39. Kas palja silmaga näeb hinge?

Vastus lugeja küsimusele:

Kas inimese nägemistaju võimaldab näha hinge materiaalses sfääris? Mõistan, et see pole tavapärane. Aga kas siiski teatud tingimustes oleks see kuidagi võimalik?

Tänan!

Ma eeldan, et käesoleva vastuse lugejad on eelnevalt tutvunud visioonid.ee artikliga 1. Hing ning ka teiste sellele järgnevate lugudega (art 2.—7. ja 20.), kus oluline tähelepanu on just hingel ja materiaalsel reaalsusel ning kuidas see kõik on seotud vaimse reaalsusega. Vältimaks liigset kordamist, ei hakka me siin nende mõistete sisu sügavuti uurima, vaid piirdume vajadusel mõningase meeldetuletamisega.

Kas inimese nägemistaju võimaldab näha hinge materiaalses sfääris?

Antud küsimuses on vist väike sõnastuse ebatäpsus. Nimelt hing on eluvoolu kõrgema aspekti ehk Vaimse Mina „sõiduvahend”, mille abil Vaimsel Minal on võimalik kogeda ja mõjutada materiaalset reaalsust. Hing on veidi sarnane tuukriülikonnale, mis on vajalik selleks, et ookeanipõhja sukelduda (loe ka: 20. Mina ja Ego). Väljavõte sellest artiklist:

Selleks, et meie eneseteadlikkus ehk Teadlik Mina saaks ennast väljendada materiaalses maailmas ning anda Vaimsele Minale võimalust tajuda materiaalset maailma seestpoolt, peab Vaimne Mina „looma” omale keha, mis on võimeline aine-/energiavahetuseks materiaalses reaalsuses, säilitades seejuures ühenduse oma allikaga. See sarnaneb tuukri sukeldumisega sügavale ookeanipõhja, milleks on vajalik spetsiaalne tuukriülikond ning õhu- ja infoside veepinnal olijatega. Olles ookeani põhjas, saab tuuker (Teadlik Mina) teha seal, mida vaja ning jagada vahetut kogemust pinnal olijatele.

Kui tuukri näites on tegemist ühekihilise ookeaniga, siis materiaalne reaalsus koosneb neljast kihist, milleks on identiteedi-, mõtete, tunnete ja füüsiline reaalsus. Seega, ülesanne on üsna keerukas ja arvestades materiaalse reaalsuse kihtide ebapuhtuse ning läbipaistmatusega, on suur tõenäosus, et kõik ei lähe plaanipäraselt. Side „ülal” olijatega võib katkeda ja „õhu” pealevool väheneda minimaalseks.

Seda nelja-osalist „sukeldumisvahendit” või „sõidukit” nimetatakse hingeks. Sõltuvalt vaatenurgast jäetakse mõnikord füüsiline keha hinge kooslusest välja. 

Niisiis, materiaalne sfäär koosneb neljast „üksteise sees” olevast osast, milleks on identiteedi, mõtete, tunnete ja füüsiline sfäär. Samuti koosneb meie hing neljast kehast — identiteedi-, mentaal-, emotsionaal- ja füüsilisest kehast, millest igaüks „asub” vastavas reaalsuses. Piirid erinevate reaalsuste (või kehade) vahel ei ole nii teravad, vaid sarnanevad pigem aastaaegade vaheldumisega, mis on kokkuleppeliselt sekundilise täpsusega paika pandud, kuigi sellel ajahetkel ei märka inimesed ilmastikus mingeid muudatusi.

Inimene on energeetiline kontiinum, mille eri osad ei ole üksteisest tegelikkuses eraldatud — see eraldatus on ainult näivus — illusioon, mis tuleneb sellest, et iga reaalsuse tajumisorganid on võimelised vastu võtma ja välja saatma ainult vastava reaalsuse võnkesagedusse jäävat signaali (loe ka: 36. Reaalsuse kokkupanek). Teiste sõnadega, füüsiline reaalsus on vaid väike osa materiaalsest reaalsusest. Kuna füüsiliste tajudega ei ole võimalik tunnetada materiaalse reaalsuse muid spektreid, siis on kerge sattuda eksitusse ning arvata, et füüsiline = materiaalne.

