11. Piiride seadmine lastele

Üks lapsevanemate põhilisi väljakutseid on piiride seadmine oma lapse käitumisele. Lapsel puudub võime iseseisvalt oma egoistlikele soovidele vastu seista ning nad vajavad selleks kellegi abi. Lapsevanemate kohustuseks on aidata lapsel õppida leidma tasakaalu lühiajaliste ja pikaajaliste eesmärkide vahel, sest ilma selleta ei ole võimalik ühiskonnas ning teiste inimestega suheldes edukalt hakkama saada. Lastel on vaja ära õppida, kuidas piirata lühiajaliste eesmärkide saavutamist või neist loobuda, et ei kaoks võimalus saavutada pikaajalisi eesmärke. Seda võiks isegi nimetada elu põhiõppetunniks – kas me soovime saavutada kiiret, kuid lühiajalist rahuldust või on meie eesmärgiks püsivama ja tõusva heaolu saavutamine.


Väikestele lastele ei ole võimalik seda oskust anda selgitamise kaudu, sest laste mentaalsed võimed ei ole veel piisavalt arenenud. Seega peavad lapsevanemad võtma endile armastava juhendaja rolli, kes aitab lastel aja jooksul välja kasvada egoistlikest lühiajalise rahulduse taotlemise mustritest. Kahjuks on lääne ühiskonnas sõna armastus käsitletud sageli ühekülgselt, pidades armastuseks ainult (vanemliku rolli) hoolitsevat ja võimalusi loovat poolt. Lääne ühiskonnas seostub tingimusteta armastus sageli kõikelubatavusega ning inimesed on ära unustanud, et ELU on juba oma definitsiooni poolest kasv ja areng. On iseenesest mõistetav, et lapsed vajavad hellitusi, hoolt ja abi enam kui täiskasvanud. Kui me ei võimalda lastel tunda armastuse teist aspekti, mis aitab lapsel ületada erinevaid psühholoogilisi piiranguid, siis meie armastus lapse vastu on poolik, egoistlik. Laps peaks õppima vastu astuma kohese naudingu kiusatustele ning õppima iseseisvalt tegema valikuid, mis toovad kaasa võime teha pikaajaliselt ja püsivalt kasulikke valikuid.

Summer Dance.jpg

Tee teistele seda, mida sa soovid, et sulle tehtaks

Lapsevanemad peaksid lähtuma printsiibist – tee teistele seda, mida sa soovid, et sulle tehtaks. Enamik täiskasvanuid ei soovi, et nende vanemad oleks neile loonud vabakasvatuse kõikelubatavuse õhkkonna. Me mõistame, et paljud meie endi elu nn edulood põhinevad valikutel, kus loobusime kohesest rahuldusest ja mugavusest, olgu see siis TV vaatamine koolitükkide tegemise asemel, internetis surfamine süstemaatilist pingutust nõudvate tegevuste asemel või lihtsalt vajalike toimetuste edasilükkamine ebamäärasesse homsesse. Pea kõik meist on täna vähemalt mingil moel tänulikud pigem nõudlikele õpetajatale kui alati lapse soovile järele andvatele hea vanavanema tüüpi „abilistele”.

Seega, kui me tagantjärele hindame seda, et me ei ole saanud kõike, mis meil lapsena pähe tuli ning meil oli väline sund teha pikaajalise perspektiiviga valikuid, siis peaksime võimaldama seda ka oma lastele. Sest kui nemad ükskord saavad täiskasvanuks, siis sooviksid nad omada psühholoogilist harjumust ja võimekust loobuda vajadusel lühiajalistest eesmärkidest pikaajaliste kasuks.

Millal alustada?

Vaatamata üldlevinud arusaamisele, et imikud ei ole rikutud ja nende nutule tuleb alati reageerida, ei pea see väide alati paika. Meil on vaja lastele juba varakult õpetada, et me ei ole nende jaoks 24 tundi ööpäevas. Tõeliseks väljakutseks on teha seda armastaval moel, nii et laps ei tunneks ennast maha jäetuna. Juba 3 – 4-kuune beebi on täiesti võimeline kasutama vanemate liigset tähelepanu ning ära õppima, et nutmine garanteerib sülle võtmise ja igavuse peletamise.

Iga laps on indiviid ning erineb teistest lastest, seega ei ole võimalik kirja panna täpseid juhtnööre, mis kehtivad kõikide laste puhul ning annavad garanteeritult hea tulemuse. Parim võimalus selliste olukordade lahendamiseks on ainevaldkonna uurimine ning saadud teadmiste intuitiivne rakendamine.

