38. Jumala Tahe

Kui Jumal on kõikjal, kõiketeadev ja kõikvõimas — täiuslik selle sõna kõige absoluutsemas tähenduses, siis mida Jumal üldse võiks veel tahta? Ta on kohal mistahes universumi punktis — tal pole vaja kuhugi minna. Ta teab kõike, mis universumis on, mitte ükski teadmine pole tema eest varjatud — tal pole vaja teadmisi juurde hankida. Ta suudab ise kõike, sest ta on kõikvõimas. Milleks Jumalal on vaja inimesi ja milleks tal on üldse vaja midagi tahta, sest millegi tahtmine on juba iseenesest märk, et midagi on puudu?

Meil, inimestel, on oma lineaarse või lausa dualistliku mõtlemisega pea võimatu mõista, mida Jumal mõtleb või tahab. Ehkki Jumal lõi inimese oma näo järgi, ei tähenda see veel seda, et me saaksime kõik inimlikud omadused talle üle kanda. Paljud inimesed võtavad mainitud piibli väljendi ning keeravad selle vastupidi, uskudes tõemeeli, et Jumalal on samuti väiklased ja egoistlikud soovid ning ta on kättemaksuhimuline (kui me ei tee nii, nagu ta tahab). Me kipume vaatama Jumalat n-ö oma rikutuse tasandilt — kui oleme egoistlikud ja kättemaksuhimulised, siis usume, et ka Jumal on selline.

Kuna enamiku inimeste tegutsemise motiiviks on puudus millestki (mis tegelikult sügavamal tasandil tähendab eraldatusetunnet Jumalast), siis usume ka, et kõikvõimas Jumal tegutseb puudustundest lähtuvalt — näiteks tunneb ta puudust inimeste sõnakuulelikkusest.

Jumala Tahte mõistmiseks peaksime aru saama, mida selles kontekstis tähendab sõnakuulelikkus.

Sõnakuulelikkus

Sõnakuulelikkus seostub paljudel inimestel lapsepõlvega, kui vanemad oma nõudmisi ja käske esitades neid enamasti ei põhjendanud — neid tuli täita tihti pimesi, kusjuures paljud vanemate käsud võisid olla seotud puhtalt nende isikliku egoga — ära tüüta mind, ära vaidle vastu, ära tee pahandust jne. Kuid sõnakuulelikkusel on olemuslikult tunduvalt sügavam tagamaa ja selgem seletus.

Sõnakuulelikkus on võimekus kehtestatud või kokkulepitud reeglitest (seadustest) kinni pidada.

Seega, sõnakuulelikkus oma eluterves tähenduses teenib meid kõiki, aga oma väärastunud tähenduses muutub see kellegi despoodi meelevaldsete soovide kohustuslikuks järgimiseks.

Kui Jumal lõi selle universumi, siis koostas (käivitas) ta terve hulga reegleid ehk vaimseid ja materiaalseid (ka füüsika) seadusi, mille alusel kogu meie universum toimib. Kõige üldisemaks seaduseks, mis juhib meie universumit, on Vaba Tahte seadus, mille paariliseks on Põhjuse ja Tagajärje seadus. Ning tulenevalt Vaba Tahte seadusest andis Jumal inimesele vaba tahte. Vaba tahe tähendab siin absoluutset vabadust — inimene võib tõesti teha, mida iganes ta soovib. Kuid Jumal lõi ka terve hulga muid seadusi, mis on küll hierarhiliselt vähemtähtsad, kuid mille toimimine on siiski samavõrd oluline — näiteks kuldreegel „tee teistele seda, mida sa soovid, et sulle tehtaks”.

Seega on meie universumi elanikel (näiteks inimestel) võimalik rakendada Vaba Tahte seadust selliselt, et see ei ole kooskõlas kuldreegliga. Rikkudes aga mistahes Jumala poolt kehtestatud seadust, toob see endaga kaasa Põhjuse ja Tagajärje (ehk Karma) seadusest tulenevad tagajärjed, mida me tajume ebameeldivustena, kannatustena või võime isegi nimetada Jumala karistuseks. Tegelikult toimivad kõik universumi seadused impersonaalselt nagu gravitatsioonijõud. Kui keegi ignoreerib Maa gravitatsioonijõudu ning kukub seetõttu kõrgelt alla, siis vigastused või surm ei ole mitte Jumala karistus, vaid rumaluse, ettevaatamatuse ning impersonaalse gravitatsioonijõu koostoime.

