8. Vaimsed ehk spirituaalsed tsüklid

Nii mikro- kui ka makrokosmos alluvad lugematule hulgale tsüklilistele muudatustele, mille läbi toimub sageli märkamatuks jääv areng. Tüüpilised ning selgelt märgatavad tsüklid on näiteks öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumine. Vähem märgatavad on inimese ajatajuga võrreldes kas ülilühikesed või ülipikad tsüklid (näiteks Maa prestsessioonitsükkel) või terve hulk varjatud tsükleid, millest osade olemasolust me pole üldse teadlikud. Samuti võib tsükleid tinglikult jaotada materiaalse sfääri ning vaimse sfääri tsükliteks, millest viimased on varjatumad, kuid põhjusliku jõuga materiaalse sfääri tsüklitele.

Tsüklilist arengut iseloomustavad kaks arengufaasi, mille vahelduv koostoime tekitabki reaalse arengu. Nendeks on revolutsiooniline ning evolutsiooniline areng, mis mõlemad on omavahel muna-kana tüüpi seoses. Selleks, et evolutsioon saaks toimuda, peab kõigepealt toimuma revolutsiooniline areng, mille integreerimine, omaksvõtmine ja võimaluste välja mängimine toimub evolutsiooni ehk isearengu teel. Kuid selleks, et revolutsioon uuele tasandile saaks tekkida, peab eelneva revolutsiooni potentsiaal olema põhiosas integreeritud, realiseeritud ning välja mängitud. Evolutsioon on iseareng, revolutsioon nõuab jõuga (välist) sekkumist –- ükski revolutsiooniline muudatus universumis ei ole kunagi tekkinud ilma eneseteadlike olendite vahelesegamiseta.

Inimkonna arusaamine vaimsetest (spirituaalsetest) tsüklitest on suhteliselt tagasihoidlik ning vastuoluline, sestap püüame siia nüüd värskemat vaatenurka tuua. Planeedil Maa üks põhilistest vaimsetest tsüklitest on ca 2150 aasta pikkune ajastu, mida kokkuleppeliselt tähistatakse sageli tähtkujude nimedega. Parema mõistmise huvides võime neid võrrelda aastaaegadega –- ehkki kalendris on täpne päev ja kellaaeg, mil üks aastaaeg muutub teiseks, ei toimu sel konkreetsel ajahetkel midagi oluliselt erinevat teistest ajahetkedest. Aastaaegade vaheldumine on suhteliselt sujuv protsess –- talvest saab kevad mõne nädalaga ning siis kestab kevad üle kahe kuu, et siis mõne nädala jooksul suveks muutuda. Sarnaselt toimivad ka vaimsed tsüklid. Iga u 2150 aastase tsükli lõpufaas kestab u 150 aastat ning uue algus samuti u 150 aastat. Seega võime öelda, iga tsükli jooksul on meil 1850 aastat nn „puhast tsüklit” ja 150 + 150 aastat kehtivad osaliselt mõlema tsükli reeglid. Tsüklite vahetumise ajal toimub nn revolutsiooniline muudatus, mille tekkepõhjuseks on „väljastpoolt” Maale suunatud energiavoog, mis inimeste jaoks väljendub näiteks kiire uute ideede pealevooluna. Kuna üks spirituaalse tsükli vahetushetki toimub just nüüd või õigemini toimus aastal 2010, 22. märtsil, siis tagasivaadates võime näha, et alates 19-nda sajandi keskpaigast on inimkond üleujutatud uutest vaimsetest kontseptsioonidest peale u 1850 aasta pikkust vaheaega.

Vaimse tsükli mõte

Vaimsete tsüklite mõte on aidata inimkonnal kollektiivina ning kõikidel inimestel individuaalselt osaleda elu kasvu ning arenguspiraalis jätkusuutlikul moel. Piisavalt hea ülevaate sellest arengust annab pilguheit viimasele viiele möödunud ning just alanud tsüklile.

