10. Õige partneri leidmisest

Põhjus, miks enamik inimesi „õiget“ partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et „õige“ on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima. Näiteks, kui tunneme ennast üksikuna ja ebaturvaliselt, siis soovime alateadlikult leida partnerit, kes neid puudusi kompenseeriks ning meie elust üksinduse kõrvaldaks ja turvatunde tekitaks. Kui me tõesti niisuguse partneri leiaksime, siis võiks meil olla mugav elu, kuid selline partner ei sunniks meil oma psühholoogiat tervendama ning oleks seega takistuseks isiklikul arengul ja vaimsel kasvamisel.


Partneri magnetiseerimine ehk külgetõmbamine

Kui me otsime omale partnerit, siis leiame (tõmbame ligi) isiku, kelle teadvusseisund vastab meie praeguse teadvuse tasandile. See tekitab suurepärase võimaluse arenemiseks, kui me vaid oleme nõus seda võimalust vastu võtma.

Meie praegune partner on meie juures sellepärast, et tal on isikupära, mis toob meist välja selle (osa meie psühholoogias), mida meil on vaja ületada, et olla isiklikus arengus ja vaimses kasvamises. Kui me kasutame oma praegust suhet võimalusena eneseületamiseks, siis aitab see meid edasi. Ent kui me paneme vastutuse oma rahulolematuse ja ärrituse eest partneri õlgadele ja ta maha jätame, sest ta toob nähtavale meie varjatud vead, siis tõmbame oma ellu ka edaspidi sama tüüpi partnereid ning kordame vanu suhtemustreid. Tegelikult polegi võimalik leida partnerit harmoonilise suhte jaoks enne, kui meil endil on selleks sisemine valmisolek –- oleme teinud vajalikud muudatused oma psühholoogias ja käitumismustrites.

Valmisolek õige partneri leidmiseks

Enamik inimesi arvavad enesestmõistetavalt, et nad on juba „õige“ partneri leidmiseks valmis. Kuid tegelikult pole see nii. Enamik inimesi peavad minema läbi ühe või mitme suhte, et oma psüühet tervendades ja ennast ületades tõusta teadvuse tasandile, kus nad oleksid valmis magnetiseerima enda juurde selle partneri, kes on nende jaoks õige.

Kes on õige partner? Meil on kõrgem plaan selle kehastuse jaoks ja see sisaldab teatud teadvuse tasandile jõudmist ja siis elu teenimist sellelt tasandilt lähtudes. Seega on õige partner see inimene, kes saab aidata meil astuda viimase sammu selle teadvuse tasandi suunas, mille meie oleme eesmärgiks võtnud selles elus ja kes siis saab aidata meil väljendada oma kõrgemat potentsiaali. Mõnevõrra täpsem oleks sellist isikut nimetada vaimseks, mitte õigeks partneriks.

Vaimse partneri leidmine

Selleks, et läbida arenguprotsess ja magnetiseerida omale vaimne partner, nõuab see eelnevalt tavaliselt mitme suhte läbimist. Võime öelda, et olemasolev partner on alati meie õige partner. Me magnetiseerisime endale oma praeguse partneri, sest tema etendab meie jaoks suurepärast võimalust astuda järgmine samm oma isiklikul teel. Ja kui me oleme selles suhtes olles selgeks õppinud kõrgeima võimaliku õppetüki, siis liigume oma vaimse partneri enda juurde magnetiseerimise teel sammukese edasi.

Kui me tunneme, et pole seni elus õiget partnerit leidnud, siis on meil enda psühholoogiaga vaja veel tööd teha. Tuleb lõpetada unistamine ja teha kõik selleks, et tervendada oma psühholoogiat ja iseennast leida. Meil pole mingit võimalust endale vaimse partneri leidmiseks seni, kuni me oleme suletud muudatustele ja enesemuutmisele ega suuda väljendada oma kõrgemat potentsiaali. Kuni me pole tõstnud oma teadvusseisundit ning avanud oma kõrgeimat potentsiaali selleks eluks, ei tõmba meie õige partneri otsingud meie juurde sobivat vaimset partnerit.

Õige partneri otsingud ilma püüdluseta muuta iseennast, on justkui kaariku hobuse ette rakendamise katse. See lihtsalt ei õnnestu. Kõige olulisem samm, mida saab teha õige partneri ligitõmbamiseks, on erinevate abivahendite rakendamine oma psühholoogia tervendamiseks.

Meie pingutused kannavad vilja ainult siis, kui me ikka tegelikult ja tõeliselt tahame leida oma õiget partnerit, mis tähendab, et oleme valmis muutma iseennast ja lõpetama püüdlused oma partnerit muuta ja tema süüdistamise olemasolevas olukorras. Kõik see on vajalik, et tõmmata enda juurde oma vaimne partner, aga mitte see, kes hakkab meile meie lahendamata psühholoogiat tagasi peegeldama. Kõrgem suhtevorm ei ole saavutatav, kui me ei tööta enda kallal. Sageli ei taha me seda tööd teha ja jätkame unistamist niisugusest partnerist, kellega koos olles ei peaks enda kallal tööd tegema, sest see partner on „niiiii” täiuslik. Ja senikaua, kui me unistame, võime alati mõelda välja oma partnerile omadusi, nagu meil parasjagu vaja on, ilma, et reaalsus meid segaks.

