16. Armastus

Tõenäoliselt on igal inimesel oma isiklik teadvustatud või teadvustamata arusaam sellest, mis on armastus. Armastust on püütud väljendada luule ja romaanivormis ning muusika- ja kunstivormis, samuti selgitada teaduse terminites, aga müsteeriumiks on see jäänud.

Käesolev artikkel on katse seletada armastust essee vormis.


Selleks, et mõista sügavamalt armastuse olemust, peame tegema kujuteldava ekskursiooni ajahetke, mil meie universum oli veel loomata. Püüame ennast tinglikult panna selle olevuse kingadesse, keda inimesed sageli nimetavad Jumalaks või Loojaks. Mis võis olla kogu selle suurejoonelise loomisakti põhjuseks? Kui Jumal oli ja on „omni”, mis tähendab kõikjal olev ja kõikvõimas, siis ei saanud tal olla millestki puudus, seega ei ole loogiline oletada, et Jumal lähtus universumi loomisel puudustundest, mis on domineerivaks tegutsemismotiiviks inimestele.

Teeme nüüd veel ühe mõtteeksperimendi –  kujutame ennast elama ideaalsel paradiisisaarel, kus kõik soovid saavad koheselt rahuldatud. Kui tore see oleks, eriti peale lakkamatut eluvõitlust, mis enamikule meist tuttav on. Kaks nädalat –  super! Kaks kuud – päris tore! Kaks aastat –  igav on, ühtegi väljakutset pole, tahaks midagi enamat!

KÕIK on olemas, mitte millestki pole puudust ja ometi tahaks midagi enamat. Sellest kristalliseerub välja universumi loomise põhjus, milleks on:

Soov (tung) olla enamat, saada enamaks, soov luua, soov kogeda uusi asju, tunda loomisrõõmu.

Jumal loob, sest loomine on kõrgeim rõõmu vorm!

Seda Jumala tungi võime nimetada Jumalikuks Armastuseks. Jõud, mis tegi Jumalast Looja, on just nimelt Armastus ehk soov olla ja luua enamat.

Praktiliselt kõik religioonid, vaimsed õpetused, kaasaegne psühholoogia, eneseabi õpetused ja New Age`i liikumine kinnitavad ühte ja sama –  kõige suurem jõud universumis on Armastus. Väide, et „Jumal on puhas armastus”, saab nüüd hoopis teise tähenduse –  Jumala kui Looja  pidev kasv ja areng ehk Jumal soovib olla ja on igal ajahetkel enamat, kui ta oli sellele eelneval ajahetkel.

Jumalik Armastus = soov ja tung luua, kasvada, olla enamat.

Mis on elu?

Inglisekeelne Wikipedia defineerib elu nii: „Life is a characteristic that distinguishes objects that have signaling and self-sustaining processes from those that do not...” Eesti keelde tõlgituna: „Elu on omadus, mis eristab objekte, mis väljastavad signaale ning omavad võimet ennast säilitada, objektidest, mis seda ei oma...” Ehkki öeldu ei ole vale, tundub see siiski puudulikuna. Elu uurijad ja seletajad on elu defineerides tavaliselt unustanud selle kõige olulisema omaduse –  võime ennast ületada –  areneda millekski enamaks, eluvormiks, mida seni pole olemas olnud. Just see elu omadus on võimaldanud toimuda eluslooduse evolutsioonil planeedil Maa ning andnud võimaluse ka inimese kui liigi tekkeks.

Kõige määravamaks elu omaduseks on selle võime olla kvalitatiivses arengus, st tekitada uusi, seninägematuid eluvorme – omada nii evolutsioonilist arengut kui ka teha revolutsioonilisi arenguhüppeid. Wikipedia elu definitsioon lähtub vaikivast eeldusest, et elu eksisteerib ainult indiviidi tasandil ning  individuaalseid eluvorme ümbritseb elutu kosmos. Kui see nii oleks, siis mis jõud tekitas esimese elusorganismi ja  mis jõud sunnib seda algelist elu arenema eneseteadlike olendite ehk inimesteni?

Seega käesolevas kontekstis võime öelda:

Elu = evolutsiooniline ja revolutsiooniline areng.

Millest on loodud universum?