Arhailine (koopainimese) teadvus

Inimesed olid teadvusseisundis, kus neil puudus pea igasugune arusaam iseendast ja neid ümbritsevast maailmast. Nende reaktsioon väliskeskkonnale oli passiivne, ilma igasuguse arusaamiseta muutuste tekkepõhjustest. Teiste sõnadega –- neil puudus igasugune võimalus näha seost enda teadvusseisundi ning välise keskkonna vahel.

Maagiline teadvus

Peale arhailise tsükli lõppu hakkasid inimesed aru saama, et on olemas mingid jõud, mis väliskeskkonda mõjutavad. Need jõud põhjustasid nähtusi, mida inimesed said näha ja kogeda. Kuna inimestel puudus võimalus mõista nähtut ja kogetut, siis nad tajusid loodusnähtusi kui teatavat laadi maagilisi jõude. Kuna inimesed olid nii madalas teadvusseisundis, siis neil ei olnud mingit võimalust mõista loodusjõude. Seetõttu ei suutnud nad näha mingit seaduspära loodusjõudude toimimises –- nad arvasid, et see on täiesti juhuslik ja seletamatu. See sai olla ainult maagiline jõud.

Müütiline teadvus

Peale maagilise tsükli lõppu arenes inimestel abstraktse mõtlemise võime. Nad mõistsid, et loodusjõudude taga olevad jõud ei ole juhuslikud. Inimestele tundus, et kõige toimuva taga on mingi arukas eesmärk. Selle tsükli jooksul hakkasid inimesed nägema seda arukust mittemateriaalsete olenditena. Inimestel hakkas tekkima Jumala mõiste.

Inimesed hakkasid uskuma, et keskkonnas toimivad jõud olid ühe või paljude jumalate tegutsemise tagajärjeks. Siiski, selle tsükli jooksul ei olnud inimestel selget arusaamist inimeste ja Jumala vahelistest seostest. Teiste sõnadega, neil puudus selge arusaamine, et nende endi teod mõjutasid nende välist situatsiooni.

Vihase ja karistava Jumala teadvus (Jäära ajastu)

Järgmises tsüklis, mis algas umbes (Vana Testamendi) Abrahami ajal, arenes inimestel arusaamine Jumalast, kes inimestega suhtleb. Teiste sõnadega, selle asemel, et olla lihtsalt jumalate tegevuse passiivsed ohvrid,  hakkasid inimesed aru saama, et jumalate teod on seotud nende endi tegudega.

Põhjustatuna veel suhteliselt madalast teadvusseisundist arenes inimestel arusaam vihasest ja karistavast Jumalast. Kuid vastupidiselt eelmistele tsüklitele ei näinud nad Jumala viha ja karistust enam juhusliku ja ettearvamatuna. Oluline arenguhüpe mõistmises tekkis seoses Moosese seadustega (kümme käsku), kui inimesed mõistsid, et Jumala teod tulenevad teatud seadustest. Teiste sõnadega –- Jumal karistab vaid siis, kui inimesed (Jumala) seadust rikuvad. Põhimõte seisneb selles, et kui sa mõistad ja järgid teatud seadusi, siis sinu olukord paraneb, aga kui sa rikud või ignoreerid neid seadusi, siis su olukord halveneb.

Armastava Jumala teadvus (Kalade ajastu)

2000 aastat tagasi tõi Jeesus uue arusaamise ­–- selle asemel, et näha Jumalat vihase ja karistavana, kirjeldas Jeesus teda „armastava isana”, et inimesed näeksid otsesemat seost endi ja Jumala vahel. Jeesuse eesmärgiks oli õpetada ning demonstreerida läbi oma enda ühtsuse Kristus-teadvusega, et kõikidel inimestel on potentsiaal kasvada välja piiratud identiteedist ning avastada oma tõeline olemus. Uue identiteedi omandamisel on inimestel võimalik saavutada õige arusaamine oma suhtest Jumalaga –- mõista, et kõik inimesed on Jumala pojad ja tütred.

