42. Küsimus astraalsfääri kogemuste kohta

„Tere!

Tänud põhjaliku vastuse eest (39. Kas palja silmaga näeb hinge?). Sain vastuse sellele, mida küsisin, aga mitte sellele, mida tegelikult teada tahtsin. Minu sisemosaiigis on rohkem värvuseta kilde kui värvilisi, mistõttu võib juhtuda ka, et ei suuda oma mõtteid päris täpselt edastada. Kui sinu üht näidet kasutada ja see enda peale üle kanda, siis olen ühtlaselt tume ekraan või pigem just äsja sisselülitatud ekraan, millel on juba mingid valguse värelused märgatavad.

Tegelikult on väga keeruline kõike seda mõista, s.t tajuda reaalsuse erinevate võnkesageduste signaale. Füüsiline, emotsionaal-, mentaal- ja identiteedikeha (see viimane ehk kõige vähem) on eraldivõetuna veidi enam arusaadavamad. Hoomamatu tundub ka vaimne aspekt. Nagu sa ütled, et inimene on energeetiline kontiinum ja eraldatus on ainult illusioon, siis nõuab see, vähemalt minult, teatavat pingutust, et sellest kõigest — hingest ja tema osadest — enda jaoks enam-vähem adekvaatne arusaam luua. Siiski, tänu sinu antud vastusele tunnen, et ekraanile on lisandunud uusi värvitäppe.

Mida ma siis tegelikult teada tahtsin; praegu ei oska muud moodi ennast arusaadavaks teha, kui et peaksin kirjeldama üht kogemust.

Viibisin majas, kus oli üks surija vana naine ja mina, rohkem ei kedagi. Ühel varahommikul oli tema aeg tulnud. Hetkel, kui see juhtus, seisin tema juures, oma viimase pilgu pööras ta minule ja oligi kõik. Ma ei kartnud, aga tundsin end ebamugavalt ja lahkusin ruumist. Veidi, umbes pool tundi hiljem avasin vaikselt selle ruumi ukse, astusin paar sammu tagasi. Sel hetkel nägin selgelt midagi, mis liikus (hõljus) aeglaselt, madalalt, maast 50–60 cm kõrguselt minu suunas. „Sellel" ei olnud kindlat vormi, oli valkjas udupilv. „Selle" teekonna pikkus oli umbes paar meetrit ja minuni jõudes „see" haihtus. Mul ei olnud sel hetkel mitte mingeid emotsioone. Alles pärast „selle" haihtumist tekkis küsimus „Mis see siis oli?" See oli füüsiline nägemistaju kogemus.

Arvasin kogu aeg, et nägin hinge lahkumist. Või ei näinud, aga mis see siis oli? Oli see mittefüüsiliste hingeosade nägemine ilma eelneva häälestuseta vastavale lainepikkusele? Või oli see ingel?  Mõistan, et nendele küsimustele pole lihtne vastata, sest tegemist võiski ju olla nii ühe kui teisega. Siinkohal peaksin vist lisama, et on veel üks kogemus, kus mu magamistoas seisis üle kahe meetri pikkune must kapuutsiga (astraal)olend. Ta ei olnud päris füüsiline, oli kergelt õhuline, aga täiesti must. Ta silmad polnud nähtaval, aga ometi ma nägin, kuidas ta mind vaatas. See oli tõeliselt hirmutav kogemus.

Kui ma juba olen ette võtnud olukordade pikad kirjeldused, siis sooviksin anda veel ühe. Nimelt on mul olnud kehaväline kogemus. Olen iseennast kõrvalt, õigem oleks öelda ülalt, vaadanud. Minu füüsiline keha lamas oma toas voodil ja magas paremal küljel. Tagasi  kehasse sisenesin selgroo nimmepiirkonnast ja seda sisenemist ja liikumist üles mööda selgroogu kaelani tundis ka mu füüsiline keha. Sisenemise moment oli veidi raputav, aga liikumine oli vibreeriv surin. Nüüd võib muidugi väita, et nägin und. Tegelikult ise olen ma absoluutselt veendunud, et see ei toimunud unes. Õnneks ei pea ma hakkama seda kellelegi tõestama. Piisab sellest, mida ma ise asjast arvan.

