12. Buddha ja Kristus

Ehkki sõnu Buddha ja Kristus kasutatakse põhiliselt viitamaks kahe erineva vaimse õpetuse rajajale, on nende sõnade sisu siiski tunduvalt sügavam. Kui Siddhartha Gautama sündis, siis ei kutsunud keegi teda Buddhaks ning ka Jeesusust ei kutsutud Kristuseks. Sügavamal tasandil tähistavad need sõnad sarnaseid, kuid mõnevõrra erinevaid teadvusseisundeid. Kristuse tiitli saab inimene, kes on Maa peal võimeline kehastama täit Kristus-teadvust, s.t olema Kristus inimese kehastuses. Buddha tiitli saab inimene, kes on Maa peal võimeline kehastama täit Buddha-teadvust, s.t olema Buddha inimese kehastuses. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik inimesed omavad seda potentsiaali.


Mis on Kristus-teadvus ja mis on Buddha-teadvus?

Kui keegi saavutab Kristus-teadvuse ehk saab Kristuseks, siis tähendab see seda, et ta tajub ennast ühtsena allikaga (Jumalaga) ning läbi selle omandab eristamisvõime (ingl. k. Christ discernment) selle vahel, mis on Jumalast ja mis ei ole Jumalast. Kristus näeb selgelt, et paljud nähtused ja ilmingud maailmas ei ole kooskõlas Jumala seadustega ning tema kavatsustega selle universumi jaoks. Kristus näeb kõige selle, mis on anti-Kristus, ebareaalsust ning tema eesmärgiks on aidata teistel inimestel vabaneda anti-Kristuse illusioonidest.

Kui keegi saavutab Buddha-teadvuse ehk saab Buddhaks, siis ta mõistab, et kõik on Buddha-loomus, s.t kõik on tehtud Jumala ollusest. Selle maailma ilmingud on lihtsalt illusioonid, Maya. Need illusioonid võivad ilmneda Jumalast eraldiseisvatena või Jumalaga opositsioonis olevatena, kuid nad on siiski Jumala ollus, mis on ajutiselt maskeerunud. Seetõttu näeb Buddha kõikide nähtumuste taga alati Jumala reaalsust.

Kristuse ja Buddha teede vahel ei ole mingit vastuolu ega konkureerimist. Erinevad inimesed vajavad erinevaid õpetusi ja seetõttu üks religioon ei sobi kõigile.

Buddha tee sobib paremini inimestele, kes elavad idapoolkeral (idas), samal ajal kui Kristuse tee sobib paremini inimestele, kes elavad läänepoolkeral (läänes). Võime öelda, et Kristus-teadvus on valgustumise madalam aste ning Buddha-teadvus on selle kõrgem aste. Teiste sõnadega – Buddha-teadvus on Kristus-teadvuse kõrgem vorm.

Nii Jeesus kui ka Gautama Siddharta olid vaimsed õpetajad. Gautama Siddharta eesmärgiks oli tuua inimkonnale õpetused Buddha-teadvusest ning teest selle juurde. Et aga inimkonna teadvusseisund 2500 aastat oli väga madal ning liiga vähe inimesi olid valmis seda õpetust vastu võtma, siis Jeesuse ülesandeks 500 aastat hiljem oli täita vahepealne „tühik” õpetusega, mis oleks inimestele kergemini mõistetav ning toimiks sillana inimeste tolleaegse teadvusseisundi ja eesmärgiks oleva valgustumise ehk Buddha-teadvuse vahel. Kristuse õpetuste all peame silmas tema tõeliste õpetuste mõistmist, mitte 1700 aastat levitatud Kristlikku doktriini.

Buddha lõi mõttesüsteemi, mis ei maininud Jumalat ja mis oleks olnud vastuolus tolleagsete religioossete dogmadega. Kuid vastupidiselt läänes levinud arusaamisele, ei eitanud Buddha kunagi Jumala ega vaimse reaalsuse olemasolu. Buddha lihtsalt valis praktilise lähenemisviisi. Ta nägi, et hinduismi  erinevad juhid on loonud ebamõistlikult keerulise teoloogilise õpetuse, mis oli sisemiselt vastuoluline ja seetõttu võimaldanud tekkida paljudel vaenutsevatel usufraktsioonidel.

Samuti mõistis Buddha, et enamikul hinduismi  autoriteetidel puudus vahetu spirituaalse maailma kogemus (gnosis) ning sellest tulenevalt tuginesid nende väited, tõlgendused ja teooriad madalale teadvusseisundile, mille tõttu nad nägid maailma läbi ebaselge tajufiltri. Ainukese väljapääsuna nägi ta võimalust pakkuda inimestele arusaadavat ja selget lähenemist kõrgema teadvuse seisundi saavutamiseks. Ning kui inimestel on juba mingigi reaalsuse vahetu kogemus (gnosis), siis on tunduvalt väiksem tõenäosus samastuda mingi teooriaga ning kasutada seda relvana teiste vastu.