Kaaslooja teadvus (Veevalaja ajastu)

Veevalaja tsüklis tuleb inimestel õppida mõistma, et nad ei ole mitte lihtsalt passiivsed Jumala seaduste jälgijad, vaid eesmärgiks on õppida ja integreerida loomise põhitõed, et saada kaasloojaks koos Jumalaga.

Muudatused religioonis

Ülaltoodud selgitustest ilmneb, et inimkonda on juhitud sammhaaval sügavama ja selgema mõistmiseni suhtest Jumalaga. Inimkond on tõstetud väga primitiivsest teadvusseisundist, kus neil puudus igasugune arusaamine Jumalast –- teadvusseisundisse, kus me oleme valmis mõistma, aktsepteerima ja omandama adekvaatset suhet Jumalaga.

Et paremini mõista evolutsiooni religiooni valdkonnas, vaatame Jäära, Kalade ja Veevalaja ajastut detailsemalt.

Jäära ajastu (ajastu enne Jeesust)

Selles tsüklis pidi inimkond saama teadlikuks Jumala seadustest. Et igal ajastul on oma positiivne ja negatiivne potentsiaal, siis Jäära ajastu positiivseks stsenaariumiks oli, et inimestel areneks intuitiivne arusaam, et Jumala seaduste järgimine on nende endi huvides. Negatiivseks stsenaariumiks oli, et religioon võtab endale seaduseallika ja politsei rolli, mis kindlustaks selle seaduse täitmise.

Kalade ajastu (Jeesuse sünnist tänapäevani)

Selles tsüklis saab religiooni kirjeldada analoogiana heast karjasest. Religiooni eesmärgiks oli leida iga „kadunud lammas” ning tõsta nad kõrgemale arusaamisele oma identiteedist ning suhtest Jumalaga. Kalade ajastu positiivseks potentsiaaliks oli, et kirik on kui karjane, kes hellalt juhib lambaid kaitstud maastikul, kus nad saavad omandada kõrgema identiteedi, milles nad tunnevad ennast Jumala lastena. Negatiivseks potentsiaaliks oli, et kirik hakkab tegutsema vangivalvurina, kes hoiab lambaid inimeste poolt defineeritud (identiteedi) lahtris.

Kahjuks katolik kirik pöördus ära karjase rollist ning võttis selle asemel vangivalvuri rolli. Kalade ajastu jooksul pidid inimesed omandama arusaamise oma suhtest Jumalaga ning Jumala seadustega, mis oleks inimestele andnud parema arusaamise, kuidas nende oma teod on loonud nende olemasoleva olukorra läbi Jumala impersonaalse seaduse.

Kuidas Jumal loob

Inimese teadvusseisundi tõstmise üheks oluliseks osaks on mõista, kuidas toimib loomise protsess, ning et see protsess käib kindlate põhimõtete ja seaduste alusel.

Kui inimesed saavad aru nendest põhimõtetest ning kasutavad oma vaba tahet kooskõlas Jumala seadustega, siis saab inimkond peatada ennasthävitava allakäiguspiraali, mida inimkond on loonud ja tugevdanud tuhandete aastate jooksul.

Siiski, tõeliseks eesmärgiks ei ole  inimeste teadvusseisundi tõstmine tasemele, kus nad lõpetavad enese hävitamise. Tõeliseks eesmärgiks on, et inimesed saavutaksid teadvusseisundi, kus nad näevad ennast kaasloojatena koos Jumalaga. Inimesed peavad aru saama  nendest põhimõtetest, mida Jumal kasutas selle maailma loomiseks ning mõistma, et meil endil on potentsiaal neid põhimõtteid kasutada ning seeläbi muuta elu Maal. Ainult kaasloojatena tegutsedes on võimalik tuua „paradiis” Maa peale.