Seega, hing asub täielikult materiaalses sfääris ning see, mida paljudes kontekstides nimetatakse „surematuks hingeks”, on pigem eluvool (loe ka: 18. Eluvool). Füüsilise reaalsuse ja füüsilise keha vaatenurgast võib hing meile tõesti tunduda surematuna, kuid Vaimse Mina vaatenurgast on hing ajutine nähtus, millel on selge algus ja selge lõpp. Nagu meie igapäevane sõiduvahend auto — tal on kokkupanekuaeg, siis teda kasutatakse ning hiljem läheb ta lammutamisele. Analoogia auto ja hinge vahel on selles kontekstis üllatavalt täpne — mõlemad on sõiduvahendid, mõlemaid valmistatakse ning mõlemad kaovad, kui neid enam vaja pole.

Segaduse aluseks on sageli see, et füüsilisest kehast vaadatuna on hing meie jaoks midagi „müstilist”, millest selgetes terminites ei osata rääkida. Kui inimene sureb, siis öeldakse, et hing lahkus tema kehast või näiteks räägitakse inimtervikust „ihu-hing-vaim”. Vaimse Mina vaatenurgast on aga füüsiline keha hingesõiduki üks osa — see osa, millega on võimalik kogeda ja mõjutada füüsilist reaalsust, kuid mis vahetult muid reaalsusi ja kehasid ei suuda mõjutada.

Tulles nüüd tagasi esiatatud küsimuse juurde:

Kas inimese nägemistaju võimaldab näha hinge materiaalses sfääris?

Jah — nägemistaju võimaldab näha hinge füüsilist osa — meie füüsilist keha. Usun siiski, et küsimuse mõte oli veidi teistsugune ning seetõttu sõnastaksin selle ümber:

Kas inimese nägemistaju võimaldab näha hinge mittefüüsilisi osasid?

Eeldan, et küsija on siin pidanud silmas füüsilist nägemistaju, sest tegelikult on võimalik, et on olemas ka muid nägemisviise. Kuna muud moodi (sisemise) nägemise sisendsignaal on väga nõrk, siis on see tavaliselt meie viie meele poolt tajutava ning meis ja meie ümbruses oleva (mittefüüsilise) emotsionaalse ja mentaalse müra poolt varjutatud.

Füüsilise silma vastuvõtuvõime on 430—790 THz, mis jääb oluliselt madalamaks, kui on tunnete reaalsuse sagedusspekter, mille numbrilist väljendust me hetkel ei tea. Ei saa välistada, et seda oleks isegi võimalik välja arvutada, toetudes meie käsutuses olevatele andmetele. Tegelikult ei suuda mitte ükski füüsiline seade otse vastu võtta signaali mittefüüsilisest reaalsusest. Siiski on seda võimalik teha kaudselt, mis baseerub põhimõttel, et kõik olemasolev omab elektrilist laengut — vastasmõju füüsilise ja mittefüüsilise reaalsuse vahel toimub elektromagnetiliselt. Meie hinge kõik mittefüüsilised osad omavad elektromagnetvälja ning seda välja on meil võimalik mõõta tavaliste füüsiliste seadmetega. Kirliani fotograafia ja aurafotode tegemine baseeruvad mõlemad just elektromagnetvälja olemasolul. Kirliani fotograafia puhul näidatakse piltidel väljatugevust — mida suurem elujõud, seda suurem väljatugevus. Võimalik, et aurafotodel aga analüüsitakse sisendsignaali võnkesagedust, püüdes leida oktaavi võrra madalamat resonantssagedust füüsilisest spektrist ning saadud tulemus kuvatakse erinevate värvidena (sagedustena) arvutiekraanil või polaroidfotol.

