1. Mis on hing?

Terviklik lähenemine inimesele kaasab alati keha, hinge ja vaimu. Keha on inimterviku füüsiline väljendus, mille kohta enamik meist omab juba elementaarset arusaamist. Hinge olemus on aga olnud üldiselt segaduste allikaks. Läbi ajaloo on hinge kirjeldatud mitmel erineval moel, mis on sõnast „hing” teinud eriti häguse mõiste, millega võib pea kõike väljendada ja mis sageli mingit mõistlikku infot ei sisalda.


Tänu Albert Einsteini relatiivsusteooriale oleme täna võimelised maailma mõnevõrra paremini mõistma kui enne valemi E=mc2 avastamist. Antud valemi sügavamaks sisuks on arusaamine, et kõik (ka mass ehk mateeria) on energia, mis võngub mingil sagedusel. Mida kõrgemal sagedusel võngub energia, seda väiksem on tema mass. Füüsiline maailm on energia, mis võngub teatud sagedusel. Kui energia võngub kõrgemal võnkesagedusel, siis me sellist energiat reeglina oma viie meeleorganiga tajuda ei suuda ning seega kahtleme või lausa eitame muude sagedusspektrite olemasolu. Kuna hing on mittefüüsiline nähtus, siis ei ole võimalik ka hinge olemasolu füüsiliste vahenditega tõestada või ümber lükata.

Kaks sfääri ehk reaalsust

Et paremini mõista, mis on hing, peame viskama hetkeks peast teadusliku materialismi eelarvamused ning tegema väikese mõttelise eksperimendi.

Olles vabanenud materialismi piirangutest, võime vaadata maailma tinglikult kahes osas - jagades maailma materiaalseks ja vaimseks (ehk spirituaalseks) sfääriks.

Materiaalne sfäär omakorda jaguneb neljaks oluliseks hierarhiliseks alamosaks, milleks on (altpoolt alustades) füüsiline, tunnete (ka emotsionaalne või astraalne), mõtete (ka mentaalne) ja identiteedi reaalsus. Materiaalse reaalsuse nelja osa iseloomustab võrreldes spirituaalse reaalsusega siinkohal üks oluline aspekt. Nimelt ei paista materiaalne maailm läbi, mis võimaldab meil langeda dualistlike illusioonide lõksu ning tajuda maailma meist eraldiseisvatest nähtustest koosnevana.

Neid, kes on õppinud kõikidest materiaalse maailma illusioonidest läbi nägema ning vabanenud selle kütketest, sooritavad nn ülestõusmise ning „lahkuvad“ jäädavalt vaimsesse sfääri.

Vaimse maailma hierarhiline struktuur on tunduvalt komplitseeritum ja mitmekihilisem ning sellest täpne arusaamine jääb meie haardeulatusest välja.

Kuidas suhestub inimene kõige eelöelduga? Terviklik lähenemine inimesele kaasab alati keha, hinge ja vaimu. Keha on inimterviku füüsiline väljendus, mille kohta enamik meist omab juba elementaarset arusaamist. Hinge olemus on aga olnud üldiselt segaduste allikaks. Läbi ajaloo on hinge kirjeldatud mitmel erineval moel, mis on sõnast „hing” teinud eriti häguse mõiste, millega võib pea kõike väljendada ja mis sageli mingit mõistlikku infot ei sisalda.

Hing

Käesoleva mõtteavalduse kontekstis nimetan ma hingeks inimese kolme keha, millega saab kogemusi vastu võtta ning ennast väljendada (energiat vahetada) tunnete, mõtete ja identiteedi reaalsuses. Ehk siis iga inimese hing koosneb tema emotsionaalkehast, mentaalkehast ja identiteedikehast. Sageli nimetatakse seda nähtuste kompleksi ka inimese psüüheks ning ainevaldkonda, mis selle uurimisega tegeleb, nimetame tavaliselt psühholoogiaks.

Veel 200 aastat tagasi ei olnud inimkond teadlik erinevate väljade ja kiirguste olemasolust füüsilise reaalsuse kõrval. Täna ei kahtle pea keegi nende reaalsuses ja mõjus meile. Mõnevõrra sarnane on olukord ka meie „nähtamatute" kehadega. Meil ei ole võimalik näha oma emotsionaalkeha, aga ometi, kui see saab ärritatud või viga, siis tunneme seda väga tugevalt. Sageli võib isegi öelda, et emotsionaalne valu on palju hullem kui füüsiline valu.