Ka Jeesus tuli pakkuma alternatiivi judaismile, kuid lähtudes oma missiooni eripärast, ei loobunud ta religioossest sõnavarast. Ning vaatamata kõigele välisele (õpetusele), on olemas tõeline, sisemine tee isikliku Kristus-teadvuseni. Ehkki seda on aja jooksul oluliselt hägustatud, on sama saatus  tabanud ka sisemist õpetust Buddha-teadvuse juurde.

Nii Buddha kui ka Jeesus mõistsid sama asja: inimese meelel on kalduvus muutuda suletud süsteemiks. Hinduism oli muutunud suletud süsteemiks, mis ei arenenud ning sama oli juhtunud ka judaismiga. Ning selle põhjus oli nimetatud kalduvuses, mis on inimese meelde sisse  ehitatud .

Tee Kristus-teadvusesse ja sealt edasi Buddha-teadvusesse on järk-järguline, ilma selgete üleminekutunnusteta. Kui Kristus-teadvuse omandamise esimestel astmetel on meie tähelepanu veel suures osas oma teadvuse seisundi tõstmisel ja enda „täiustamisel”, siis mida enam me Kirstus-teadvust omandame, seda enam me mõistame, et see teekond ei ole enam MINU teekond. Teatud punktist alates saab sellest tee, kus teelise tähelepanu on põhiliselt suunatud teiste inimeste teenimisele, aidates tõsta nende teadvusseisundit, et nad saaksid käija sama teed. Mida teha, et demonstreerida teistele ligipääsu ja teed Kristus-teadvusele? Kuidas teisi sellel teel aidata?

Teel Kristus-teadvuse juurde on etapp, kus iga vaimne otsija peab minema välja maailma ning otsima võimalusi inimeste aitamiseks.  Olema valmis esitama väljakutse nendele, kes on muutunud suletud süsteemiks ja seeläbi  takistuseks arenguteel nii endale kui ka kogu inimkonnale. Selle etapi järel on Budhha-teadvuse omandamise etapp, kus aktiivne tegevus võimalikult paljude inimeste abistamiseks lõpeb ning vaimne otsija tõmbub aktiivsest ühiskonnaelust tagasi. Gautama Buddha lõi sellel perioodil Shanga ega läinud enam välja, vaid üksikud õpilased, kes olid valmis tema õpetuseks, tulid ise tema juurde. Gautama Buddha ei võtnud enda juurde õpilasi, kes ei olnud selleks valmis. Ning valmis ei olnud need, kes ei saanud aru, et Buddha Shangasse pääsemise võtmeks on valmisolek mõista, et KÕIK siin maailmas on teadvuse väljendus. Ning seetõttu kõikide inimeste arengu võti on nende teadvuses.

Ei ole võimalik saada Buddhaks ei ole võimalik olla Buddha mitte ühelgi muul moel, kui esmalt läbides Kristus-teadvuse tee. Selleks on vaja minna välja ning jõuda nendeni, kes on kinni jäänud madalamasse teadvusseisundisse. Vaimne otsija peab piltlikult öeldes söandama hüüda oma sõnumit katuseharjalt kui vaja. Vaimne otsija peab söandama teha enamat, võimaldama Jumalal läbi iseenda teha enamat, kui Jumal tegi läbi Jeesuse. Alles siis saab pürgida Buddha-teadvuse poole.

Buddha-teadvuse kõige olulisemaks omaduseks on kiindumatus (non-attachment), oskus olla ja saada vabaks reageerivatest valikutest. Kristus-teadvuse puhul on rõhk asetatud oma tõelise identiteedi inimene on vaimne olend ülesehitamisele. Võib ka öelda, et Kristus-teadvuse  omandamise käigus loome me vertikaalse ühenduse (Jumalaga), Buddha-teadvuse omandamisega aga horisontaalse ühenduse (kogu eluga). Viimase kandjaid Maal nimetatakse ka bodhisatvateks need on inimesed, kes on loobunud ülestõusmisest, et teenida kogu elu.

Olgu siin lõpetuseks Dhammapada avaread:

Tajule eelnevad psüühe seisundid.
Nende jaoks on taju ülim.
Mõeldes või tegutsedes saastatud tajuga,
kannatus järgneb sellele.

(Vaba tõlge inglise keelest):

Preceded by perception are mental states.
For them is perception supreme.
If with perception polluted one thinks or acts,
suffering follows.


Kristuse teemat käsitlevad ka artiklid: 6: Alguses oli Sõna ja 7. Kristuse teine tulemine ja Jõulud