Kui aga keegi oma vaba tahet kasutades kahjustab kedagi teist (mille põhjuseks saab olla ainult vaimne pimedus ja ignorantsus), siis Põhjuse ja Tagajärje seadus pakub meile ajalise nihkega võimalust kogeda sama, mida me teistele tegime. Ajaline nihe on vajalik selleks, et juhul, kui me teatud aja jooksul ületame meie teo aluseks olnud teadvusseisundi, siis Põhjuse ja Tagajärje (Karma) seadus ei rakendu, kuna selle seaduse eesmärgiks ei ole mitte karistada, vaid eneseteadlikke olendeid (ka inimesi) ignorantsusest välja tirida.

Niisiis, Jumala Tahe väljendub eelkõige tema kehtestatud seadustes. Selleks, et kõik saaksid Jumala poolt loodud (elu)mängust rõõmu tunda, tuleb püsida mängureeglite ehk Jumalike seaduste raamides. Et seda paremini mõista, vaatame analoogilist olukorda inimeste hulgas, sest inimene on loodud Jumala „näo” järgi.

Selleks, et elu oleks lõbusam ja nauditavam on ka inimesed välja mõelnud lugematul hulgal igasuguseid mänge, näiteks jalgpall, male, orienteerumine vms. Mängu on võimalik nautida nii mängijatel kui ka pealtvaatajatal ainult siis, kui mängijad kehtestatud (kokkulepitud) reeglitest kinni peavad. Mida täpsemad on mängijad reeglite järgimisel, seda suuremat rõõmu nad mängust tunnevad. Ning kõikide mängurõõm võib olla rikutud, kui kasvõi üks mängija reegleid rikub. Et seda ei juhtuks, on inimesed mängureeglitele lisanud karistuste osa, sest ilma karistuse hirmuta ei ole tänase teadvustasandiga inimestel sageli võimalik reeglitest kinni pidada. Ka inimeste mängudes on karistus mõeldud impersonaalse ja vältimatuna ning karistuse eesmärgiks on aidata inimestel olla motiveeritud mängima reeglitepäraselt ning tunda mängust rõõmu.

Meil on alati õigus neid mängureegleid muuta, kuid seda tehes võib juhtuda, et mäng muutub liiga palju ning paljud mängijad ei soovi siis enam selles osaleda.

Sarnane on olukord ka universumi tasandil. Selleks, et universumi mängust rõõmu tunda, oli vaja püsivaid reegleid ja piiranguid ning mehhanismi nende täitmise kindlustamiseks. Niisiis, mitte universum ei ole loodud sarnaselt inimühiskonnale, vaid inimühiskonnas kasutatakse sama lähenemisviisi, sest „nii nagu üleval, nii ka alla”.

Kui Looja (Jumala loov aspekt) on kord loonud universumi koos selle reeglitega, siis on ta ka ise „garandiks”, et neid reegleid (selle universumi) mängu juures ei muudeta või et nad püsivad väga pikka aega muutumatutena. Seega kõige esimene Jumala Tahtele alluja ehk reeglitest kinnipidaja on Looja ise. Ta ei riku oma reegleid kunagi, isegi siis, kui see meile nii tundub.

Loojal oli võimalus luua universum näiteks kas lapikute või ümmarguste planeetidega. Valides ümmargused, välistas ta samaaegselt lapikud, sest viimased oleks nõudnud oluliselt teistsugust universumi seaduste komplekti (eriti materiaalsel tasandil).

Niisiis, tulles tagasi Jumala Tahte juurde ning vaadates seda Vaba Tahte seaduse kontekstis, võime öelda:

Jumala Tahe on, et meil oleks VABA TAHE, et me teeks oma otsused ja valikud ISE.

