43. Urantia ja Lucifer

 Vastus lugeja küsimusele:

„Urantia raamatus räägitakse, et taaskehastumist materiaalsesse maailma ei toimu ja me oleme siin planeedil vaid oma Tee alustuseks. Kas olen millestki väga valesti aru saanud?“


Vastus sellele küsimusele sõltub vaatenurgast. Tõepoolest, jättes kõrvale väga üksikud erandid, alustavad eneseteadlikud olendid oma arenguteed materiaalsest reaalsusest, õppides esmalt looma omale sõiduvahendit ehk hinge, mille kaudu olla ühenduses materiaalse maailmaga (loe ka: 18. Eluvool ning 20. Mina ja ego). Olles kord juba laskunud materiaalsesse maailma, ei ole siit võimalik lahkuda ilma oma sõiduvahendist ehk hingest „välja kasvamata” ja selle energiat transformeerimata. Olles sellest välja kasvanud — valgustunud või ülestõusnud — ei ole meil enam materiaalsesse maailma asja. Seega selles kontekstis vastab Urantia raamatu väide vist tõele.

Võttes aga aluseks teadmise, et inimestel on kombeks eksida mõistetega ning samastada materiaalne ja füüsiline, siis peaksime korrektsuse huvides küsimuse ümber sõnastama nii, nagu küsija tõenäoliselt mõtles:

Urantia raamatus räägitakse, et taaskehastumist füüsilisse maailma ei toimu ja me oleme siin planeedil vaid oma Tee alustuseks. Kas olen millestki väga valesti aru saanud?

Füüsiline reaalsus on materiaalse reaalsuse kõige madalam alajaotus, millest kõrgemal asuvad tunnete, mõtete ja identiteedi reaalsus (loe ka: 1. Hing). Kui füüsiline keha sureb, siis hing ei sure, vaid jääb nagu parklasse pargitud auto oma juhti ehk Teadlikku Mina ootama. Osa eluvoolusid on aga oma materiaalse maailma asjadega nii samastunud, et ei suuda oma sõidukit ära parkida ning lahkuda. Nad võivad sellesse määramata ajaks kinni jääda ja just neist saavadki sageli kummitused.

Uurimused on näidanud, et on olemas väga palju piisavalt tugevat tõendusmaterjali, mis avatud inimesi reinkarnatsiooni ehk uuestisünni olemasolus veenavad. Kuid nagu me teame, (pime) usk on alati tugevam kui mistahes tõendid ning skeptikute veenmiseks puudub tõendusmaterjal, mida ei oleks võimalik vaidlustada.

Sarnane on olukord ka Urantia raamatuga. Kui keegi on otsustanud seda kõige autoriteetsemaks infoallikaks lugeda, siis ei ole võimalik seda inimest vastu tema enda tahtmist ümber veenda. Alati on võimalik leida sobiv seletus või põhjendus, et võiks jääda uskuma seda, mida soovitakse uskuda. Enne, kui annan oma nägemuse küsimuse teisele formuleeringule, peaksime korraks pilgu heitma algallikale.

Ma ei ole Urantia raamatut lugenud rohkem kui mõned väikesed lõigud — nii umbes 15 minutit. Toon siin juhusliku lõigu tutvumiseks neile, kes pole üldse  lugenud. Enne lugemist häälestage ennast selliselt, et suudate jälgida oma sisetunnet ning püüdke mõista, mida teksti sisu teile püüab öelda. Kui tunnete vastumeelsust ja ei soovi seda lugeda, siis jätke see osa vahele.

Urantia raamat

53. kiri

Luciferi mäss

53:0.1 LUCIFER oli Nebadoni särav esimese astme Lanonandek-Poeg. Ta oli teinud läbi teenistuse paljudes süsteemides, oli olnud oma rühma kõrge nõuandja ning oli väljapaistvalt tark, terane ja teokas. Lucifer oli oma klassist number 37, ja kui ta sai Melkisedekitelt lähetuse, loeti teda üheks sajast kõige võimekamast ja säravamast isiksusest enam kui seitsmesaja tuhande omasuguse seas. Sellest suurepärasest algusest jõudis ta pahede ja eksimuste läbi patu rüppe ning on nüüd üks Nebadoni kolmest Süsteemi Suveräänist, kes on oma mina sunnil alistunud võltsile isikliku vabaduse sofistikale — heitnud kõrvale universumiustavuse ja vennalikud kohustused, jäänud pimedaks kosmiliste suhete suhtes.

