41. Viha ja vihast vabanemine

Probleem emotsioonide puhul seisneb selles, et need annavad liikumise mistahes mentaalsele „materialile”, mis siseneb emotsionaalkehasse mentaalkehast. Teiste sõnadega emotsionaalkeha ei tee vahet ega erista kas miski on hea või halb, õige või vale, edasiviiv või ennasthävitav. Emotsioonid lihtsalt rakenduvad kõigel, mis emotsionaalkehasse siseneb mentaalkehast. Ning just seepärast on väga oluline saavutada teadliku meelega mingigi kontroll oma emotsioonide üle.


Tunded, ehk emotsioonid on kirjeldatavad energia liikumisena (e-motion = energy in motion). Kes on lugenud artiklit 1. Hing, see on saanud ülevaate inimese peenkehadest ning sellest et inimesel on ka emotsionaalkeha. Emotsionaalkeha ülesandeks on anda mentaalkehas formuleeritud mõtetele liikumine, nii et need saaksid manifesteeruda füüsilises maailmas. Sellest tulenevalt on emotsioonide olemuseks voolamine ning püüdes alla suruda emotsioone (energia liikumist), blokeerime me sellega energia loomuliku voolamise läbi meie teadvuse. See toob endaga vältimatult kaasa erinevad psühholoogilised probleemid, mistõttu on äärmiselt oluline ja kasulik, et emotsioonide küüsis olevad inimesed kasutaksid sobivaid tervendamistehnikaid, et vabaneda blokeeringutest, ja et nende emotsioonide energia võiks jälle vabalt voolata.

Probleem emotsioonide puhul seisneb selles, et need annavad liikumise mistahes mentaalsele „materialile”, mis siseneb emotsionaalkehasse mentaalkehast. Teiste sõnadega emotsionaalkeha ei tee vahet ega erista kas miski on hea või halb, õige või vale, edasiviiv või ennasthävitav. Emotsioonid lihtsalt rakenduvad kõigel, mis emotsionaalkehasse siseneb mentaalkehast. Ning just seepärast on väga oluline saavutada teadliku meelega mingigi kontroll oma emotsioonide üle.

Sageli oleme me situatsioonis, mil viha väljendamine toob kaasa negatiivsed tagajärjed ning seetõttu on viha allasurumine vähem halb valik. Kuid probleem tekib siis, kui me pidevalt surume viha alla, selle asemel, et lahendada viha põhjust mentaalkehas või lausa identiteedikehas, mis kannab meie minatunnet.

Viha päritolu

Ehkki viha on emotsioon, ei pärine see emotsionaalkehast. Viha allikaks on mentaalkeha mõttevormid, eriti uskumused, mis panevaid meid mõtlema, et teame, kuidas asjad elus on ja olema peavad. Kui meie väline olukord ei vasta meie ootustele, siis on midagi valesti. Need uskumused võivad panna meid mõtlema, et kui maailm ei kohtle meid ootuste kohaselt, siis on sündinud ebaõiglus ning keegi peab selles süüdi olema. See toob omakorda kaasa süüdlase otsimise, vallandades viha emotsiooni, mis võib panna meid ihkama kättemaksu, sooviga seda isikut karistada.

Põhiliseks probleemiks on siin see, et enamus inimesi ei mõista, et nende emotsioonid pärinevad nende mõtetest. Nad ei ole õppinud (teadlikult) jõudma oma mõteteni ega märkama mõtete tekkimise protsessi. Nad ei ole teinud pingutust, et üle vaadata oma kõige üldisemad uskumused ja suhtumised ellu ning kuidas need suhtumised põhjustavad kindlaid mõtteid, mis omakorda vallandavad vastavad emotsioonid, nagu näiteks viha. Teiste sõnadega, enamus inimestest ei ole teadlikud, mis toimub nende alateadlikus meeles ning emotsionaal- ja mentaalkehas toimuv jääb allapoole nende teadvustatuse taset. Niisiis, enamus inimestega juhtub see, et kui nad kogevad situatsiooni, mis ei vasta nende ootustele, siis nad ei ole võimelised nägema mõtteid, mis nende emotsioone valla päästavad. Nad lihtsalt tunnevad, et nende emotsionaalkeha hakkab metsistuma ning nad tunnevad viha.