Sellega seoses oleks mul ka küsimus(ed):

Kas psüühe eraldus füüsisest?

Miks ja kuidas see (kehaväline kogemus) toimub?

Veelkord minu siirad tänud  saadud vastuste ja Visioonides pakutud kõikide artiklite eest. Need tõesti puudatasid mind.

Ilusat talve!“


Kommenteerin mõnda sinu kirja lõiku ning vastan küsimustele oma võimete kohaselt.

„Tegelikult on väga keeruline kõike seda mõista, s.t tajuda reaalsuse erinevate võnkesageduste signaale. Füüsiline, emotsionaal-, mentaal- ja identiteedikeha (see viimane ehk kõige vähem) on eraldivõetuna veidi enam arusaadavamad. Hoomamatu tundub ka vaimne aspekt.“

Tõepoolest, siinsel veebilehel kirjutatu on šokeerivas vastuolus praktiliselt kõikide peavoolu paradigmade ehk maailmavaadetega, millest tuntumad on (dogmaatiline) kristlus, ateism, teaduslik materialism ja New Age’lik „pehme, roosa, kõik on armastus” lähenemisviis. Minu eesmärgiks ei ole veenda inimesi maailmavaadet vahetama, vaid pakkuda neile selleks võimalust, kui senine paradigma on hakanud ennast ammendama ning soovitakse enamat. Vana paradigma vaatenurgast on iga „uus“ alguses suures osas raskesti mõistetav ja segadust tekitav, sest meie praegune maailmamudel baseerub sellel mentaalsel sisendil ehk ajupesul, mis on senini meie käsutuses olnud.

Koolis ja ülikoolis (ja sageli ka kodus) õpetati meile teaduslikku materialismi igal võimalikul moel enam kui aastakümne jagu (see jätkub ka täna) ja ikkagi ei muutunud kõik inimesed täielikult ateistideks. Oleks imelik, kui peale sellist ajupesu suudaksime uut paradigmat hetkega mõista. Ehkki see on minu arvates oluliselt loogilisem, on meil alateadvus risustatud eelnevate teadmistega, mis tuleb nüüd ükshaaval välja vahetada. See kõik nõuab aega.

See, millest siin veebilehel räägin, on nn sisemine tee ning seda ei ole kunagi võimalik mõista ainult väliste mentaalsete kontseptsioonide ja loogilise arutelu kaudu. Ka võrdlev teoloogia ei aita siin sugugi. Sisemist teed saan mõista ainult kogemuse — gnosise — kaudu. Sellel teel on vaja kogeda palju satori ehk heureka kogemusi, mis loovad lõpuks aluse uuele maailmapildile, mis integreerub siis järk-järgult meie teadlikku teadvusse ja alateadvusesse. Siis ei ole kõik see psüühe ja vaimne sfäär enam keerulised selles mõttes, mida sa silmas pidasid. Ehkki, Maal elades ei ole meil tõesti oma lineaarse mõtlemise ning punktikujulise tajuga võimalik lõpuni mõista mittelineaarset ja sfäärilist vaimset maailma.

Loodan, et minu poolt kirjutatu aitab luua kontseptuaalset ja mentaalset raamistikku teistsugusele maailmavaatele, kuid nagu olen ise kogenud — ainult sellest ei piisa. Kui meie alateadvuses on liiga palju madalsageduslikke energiaid salvestunud, siis meil lihtsalt ei ole võimalik mõista kõrgsagedusliku vaimse maailma nähtusi — ükskõik kui palju me sarnaseid tekste ka ei loeks. Kui meie taju ei ole puhas, siis me kaldume alati nägema seletuse ühte — Alfa või Oomega — aspekti ning ignoreerima teist, saades seega moonutatud arusaamise seletatavast.

Vaimse maailma mõistmine teatud tasemest edasi ei ole võimalik ilma oma energiakeha võnkesagedust tõstmata, mis on kompleksne protsess ja millest olen veidi kirjutanud artiklis 41. Viha ja vihast vabanemine.

