13. Puhas taju. Gautama Buddha jutustus.


Te olete kuulnud lugu minu elu algusest, mil ma olin kuninga poeg, mind kasvatati keskkonnas, milles minu taju oli kaitstud lagunemise ja surma eest. Seetõttu kasvasin ma üles piiratud, ühekülgse tajuga, mida võiks siiski nimetada puhtamaks kui enamiku inimeste tajud. Te olete ka kuulnud, et just vana mehega kohtumine ning tema nägemine andis mulle arusaamise, et minu senine taju oli olnud piiratud. Ehkki minu taju oli puhtam keskmise inimese tajust, ei olnud see täiesti puhas, sest ma ei olnud teadlik teatud asjade olemasolust, mis olid saanud planeedi Maa ajutiseks reaalsuseks. Ning seda ei saa kuidagi nimetada puhtaks tajuks.


Puhast taju ei ole võimalik saavutada  ebatäiuste ignoreerimise kaudu, vaid neist ebatäiustest läbi nähes, neist kaugemale nähes. Ning nähes läbi, et ka tajumise taga on midagi sealhulgas ka selle taju taju taga, mis ütleb, et elu on võitlus. Te teate, et peale selle mõistmist lahkusin ma paleest metsa, elasin askeetlikult, karistades oma keha ja meelt eesmärgiga distsiplineerida oma meelt. Kuni ma lõpuks sain aru, et isegi see ei vii mind puhta tajuni.

Mis aitas mul ületada seda taset ning saavutada Buddha-meel? Selleks oli minu jõudmine punkti, kus ma soovisin panna kahtluse alla KÕIKI oma taju aspekte nii seda taju, mis oli mul palees üles kasvades kui ka askeetliku elustiili ja maailmavaate taju. Ma olin valmis kahtluse alla seadma, mida iganes. Ma hakkasin nägema, kuidas saastunud taju on nagu suletud ring, mis ei vii kuhugi. Ja just selle tulemusena hakkasin ma kogema puhast teadlikkust, mida kutsutakse budismis samadhiks või nirvaanaks. Ning see võimaldas mul tasapisi jõuda selleni, kus ma suutsin olla puhtas teadlikkuses isegi siis, kui ma olin seotud mingi välise tegevusega ja seetõttu suutsin tajuda maailma puhta teadlikkuse tasandilt.

Ja seetõttu ma hakkasin nägema, et saastunud taju on dualistlik taju, kus peavad olema kaks vastandpoolust. Meile tundub, nagu neil poolustel oleks lõplik reaalsus, kus üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Ning seetõttu jääb meile mulje, et kurjus on sama reaalne kui Jumal ja et Saatanal on vägi, püsiv reaalsus. Ning ma hakkasin dualistlikust tajust kaugemale nägema. Ma hakkasin nägema, et on olemas võimalus elust osa võtta isegi aktiivsest elust, koos kõigi tema ebatäiustega olemata siiski tõmmatud dualistlikku tajusse, kus meil on vajadus anda kõigile suhtelisi, dualistlikke hinnanguid kahe äärmusega skaalal, milleks on näiteks hea ja kuri, õige ja vale, ilus ja inetu või nauditav ja mittenauditav.

Ma hakkasin nägema, et dualistliku taju taga on midagi enamat, kus tajudes midagi, ei ole tegemist neutraalse tajuga, sest meie taju on saastatud. Ning seetõttu me ei suuda eristada tajuakti sildistamise ja hinnangu andmise aktist. „Sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!“ Mt 7:2. Me ei näe, et kohtumõistmine meie endi tegude üle käib meie endi teadvusseisundi kaudu. Seega viis, kuidas me hindame teisi, olles kehastuses, on aluseks sellele, kuidas me anname hinnangut oma elule pärast kehastusest väljumist, mil me vaatame seda läbi sama teadvusseisundi, millega oleme vaadanud teisi inimesi.

Ma hakkasin nägema kaugemale sellest tajust, mis paneb meid arvama, et peame kõike ja kõiki sildistama ning hindama. On olemas ka puhas taju taju, mille puhul me ei ignoreeri maailma ebatäiusi, kuid me ei  anna ka hinnanguid, ei sildista. Ning seetõttu ei pea me reageerima sellele emotsionaalselt, tundes end ähvardatuna või tundes vastikust või tõrjutust või tundes, et seda ei peaks seal olema. Tegelikult on meil võimalus näha kõigest sellest kaugemale, näha, et välise vormi taga on Buddha-meel, PUHTUS. Näha reaalsust, et kõik on loodud Jumala ollusest, Jumala valgusest. Ning seetõttu on võimalik maha raputada see ebapuhas vorm ning tõsta see puhtusesse Kristus-teadvuse puhtusesse, Buddha-teadvuse puhtusesse, Jumaliku teadvuse puhtusesse.

Selle tulemusena on võimalik jõuda punktini, millest algab Buddha-teadvus, kus sa võid püsida nirvaanas, säilitada samadhi, isegi olles hõivatud väliste tegevustega. Ei ole enam vaja istuda silmad kinni ja mediteerida, et olla samadhis või nirvaanas. See püsib kogu aeg sinuga ning sa näed maailma läbi selle puhta teadvuse. Sa näed endiselt maailma ebatäiuseid, aga sa ei sildista enam neid, ei anna neile hinnanguid, sa ei reageeri enam neile. Sa vaid näed neid kui ajutisi, tõelist reaalsust mitteomavaid nähtusi. Ning seega sa ei reageeri ebareaalsusele, ebatäiusele. Selle asemel sa TEGUTSED, tuginedes arusaamisele, et kõik ebatäiused on võimalik tõsta puhtusesse, kõrgemasse olekusse. Ning seetõttu võid sa minna välja ning tegutseda eesmärgiga tõsta kogu elu, selle asemel, et teatud elu aspekt hukka mõista ning seejärel püüda neid hävitada.