Täna peame inimestena tegema järjekordse sammu mõistmaks, et inimolendid on alati olnud kaasloojad koos Jumalaga. Me loome  oma tähelepanu jõu kaudu ning seetõttu tuleks meil mõista ja tunnistada, et selle planeedi probleemid ja piirangud on loodud meie endi poolt. Ainus võimalus olukorda parandada, on õppida oma energiat ja tähelepanu juhtima Jumalike printsiipide kohaselt.

Ratsionaalne lähenemine Jumala seadustele

Selleks, et paremini mõista Jumala seadusi, on inimestel vaja omandada ratsionaalsem teadvusseisund. Viimase 2000 aasta jooksul on inimkond oluliselt tõstnud oma teadvusseisundit, mille tõestuseks on teaduse areng. Kahjuks takistab lõhe teaduse ja religiooni vahel inimkonnal täit kasu saada ratsionaalsest teadvusseisundist.

Maailma loomisel kasutas Jumal kahte komplekti seaduseid. Kõrgemat, vaimset seadust, mis juhib kogu vormimaailma loomist, kaasa arvatud vaimses maailmas toimuvat. Ning madalamat, materiaalset seadust, mis juhib materiaalse maailma loomist. Selleks, et kasutada täies mahus oma kaaslooja võimeid, peame mõistma mõlema seaduse toimimist.

Viimase 2000 aasta jooksul oli religiooni ülesandeks tuua inimesteni arusaamine vaimsest seadusest. Kuna aga religioon pööras ära esialgsest eesmärgist, siis selle tulemusena inimkonnal puudub selge arusaamine Jumala vaimsetest seadustest. Ehkki kõik vaimsed seadused on tehtud inimkonnale teatavaks, ei ole Maa peal ühtegi religiooni, mis neid kõiki haaraks.

Teadus on vahendiks, millega inimestel on võimalik saada teadlikuks mateeria seadustest. Inimkonna arengu algses plaanis oli, et teadus tegeleb mateeria seadustega ning religioon vaimu seadustega.

Inimkonnal on aeg mõista, et teadus ja religioon ei ole teineteist välistavad, nad ei ole isegi võistlevad –- nad on lihtsalt sama „mündi” eri külgedeks. Religioon kirjeldab vaimset seadust, kuid ilma teaduseta ei ole võimalik kasutada vaimset seadust inimeste hüvanguks igapäevases elus. Teadus kirjeldab mateeria seadusi, aga ilma vaimsetest seadustest arusaamist omamata puudub inimestel nägemus, kuidas kasutada mateeria seadusi ilma ise endid hävitamata. Veelgi enam, materiaalsusesse „uppunud” inimestel puudub elu eesmärk ja tähendus.

Teaduse ja religiooni ühendamine

Veevalaja ajastu üheks eesmärgiks on teaduse ja religiooni vahelise lõhe kaotamine, et kumbki saaks täita oma õiget rolli.

Kalade ajastul oli religiooni ülesandeks olla heaks karjaseks ning aidata inimesed teadvusseisundisse, kus nad suudaksid aktsepteerida oma tõelist identiteeti Jumala poegade ja tütardena. Veevalaja ajastul peavad inimesed ületama ka selle identiteedi, mõistes, et tõustes kõrgemale dualistlikust meelest ning rüütades ennast Kristus-meelega, on neil võimalus luua maapeale „taevariiki”, olles selle kaasloojaks koos Jumalaga.

Seetõttu Veevalaja ajastul on religiooni tõeliseks rolliks aidata inimestel saavutada identiteeti, mille kohaselt nad tunnevad ennast individualiseeritud Jumalana Maa peal, aitamaks tuua Jumalariiki Maa peale. Kui inimesed on saavutanud selle eesmärgi, siis on religiooni ülesandeks võimaldada inimestel väljendada isiklikku Kristus-meelt ning Jumala poolt antud individuaalsust.