Sellel hetkel on uus ports viha juba toodetud, „tuli” on juba levinud ning me oleme jäetud vaid seda väljendama. Meie teadlik meel peab nüüd tegema otsuse, mida selle vihaga peale hakata. Osadel inimestel ei ole piisavalt enesekontrolli, et vältida viha väljamängimist ja nad valavad selle välja erineval viisil. See omakorda toob kaasa teiste inimeste negatiivse reaktsiooni, mida nad peegaldavad tagasi. Viimane võib kaasa tuue negatiivse spiraali, mis toodab üha enam ja enam viha. Emotsionaalse energia pideval kogunemisel tekib vihaenergia keeris meie energiaväljas, mis võib kasvada nii tugevaks, et meil ei ole enam võimalik seda kontrollida, ning siis me kaotame kontrolli enda üle. Just selline nähtus põhjustab osadel inimestel kroonilise viha väljaarenemist, mida nad ei suuda kontrollida.

Vaimsed inimesed ei ole vihased

Paljud inimesed, kes sageli on religioossed või New Age'i liikumisest, võtavad omaks usu, et viha tundmine või väljendamine on alati vale. Seetõttu kasutavad nad kogu oma tahtejõudu viha allasurumiseks. Osa neist on mõnda aega edukad, kuid nagu eelnevalt mainitud, nende alateadvuses hakkab tekkima vihaenergia keeris, mis lõpuks muutub tugevamaks nende inimeste teadlikust tahtejõust. Teistel inimestel on aga nii tugev enesekontroll, et nad suudavad kogu oma elu viha alla suruda, mis paratamatult mõjutab mitmel erineval moel nende psüühet ja keha. Paljud haigused on lihtsalt allasurutud emotsioonide, sh viha füüsilised tagajärjed. Seega, viha allasurumine ei ole sellele probleemile just parim lahendus.

Sageli oleme tunnistajaks, kus vastupidiselt erinevate vaimsete õpetajate ütlustele, et vähi esmane põhjus on viha, niidab see haigus järjest häid inimesi ega puutu tigedaid ja vihaseid. See riivab inimeste õiglustunnet ning kinnitab veendumust, et maailm on ebaõiglane. Selle nähtuse selgituseks võib olla just eelöeldu — „head” inimesed tunduvad meile headena, sest nad on õppinud viha alla suruma, „halvad” aga seda ei tee ning seega koormavad nad oma energiakeha viha mürkidega vähem.

Üks võimalik põhjus, miks osad inimesed vähist tervenevad, on see, et teada saamine vähist võib osutuda nii suureks šokiks, et see raputab inimese lahti „hea inimese mängust” ning ta leiab kontakti oma vihaga võimaldades allasurutud vihakoormat vähendada, mis omakorda kergendab viha koormust füüsilisele kehale. Siiski mõned inimesed valivad vastupidise reaktsiooni ja süvenevad veelgi enam „hea inimese“ rolli.

Kui partnersuhtes üks osapool haigestub vähki, siis sellega kaasnev emotsionaalne pinge on nii suur, et vähestel paaridel õnnestub seda perioodi üle elada ilma tõsiste konfliktide ja vastastikuste süüdistamistata, mis küll tekitab üksjagu karmat, kuid võib olla abiks vähist tervenemisel, sest pingeid ei suruta alla vaid need lastakse välja. Kui aga partnerid suudavad lõpuni suruda oma negatiivsed tunded alla, siis on paranemise leidmine keerulisem. Käesolevaga ei taha ma öelda, et oleks otstarbekas vähi puhul oma negatiivsetel tunnetel valimatult väljenduda. Nagu allpool mainitud on selleks olemas terapaudid, kes aitavad negatiivseid tundeid konstruktiivselt väljendada.

Konstruktiivne lähenemine vihale

On kaks asja, mida saab teha, et jõuda konstruktiivse lähenemisviisini vihaga toimetulekuks. Esiteks on võimalus kasutada kaasaegseid tervendamistehnikaid toomaks nähtavale allasurutud viha ning lahendamaks neid tundeid lõplikult. See tähendab viha väljendamist viisil, mis ei tekita negatiivset spiraali meie ja teiste inimeste vahel. Teiste sõnadega, ei ole terve valada oma viha teiste inimeste peale, kuid on terve viha väljendada hästi juhitud terapeutilises keskkonnas. Teatud kaasaegsed tervendamistehnikad, näiteks geštalteraapia, aitavad hädasolijatel saada kontakti oma vihaga ning väljendada seda viisil, mis taastab energia loomuliku voolamise nende emotsionaalkehades.

Selliste tervendamistehnikate probleemiks on see, et ehkki viha väljendamine aitab meil taastada õiget energia voolu, loob see alati teatud portsu madalsageduslikku energiat. Ja nagu eelnevates artiklites mainitud, saab inimese Vaimsest Minast alguse (elu)energia voog, mis voolab läbi kõigi meele tasandite. Kui me oleme seotud negatiivsete mõtete või emotsioonidega (või nende väljendamisega), siis me madaldame meie käsutusse antud eluenergiat ning see energia jääb madalsageduslikuks kuni me võtame midagi ette selle puhastamiseks.