Peegeldussuhe

Teiste sõnadega, senikaua, kuni meis on olulisel määral lahendamata psühholoogiat, saame me olla ainult nn peegeldavas suhtes. Suhte osapooled peavad peegelduse või kontrasti näol teineteise psühholoogilised vajakajäämised nähtavale tooma ning aitama luua olukorda, kus nad on nõus lõpetama vastaspoole muutmise ning asuma enda parandamise raske töö kallale.

Siiski on ka peegeldussuhtes võimalik luua illusioon harmoonilisest kooselust, valides peegeldus- või kontrastifunktsioonist kõrvale laveerimise. Paljud inimesed on õppinud edukalt vältima partneri valusatele nuppudele vajutamist. Kuigi niisugune elu sarnaneb miiniväljal elamisega, kus meil on miinide asukoht teada, on see nähtus ehk isegi mõnevõrra sagedasem, kui oskame arvata. Tihti on selliste miiniväljade osavateks elanikeks juba aastakümneid koos elanud partnerid, kes tunnevad teineteise helli kohti läbi ja lõhki ning on omandanud automaatsed käitumismustrid „miinide” vältimiseks. Meediasse jõudvad imelised lood harmoonilisest kooselust, mis on kestnud aastakümneid, on sageli just sellise nähtuse eredamateks näideteks. Pealtnäha on kõik suurepärases korras ning ollakse musterperekonnaks –- suhtesolijate endi sisetunne aga tuletab meelde, et midagi on viltu.

Selline olukord külmutab meie isikliku arengu –- me hakkame kinni hoidma status quost, elu pisirõõmudest ja –mugavustest, unustades ära suurema pildi, mille kohaselt oleme arenguprotsessis. Selle tehingu nimeks võiks olla „vahetan arengu mugavuse vastu”.

Peegeldussuhtest väljumine koos või üksi

Paljudes peegeldussuhetes on potentsiaal sellest koos välja kasvada ning sujuvalt viia oma suhe üle kõrgemasse ja harmoonilisemasse suhtevormi. Tänapäeva ühiskonnas ei ole siiski väga palju inimesi, kes on peegeldussuhtest suures osas välja kasvanud, ehkki enamik meist soovivad nii uskuda. Võimalus, et selline üleminek õnnestub teha mõlemal partneril korraga suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, on täna kahjuks vähetõenäoline. Seega, inimesed, kes võtavad eesmärgiks isikliku lahendamata psühholoogia korrastamise, on edu korral keeruka valiku ees. Keegi ei soovi oma senist suhet uisapäisa katkestada, eriti kui tuntakse, et ollakse jõutud sisemise tasakaaluni – kuid vana viisi jätkata ei ole ka enam võimalik. Magnetiline tõmme olemasoleva partneriga on lõppenud ning miski ei seo enam. Sageli kirjeldatakse seda olukorda nii: „Ma austan teda küll, aga armastus ja side on kuhugi kadunud”, veidi oleks nagu ükskõik, siduvaks faktoriks on ainult ühised lapsed, mälestused ja ühine vara.

Täiendsuhe

Kui peegeldussuhte etapp on edukalt läbitud, alles siis on meil võimalus osa saada järgmisest suhtevormist, mida võime nimetada täiendsuhteks. Nüüd on mõlemad suhtepooled teadlikud, et suhte kvaliteet sõltub eelkõige nende endi psühholoogiast ja soovist seda korrastada. Täiendsuhte puhul on osapoolte tähelepanu enda muutmisel ning mistahes suhtepõhist ärritusseisundit osatakse tõlgendada kui signaali, et minus endas on midagi korrast ära. Nääklemine ja etteheited teineteise kallal on sellisel juhul asendunud rahuliku aruteluga, et mõista, kelle õppetükiga on parasjagu tegemist. Kuna sageli näeb kõrvalolija meie ebaterveid psühholoogilisi mustreid tunduvalt selgemini kui me ise, siis on täiendsuhte partnerite ülesandeks vajadusel aidata teisel suhtepoolel sõbralikult ja delikaatselt neid mustreid avastada. Kui peegeldussuhte põhiküsimus on sageli: „Miks sa minuga nii käitud?”, siis täiendsuhte põhiküsimus ärrituse puhul võiks kõlada näiteks: „Mida sa kõrvaltvaatajana näed, missugune minu psüühe omadus võiks olla selle ärrituse aluseks?” või „Mida peaksin enda juures muutma?”.

Seega, partneri otsing on sarnane kalalkäiguga, kus söödaks on meie lahendamata psühholoogia. Ei ole vahet, kus me oma õngekonksu vette viskame, ööklubis, teatris või interneti tutvumisportaalis. Kui meie lahendamata psühholoogiaks ehk söödaks on näiteks alaväärsuskompleks, siis tõmbame ligi partneri, kes aitab seda nähtavale tuua, kui aga meie alateadvuses on palju hirmu või viha, siis jääb „konksu otsa” partner, kes on meister seda välja koukima...