Teiste sõnadega, Kalade ajastul pidi religioon juhtima „lambukesed parematele karjamaadele”. Veevalaja ajastul peab religioonist saama tööriist,  mis aitab inimestel väljendada oma vastleitud uut identiteeti kaasloojatena koos Jumalaga.

Teaduse ülesandeks Kalade ajastul oli vabastada inimesed paljudest materiaalse maailma piirangutest. 2000 aastat tagasi kulutasid inimesed kogu oma aja ja energia selleks, et üldse elus püsida. Viimase 2000 aasta jooksul on tehnoloogia areng võimaldanud suurel hulgal inimestel saada oma käsutusse vaba aega ja energiat.

Kahjuks enamik inimestest ei kasuta oma vaba aega selle algse eesmärgi kohaselt. Kuna teaduse ja religiooni vahel valitseb lõhe, on suurest hulgast inimestest saanud materiaalse maailmavaate (teadvusseisundi) ohvrid. Selles teadvusseisundis inimesed arvavad, et nende elul puudub kõrgem eesmärk. Ning sellest tulenevalt kasutavad nad oma vaba aega tähenduseta lõbu ja meelelahutuse tagaajamiseks.

Teadus ja tehnoloogia on antud inimkonnale selleks, et kui inimesed saaksid enda käsutusse vaba aja, siis nad kasutaksid seda vaimse kasvu saavutamiseks. Tõepoolest, läänemaailmas on miljonid inimesed kasutanud oma vaba aega, et tuua oma tähelepanu elu vaimsele küljele, kas siis  religiooni, spirituaalsuse või eneseabi liikumise kaudu. Kahjuks miljonid inimesed ei ole veel mõistnud seda võimalust, mille osaliseks nad on saanud läbi vaba aja omamise.

Inimestele vaba aja andmise tõeline eesmärk on anda neile võimalus juhtida oma tähelapanu elatise teenimise materiaalsetelt toimingutelt vaimse kasvu suunas. Ei ole võimalik teenida korraga kahte jumalat –- sa ei saa teenida Jumalat (tähendab vaimset kasvu) ja samal ajal mammonat (tähendab naudinguid ja meelelahutust).

Veevalaja ajastul on teaduse ülesandeks anda inimestele võimalus väljandada Jumala perfektsust materiaalses maailmas. Samuti on teaduse eesmärgiks tõsta elu kvaliteeti, et inimestel oleks suurem vabadus tegeleda isikliku ja vaimse kasvuga. Ka  peab teadus tasakaalustama religiooni, eemaldades sealt subjektiivsuse ja ebausu, mis on domineerinud seal tuhandeid aastaid. Siiski, teadus peab seda tegema ilma hävitamata inimeste usku Jumalasse, nagu  see on siiani juba mitu sajandit juhtunud.

Vajalik on paradigma muutus

Ülaltoodud mõtted toovad selgelt välja vajaduse paradigma muutuse järele religioonis ja teaduses. Eelmise tsükli alguses tuli Jeesus tooma paradigma muutust iidse Iisraeli religioossesse ellu. Nagu me ajaloost teame, tolle aja ortodoksne religioon lükkas selle tagasi. Meil ei ole vaja luua illusiooni, et tänapäeva ortodoksne teadus ja religioon võtavad vabatahtlikult omaks ülaltoodud uue paradigma. Muutus saab toimuda ainult rohujuure tasandil, täpselt samal moel nagu kristlus levis 2000 aastat tagasi. See saab juhtuda ainult siis, kui indiviidid hakkavad kehastama kõrgemat teadvusseisundit ja uut paradigmat. Kõrgem arusaamine on võtme tähtsusega, et tuua ellu paradigma muutust. Muutus saab toimuda ainult juhul, kui miljonid inimesed tunnevad ära oma potentsiaali tõusta kõrgemale duaalse meele suhtelisusest ning ilmutavad individuaalset Kristus-meelt.