Kui enne suurt pauku ehk meie universumi tekkimist ei olnud midagi, siis millest on tehtud kogu loodu (eesti keeles elus ja eluta loodus)? Millest tekkis universumis olev aine ehk mateeria? Teiseks suureks küsimuseks on, kuidas see mateeria on arenenud eneseteadlikuks eluks? Teadlased on entroopia kasvu seadusega sõnastanud – ei ole võimalik aine organiseerumine madalamalt organiseerituse tasandilt kõrgematele ja keerukamatele struktuuridele juhuslike protsesside tulemusena. Järelikult peab olema mingi väline jõud, mis seda mateeriat kõrgemateks struktuurideks organiseerib. Seni on inimesed seda jõudu nimetanud Jumalaks. Seega, meie tänase puuduliku arusaamise juures, on otstarbekas oletada, et kogu mateeria on loodud Jumala enda „ainest” või kehast ning kõik Jumalale iseloomulikud omadused on seetõttu kogu universumi igasse aineosakesse teatud tungi kujul sisse kodeeritud. Niisiis, kuna Jumalal oli ja on tung saada enamaks, siis on see tung omane kogu mateeriale. Kord loodud universum on seega programmeeritud looma üha keerukamaid ja täiuslikumaid vorme ning struktuure. Võime öelda, et Jumal on osa oma „kehast” vangistanud universumisse ning loonud sellega võimaluse eluks ja arenguks meile tuntud kujul.

Seega võime eelneva kokku võtta alljärgnevalt:

Jumala Armastuse väljenduseks on universumi ja elu loomine.

Kuna kogu mateeria omab tungi areneda ja kasvada, siis vastavalt käesoleva käsitluse „elu“ definitsioonile võime väita, et kogu universumit täitev mateeria on elus. Et aga enamik sellest mateeriast ei moodusta eneseteadvusega olendeid (nagu näiteks inimene, kellel on eneseteadvuse tõttu võimalik valida teadlik ehk revolutsiooniline areng), siis on nn eluta mateeria (evolutsiooniline) areng nii aeglane, et meie inimestena (või enamik meist) ei suuda seda näha arengus ega märka selles elu tunnuseid.

Arvestataval hulgal inimestest on intuitiivne arusaam, et planeet Maa võib olla elusolend ning selleks on isegi eraldi nimi välja mõeldud –  Gaia. On palju inimesi, kes näevad mistahes looduse ilmingutes (näiteks kivid, mäed, jõed ja mered) elusolendeid. Arvestades käesolevat konteksti, on see igati mõistlik uskumus. Siiski, tasub arvestada, et kogu muu füüsiline elu planeedil Maa, välja arvatud inimene, on ilma eneseteadvuseta. Seetõttu pole sellega võimalik astuda läbirääkimiste tüüpi suhtlusesse. Nii nagu ei ole võimalik läbirääkimisi pidada loomadega, ei ole võimalik seda  teha ka „eluta” loodusega. Kuid nii nagu meil on võimalik panna loomad (eriti koduloomad) tegema seda, mida me soovime, nii on meil ka võimalus mõjutada „eluta” loodust. Me lihtsalt peame arvestama, et enamik „eluta” loodusest on väga inertne ning isegi kui me oskame temaga suhelda, võib tulemuse saavutamine võtta aega.

Tagasi maa peale

Tõenäoliselt ei vasta eelöeldu enamiku inimeste arusaamisele armastusest. Meie isiklik kogemus räägib midagi muud – armastus, mide me tunneme, võib olla ülimaks naudinguks, kuid mingil põhjusel hiljem haihtuda ja muutuda kannatuseks. Oleme ka kogenud, kuidas armastus võib haiget teha. Lood imelisest, kogu elu kestvast armastusest tunduvad olevat võimalikud vaid armastusromaanides ja -filmides. Ometigi on paljude inimeste elu oluliseks sisuks leida ideaalne armastatu ja armastaja ühes isikus, kellega siis elu lõpuni õnnelik olla. Miks see nii on? Selleks peame uurima inimlikku armastust.