Füüsiline karistamine

Tänapäeva lääne ühiskonnas on sageli levinud arusaam, et füüsiline karistamine on ajast ja arust ning seda ei tohi teha. Siiski, lapsed võivad individuaalselt olla väga erinevad. Ehkki enamik lapsi ei vaja füüsilist karistamist, võib see olla hädavajalik mõjutusvahend lastele, kes vajavad nende endi kaitseks ja piiride kehtestamiseks tugevamat mõjutust. Füüsilise karistamise mõte ei ole last traumeerida ega lapsevanema frustratsiooni tema peal maandada, vaid aidata lapsel piire seada – aru saada, mida võib ja mida ei või. Kui lapsel on kombeks vanema käest lahti rebida ning sõiduteele joosta ning selgitused ja keelud ei aita, siis on ilmselt mõistlikum anda lapsele tunda, mida tähendab füüsiline valu, vältimaks suuremat kahju, mis võib tekkida lapse sattumisel liiklusõnnetusse. Kui lapsevanemad leiavad, et teatud piiride seadmiseks on füüsiline karistamine vajalik, siis tuleb seda teha sobivas rahulikus meeleseisundis, mitte frustreerituna, ning suhteliselt kergelt – vältimaks lapse traumeerimist. Lapse füüsiline karistamine enne 2-aastaseks saamist ei anna tõenäoliselt soovitud tulemust.

Raske puberteet

Ehkki piiride seadmist lastele tuleks alustada praktiliselt kohe peale sündimist, on see eriti oluline alates lapse kaheaastaseks saamisest. Sellel eluperioodil peab laps õppima elementaarsed oskused endale piiride seadmiseks. Kui need oskused jäävad omandamata, siis hiljem  –  puberteedieas  –  on lapsele piiride seadmist õpetada peaaegu võimatu. Võib öelda, et rasked teismelised sünnivad kolmandal eluaastal.

Lapsevanemaks olemise põhiülesanne

Paljude kasvatuslike viltulaskmiste peamiseks põhjuseks on see, et lapsevanemad ei mõista oma kõige tähtsamat funkstiooni laste kasvatamisel. Lapsevanema eesmärgiks ei ole (mitte) eelkõige lastele turvalise ja mugava lapsepõlve võimaldamine, vaid pigem lapsest iseseisva ja psüühiliselt terve inimese kasvatamine. See ei tähenda, et lapsevanemad peaksid loobuma lastele turvatunde ning teatud mugavuste ja võimaluste pakkumisest, vaid need kõik peavad olema allutatud suurema eesmärgi teenimisele  –  aidata lapsel iseseisvaks saada.

Together.jpg

Pendli äärmused

Veel 50 aastat tagasi olid meie võimalused sedavõrd tagasihoidlikud, et vanematel ei olnud piisavalt vahendeid ega aega, et oma lapsi korralikult ära hellitada. Tollased lapsevanemad pidid kõvasti pingutama, et elementaarsed elutingimused oleks täidetud. Paljud neist kunagistest lastest soovivad nüüd pakkuda oma lastele enamat kui neile võimaldati, kaotades mõõdutunde ning kaldudes teise äärmusse. Andes järele laste lõpmatutele nõudmistele ning võttes neilt ära pea kogu vaevanõudva tegevuse, jätame oma lapsed ühtlasi ilma ka elu ühest suurimast rõõmust  –  eneseületamise rõõmust. Eesmärgid, mille nimel oleme ise vaeva näinud ja need ilma kõrvalise abita saavutanud, lisavad meile väge ja enesekindlust. Mida enam eneseületamisi ja teadlikke loobumisi pikaajaliste eesmärkide kasuks, seda enam suudame oma elu ise kujundada vastavalt oma soovidele. Mida enam oleme aga maast madalast harjunud, et me ei pea ise pingutama, seda vähem vastutust oleme me oma elu eest valmis võtma ning seda suuremat pettumust elu meile valmistab, sest oleme harjunud sõltuma teistest ega suuda ise oma elu muuta.

Täna räägime Lõuna-Euroopa, eriti Itaalia memmepoegadest, kes veel 40- aastaselt elavad vanemate juures nagu oleksid nad üliõpilased. Ehkki tegemist on tavaliselt ema ja poja vahelise kaassõltuvussuhtega, leiavad selle suhte mõlemad osapooled hulga põhjusi, miks see mõistlik on, kuid sügavamal tasandil on selle nähtuse taga vanemate (eriti ema) võimetus ja soovimatus piire kehtestada ja sellest tulenev poegade lõpule viimata iseseisvumisprotsess.

Sellise nähtuse sügavamaks põhjuseks on omanditunne oma lapse suhtes, soov hoida teda endast sõltuvuses, mõistmata, et tegemist on kaassõltuvussuhtega, mis ei paku kummalegi rõõmu. Lapsed ei ole meie omad, vaid nad tulevad maailma läbi meie ning meie, lapsevanemad, aitame neil iseseisvaks saada, et nemad saaksid sama oma lastele pakkuda.