53:0.2 Nebadoni universumis, Kristus Miikaeli valdustes, on kümme tuhat asustatud maailmade süsteemi. Kogu Lanonandek-Poegade ajaloo vältel, kogu nende töös kõigis neis tuhandetes süsteemides ja universumi keskuses on leidunud vaid kolm Süsteemi Suverääni, kes on Looja-Poja valitsuse ära põlanud.

1. Mässu juhid

53:1.1 Lucifer ei olnud tõusuolend, ta oli kohalikust universumist pärit loodud Poeg ja tema kohta on öeldud: „Sa olid laitmatu kõigil oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut.” Ta oli korduvalt Edentia Kõigekõrgematega nõu pidanud. Lucifer valitses „Jumala pühal mäel”, Jerusemi valitsemismäel, sest ta oli suure, 607 asustatud maailmast koosneva süsteemi tegevjuht.

53:1.2 Lucifer oli suursugune olend, särav isiksus, kes seisis universumi valitsusvõimude reas kõrvuti tähtkujude Kõigekõrgemate Isadega. Vaatamata Luciferi üleastumisele hoidusid talle alluvad intellektid enne Miikaeli annetumist Urantial tema suhtes lugupidamatust ja nördimust üles näitamast. Isegi Miikaeli peaingel ei esitanud Moosese ülestõusmise ajal „süüdistavat otsust, vaid ütles: „Kohtunik sõidelgu sind.”” Otsustamisõigus kuulub sellistes asjades Päevilt Vanadele, superuniversumi valitsejatele.

53:1.3 Lucifer on nüüd Satania langenud ja troonilt tõugatud Suverään. Enesekesksus on väga hukatuslik, isegi taevariigi kõrgetele isiksustele. Luciferi kohta öeldi: „Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast kaotasid sa tarkuse.” Teie vana aja prohvet nägi Luciferi kurba seisukorda, kui ta kirjutas: „Kuidas sa ometi oled, oo Lucifer, hommiku poeg, alla langenud taevast! Kuidas oled paisatud maha sina, kes sa julgesid maailmad segadusse ajada!”

53:1.4 Urantial oli Luciferist vähe kuulda, sest ta määras esimese asevalitseja Saatana teie planeedile oma ettevõtmist propageerima. Saatan oli sama esimese astme Lanonandekite rühma liige, kuid ei olnud kunagi olnud Süsteemi Suverään. Ta asus kogu hingega Luciferi mässu toetama. „Kurat” ei ole keegi muu kui Caligastia, Urantia troonilt tõugatud Planeedivürst ja teisene Lanonandek-Poeg. Miikaeli viibimise ajal Urantial lihalikul kujul lõid Lucifer, Saatan ja Caligastia omavahel tema annetumismissiooni läbikukutamiseks liidu. Kuid neid tabas selge ebaõnn.

53:1.5 Abaddon oli Caligastia kaaskonna ülem. Ta järgnes mässus oma isandale ning on tegutsenud sellest saadik Urantia mässajate tegevjuhina. Peeltsebul oli reetliku Caligastia jõududega ühinenud truudusetute keskteeliste juht.

53:1.6 Kõigi nende paheliste isiksuste sümboliks sai lõpuks lohemadu. Miikaeli võiduga „laskus Gabriel Salvingtonilt alla ja aheldas lohemao (kõik mässuliste juhid) terveks ajastuks”. Jerusemi seeravitest mässajate kohta on kirjutatud: „Ja tema inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani ta kinni igaveste ahelatega pilkasesse pimedusse kuni suure kohtupäevani.”
 

Vastake nüüd iseenda jaoks neile küsimustele:

  1. Mis tunne oli seda teksti lugeda — kas ülendav ja haarav või segadust tekitav?
  2. Kas te saite aru, mida autor soovis teile öelda? Kui saite, siis püüdke see kirja panna.
  3. Kas kirjutatu on kooskõlas terve mõistusega ning on selge ja arusaadav?

Tulles nüüd tagasi lugeja küsimuse juurde: „Kas olen millestki väga valesti aru saanud?”, tekib minul hoopis küsimus, kas teksti autor/allikas ise saab aru, millest ta kirjutab või on tegemist lihtsalt omalaadse intellektuaalse gümnastikaga, mida suudavad nautida ainult üksikud. Teen sügava kummarduse neile, kel sellise teksti lugemise peale „juhe kokku ei jookse”. See meenutab mulle mõnda artiklit ajalehest „Sirp”...

