19. Laste kiitmisest

Hea ei saa eksisteerida ilma halvata ning seetõttu lapse käitumise mingite aspektide positiivsesse valgusesse seadmine loob automaatselt olukorra, kus mingid (selle või mõne teise) lapse käitumise aspektid on automaatselt asetatud negatiivsesse valgusesse. Isegi kui hüpoteetiliselt kõik lapsed hakkaksid käituma positiivse mudeli alusel, siis lapsevanemad „tõstaksid latti” ning oleksime jälle sarnases olukorras tagasi. 

Antud teema mõistmisel on abiks, kui eelnevalt lugeda seotud artikleid: 1. Hing2. Karma11. Piiride seadmine lastele15. Miks lapsed on niisugused nagu nad on?   ja  18. Eluvool.


Tõenäoliselt on kõik lapsevanemad korduvalt seisnud küsimuse ees, missugune on parim viis (oma) lapse arengu suunamiseks? Must-valgelt väljendatuna tundub, et meie käsutuses on kolm võimalust last mõjutada:

  1. Negatiivne - piiramine, keelamine, karistamine, laitmine...
  2. Positiivne - lubamine, premeerimine, kiitmine...
  3. Neutraalne - ignoreerimine

Kaasaegne psühholoogia on katseliselt kindlaks teinud, et neist kolmest võimalusest annab parima tulemuse positiivne lähenemine ning seetõttu püütakse lapsi kasvatada põhiliselt kiituse ja premeerimise kaudu. Seda mitte vaidlustades soovin siiski välja tuua mõningad piirangud või kitsaskohad sellises lähenemises.

Ülalmainitud kolm mõjutusviisi sisaldavad endas kahte dualistlikku ehk vastandpoolusi omavat kasvatusmudelit.

I. Hea - halb

Hea ei saa eksisteerida ilma halvata ning seetõttu lapse käitumise mingite aspektide positiivsesse valgusesse seadmine loob automaatselt olukorra, kus mingid (selle või mõne teise) lapse käitumise aspektid on automaatselt asetatud negatiivsesse valgusesse. Isegi kui hüpoteetiliselt kõik lapsed hakkaksid käituma positiivse mudeli alusel, siis lapsevanemad „tõstaksid latti” ning oleksime jälle sarnases olukorras tagasi. Selline nähtus on kergesti mõistetav, kui vaatleme spordi- või tehnikasaavutusi. See, mis 50 aastat tagasi tundus vaimustav supersaavutus, jätab meid täna täiesti külmaks. 10 aastat vana arvutit ei pea enam keegi heaks. Pole põhjust arvata, et tänased „head” jäävad alatiseks heaks, sest meie hinnanguskaala on libisev ning isekohanduv.

II. Annan tähelepanu - ei anna tähelepanu

Kuigi meile võib tunduda, et positiivne mõjutamine ehk kiitmine ja premeerimine on mõjusam, tuleks sellesse suhtuda reservatsiooniga. Nimelt kui nähtaval (füüsilisel) tasandil toimub premeerimine ja karistamine või ignoreerimine, siis mittenähtaval tasandil on tunduvalt suurema mõjujõuga nähtamatu eluenergia liikumine – lapsevanema tähelepanu kaudu. Kiites last, suuname talle positiivse tähelepanu ning laps tunneb positiivse (kõrgema sagedusega) energia juurdevoolu. Laites last, suuname talle negatiivse tähelepanu ning laps tunneb negatiivse (madalama sagedusega) energia juurdevoolu. Ignoreerides last, jääb laps aga ilma igasuguse tähelepanuta ning seega ka ilma (välise) energiata. Tõenäoliselt on kõik inimesed vahetevahel tajunud, et keegi vaatab neid ning ümber pöörates saanud sellele kinnitust. See on heaks näiteks, kuidas me võime tunda tähelepanu energiat. Ka avalikkuse ees esinejad teavad tõenäoliselt hästi, mida tähendab olla paljude inimeste tähelepanu all.

Halva käitumise sündroom

Ehkki lapsevanemad võivad arvata, et lapsed on orienteeritud positiivse tähelepanu saamisele, ei pruugi see alati nii olla. Keerukama ja raskema karmaga (loe ka: 2. Karma) laste energiaväli võib olla saastunud eelmiste elude negatiivsest, madala sagedusega energiast. See energia omab elementaarset ellujäämis- ning kasvamistungi (sarnaselt viirustele ja bakteritele meie füüsilises kehas), püüdes domineerida lapse psüühikas ning suunates tema käitumist eesmärgiga kasvada ja tugevneda. Suurema koguse negatiivse energia olemasolul energiaväljas on laps nagu kurjast vaimust vaevatud – pea kogu tema käitumine on negatiivse varjundiga. Selline olukord võib olla lapsevanematele tõsiseks väljakutseks, muutes vanemate elu õudusunenäoks.