Sellisel moel on võimalik päris hästi näha, mis olukorras on näiteks uuritava isiku tšakrad ning kus on energia blokeeritud või missugune tšakra pöörleb „tagurpidi”. Näiteks terve ja hästi toimiva baastšakra värv on valge ehkki paljud allikad viitavad, et see peab olema punane. Baastšakra muutub punaseks, kui selle omanik oluliselt väärkasutab elu- ja loovenergiat. Näiteks seksuaalenergia kasutamine vaid naudingute tagaajamiseks (aga mitte ainult).

Seega vastus küsimusele on eitav — füüsilise silmaga ei ole võimalik näha mittefüüsilisi nähtusi, s.h hinge.

Sisemine nägemine

See siiski ei tähenda, et mittefüüsilisi hinge osasid ei võiks näha „nagu päris oma silmaga”. Kui me oleme võimelised oma teadlikkuse häälestama teisele lainepikkusele, siis on võimalik saada kontakti mittefüüsiliste nähtuste ja olenditega, samuti oma hinge mittefüüsiliste osadega. Et sellest paremini aru saada, peame mõistma, et kõikidel füüsilistel asjadel, alates subatomaarsetest osakestest kuni planeetide ja galaktikateni, on oma emotsionaalkeha, mentaalkeha ja identiteedikeha. Olles füüsilises kehastuses, hoiavad meie viis meelt tavaliselt meie tähelepanu ning teadlikkust füüsilises reaalsuses vangis. Töö ja pühendumise kaudu on meil aja jooksul võimalik õppida oma tähelepanu ja teadlikkust suunama, näiteks oma emotsionaalkehale ning hiljem kogu emotsionaalsfäärile, saades seeläbi teadlikuks esmalt oma emotsioonidest ja ihadest ning hiljem õppida märkama seda emotsionaalset fooni kõikjal — nagu õhku meie ümber.

Paljudes aspektides (mitte kõigis) toimib emotsionaalne sfäär sarnaselt füüsilisega. Kui füüsilises reaalsuses on vastasmõjus füüsilised ained, siis emotsionaalses reaalsuses on vastasmõjus emotsionaalsed ained ehk emotsioonid. Seega, kuna meie silmadel on olemas ka oma emotsionaalne „silm” ehk oma emotsionaalkeha, siis on võimalik vastava häälestuse puhul saada teadlikuks silma emotsionaalkeha vastasmõjust meie emotsionaalkeha kui tervikuga, sarnaselt, nagu füüsiline silm võib vaadelda meie endi füüsilist keha. Kuna emotsionaalne ja füüsiline reaalsus võivad teatud punktides üksteisele väga lähedased olla, siis on võimalik, ka silmi sulgemata (sageli pilku defokuseerides) tõepoolest näha enda või teiste energiakeha mingit sagedusriba ehk hinge teatud osa.

Aura nägemise õpetus:

Paluge kellelgi seista teist mõne meetri kaugusel, näoga teie poole. Lülitage välja kõik välised ärritajad — valgus, müra jms ning suunake oma pilk selle inimese kulmude vahele (kolmandale silmale). Hoides oma tähelepanu ainult sellel punktil, lõdvestuge kõikidest pingetest ning defokuseerige pilk, hoides tähelepanu endiselt kolmandal silmal. Kui te suudate juhtnööridest kinni pidada ning tähelepanu paigal hoida, siis tõenäoliselt minuti jooksul peaksite ühtäkki märkama mõne sentimeetri paksust valget aurat ümber selle inimese kontuuri. Kui suunate oma silmade tähelepanu aurale, siis see kaob, sest füüsilise reaalsuse visuaalne informatsioon lämmatab signaali. Jätkates defokuseeritud pilgu hoidmist kulmude vahel, muutub vaadeldava inimese energiakeha üha selgemaks ja püsivamaks. Kui on tekkinud väike kogemus ja enesekindlus, võib lasta vaadeldaval inimesel liikuda ning siis võib näha, kuidas inimese liikuma hakkamisel aura „jääb kehast maha”. See nähtus sarnaneb väga vanadest kineskoopteleritest tuttava jääkvalguse efektiga.