Just nimelt see madalsageduslik energia koguneb inimese energiavälja ning loob keerise, mis hakkab blokeerima loomulikku energia voolu. Niisiis, selle energiabloki avamine läbi teraapia on kasulik, kuid viha väljendamine ei transformeeri seda negatiivset energiat. Seetõttu oleks väga kasulik meile kõigile, tervele inimkonnale tervikuna ning lausa tervele planeedile, kui kaasaegsed psühholoogid ja terapeudid saaksid teadlikuks vajadusest transformeeride negatiivset energiat. Just sel põhjusel on ülestõusnud meistrid avaldanud tehnikad negatiivse energia transformeerimise jaoks, millele olen teinud viite artiklis 70. Kuidas tervendada energiakeha ehk hinge psühhotraumast. Seetõttu oleks kasulik kombineerida tervendamisteraapiat energia transformeerimise tehnikatega. See kiirendab oluliselt paranemisprotsessi ning viib paremate tulemusteni. Võin seda kinnitada omast kogemusest — olles sügavas kriisis, ei kasutanud ma psühhoterapeutilisi tervendamistehnikaid ning piirdusin ainult energia transformeerimise tehnikatega. See ei maksnud peaaegu mitte midagi ning olen tulemusega väga rahul. Olen lausa nii rahul, et need praktikad on jäänud senini mu igapäevarutiini osaks. Ma siiski ei taha julgustada inimesi loobuma psühhoterapeutilistest tehnikatest. Minu loobumise põhjused olid veidi laiemad, kui siinkirjeldatu võimaldab mõista.

Teine samm vihast vabanemiseks

Nagu eelnevalt mainitud, pärinevad emotsioonid mõtetest. Soovides tõeliselt tervendada oma psüühet, ei ole piisav kui saame kontakti oma vihaga, väljandame viha ja transformeerime kogu negatiivne energia, mis on viha poolt tekitatud. Kui oleme ennast vihast läbi närinud ning taastanud energia õige voolu läbi emotsionaalkeha, peame minema järgmisele tasandile, milleks on mentaalkeha ning avastama mõtted, uskumused, ootused ja suhtumised, mis viivad meid vihani. Ning siis tuleb meil mõista, et need mõtted tulenevad teatud otsustest, mida oleme teinud selle kohta, kuidas me näeme ennast, kuidas me näeme Jumalat ning kuidas me näeme oma suhet Jumalaga. Kui me toome need mõtted päevavalgele, alles siis on meil võimalus hakata asendama meid vihani viinud piiravaid otsuseid paremate otsustega.

Nüüd me räägime juba täieliku kontrolli võtmise protsessist iga oma olemuse osa üle, sealhulgas mentaalkeha ja minatunde ehk identiteedi üle. See protsess on tegelikult isikliku Kristusteadvuse tee, ning sedamööda kuidas me seda teed käime, asendame me järkjärgult kõik oma piiravad mõtted, uskumused, ootused ja suhtumised kõrgematega. Ning selle protsessi lõpus oleme me saavutanud täieliku kontrolli oma olemuse üle. Ja siis on meil võimalik vastata mistahes välisele sündmusele ilma et see oleks dikteeritud emotsionaalkeha blokeeringute, mentaalkeha piiravate mõtete ja uskumuste või isegi eeterkeha (identiteedikeha) piiratud minatunde poolt. Ning siis me saame elada selle ütluse kohaselt, et „selle maailma vürst tuleb ta ei leia meist mitte midagi” (mitte ühtegi negatiivset emotsiooni, mõtet või piiravat identiteeti), mille kaudu meiega manipuleerida. Teiste sõnadega — mitte kellelgi ei õnnestu meiega enam manipuleerida ning panna meid tegema asju mida me pärast kahetseme.

Kes on sellise sisemise vabaduseni jõudnud, need ei tunne kunagi seda inimlikku viha, mida enamus inimesi tunnevad. Selline viha vorm põhineb alati ebaõiglus- ja süütundel — vajadusel kedagi süüdistada. Keegi on teinud midagi valesti, ning ta on ära teeninud süüdistamise selle eest ja me anname talle seda teada selliselt, et seda ei oleks võimalik vääriti mõista. Selline viha vorm on alati pärit soovist kedagi karistada, kas siis läbi füüsiliste tegude või pannes neid tundma ennast halvasti sellele pärast, mis nad meile teinud on. See nähtus hõlmab ka enda karistamist, pannes ennast halvasti tundma vigade tõttu, mida me eeldatavasti oleme teinud.