Emotsionaalkeha

Niisiis, kui meie füüsiline keha koosneb füüsilise maailma ehitusplokkidest — aatomitest ja molekulidest ning nende poolt moodustuvatest „kõrgematest" struktuuridest, mis on pidevalt „väliskeskkonnaga" ainevahetuses, siis meie emotsionaalkeha koosnebtunnete maailma ehitusplokkidest, milleks on emotsioonid ja ihad.

Oma füüsilise keha koostame (ehitame) suures osas ise toiduainetest, mida me sööme, mõjutades tulemust oluliselt toidu hulga ja söömisviisiga. Mingis mõttes võib öelda, et meie keha on see, mida me sööme. Heast materjalist saame parema ja rämpstoidust kehvema füüsilise keha, sest see, mida me sööme, ladestub meie kehas ja väljendub lõpuks füüsiliste haigustena. Sarnane on olukord ka meie emotsionaalkehaga. Madalad emotsioonid risustavad meie emotsionaalkeha ning sinna hakkab kogunema madala võnkesagedusega energiat — hirm, viha, ahnus, kadedus, armukadedus, uhkus ja muud armastuse puudusel ehk hirmul baseeruvad emotsioonid. Psühholoogias nimetatakse seda nähtust emotsioonide allasurumiseks. Kõrgemad emotsioonid, milleks on (tingimusteta) armastus, rõõm, õndsus jne võimaldavad meil ehitada endale tervet emotsionaalkeha, milles me tunneme ennast hästi ning mis ei tõmba meid pidevalt tülidesse ja probleemidesse.

Kui meis on piisaval hulgal allasurutud emotsioone või  meie emotsionaalkehas on mõni muu viga — näiteks see on lõhenenud — siis väljendub see mitmesuguste psühholoogiliste haigustena, nagu näiteks depressioon või skisofreenia.

Mentaalkeha

Inimese mentaalkeha koosneb mõtetest, ideedest, ettekujutustest, uskumustest ja ootustest. Sarnaselt emotsionaalkehaga on ka meie mentaalkeha pidevas „ainevahetuses" ümbritseva mentaalsfääriga, lisades sinna omalt poolt „materjali" ning saades sealt mentaalkehale uut toitu. Enamik mõtteid, uskumusi ja ideid, mida peame omaks, ei ole tegelikult meie endi omad, vaid on pärit inimeste kollektiivsest mentaalkehast või ka mujalt väljastpoolt meie olemust. Meil on võimalus risustada oma mentaalkeha erinevate parasiitmõtete, uskumuste, ideede ja ettekujutustega või võtta omaks ebarealistlikke ootusi, mida ühiskond meile peale surub. Sellisel juhul hakkab meie mentaalkeha toimima sarnaselt viiruseid täis arvutile —  kulutab ära kogu ressursi, kuid midagi kasulikku ei suuda teha. Sundmõtted ning ringiratast käivad mõttekäigud ei taha meie „peast" lahkuda. Obsessiv-kompulsiivne häire on siin ehk tüüpilisemaid kirjeldusi mentaalkeha „haigestumisel".

Kui aga toidame oma mentaalkeha positiivsete mõtete ja ideedega, meie kujutlused ja ootused on puhtad ning adekvaatsed, siis on meie mõistus meie teenistuses ja tal on alati ressurssija võimekust talle antud ülesandeid täita.

Identiteedikeha

Konkreetse inimesega seotud mälu, minatunnet, üldist arusaamist maailma toimimisest, suhetest maailma ja Jumalaga (ka ateism on suhe Jumalaga – eitav suhe) võime nimetada inimese identiteediks ehk identiteedikehaks.

Ka meie individuaalne identiteedikeha (mis on nagu eelnevadki — teatud sagedusel võnkuv energia) on võimeline „ainevahetuseks" teiste identiteedikehade ja kollektiivse identiteedikehaga.

Kui me „toidame" oma identiteedikeha madalamate identiteedivormidega, mis hetkel kollektiivset identiteeti defineerivad — inimene on mõtlemisvõimega ja evolutsiooni läbi teinud ahv — siis seame sellega endale elus olulised piirangud. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Aga lubajaks oleme me siin ise!