Ka piibel on raskesti mõistetav, kuid see on kirjutatud mitmekihilisena. Kuna 2000 aastat tagasi oli enamik inimesi müütilises teadvusseisundis ega olnud võimelised ratsionaalselt mõtlema, siis pidi Jeesus neile paljutki seletama tähendussõnade ehk mõistukõne abil. Vaid oma otsestele õpilastele sai ta oma õpetust ratsionaalsemas võtmes edasi anda. Siiski on pea kogu piibli tõlgendus jäänud tänaseni müütilise ja sõnasõnalise tõlgenduse tasemele. Sügavama tasandi sõnumit ei ole suutnud (ega ka tahtnud) kristlik kirik lahti mõtestada. Visioonid.ee keskkonnas olen püüdnud mõned piibli lõigud lahti kodeerida. Lugejad saavad ise hinnata, kas see kõnetab neid või mitte. Ka piibli puhul piirdub minu lugemus peaaegu ainult nende lõikudega, mida olen siin keskkonnas kommenteerinud.

Ma ei pea piiblit just parimaks informatsiooniallikaks, kuid oma tõlgendustega olen soovinud näidata, et seal on varjatud sõnum, mis on sünkroonis kõikide muude vaimsete õpetustega ja isegi kaasaegse psühholoogiaga. Tegelikult läbib see varjatud sõnum praktiliselt kogu piibli teksti, eriti uut testamenti. Iseasi, kas on vaja lugeda „salakirja”, kui on olemas palju värskemaid ja arusaadavamaid algallikaid.

Urantia raamatu puhul ei näe ma kihilisust, vaid näen hägusust. Autoril või allikal on kahtlemata oluliselt suurem arusaamine universumi loomisest, ajaloost, ehitusest ning muudest olulistest teemadest kui enamikul. Minu arvates sisaldab see paljudes detailides selliseid tõe elemente, mis piiblis puuduvad või ei ole teaduse poolt tunnustatud. Siiski tundub, et tõest elementi sisaldav info on osavalt põimitud duaalse maailmavaate põhimõtetega ning suisa valedega. Näiteks:

196:0.10 Jeesus tõi Jumalale maailma inimesena suurima kõigist ohvritest: pühendas oma tahte jumaliku tahte täitmise majesteetlikule teenistusele.

Just see väide on äraspidine õpetus. Jumala tahte järgi käimine on suurim rõõm, mitte ohver, sest igaüks meist on tehtud Jumala kehast. Seetõttu on Jumala tahte järgimine ka iseenda kõrgema tahte järgimine (loe ka: 38. Jumala Tahe).

Püüan nüüd väga kokkuvõtlikult jutustada Luciferi loo:

Luciferi lugu

Lucifer oli ingel, kes tões ja vaimus osales oma teenistuses, et teenida kaasloojaid (näiteks inimesi), aitamaks neil teadvusseisundit tõsta ning püsivalt vaimsesse sfääri jõuda. Inglid on veidi nagu tippsportlaste teenindusmeeskonnad. Nad ise ei ole loodud füüsiliseks kehastumiseks, kuid peavad läbima veidi sarnase ülestõusmise protsessi, et saavutada surematus ning jõuda vaimsesse, ülestõusnud sfääri. Ülestõusmata inglid asuvad materiaalses sfääris, kuid mitte füüsilises sfääris.

Kui oli aeg ülestõusmiseks, siis Lucifer, olles tõepoolest sooritanud suurepärase teenistuse, ei suutnud vabaneda vaimsest uhkusest selle üle, et just tema oli aidanud nii paljudel kaasloojatel jõuda ülestõusmiseni/valgustumiseni. Ta ei soovinud loobuda oma kuulsusest ning „parem ja targem kui teised” olemise tundest, mis sai takistuseks tema ülestõusmisel. See tõigi kaasa Luciferi langemise sügavale duaalsusteadvusesse. Kuna ta oli olnud eeskuju ja liider, siis tõmbas ta endaga kaasa terve hulga teisi ingleid, kes talle järgnesid. Väidetavalt oli Luciferi langemine üleüldse esimene langemine läbi kõikide universumite ajaloo. Satan oli ühe tema tähtsaima järgneja nimi. Võib öelda, et Satan oli Luciferi leitnant.