Ja viha, mis ei ole suunatud teisele isikule suundub alati iseendale. Just seetõttu tunnevad paljud lapsepõlves väärkohtlemist tundnud inimesed, sageli varjatud, viha iseenda vastu. Ning nad peavad ennast pingutama, et endale andestada ja transformeerida viha energia.

Seega, inimlikust vihast vabanemine on täisti saavutatav eesmärk, kuid seejuures peaksime olema teadlikud inimliku viha ja püha (jumaliku) raevu erinevustest, sest viimane ei ole viha, ehkki näib sellena.

Püha raev

Olles kasvanud välja inimlikust vihast ei ole meil tingimata vaja alati ringi käija „headuse kehastusena” vältides mistahes situatsioonis teravaid ütlusi. Maa peal on täna nii palju asju ja nähtusi, mis ei ole kooskõlas Jumala Tingimusteta Armastuse seadusega. Seetõttu on täiesti asjakohane esitada teiste inimeste valestitegemistele väljakutseid, mis võib tähendada ka tugevate tunnete väljandamist, mida enamik inimesi tajuksid vihana. Siiski, olles saavutanud teatud Kristusteadvuse tasandi, võime me rääkida otsekoheselt ja karmilt ilma vajumata inimliku viha madalasse vibratsiooni. Nüüd me enam ei väljenda tundeid, et kedagi süüdistada. Me väljendame tugevaid tundeid, et raputada inimesi välja nende praegusest teadvuseseisundist, et nad võiksid näha, et see, mida nad teevad, ei ole kooskõlas vaimsete seadustega ja võib viia ainult negateiivsete tagajärgedeni nende endi jaoks.

Senikaua, kuni me oleme veel kinni dualistliku meele madalamates vibratsioonides, ei ole me võimelised neid kahte nähtust eristama. Siiski, on olemas väga selge erinevus inimliku viha ja püha raevu vibratsiooni vahel. Püha raev võib olla väga võimas, kuid ta kaob momentaalselt, kui ta on oma ülesande täitnud ning ta ei mõjuta püsivalt meie tundeid teise inimese suhtes. Viha jääb peale väljendamist, meiega veel hulgaks ajaks, just nagu hõõguv tuli, millel võtab kaua aega, et lõpuni põleda. Viha värvib meie mõtteid ja tundeid teisest inimesest kogu eluaja, või vähemalt senikaua, kuni me sellele inimesele andestame.

Püha raev on tõepoolest Jumala Tingimusteta Armastuse väljendus, mis ei ole pehme, roosa armastus nagu enamus inimesi arvavad. Tingimusteta Armastus ei lase kellegil rahulikult püsida piiratud minatundes. Seetõttu, kui me hoiame sellistest piirangutest kinni, siis inimene, kes on jõudnud Kristusteadvuse teatud tasemele võib saada avatud ukseks, mille kaudu Tingimusteta Armastus saab väljendatud. Tingimusteta armastus võib olla väljendatud väga karmil moel, selleks et raputada kedagi välja tema praegusest piiravaks muutunud teadvuseseisundist — teadvuseseisundist, mis vältimatult viib täieliku enesehävitamiseni. On ilmselge, et Tingimusteta Armastus ei soovi, et keegi ennast hävitaks ning seetõttu on ta valmis olema väga otsekohene andmaks teada, et keegi on valel pool vaimsete seaduste mõttes.

Vaadates Jeesuse näidet võime me näha mitut piiblis kirja pandud episoodi, kus ta sai avatud ukseks Jumala Tingimusteta Armastusele. Neid olukordi on sageli ekslikult tõlgendatud kui inimliku viha väljendust, mis on läbi sajandite saanud paljudele inimestele õigustuseks oma inimliku viha väljavalamisel teiste peale. See on kahjuks vaid süvendanud olukorda ning takistanud inimestel oma inimliku viha põhjuste lahendamist ning seeläbi tõusmast kõrgemale teadvuse tasandile.

Siiski, ka Jeesus väljendas mõnikord inimlikku viha. Üheks näiteks on olukord, kus ta needis viigipuud, mis selle tagajärjel kohe suri.

Jeesus ja viljatu viigipuu

18 Aga varahommikul linna tagasi tulles tundis Jeesus nälga,

19 ja kui ta nägi ühte viigipuud tee kõrval, läks ta selle juurde, ent ei leidnud muud kui lehti. Ja ta ütles sellele: „Ei tule sinust enam iialgi vilja!” Ja viigipuu kuivas otsekohe ära.

