näeme ning palju enamat — sest palja silmaga nähtav on vaid väga väike osa loodust. Paarilisus on vajalik iga sagedusriba hoitava mõttekujundi Alfa ja Oomega aspekti arenevas tasakaalus hoidmiseks. Sarnaselt nagu inimese loomiseks on vaja paari — meest ja naist.

Täpselt sama on planeediga Maa — meie füüsilise reaalsuse on loonud ning hoiavad üleval Elohim(id). Ning ei ole vaja karta, et nad oma tööst inimeste kombel tüdinevad või ära väsivad. Kes on kord materiaalsest maailmast üles tõusnud ning saanud vaimse maailma osaks, see on ka vaba inimlikest nõrkustest. Niisiis on Elohim(id) loonud planeet Maale esmalt identiteedikeha, seejärel mentaalkeha, emotsionaalkeha ning kõige lõpuks füüsilise maa. Käesolevaga ei taha ma öelda, et Maa ei ole evolutsiooni produkt. Evolutsioon oli osa tööriistadest, mida Maa loomisel kasutati. Samuti ei taha ma öelda, et Maa loodi 7 päevaga. Pigem sisaldab teadlaste versioon palju tõde, kuid siiski mitte kogu tõde.

Aga kes on loonud kõik negatiivsed nähtused?

Kui Jumal ja tema „meeskond“ on loonud maailma, siis milleks oli vaja luua parasiite, kiskjaid, haigusi, umbrohtu, looduskatastroofe ja üleüldse kõiki neid kannatusi? Klassikaline lähenemine seletab nende nähtuste olemasolu Jumala tahte või Jumala karistusena. Kuid miks peaks kõikvõimas Jumal võtma piltlikult tüki oma kehast (sest kõik olemasolev on tehtud sellest) ning tegema endast nii kannatuste allika kui ka kannataja? Siin puudub igasugune loogika. Ja tõepoolest, mõttekujund, visioon, mis on Maa Elohim(ide) hoida, on tänini puhas ning ei sisalda ühtegi neist nähtustest. Elohimid lõid Maa täielikult harmoonilise keskkonnana, mis siiski pidi toimima kosmilise peeglina, näitamaks füüsilisel tasandil Maa eneseteadlike elanike meele sisu. Väga kaua aega elasid eneseteadlikud inimesed siin kooskõlas vaimsete seadustega, olles arengus ning sooritades õpingute lõppedes siirdumise vaimsesse reaalsusesse. Kuid ühel hetkel otsustas osa inimesi neile antud vaba valikut kasutada mitte tõstvate vaid langetavate valikute tegemiseks. Ning Maa kui kosmiline peegel oli kohustatud nende otsuste taga olevat meeleseisundit ehk teadvusseisundit välja mängima. Sellest sai alguse allakäiguspiraal, mis oma madalaimal hetkel väljendus kiviajana.

Niisiis, kõik viirused, parasiidid, kiskjad, kahjurid, umbrohud, loodusõnnetused, pooluste nihked, jääajad jne on loodud inimeste poolt kollektiivselt, sest inimestele on antud vaba tahe. Vaba tahe teha, mida iganes me soovime. Kuid vaba tahte seadusega paaris käib alati põhjuse ja tagajärje seadus, mille kohaselt me peame „tarbima ise oma loomingut”. Koos teadvusseisundi (meie võnkesageduse) langusega kaob lõpuks ka meie võime näha läbi eraldatuse illusioonist. Selleks, et inimesed üksteise kahjustamisel piiri peaks ning sellest välja sooviks pääseda, on neile abiks karma ehk põhjuse ja tagajärje seadus, mis paneb tegija varem või hiljem objekti rolli.

Seega, kui soovime tervendada ennast, ühiskonda või kogu planeeti, on lahendus alati oma isikliku teadvusseisundi tõstmises. Pimeduse vastu ei saa võidelda ega teda ära viia, ainult valguse kaudu saame vabaneda pimedusest.

Lõpetagem siin jälle piibli tsitaadiga: „Enne taotlege Jumalariiki ja kõik muu antakse teile peale”.


 

Elohim - algselt mitmuse vormis olev sõna, millega tähistati 7-t paari olendeid — vormimaailma loojaid. Lugu maailma loomisest ei ole pärit Moosese ajast, vaid see on palju vanem, mis on seetõttu väga moondunud. Vana testamendi kirjutajad talletasid lihtsalt tekstid, paljuski aru saamata nende sisust. Seetõttu on Elohim tõlgitud Jumalaks, kuid see ei ole päris korrektne.