Urantia raamat räägib seitsmetasandilisest universumite süsteemist. Kuna see on niivõrd võõras kontseptsioon isegi väga avatud lugejatele, siis olen seda teemat vältinud visioonid.ee lehel, nagu ka muid vaatenurki, mis sunniksid enamikku lugejatest arvutit sulgema. Siiski, kuivõrd Urantia teema tuli päevakorda ja seal on see kontseptsioon (küll erineval moel) välja toodud, siis teeksin lisaks mõned märkused. Nimelt vastavalt ülestõusnud meistrite selgitustele, on „enne” meie universumit olnud 6 tasandit universumeid, millest iga järgnev on keerukam kui eelnev. Esimesel kolmel ei olnud duaalsusteadvus võimalik, kuid neljandas oli see võimalik ning just neljandas universumis toimus lugu Luciferiga. Ning kui siis kogu „neljas” universum sai tagasi üheks oma Loojaga, siis Luciferil ja tema järgijatel ei olnud seda võimalik teha, mistõttu nad viidi üle järgmisesse universumisse, kus neil oli suur eelis naiivsete ja kogemusteta uute eluvoolude ees.

Tänu oma suurele kogemusele ja kunagistele teenetele, mis olid salvestunud tema kausaalkehas, õnnestus Luciferil lohistada ennast läbi viienda ja kuuenda universumi, jõudes välja meie univesrumisse ja olles alati osa võimueliidist. Jeesus, kes oli saavutanud sama taseme kui Lucifer enne langemist, tuli muuhulgas pakkuma Luciferile viimast valikut — kas pöörduda tagasi ettenähtud rajale või jõuda viimase kohtumõistmise ehk teise surma ette. Just seetõttu ütles Jeesus: „Kohtumõistmiseks olen ma tulnud” — pidades silmas just Luciferi ja tema mõttekaaslasi.

Jeesuse ristilöömine oli orkestreeritud Luciferi poolt, kes oli sel hetkel astraalses reaalsuses. See oli ka üks põhjus, miks Jeesus ennast risti lasi lüüa (kuid mitte ainuke). Kui ta tõeliselt oleks soovinud, siis oleks ta võinud ristilöömist vältida.

Kes aga oma käe elava Kristuse vastu tõstab, selle üle mõistetakse väga ranget kohut. Lutsiferi hing läbis püha tule rituaali ehk teise surma mõni aeg peale Jeesuse ristilöömist. Tänu Jeesuse sellisele käigule vabanes Maa mitmest eriti suurte kogemustega ning sügaval duaalsusteadvuses olevast eluvoolust.

Urantia raamat on lihtsalt üheks näiteks, kuidas piisava hulga tõe elementide esitamisel on võimalik paljudele inimestele „müüa” peaaegu mistahes väiteid tõe pähe. Selles osas ei ole puhtad ka muud pühakirjad — kaasa arvatud piibel, mida on ajaloo jooksul korduvalt „puhastatud” ning „parandatud”.

Pidev ilmutus (revelation)

Läbi aegade on inimkonnal olnud kummaline kollektiivne uskumus: kunagi oli prohvet, kes pani kirja lõpliku ja sõna-sõnalt tõese Jumala Sõna ning nüüd on meil võimalik seda kirjutatut vaid paremini tundma õppida. Jumal on oma sõna öelnud ja see on lõplik!

Vaadates seda protsessi retrospektiivselt, võime näha, et vana testament on pärit teisest aastatuhandest e.kr ning meie ajaarvamise alguseks olid juudid absoluutselt veendunud, et see ongi Jumala lõplik sõna. Nad ei tunnista tänaseni ühtegi muud ilmutust — ei ristiusku, islamit ega ka tänapäeva vaimseid liikumisi.

2000 aastat tagasi, kui pandi kirja uue testamendi osad, hakkas kasvama inimeste hulk, kes olid veendunud, et just uus testament on Jumala viimane sõna, kuid säilis ka lugupidamine vana testamendi vastu. Kristlased tunnistavad seetõttu kahte ilmutust — vana ja uut testamenti. Kõik uued ilmutused loetakse ketserluseks.

700 aastat hiljem, kui prohvet Muhamed elas, siis tema kirja pandud koraan sai Jumala lõplikuks sõnaks (mida tuleb sõna-sõnalt järgida) araabia sõjakatele nomaadidele. Ka siin jätkus sama mudel — koraan tunnistab Jeesust prohvetina. Kõik tuleviku ilmutused olid ja on ka islamiusulistele ketserlus.