Ise kogesin seda nähtust tagantjärele, lugedes Ken Wilberi teoseid. Olin vaimustuses, kui neid u 2004 lugema hakkasin. Peale vaimset kogemust, mida võib siinses kontekstis nimetada gnosiseks, otsustasin need raamatud uuesti läbi lugeda. Olin üllatunud, kui selgus, et see kõnetas mind täiesti teisiti. Peale eespool mainitud sisemise tee leidmist ja energiat transformeerivate harjutuste tegemist, hakkasin Wilberi kirjutatut nägema hoopis kolmandas valguses ning märkasin palju pimetäppe tema „kõiksuse teoorias”. Kes ei ole lugenud — tasub lugeda, väärt raamatud.

Visioonid.ee artikleid suudavad jätkuvalt ning huviga lugeda ainult need, kel on selleks sisemine valmidus. Edasine on aga juba igaühe vaba tahte küsimus — kas piirdutakse uudishimu ja meelelahutusega või leitakse siinsele infole ka enamat rakendust.

„Viibisin majas, kus oli üks surija vana naine ja mina, rohkem ei kedagi. Ühel varahommikul oli tema aeg tulnud. Hetkel, kui see juhtus, seisin tema juures, oma viimase pilgu pööras ta minule ja oligi kõik. Ma ei kartnud, aga tundsin end ebamugavalt ja lahkusin ruumist. Veidi, umbes pool tundi hiljem avasin vaikselt selle ruumi ukse, astusin paar sammu tagasi. Sel hetkel nägin selgelt midagi, mis liikus (hõljus) aeglaselt, madalalt, maast 50–60 cm kõrguselt minu suunas. „Sellel" ei olnud kindlat vormi, oli valkjas udupilv. „Selle" teekonna pikkus oli umbes paar meetrit ja minuni jõudes „see" haihtus. Mul ei olnud sel hetkel mitte mingeid emotsioone. Alles pärast „selle" haihtumist tekkis küsimus „Mis see siis oli?" See oli füüsiline nägemistaju kogemus.

Arvasin kogu aeg, et nägin hinge lahkumist. Või ei näinud, aga mis see siis oli? Oli see mittefüüsiliste hingeosade nägemine ilma eelneva häälestuseta vastavale lainepikkusele? Või oli see ingel?“

Kirjutatust saan aru, et teil oli surijaga vastastikune häälestus. Ma ei tea, kuidas oli lugu selle surijaga, aga enamik meist ei tea, mis tunne on surra (see võib olla sarnane kehavälisele kogemusele). See võib toimuda nii, et sa (ehk sinu Teadlik Mina) sellest arugi ei saa. Vabanenuna kehast on palju kergem olla ning antud surija, kes seda kergendust tundis, tõusis enda arvates voodist üles ning tuli sinu juurde, et oma lähedust (või tänu) väljendada. Kuna te olite teineteisele häälestunud, siis sa teda ka uduselt nägid.

Sageli surijad ei lahku kohe materiaalsest sfäärist ning nendega sideme loomiseks piisab, kui nende peale mõelda. Mõnikord võivad nad anda ka väikeseid energeetilisi või lausa füüsilisi märke, et nad on sinu häälestusele reageerinud.

„Kas psüühe eraldus füüsisest?“

Teatud mõttes jah — hing loobus kehast. Füüsiline keha on nagu auto ning ühel hetkel on vaja seda vahetada. Kui seda tehakse, siis kehale enam eluenergiat läbi tšakrasüsteemi ei anta ehk nn hõbeniit, mis seob hinge füüsilise kehaga, lõigatakse läbi. Sellest hetkest ei ole energiakeha enam füüsilise kehaga seotud ning füüsiline keha sureb. Seda energiakeha ilmselt madalamat spektriosa sa nägidki.

„Mu magamistoas seisis üle kahe meetri pikkune must kapuutsiga (astraal)olend. Ta ei olnud päris füüsiline, oli kergelt õhuline, aga täiesti must. Ta silmad polnud nähtaval, aga ometi ma nägin, kuidas ta mind vaatas. See oli tõeliselt hirmutav kogemus.“

Tõenäoliselt oli see kehatu (inim)hing, kelle energiakeha oli nii raske, et ta ei suutnud märgata peale surma seda väikest valgust, mis hingi tõmbab, ja edasi liikuda eeterlikku sfääri, et teha ettevalmistusi järgnevaks kehastuseks. See raske negatiivne energia, millest ta põhiliselt koosnes, oli hirm, mis aktiveeris ka sinu teadvustamata hirmu.