Kui olete piisavalt praktiseerinud ja saavutanud enesekindluse, siis võite mistahes inimese aurat vaadata — piisab vaid pilgu defokuseerimisest, kui inimene „omandab” valge kontuuri. Kuna aura on oma olemuselt eluenergia, siis on kergem seda harjutust teha ja aurat märgata tervetel ja elurõõmsatel inimestel — sest nende aura on tugevam ja kergemini märgatav. Kui aga inimene on surnud, siis tal sellist aurat ei ole ning silmade defokuseerimine ei aita.

aura

Enda aura nägemine on mõnevõrra keerukam ja seda on lihtsam näha jalgade (eriti varvaste) juures, sest need asuvad silmadest kaugemal. Ma ei ole kindel, aga usun, et peeglist kasu ei ole, sest peegel peegeldab tõenäoliselt ainult füüsilisele silmale nähtavat valgust, kuid ei pea tingimata peegeldama valgust, mis tuleneb energiakehast.

Oluliselt suuremat tähelepanu ja teadlikkuse ümberhäälestumist on vaja inimese tšakrasüsteemi ning selle toimimise nägemiseks. Neil, kellel see õnnestub, ilmub tulemus sageli sisemisel meele ekraanil. Siis ei teki tunnet, et füüsiline silm näeb aurat, kuigi see võib ilmneda ka „justkui näeks silmaga” analoogiliselt valge aura nägemisele.

Häälestumisel materiaalse maailma mittefüüsilise spektriosa sagedustele tuleks olla mõõdukas ja ettevaatlik. Esiteks ei anna selline häälestumine paljudele inimestele midagi muud, kui ainult uudishimu rahuldamise ja väikese enesekindluse teadmisest, et suudetakse seda teha. Vaimse arengu vaatenurgast võib aga liigne häälestumine mittefüüsilise materiaalse maailma asjadele (olgu selleks kas või energiakeha) saada arenguteel oluliseks takistuseks.

Kummitused ja poltergeist

Teiseks ei leidu planeedi Maa emotsionaalses reaalsuses praegu puhtaid vorme — kogu see sfäär on täna täidetud vähem või rohkem pahatahtlike eneseteadlike olenditega, kehatute hingedega, deemonite ja muu parasiitse energiaga. Inimesed, kellel on kalduvus madalamatele emotsionaalsetele võnkesagedustele häälestuda, võivad tõmmata ennast olukordadesse, kus nende elu hakkavad häirima mitmesugused madalamad vaimolendid, näiteks satuvad nad elama kohta, kus kummitab. Kummitus on tavaliselt hetkel kehatu (inimese) hing, kes on nii tugevasti kinni oma viimase elu mingis emotsioonis (hirm, viha, kättemaks, armastus maise vara vastu), et need emotsioonid hoiavad neid magnetina materiaalses sfääris kinni ning nad ei ole võimelised kahe kehastuse vahel vaimsesse maailma siirduma. Poltergeist on aga midagi analoogilist loomale — tal puudub eneseteadvus, kuid elus püsimiseks vajab ta energiat. Loopides kellegi elukohas asju, tekitab ta elanikes hirmu ning saab palju tähelepanu. Just neid kahte on talle eluspüsimiseks vaja.

Kes on hädas vaimude või poltergeistiga, peaksid keskenduma „valguse” toomisele vaimsest sfäärist — see peletab mõne aja jooksul kõik „kurjad vaimud”. Ekstrasensi, nõia või vaimuliku kohale toomine teeb asja sageli hullemaks, sest viimased on häälestunud materiaalsele reaalsusele. Vaid väga üksikud vaimulikud on häälestunud vaimsele reaalsusele ja siis võib neist abi olla. Kõige kindlam tee on õppida ise häälestuma vaimsele reaalsusele ning kutsuma vaimset kaitset ja tooma vaimset valgust. Vaimude jaoks on aga olemas lausa spetsiaalne rituaal kehatute hingede „koju aitamiseks”.

Võib öelda, et planeet Maa emotsionaalne sfäär on meie galaktika üks prügimägedest ning ükski terve mõistusega inimene ei veeda oma aega prügimäel sorkides, vaid suunab oma tähelepanu otstarbekamalt.