Ning selleks, et kogu see grandioosne mäng igale osalejale rõõmu pakuks, on Looja loonud terve hulga reegleid, mida me peame järgima mitte Jumala rõõmuks, vaid selleks, et meil endil (kõigil) oleks hea olla.

Teiste sõnadega, Jumala üks suurimaid rõõme on nautida tema poolt loodud olendite (ka inimeste) lõpmatult suurt leidlikkust, olles oma valikutes täiesti vaba ning toimides reegleid rikkumata (loe: kedagi, ka ennast, kahjustamata).

Jumala tegutsemismotiiviks ei ole puudustunne, vaid soov olla enamat. See soov on tungi kujul sisse ehitatud iga inimese olemusse, tema vaimsesse aspekti. Ning see tung peab olema see positiivne motivaator, mis teeb meist igaühest Looja. Täna oleme õpipoisi seisuses — me oleme kaasloojad (koos Jumalaga). Kuid meie teekonna eesmärk on saavutada iseseisva looja õigused, koos õigusega luua oma universum — kas või kandiliste planeetidega…

Niisiis, Jumala Tahe (ja vägi) on universaalse loova tungi esmane väljendusvorm — tung eneseväljendusele, soovile eksperimenteerida, isegi kui tulemus ei ole ette teada. Samuti soov olla lihtsalt eluvoolus ning õppida igast elukogemusest. Kontaktisolek selle tahtega annab tunde, et midagi ei ole asjata, elu on põnev ning iga indiviid saab tõepoolest maailma positiivselt mõjutada. Samuti on Jumala Tahe aluseks soovile tõsta kõiki, selle asemel, et tõsta ennast teistega võrreldes või teiste arvel.

Väärastunud Jumala Tahe

Väärastumine tähendab käesolevas kontekstis Jumala Tahte ühe aspekti — Alfa või Oomega (mees- või nais-) aspekti — esiletõstmist teise arvel.

Loova tahte väärastumiseks on näiteks hirm tundmatu ees, mis väljendub võimu kuritarvitamises — kontrollimaks elu detaile, k.a teisi inimesi. Kui ollakse kaasatud tegevustesse, mille tulemus ei ole ette teada või garanteeritud, siis sellega kaasneb hirm, mis lämmatab loovuse. Inimesed, kellel on väärastunud (tasakaalust väljas) Jumala Tahte ilmutamise Alfa aspekt, on tihti kaasatud võimumängudesse teiste inimestega, mis põhineb soovil omada kontrolli tulemuse üle. Samuti võivad sellised inimesed olla väga kriitilised või hukkamõistvad nende suhtes, kes ei kinnita nende maailmavaadet.

Jumala Tahte väärastumine viib meid eluenergia mahasurumiseni ehkki eluenergia püüdleb alati eneseületamise poole, püüdes selle asemel kaitsta eraldiseisvat „mina“ (ego) ning seda, mida ta arvab, et suudab siin maailmas omada. See toob endaga kaasa omanditunde teiste inimeste suhtes, mis on üks olulisematest konfliktiallikatest maailmas.

Jumala Tahte ilmutamise Oomega aspekti väärastumise puhul on inimestel hirm olla loovad ning neid valdab jõuetusetunne. Mitte millelgi pole tähtsust, indiviid ei suuda midagi mõjutada — seega, milleks üldse proovidagi?

Vaid Alfa ja Oomega aspekti tasakaalu puhul on ka meie tegutsemine tasakaalukas ning meie tahe on loov ja selle rakendamine ei kahjusta kedagi.

Seega, meie ülesandeks ei ole mitte tahte ja jõu (väe) väljendamine siin maailmas, vaid me peame õppima ületama maist võimu ja eraldiseisva „mina“ (ego) tahet. Vaimne tee on protsess mille käigus Teadliku Mina vabastab ennast mistahes välisest jõust, nii et ta saab teha täiesti vabu valikuid. Ja me oleme täiesti vabad seejärel kui oleme ületanud kõik oma ego aspektid. Teiste sõnadega, egol (ega ühelgi välisel jõul) ei ole enam mingit jõudu meie üle siis kui oleme egost vabanenud.