Viimase 150 aasta jooksul on tekkinud hulganisti uuemaid selgitusi Jumala, universumi ja elu kohta. Kõik need „ilmutused” on leidnud omad pooldajad, kes on alati kaljukindlalt väitnud — just see on see VIIMANE ja ainuõige Jumala Sõna. Üsna kummaline uskumus! Kuigi selline protsess on juba palju kordi toimunud, usutakse ikka, et just see versioon tõest, mida mina järgin, on see viimane. Kõik, mis edaspidi tuleb, on valeõpetus. Juutidele on kristlus valeõpetus, kristlastele islam jne.

Vaadates viimase 150 aasta vaimseid õpetusi, millest tuntumad on Elena Blavatsky Teosoofia, millele järgnes Guy Ballard’i I AM (MINA OLEN) ning Mark ja Elisabeth Prophet’i Summit Lighthouse (hiljem nimetatud Church Universal and Triumphant), siis ka nende puhul kehtis sama analoogia — varasemaid ilmutusi aktsepteeriti (vähemalt teatud määral), kõike mis neile järgnes, loeti valeõpetuseks. Teosoofia aktsepteeris eelnevaid religioone, kuid uute ilmutuste saabudes ei läinud enamik selle koolkonna pooldajaid uute tuultega kaasa, vaid jäid oma olemasoleva maailmavaate juurde.

Guy Ballard’i õpetuse järgijad omakorda tunnistasid teosoofiat kui tõe elementi sisalduvat ilmutust, kuid keeldusid hiljem ennast avamast uutele ilmutustele — näiteks Summit Lighthouse`i õpetusele. Ning täna on Summit Lighthouse samal seisukohal. Nad aktsepteerivad pea kõiki varasemaid religioone ja vaimseid õpetusi, kuid uusi ilmutusi, mis on kättesaadavad uuel aastatuhandel, nad ei tunnista.

Selline „pimedus” tundub täiesti hämmastav, kuid on kahjuks eriti iseloomulik just religioossetele ja vaimsetele liikumistele. Paljud, kes esitlevad ennast täna vaimsete õpetajatena ja kannavad iidseid või vähemalt kümneid aastaid vanu õpetuste traditsioone, on heaks näiteks sellest nähtusest. Ka mõned Eesti vaimsed „gurud” on selles mudelis sees ning on koondanud endi ümber kriitikameeleta järgijaid. Ma ei taha öelda, et nendelt õpetajatelt midagi õppida ei ole, vaid et neid õpetusi ei tohiks pidada ainuõigeteks, lõplikeks ning parimateks. Pidevalt tuleb uut ja tõesemat informatsiooni peale. Oleks lihtsalt rumal puhtalt eelarvamusest selle kasutamisest keelduda.

Kuidas sobitub sellesse pilti Urantia raamat?

Kõik olulisemad teosed inimkonna ajaloos on mingis mõttes kanaldused. See on olukord, kus inimene häälestab oma teadvuse teadlikult või teadvustamatult (läbi transi või une) mingile materiaalse või vaimse reaalsuse sagedusspektrile. Sarnaselt, nagu raadiovastuvõtja saab häälestuda erinevate sagedustega saatejaamadele, kuid vaid ühele sagedusele korraga. On võimalik häälestuda ideele ning praktiliselt kanaldada endale valmis raamat või lahendus mingile probleemile, sarnaselt sellele, kuidas me internetist infot faili kujul alla laadime. Teine variant on aga häälestada ennast mingile olendile, kes „elab” selles reaalsuses, millele me häälestume, sarnaselt Skype kõne või meilivahetusega Internetis. Me muutume sellele olendile kanaliks, mille kaudu ta saab ennast füüsilises reaalsuses väljendada. Kunstnikud, muusikud ja näitlejad häälestavad ennast tavaliselt emotsionaalsele reaalsusele ning oma tegevuse tulemusena toodavad ja võimendavad emotsioone. Teadlased häälestuvad mentaalsele reaalsusele, tootes ja kinnistades kontseptsioone. Religioossed isikud püüavad ennast häälestada identiteedi reaalsusele, püüdes defineerida meie individuaalset ning kollektiivset minatunnet ning suhet Jumalaga. Vaid väga vähesed küündivad ennast häälestama vaimsele reaalsusele.