UFOd

Ma ei taha sellesse teemasse sügavuti laskuda, aga ufoloogide ja tulnukate uurijatele tuntud hallid, reptiilid, UFOd ja muud nähtused on tegelikult pärit mitte teistelt planeetidelt, vaid planeet Maa astraalsfäärist. Seal on palju enesetadlikke olendeid, kes on pika aja jooksul omandanud märkimisväärse kogemuse inimeste emotsioonidega manipuleerimisel, eesmärgiga panna inimesed madalat energiat — näiteks hirmu — kiirgama, et siis ise seda madalsageduslikku energiat tarbida. Vajaduse korral suudavad nad võtta reptiili või mingi looma kuju. Selleks, et inimesi hirmutada ning nendelt energia välja lüpsta, on astraalolendid viimasel sajandil kasutanud sageli UFOdeks, tulnukateks ja reptiilideks moondumist. Sugugi mitte kõik inimesed ei näe selliseid nähtusi, vaid ainult need, kes on ise sellele sagedusribale häälestunud.

Piir emotsionaalse ja füüsilise reaalsuse vahel on mõnes maakera paigas väga õhuke. Neid kohti nimetatakse maapealseteks põrguteks. Just seal, kus piir astraal- ja füüsilise maailma vahel on kõige õhem, saavad tavaliselt alguse uued haigused ning muud globaalsed negatiivsed nähtused. Minu andmetel on HIV välja töötatud astraalse reaalsuse laborites ning karmalisel põhjusel sai see manifesteeruda füüsilisse reaalsusse, mis toimus samaaegselt nii Aafrikas kui ka USAs. HIVi manifesteerumise karmaliseks põhjuseks oli seksuaalenergia väärkasutamine, mis toimus (ja toimub) eriti suures ulatuses Aafrikas ning mõnedes USA piirkondades. Vandenõuteoreetikute väited HIVi laboratoorse väljatöötamise kohta sisaldavad tõepoolest teatud tõeelementi, kuid nende väited teevad olukorda vaid hullemaks. Kogu töö koordineerimine toimus astraalses reaalsuses ning teiste inimeste süüdistamine (näiteks valitsuste) loob vaid lisatoitu (hirmu ja viha näol) astraalolenditele. Ka AK47, mis on siiani üks olulisemaid tapariistu, manifesteerus maapealses põrgus — Nõukogude Venemaal.

Keskajast on pärit palju lugusid vampiiridest, lohedest ja draakonitest. Tegemist on sama nähtusega — astraalolendid kasutavad inimeste hirmutamiseks sellist välimust, mis toodab suurimat hirmu, kuid eeldab teatavat inimestepoolset usku. Usu puudumisel oleks neil raske tegutseda ja tulemust saavutada. Just see on tänapäeval peamiseks põhjuseks, miks tulnukatest, reptiilidest ja UFOdest on nii palju juttu. Ning enamik neist, kes üritavad selle nähtuse vastu töötada, kirjutades pikki raamatuid või artikleid ülemaailmsest vandenõust, UFOdest ja reptiilidest, on enesele teadmata ise muutunud astraalolendite käepikenduseks Maal, külvates viha ja hirmu.

Parim, mida me teha saame, on olla teadlikud ning mitte anda oma tähelepanu energiat sellistele nähtustele. Iga vaadatud filmiga, vestlusega või loetud jutuga, mis räägib nendel teemadel, anname me ära osa oma eluenergiast astraalolenditele ning nõrgendame endid ja tugevdame neid. Astraalolendid ei ole füüsilised ning neil puudub võimalus mõjutada otseselt meie füüsilisi kehasid. Küll aga on neil ligipääs meie emotsionaalkehadele, kuid seda vaid nii palju kui palju on meis negatiivseid emotsioone (mis sageli on teadvustamatud). Kui meie emotsionaalkehad on täiesti puhtad (mis eeldab ka puhtust mentaal- ja identiteedikehas), siis astraalolendid ei suuda meiega midagi teha — me oleme nende jaoks läbipaistvad ning nad ei saa meile „konksu taha”. Kui meie energiakehad on puhtad, siis: „...selle maailma vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi.“ (Joh 14:30)