Inimlik armastus

Inimlik armastus on omistav. See on keskendunud armastuse objektile ning ta soovib seda objekti hoida ja omada. Selle saavutamiseks püüab inimlik armastus  kontrollida, mis on võimalik ainult siis, kui me lõpetame arengu ja eneseületamise ning astume elu voolust välja. Inimlik armastus eeldab, lausa nõuab, et teda võetaks vastu ning nõuab ka midagi vastutasuks. Inimlik armastus väljendab ennast ainult kindlate tingimuste täitumise korral, mis on tõestuseks sellele, et inimlik armastus ei ole täielik iseenesest, vaid ta vajab alati midagi väljastpoolt juurde. Ta VAJAB armastuse objekti. Ta ei saa eksisteerida ilma armastatuta. Ning kõik, mis ei oma täiust iseeneses, ei ole Jumalik, vaid kannab endas eraldatuse ja puuduse tunnet.

Teiste sõnadega:

inimlik armastus = kiindumus inimesse, kes ei esita väljakutseid, võimaldab meil püsida mugavustsoonis, kompenseerib meie puudused ning lubab inimliku armastuse tundjal säilitada status quod ehk vältida arengut ja vaimset kasvu –  vältida enamaks saamist. Võime öelda, et inimlik armastus on lihtsalt sõltuvussuhe, viis panna oma meeleseisund sõltuma kellestki teisest. Kokkuvõtvalt võime öelda:

inimlik armastus = soov säilitada olemasolevat (olukorda), hoida kinni oma tänasest identiteedist, jääda samaks.

Käesolev inimliku armastuse kirjeldus on rõhutatult äärmuslik, et  välja tuua need aspektid, mis eristavad seda Jumalikust Armastusest. Paljude inimeste armastuslood sisaldavad mõningal määral ka Jumaliku Armastuse elemente, mida siin kontekstis oleks õigem nimetada tingimusteta armastuse elementideks.

Tingimusteta armastus

Tingimusteta armastus ei vaja armastuse objekti, ta väljendab ennast KOGU elu peal, ehk kõikjal.  Tingimusteta armastus on nagu päike, mis paistab kõigi ja kõige peale. Tal ei ole vaja omada mingit kindlat objekti ja ta väljendab ennast tingimusteta ja sõltumata tingimustest. Ta on iseenesest täiuslik ning ei vaja enda väljendamiseks midagi ega kedagi, ei oota ega nõua midagi vastutasuks, ei oota ega nõua, et teda oleks vastu võetud. Tingimusteta armastuse suurim rõõm tuleb voolamisest, armastuse väljendamisest, lihtsalt olemisest tingimusteta armastus.

Teiste sõnadega:

tingimusteta armastus inimlikul tasandil = teiste inimeste ja nende vaba tahte aktsepteerimine, soov (tung) muuta ja parandada ennast, mitte teisi. Soov võtta vastutus oma meeleseisundi eest. Soov teha koostööd, et mõlemad suhte osapooled võiksid enesemuutmise kaudu  olla pidevas eneseületamises ja arengus. Soov luua uut elu nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Tingimusteta armastuse tunnuseks on ka püüd aidata teistel inimestel murda välja negatiivsetest mustritest, kivinenud uskumuste süsteemist ning ületada piiranguid, mis takistavad arengut.

Tingimusteta armastus on eesmärk, mille poole inimestel on võimalik ja tasub püüelda. Tänases elukeskkonnas ei ole see kerge ülesanne, kuid siiski on igas inimeses potentsiaal muuta oma teadvusseisundit sedavõrd, et see vähemalt osaliselt õnnestuks. Mida enam suudame tingimusteta armastust väljendada, seda enam saame vabaks tüüpilistest paarisuhte kriisidest. Siiski tahan siin teha ühe täpsustava märkuse – tingimusteta armastus ei tähenda kõikelubatavust. Meil tuleb samavõrra säilitada (tingimusteta) armastus ja lugupidamine ka enese vastu.