Kõik, kes sarnaste kummituslike olenditega kohtuvad, mainivad ära, et silmade asemel olid tühjad kohad. Võimalik, et see on seotud asjaoluga, et silmad on põhilised tähelepanu suunamise vahendid. Meie eluenergia liigub koos meie tähelepanuga nagu laserkiir. Kuna astraalolenditel endil sisemist energiat ei ole, kogu oma eluenergia varastavad nad inimestelt, siis on neil ka silmade asemel tühimikud.

Et selliseid olukordi vältida, tuleks kutsuda vaimset kaitset ning pidada energeetilist hügieeni, mida kahjuks peaaegu mitte keegi ei tee. Ja kui see ka oli mingi muu astraalolend, soovitaksin sellistest nähtustest vabanemiseks toimida ikka täpselt samuti. Kui aga on soov seda hinge aidata, siis võib teha rituaali, mis aitab tal koduteed leida.

Olen ka ise olnud majas, kus kehatud hinged „kummitavad”. See külm hirmutunne on väga ebameeldiv ning samuti see tunne, et sind jägitakse. Minul panid need vaimud südaöösel pooled maja tuled põlema, nii et lülitite plõksumine kostis. Vajadusel on siiski võimalik nii palju valgust kutsuda, et sellised nähtused kaovad.

„Nimelt on mul olnud kehaväline kogemus. Olen iseennast kõrvalt, õigem oleks öelda ülalt vaadanud. Minu füüsiline keha lamas oma toas voodil ja magas paremal küljel. Tagasi  kehasse sisenesin selgroo nimmepiirkonnast ja seda sisenemist ja liikumist üles mööda selgroogu kaelani tundis ka mu füüsiline keha. Sisenemise moment oli veidi raputav, aga liikumine oli vibreeriv surin.“

Ma ei arva, et see oli uni. See, et me suudame oma teadlikkuse vajadusel kehast, emotsioonidest või mõtetest lahutada, peaks olema meie tavaline võime või olek. Meie olemus on ju puhas teadlikkus, mida siin sageli nimetan Teadlikuks Minaks. Nimmepiirkonnas asub tšakra, mida võiks nimetada „hinge ase” (seat of the soul), s.o alt teine tšakra, selle all on baastšakra. Ma ei oska tehniliselt täpselt kirjeldada, kuidas teadlikkus katkestab suhte kehameelega — loogiline on, et see toimub alumiste tšakrate kaudu, mis seovad meid materiaalse maailmaga. Kui õppida oma tähelepanu juhtima, siis selline kogemus peaks olema ka tahtlikult saavutatav. Siiski, mina astraalretkele ilma korraliku vaimse kaitseta ei läheks…

„Miks ja kuidas see (kehaväline kogemus) toimub?“

On raske anda ühest seletust, miks keegi saab kehavälise kogemuse. Arvan, et siin mängib rolli ka valmisolek selleks kogemuseks (see võib olla lausa eluplaanis kirjas). Samuti võib olla sellise kogemuse sulle andmise mõte see, et sa hakkaksid küsimusi esitama, eelkõige endale, aga ka teistele. Kuidas sa saaksidki maailma paremini mõista, kui sa ei esita küsimusi? Võimalik, et kõik need kolm kogemust on sulle antud selleks, et sa ei lepiks olemasoleva teadmisega, vaid püüdleksid enama (More) — kõrgema arusaamise poole.

„Kuidas?” küsimusele olen eelnevalt juba vastanud, aga teiste sõnadega — su teadlikkus sai korraks vabaks (vähemalt) kehameelest. See kogemus anti sulle (sest sa oled selleks mingil moel valmis), mitte sa ei teinud seda ise.

Joh 5:30 „Mina ei saa iseenesest teha midagi...”

Joh 14:10 „...vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.”