Lapse (elu)energia tasakaal

Niisiis, tegelik rindejoon paljudes kodudes on seotud eluenergia puudujäägiga, mis tuleneb energiakeha ebapuhtusest, samuti oskamatusest oma eluenergiat sihipäraselt kasutada ning seeläbi selle pealevoolu suurendada. Kui lapse eluenergia vajadus on suurem, kui tema käsutusse antud eluenergia, siis ta püüab oma „varusid” täiendada esimesest võimalikust allikast. Selleks on tavaliselt teiste perekonnaliikmete, eriti lapsevanemate, tähelepanu endaletõmbamine. Vaid siis, kui lapse loomulik eluenergia pealevool vastab tema energiakulutusele, on tal võimalik pääseda tähelepanuenergia sõltuvusest. Vaid siis puudub lapsel vajadus teiste (pideva) tähelepanu järele.

Mis takistab eluenergia pealevoolu?

Loe ka artikleid: 1. Hing ja  18. Eluvool

Kuna eluenergia jõuab meieni vaimsest sfäärist, läbides meie kõrgemad materiaalsed energiakehad, milleks on identiteedikeha, mentaalkeha ja emotsionaalkeha, siis kõik takistused nendes kehades vähendavad meie käsutuses olevat eluenergiat. Kõige olulisemaks takistuseks on allasurutud ja teadvustamata negatiivsed emotsioonid, mis enamasti on pärit eelmistest kehastustest, kuid saavad sageli aktiveeritud vanemate või teiste pereliikmete poolt lapsepõlve esimeste aastate jooksul.

Meie käsutuses oleva eluenergia dünaamikat (kas see kasvab või kahaneb) mõjutab viis, kuidas me seda kasutame ehk KUHU ME SUUNAME OMA TÄHELEPANU. Kui meie tähelepanu on suunatud negatiivsetele ehk madala sagedusega nähtustele, näiteks õudus- ja vägivallafilmid, tühi jutt ja tagarääkimine, kättemaksu planeerimine jne, siis meie eluenergia pealevool väheneb. Kui aga suuname oma tähelepanu positiivsetele ehk kõrgsageduslikele nähtustele, näiteks iseenda psüühika korrastamine, oma annete arendamine ja isetu väljendamine, õppimine, teiste inspireerimine jne, siis meie eluenergia pealevool kasvab.

Lapsevanemate võimuses on olulisel määral mõjutada neid mõlemaid aspekte oma laste juures. Kui aga vanemad ise on samade nähtuste ohvrid, siis ei ole neil võimalik lapsi oluliselt muud moodi abistada, kui ainult puhastades endi energiakehad (eelkõige vabanedes allasurutud emotsioonidest ja teadvustades ning katkestades sundmõtete suletud tsüklid). Kuna vanemate ja laste energiaväljad on omavahel seotud (loe ka: 15. Miks lapsed on niisugused nagu nad on), on tähtis, et väikeste laste vanemad oleksid edukad oma energiavälja puhastamisel. Sellel on tavaliselt oluline mõju ka laste energiakehadele ning seega ka nende tervisele ja käitumisele.

Alles seejärel, kui lapsevanematel on õnnestunud olulist edu saavutada enda energiakehade puhastamisel, on nad võimelised reaalselt aitama lastel oma psüühika nähtustega hakkama saada, aidates vältida emotsioonide allasurumisest tulenevat allakäiguspiraali ning õpetada lastele näiteks seda, kuidas saada hakkama impulsside ehk hetkeemotsioonidega. (Loe ka: 11. Piiride seadmine lastele).

Niisiis seni, kuni püüame oma laste käitumist mõjutada erineva välise tähelepanu doseerimisega, on meie võimalused lapsi mõjutada suhteliselt piiratud. Pigem on oht „toota” sõnakuulelikke käsutäitjaid või ühiskonna reegleid ignoreerivaid mässumeelseid.

Alternatiivne lähenemine

Vajadus välise tähelepanu ja tunnustuse järele on üks inimese psüühika ebaterviklikkuse tunnustest. Ka Maslow` vajaduste hierarhia liigitab neli alumist vajadust puudusest (ehk ebaterviklikkusest) tulenevateks vajadusteks. Kuna planeedil Maa on väga suurel osal inimestest tunnustusvajadus rahuldamata (antud artikli kontekstis: nende eluenergia pealevoolust ei piisa nende soovide rahuldamiseks), toob see kaasa kogu meile teadaoleva „tantsu” tähelepanu pärast meedias ning haiglase vajaduse „eriliste” riiete, autode, ehete, majade jne järele. Inimesed teevad sõna otseses mõttes, mida iganes, et pälvida tähelepanu. Kuna raha on eluenergia materiaalne väljendusvorm, siis on võimalik saadavat tähelapanu sageli transformeerida rahaliseks sissetulekuks või ka nn poliitiliseks kapitaliks. Kõik see toimub emotsionaalse manipuleerimise hinnaga.