Eelöeldu ei tähenda, et materiaalse reaalsuse mittefüüsilistele sagedustele ei võiks üldse häälestuda. Küsimus on hoopis selles, kas meil on piisavalt tugevalt arenenud eristamisvõime, et saada aru selle energia, millele me häälestusime, motiividest. Olles ilma vaimse kaitseta ning oskamata pidada energeetilist hügieeni, saab meist kerge saak astraalsetele jahimeestele…

Puhas taju ja nägemine

Mida enam vabaneme oma energiakeha ebapuhtusest ning puhastame oma taju, seda kõrgemale sagedusele oleme potentsiaalselt võimelised häälestuma. Ning selle potentsiaali realiseerimiseks on vaja praktikat. Kutsudes esmalt vaimset kaitset ning seejärel häälestudes vaimsele reaalsusele, võime saada hingeülese kogemuse — saavutada kontakti oma Vaimse Minaga, inglite või ülestõusnud meistritega (ka inglid võivad olla ülestõusnud meistrid, kuid ei pea seda olema). Ning see kogemus ei pea alati olema ainult sisemine kogemus. Neid inimesi ei ole küll palju, kuid neid siiski on ja järjest enam, kes on ka palja silmaga näinud mittemateriaalse sfääri olendeid. Tavaliselt on need inglid, keda nähakse — kõige sagedamini peaingel Miikael või Gabriel (Neitsi Maarja sai ilmutuse peaingel Gabrielilt, kes ilmutas ennast talle nähtaval kujul). Sellise kogemuse vajalikuks eeltingimuseks on tavaliselt oluline häälestatus vaimsele sfäärile. Ka tänapäeval ilmutavad Jeesus, Ema Maarja ja paljud teised meistrid ennast ka paljale silmale nähtaval kujul, kuid seda siiski vaid neile, kes on piisavalt häälestunud. Kui aga Maa võnkesagedus (inimkonna teadvusseisund) tõuseb oluliselt, siis võime kunagi jõuda ka olukorda, kus vahe meie igapäevase reaalsuse ja vaimse sfääri vahel on nii väike, et ülestõusnud meistritel ja inglitel on võimalik muutuda meie jaoks silmale nähtavaks.

Kuna meie kui õpilaste üks olulisemaid õppetunde kosmilises koolis nimega Maa on kasvada välja viie meele domineerivast kasutamisest ning õppida usaldama oma intuitsiooni ning kõrgemat sisemist nägemist, siis on ka loomulik, ei meistrid treenivad meid põhiliselt intuitsiooni ehk sisekaemuse kaudu. Me peame õppima eristama elu edendavaid nähtusi elu pidurdavatest nähtustest, toetudes põhiliselt intuitsioonile ehk tundma ära nähtuse võnkesageduse. Mõnel edusamme teinud õpilasel võib olla ka võimalus meistri(te)ga silmast silma kohtuda.

Loodan, et eelöelduga olen suutnud pakkuda lugejatele vähemalt mingitki vastust antud küsimusele. Kommenteerimata on jäänud vaid üks küsimuse lõik:

Mõistan, et see pole tavapärane.

Tegelikult on meie võimekus näha inimese valgust kiirgavat energiakeha väga tavaline. See on paljude inimeste jaoks ainult väikese pingutuse küsimus. Tegin ka ise kirjutamise ajal katse, sest polnud ligi kolm aastat püüdnud kellegi energiakeha näha. Piisas vähem kui kümnest sekundist, et elukaaslase energiakeha nähtavaks muutus. Suurimaks takistuseks on eelarvamus, et ainult väga erilised inimesed võivad aurat näha või lihtsalt materiaalne maailmavaade, mis välistab kõik peale füüsilise reaalsuse. Loomulikult ka võimetus oma meelt kontrollida, teeb energiakeha nägemise palju keerukamaks kui mitte lausa võimatuks. Kuid siiski on väga palju inimesi, kel piisaks vaid väikesest pingutusest ning eelarvamuste ületamisest, et näha teise inimese energiakeha ehk hinge.