Armastuse kaks aspekti

Armastuse edukaks ja loovaks väljendamiseks on vaja, et selle jõu või tungi mõlemad täiendaspektid oleksid tasakaalus. Me teame neid täiendjõude järgnevate paaridena:

  • Laialipaiskuv ja kokkutõmbuv
  • Alfa ja Oomega
  • Yang ja yin
  • Mehelik ja naiselik

Segaduste vältimiseks püüan  üldiselt vältida sõnapaari mehelik-naiselik, sest see polaarsus ei ole otseselt seotud sugupooltega, ehkki tõepoolest - tinglikult kannavad naised u 60% Oomega aspekti ja u 40% Alfa aspekti ning mehed vastupidi. Individuaalselt võib see jaotus olla väga erinev, mis äärmustena väljendub näiteks järgnevalt:

  • väga naiselik naine (Oomega aspekti oluliselt rohkem kui 60%)
  • väga mehelik mees (Alfa aspekti oluliselt enam kui 60%)
  • mehelik naine (Alfa aspekti oluliselt rohkem kui 40%)
  • naiselik mees (Oomega aspekti oluliselt rohkem kui 40%)

Alfa aspekt

Seda iseloomustavad väljapoole suunatud püüdlused, näiteks:

  • püüd uurida ja avastada maailma
  • soov areneda ja õppida
  • soov luua uut
  • soov võtta riske

Oomega aspekt

Seda iseloomustavad sissepoole suunatud püüdlused, näiteks:

  • püüd stabiilsuse poole
  • soov hoida saavutatut
  • soov säilitada olemasolevat
  • turvalisuse taotlemine, loomine ja andmine

Selleks, et midagi luua, on vajalik mõlema jõu (või täiendpolaarsuse) osalemine. Et loodu oleks harmooniline ja tasakaalus, peavad ka loomise täiendjõud olema tasakaalus. Eriti hästi iseloomustab seda yin-yang märk, mis on ideaalses tasakaalus, ometigi on mõlemad märgi pooled teineteise vastandid.

Oomega aspekt läänes

Enamikul kristliku kultuuritaustaga lääne inimestel on arusaamine armastuse printsiipidest või polaarsustest tasakaalust väljas, Oomega printsiibi suunas.  Seetõttu on lääne inimestel kalduvus rõhutada armastuse Oomega ehk naiselikku aspekti. Lääne ühiskonna kollektiivselt teadvustamata eesmärgiks on luua ühiskond, kus kõigil oleks mugav olla – kus ei peaks palju pingutama ning saaks tegeleda lõbusate asjade ja meelelahutusega. Isegi mõiste „heaoluühiskond” viitab selgelt eesmärgile saavutada olukord, kus kõik või enamik meie soove ja vajadusi saaks rahuldatud praktiliselt vaid nupulevajutusega. Kogu see „turvalisuse loomise tööstus” on rajatud  eesmärgiga muuta kõik lihtsaks ja pingutust mittenõudvaks.

Alfa aspekt läänes

Lääne ühiskonnas on Alfa aspekt ehk areng ja eneseületamine pandud Oomega aspekti ehk stabiilsuse ja mugavuse vankri ette. On kaotatud side universumi ülima printsiibiga, milleks on Jumalik Armastus ehk pidev areng, eneseületamine ja enamaks saamine. Tekkinud tasakaalutus väljendub paljude inimeste intuitiivses arusaamises, et peab olema midagi enamat. Midagi on põhimõtteliselt valesti! Siiski, lähtudes tuntud tõest, et probleem, mis on loodud teatud teadvustasandil olles, ei leia lahendust samal teadvustasandil, kuna probleemi põhjuseks ongi antud teadvustasandil olemine. Seda probleemi on võimalik lahendada vaid seda teadvustasandit ületades.

Näiteks: parem sõjavägi, rohkem sõdureid ja võimsam relvastus – on teadvusseisundi ehk uskumuse väljenduseks, et Maa on võitlustander – n-ö null-summa-mäng, kus tugevam võidab. Neile, kes on sellest teadvusseisundist väljaspool, on väga lihtsalt arusaadav, et võidurelvastumine viib pigem uue sõjani, kui  toob meile rahu. Kuna maailmas domineerivad täna inimesed, kes kannavad seda null-summa-mängu uskumust, siis nähakse paremat relvastust rahu garandina. Tõeliseks lahenduseks oleks aga, kui oluline osa inimestest ületaksid selle teadvusseisundi ning mõistaksid, et relvad ja sõjavägi ei too rahu. Rahu tuleb meie endi seest – meie teadvusseisundist. Kui me hakkame mõistma, et maailm on ENAMAT kui null-summa-mäng ning ei lähe enam sellega kaasa.