Niisiis, lapse tähelepanu- ja tunnustusvajaduse rahuldamine ei pea olema tema loomuliku vajaduse rahuldamine, vaid pigem midagi sarnast, nagu alkohoolikule alkoholi andmine – see võib hoopis suurendada sõltuvust. Seega lapsevanemate ülesandeks on aidata lapsel välja kasvada sellest vajadusest või vähemalt vähendada seda. Siiski, siin ei ole kasu käskudest ega keeldudest, samuti ei aita ka lapsele tähelapanu keelamine. Kui lapsel on ilmselgelt tugev tähelepanuvajadus, siis on otstarbekam püüda mõistlikult kasutada positiivse ja negatiivse tähelepanu andmist ning ka lapse tähelepanupüüdluste ignoreerimist, mõjutamaks väliselt tema käitumist lapsele positiivses suunas. Siiski, senikaua kuni lapse käitumismotiivid ei ole tema jaoks teadvustatud, on kogu töö suunatud rohkem tagajärgede vähendamisele. Tõeliste põhjusteni on võimalik jõuda alles siis, kui laps on on jõudnud ikka, kus ta saab antud nähtusi teadvustada ja on neid võimeline „kõrvalt” vaatama.

 „Haiglasest” tähelepanu vajadusest vabanemiseks peaksid lapsevanemad aitama lapsel konstruktiivselt hakkama saada oma emotsioonidega ning õpetama lastele tähelepanu hoidmist positiivsetel ja arendavatel nähtustel. Kõik see on siiski võimalik ainult siis, kui lapsevanemad on selle tee kõigepealt ise läbi käinud. Kui perekonnas on kombeks veeta aega TV ees, kiruda rumalaid poliitikuid, naabreid, ülemusi või alluvaid, pidutseda ja siis tülitseda jne, siis ei ole need lapsevanemad võimelised ka oma lastele adekvaatset ja toimivat psühholoogilist abi andma. Jääb lootus, et täiskasvanuks saades teevad lapsed ise läbi selle raske enesemuutmise protsessi, mis nende vanematel endil tegemata jäi.

Seega, kogu meie käsutuses olev eluenergia voolab sinna, kuhu me suuname oma tähelepanu. See omakorda määrab, kas homme on meie käsutuses olev eluenergia suurem või väksem kui täna. Ehkki paljud inimesed usuvad, et eluenergia allikaks on tervislik toit, tahaksin siin teha väikese täpsustuse. Nimelt loob kvaliteetne ja mitmekesine toit vaid eeldused eluenergia liikumiseks läbi füüsilise keha. Kui meie füüsiline keha (sealhulgas närvisüsteem) on „ehitatud” rämpstoidust, siis eluenergia vool selles kehas on häiritud ning aja möödudes väljendub see ka füüsiliste ja psüühiliste haigustena. Samas, ükskõik kui tervislikult, ökoloogiliselt ja mahedalt me ka ei toituks – see ei suurenda meie käsutuses olevat eluenergiat, vaid võimaldab meil lihtsalt ligi pääseda füüsilisele tasandile jõudvale eluenergiale mõnevõrra enam. Aga rohkem füüsilise tasandi elustiili faktorid eluenergia hulka oluliselt ei mõjuta, sest takistused asuvad tavaliselt meie emotsionaalkehas allasurutud emotsioonide kujul ning edasi juba mentaal- ja identiteedikehas.

Käesoleva artikliga sooviksin tuua ühtlasi ka värskemat tuult teatud ringkondades levinud tervisliku toitumise ja positiivse ellusuhtumise hüsteeriale. Ma ei kutsu inimesi üles jätma maha tervislikku toitumist ja positiivset ellusuhtumist, vaid mõistma paljude sellega seotud nähtuste tagamaad ja suuremat plaani.

Julgustamine maailma tundma õppimisel, innustamine oma loovate võimete arendamisel, inspireerimine ja eelkõige eeskujuks olemine – need on proaktiivsed kasvatusvormid, mis omavad kvalitatiivselt paremat mõju. Kui juhime oma tähelepanu ehk eluenergiat lapse arengu (positiivseks) suunamiseks, siis selle tulemusena nii lapse kui ka lapsevanema eluenergia kasvab.

Lugejaile, kes on artikli lugemisega käesoleva lõiguni jõudnud, teen ettepaneku teha oma eluenergia kasutuses mõttelise eksperimendina inventuur. Kus on teie tähelepanu? Kellele seda kingite või millele suunate? Kui palju loovust teil on? Missugune on teie enesetunne? Kas suudate luua oma elu või elu „loob” teid?