20 Kui jüngrid seda nägid, ütlesid nad imestades: „Kuidas see viigipuu nii otsekohe ära kuivas?”

21 Aga Jeesus vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks üksnes seda, mis juhtus viigipuule, vaid kui te sellele mäele ütleksite: „Kerki ja kukuta end merre!”, siis see sünniks.

22 Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.”
 

Vaatamata kristlaste hulgas levinud Jeesuse iidoliks tegemise kombele, ei olnud Jeesus kuni ristilöömise hetkeni veel lahendanud igat kui viimast psüühe madalamat aspekti. Ning keegi ei oota seda ka meilt. Me kõik alustame oma elu inimestena (ka Jeesus tegi seda) ning läbi inimlike aspektide lahendamise ja ületamise võime jõuda arusaamiseni oma vaimsest olemusest — „Mina ja mu Isa oleme üks”.

Me peaksime olema teadlikud, et tendentslikud valeõpetused (ja õpetajad) püüavad meid uskuma panna, et vaimsed inimesed peavad olema täiuslikud, mingite väliste, selgelt defineeritavate, standardite järgi. Jeesuse missioon 2000 aastat tagasi ei olnud lihtne. Tal oli väga keerukaid hetki, kus ta väljendas ka inimlikke emotsioone. Ja ka neil, kes on valinud teadliku teadvusseisundi tõstmise, tuleb ette väljakutsed, mis ei ole lihtsad, mistõttu on loomulik, et me vähemalt vahetevahel tunneme inimlikke negatiivseid emotsioone.

Kuid kui keerukas olukord on möödunud, tuleb meil emotsioonidest lahti lasta. Teiste sõnadega, teel Kristusteadvuse poole ei ole me inimlikest emotsioonidest täiesti vabad. Kristusteadvust ilmutavat inimest ei tunne ära mitte selle järgi, et ta on täiuslik ega ei väljanda kunagi negatiivseid emotsioone, vaid selline inimene laseb nendest emotsioonidest kiiresti lahti ning läheb oma elu(plaani)ga edasi. Ei ole mõtet lasta emotsioonidel oma elu juhtida, võime neid lasta ju hetkeks rooli ligi, kuid seejärel pöördume jälle tagasi oma kursi juurde,

Kuidas meie energiakehas olevad negatiivsed emotsioonid meie elu juhivad.

Parema mõistmise huvides kujutame oma Teadlikku Mina ette paadijuhina, meie „hingesõidukit” ehk psüühet paadina ning elusituatsioone väikeste kaljude või karidena meie elu- ehk mereteel. Iga kalju on „tehtud” erinevast materjalist, mis allub teatud magneti külgetõmbele.

Kui paadijuht sõidab paadiga, milles ei ole ühtegi magnetitükki, siis on tal kerge laveerida karide vahel, ning isegi kui ta vahel mõnele ohtlikult lähedale satub, siis võib ta igal hetkel suunda muuta ning vabasse vette jõuda.

Kui aga paadis (psüühes) on magnetid (milleks on tavaliselt teadvustamata negatiivsed emotsioonid), siis hakkavad vastavast „materjalist” kaljud tõmbama paati karile ning mida lähemale paat jõuab kaljule, seda suurema jõuga toimib tõmbejõud ning seda raskem on paati karilt eemale juhtida. Teatud kaugusest on see aga täiesti võimatu ning karilesõit on vältimatu. Karilesõiduga „laheneb” magneti energia korraks, ning teekond võib seejärel jätkuda, kuid õige varsti on magnetid uuesti laetud ning varem või hiljem põrutab paat uue või lausa sama kari otsa.

Muster on alati sama

Ei ole vahet, missugune negatiivne emotsioon (või nende kogum) on meie üle võimust võtnud. Olgu selleks, viha, hirm, armukadedus, ahnus või midagi muud - eelkirjeldatud muster toimib alati ühte moodi. Kõik negatiivsed emotsioonid salvestuvad meie energiakehas ehk meele alateadlikus osas (idamaades nimetatakse seda energiat karmaks) ning on põhjustatud mentaalkehas toimuvast, mis omakorda on põhjustatud meie minatundest ehk identiteedist.

Lõpetuseks tahan ma öelda, et viha ei ole mitte meie Vaimse Mina või Teadliku MIna külge aheldatud - see on aheldatud ainult dualistliku meele külge. Seega võti inimliku viha ületamiseks on selle teadvuseseisundi ületamine - jätta maha (lasta surra) dualistlikul meele “vanakesel” ning rüütada ennast Kristusmeele uue Minaga. Sellest teekonnast ongi siinsel veebilehel juttu.