Paljude lääne ühiskonna krooniliste probleemide põhjuseks on just nimelt ebaadekvaatne arusaamine armastusest ning selle kahe aspekti loovast koostoimest. Kuna universumi loomise esmaseks põhjuseks oli soov ja tung areneda, olla enamat, siis muudatuste toomiseks lääne ühiskonda oleks vaja ületada see teadvusseisund, mille kohaselt elul ei ole eesmärki või et elu eesmärk on ennast lihtsalt hästi ja õnnelikuna tunda ja vältida kannatusi. Meie ootused kannatusteta elule on igati õigustatud, kuid kaasajal meile kättesaadav materiaalne küllus ning vaba aeg peavad olema mitte eesmärgiks omaette, vaid vahendiks ehk baasiks isiklikule kasvule ja vaimsele arengule. Kui me kulutaksime kogu oma aja ja energia eluspüsimisele, nagu see oli alles mõni sajand tagasi, siis meil  poleks võimalik olla arengus – me ei ELAKS, me ainult vegeteeriksime – täidaksime oma elu tühja askeldamisega, et meie füüsiline keha elus püsiks.

Vahemärkusena tahaksin siin ära märkida, et vastupidiselt läänele on ida ühiskond kaldu Alfa aspekti poole. Idapoolkera ühiskondade vaimsed liidrid on sageli keskendunud vaimsetele otsingutele, unustades materiaalse heaolu ning vaba aja tähtsuse, võttes sellega ühiskonna (toimetuleku piiril elavalt) enamikult võimaluse vaimseks kasvuks. Vaimne kasv ei ole võimalik vaesuses, kus meie põhitähelepanu on eluspüsimisel ning elementaarsete füüsiliste vajaduste rahuldamisel.

Praktiline aspekt

Need, kes on jõudnud antud essee lugemisel nende ridadeni, kuuluvad tõenäoliselt inimeste hulka, kel ei ole ükskõik, mis maailmas ning Eestis toimub. Nad sooviksid teistsugust elu. Selleks, et muuta oma isiklikus elus ja ühiskonnas toimuvat, tuleb meil üle vaadata oma elu baasuskumused Armastuse ja Elu kohta. Seda nii makro- kui ka mikrokosmose tasandil. Makrokosmose tasandil on kõige loodu põhjuseks tung luua enamat – ehk Armastus on loonud Elu ning Elu on pidevas arengus. Ka mikrokosmose tasandil, kui mees ja naine loovad uut elu, peab see olema kantud samadest printsiipidest. Uus elu ehk laps peab sündima Armastusest enama vastu, loomise ja arengu vastu. Vanemate kohustuseks ei ole tagada lapsele mugav äraolek, vaid aidata tal saada iseseisvaks, et ta suudaks teadlikult osaleda enesearengus ja kasvus. Selleks, et see õnnestuks, peame meie – täiskasvanud – ennast „kasvatama” samade printsiipide kohaselt. Materiaalsed võimalused ja vaba aeg peavad teenima meie arengut. „Arst, aita iseennast!” (Luuka 4:23) peab olema meie deviisiks enne, kui saame kedagi teist aidata.

Mikrotasandil armastus aga tähendab pidevat enda uueks loomist, oma identiteedi ehk minatunde transendeerimist. Siia sobib piibli tsitaat:

Paulus 15:31 „Ma suren iga päev...”

Paulus mitte ei surnud iga päev, et seejärel ellu ärgata, vaid ta ütles lahti (iga päev) oma tänasest maailmavaatest, teadvusseisundist ja identiteedist, sest alles siis, kui ta oli loobunud oma vanast identiteedist ja maailmavaatest, oli võimalik võtta vastu uus. Alles siis saab tegutseda ja tajuda maailma uue teadvusseisundi tasandilt, et sellest siis jälle loobuda, võtmaks vastu veelgi hõlmavama maailmavaate, korrates seda jälle ja jälle...

See on protsess, mis on ette nähtud terve universumi eneseteadlikele olevustele ja mis peab kulmineeruma Looja teadvusseisundiga ning Looja võimetega. Meie KÕIKIDE „sisseehitatud” potentsiaaliks on saada täieõiguslikuks Loojaks!

Nii nagu makrokosmoses, nii ka mikrokosmoses!

Nii nagu üleval, nõnda ka all!