Kui aga mõistame, et oleme enamat kui „evolutsiooni läbi teinud ahv",  et inimene on vaimne olend, kellele on antud eneseteadvus, vaba tahe ning (kaas)looja võimed, siis on kogu meie elu ka oluliselt teise värvinguga. Ühtegi neist omadustest ahvil pole ning need omadused evolutsiooni käigus iseenesest välja ei arene.

Psühholoogiavaldkonnas väljenduvad identiteedikeha probleemid identiteedikriisina, mis on tihti seotud integreerimata spirituaalse kogemusega või lihtsalt arusaamatusega oma tõelisest olemusest, mis ei vasta ühiskonnas defineeritule.

Niisiis, materiaalses reaalsuses on inimesel käsutada neli keha — füüsiline, emotsionaalne, mentaalne ja identiteedikeha, millest viimast kolme  nimetatakse ühiselt hingeks, vaadates füüsilise keha ning sellega seotud välise teadvuse tasandilt. Füüsilise keha vaatenurgast on hing surematu, ehkki vaimsest vaatevinklist vaadates ei ole see päris korrektne.

Vaimne keha ehk Vaimne Mina

Selleks, et inimest kui tervikut mõista, ei saa me välja jätta meie olemuse vaimseid komponente, milleks on esmajoones (kui ei piirdu nendega) Vaimne Mina (ka Kõrgem Mina, Jumalik Mina või Mina Olen Kohalolek) ning Teadlik Mina.

Sageli on sõna „hing" tähendanud kõike seda Mina juures, mis ei ole füüsiline keha, kuid kuna meie vaimne osa võib eksisteerida ilma materiaalse osata (keha ja hingeta), siis sellisel mõistel puudub sügavam mõte. Mitmed allikad kasutavad selles kontekstis sõna „eluvool" (lifestream), millel on alati vaimne osa, kuid mis võib materiaalses reaalsuses kogemuste omandamiseks luua omale neli materiaalset keha ehk hinge ja ihu.

Kuna antud teema eesmärgiks on selgitada ja defineerida hinge olemust, siis peatun „Mina“ vaimsetel komponentidel ainult väga põgusalt.

Kausaalkeha

Kõrgem Mina kannab endas hulka „omadusi", millest üheks on nn kausaalkeha, kuhu salvestuvad kõik inimese positiivsed (st äraõpitud) õppetunnid. See toimib sarnaselt panga kontole — mida enam on seal salvestusi, seda võimekamana tajuvad teised inimesed selle eluvoolu maist kehastust.

Vaimne Mina on ka ühtlasi selle eluvoolu unikaalse individuaalsuse kandja. Siiski — igal inimesel on vaba valik oma individuaalsust mitte väljendada ja saada massiteadvuse kandjaks ehk üheks paljudest massi hulgas, kellel puudub oma arvamus ning kes pimesi järgivad piisavalt tugevat ja karismaatilist liidrit.

Teadlik Mina

Teadlik Mina ehk meie eneseteadvus, on võimeline sisenema mistahes rolli, andmaks Vaimsele Minale kogemust, kuidas on elada planeedil Maa füüsilises kehastuses ja olla näiteks õpetaja, teadlane, põllumees, lapsevanem jne. On siiski oht, et Teadlik Mina kaotab ühenduse Kõrgema Minaga, unustab, et on valinud mingi rolli ainult üheks eluks või perioodiks ning samastub selle rolliga. See aga toob kaasa endaga muudatuse identiteedikehas, mis omakorda mõjutab meie mentaalkeha. Mentaalkeha määrab ära meie emotsioonid ning emotsioonid vormivad meie keha ja meie tegusid. Emotion = E-motion = energy in motion.

Et saada peremeheks oma elus, on meil vaja saada kontakti oma eluvoolu kõikide aspektidega. Me ei saa elust täit rõõmu tunda, kui mingid meie olemuse aspektid on saastunud. Kui senini on inimesed keskendunud oma füüsilise keha „teenindamisele" ja tundmisele, siis peale põhiliste materiaalsete vajaduste rahuldamist on meil nüüd ressursid (nii materiaalsed kui ka vaba aeg), et tegeleda oma olemuse teiste aspektide korrastamisega ja saada tõeliselt terviklikuks.