Kui me vaatame tuntud ilmutusi läbi ajaloo, siis suuremate religioonide alusepanijad olid üldiselt häälestunud vaimsele reaalsusele ning nende sõnum oli autentne. Kuid see oli alati vähem või rohkem värvitud nende hetke teadvusseisundist ning suunatud teatud teadvustasandil olevale „publikule”. Just sel põhjusel oli Moosese ilmutus väga lihtsakoeline — 10 käsku, tee seda, ära tee teist! Jeesuse õpetus oli juba tunduvalt peenekoelisem, olles (vähemalt) kahetasandiline. Islamiga on aga asi mõnevõrra keerukam. Kui Muhamed oma teed alustas, siis oli ta häälestus vaimsele maailmale väga hea, kuid aja jooksul tema häälestus vähenes, mis võis olla mõjutatud sõjakate nomaadide maailmavaatest. Just seetõttu olid hiljem kirjutatud suurad (koraani peatükid) vastuolulisemad ning sisaldasid tuntavalt dualistlikku vibratsiooni. Et inimestel oleks raskem tõde leida, on hiljem suurade järjekorda koraanis muudetud nii, et enam ei ole võimalik teada nende kirjutamise järjekorda.

Minu andmetel Muhamedi missioon kõrbehõimudele oma religiooni loomiseks ei õnnestunud kõrgeima potentsiaali kohaselt. Ka Muhamed ise ei realiseerinud oma kõrgeimat potentsiaali, mistõttu, vastupidiselt Jeesusele, ei ole Muhamed ülestõusnud meistrite väitel veel nende hulgas, vaid tegeleb islami sufismi kaudu oma töö lõpetamisega nii islami religiooni kui ka iseenda teadvusseisundiga töötades. Teiste sõnadega — suure tõenäosusega on islami religiooni looja praegu Maa peal kehastuses.

Seega — vaimse, religioosse või mistahes muu õpetuse või idee „kvaliteet” sõltub mitmest faktorist:

  1. Kanali puhtusest ning võimekusest häälestuda allikale.
  2. Allikas, kellele kanal on häälestunud.
  3. Sihtgrupp, kellele sõnum on mõeldud.

1. Kanali puhtus on meie psühholoogiline puhtus. Kui palju meie alateadvuses on negatiivseid emotsioone, mõtteid ja vale identiteeti. Kui need on põhiosas välja roogitud, siis saab sõnum kulgeda piisavalt puhtalt, vastasel juhul saab sõnum värvitud sõnumitooja teadvuse (teadvustamatuse) sisu poolt.

Võimekus häälestuda allikale. Mida kõrgema sagedusega on allikas, seda keerulisem on sellele häälestuda ning sellel häälestusel püsida.

2. Nagu eelnevalt mainitud, on võimalik häälestuda emotsionaalsele, mentaalsele, identiteedi ja vaimsele reaalsusele.

3. On ju mõistetav, et kirjaoskamatud ei ole võimelised asju ja nähtusi mõistma samaväärselt haritud inimestega. Seega tuleb sõnum kohandada sihtgrupi teadvusseisundiga ning kultuurilise taustaga.

Enamik inimesi ei ole täna võimelised häälestuma või püsima ühenduses vaimse allikaga. Enesele teadmata on üle 95% kanaldajatest häälestunud emotsionaalsele või mentaalsele sfäärile ning on tegelikult muutunud sealsete olendite väljundiks füüsilisse reaalsusse. Kuid on tõeliselt vähe inimesi, kes on püsivalt häälestunud vaimsele sfäärile ega loo üldse ühendust madalamate olenditega. Just sellised eluvoolud, kui ka nende alateadvus on piisavalt puhas, saavad tavaliselt oma potentsiaalselt viimaseks eluülesandeks uue vaimse õpetuse toomise inimkonnale. Krishna, Buddha, Jeesus, Guy Ballard (Godfre), Mark Prophet (Lanello) ja Elisabeth Prophet (Guruma) on siin mõned näited vaimsetest õpetajatest, kes tänaseks on ülestõusnud meistrid.

Käesolevaga ei taha ma öelda, et religioonid on pärit Jumalalt. Pigem on enamik religioone „satanism taevas”. Viimast väidet püüan selgitada mõnes järgnevas artiklis. Segaduse allikaks on siin see, et originaalne ilmutus, mida jutlustasid näiteks Gautama Buddha või Jeesus, oli tõepoolest Jumaliku päritoluga Elav Sõna. Religiooniks muutus see INIMESE tõlgenduse kaudu. Just inimene, tänu oma ebapuhtale tajule, ei olnud võimeline Elavat Sõna — Jumalikku ilmutust — mõistma. Inimene tegi Elavast Sõnast dogma, doktriini, mida peab sõna-sõnalt tõlgendama ja kus Pühal Vaimul kohta ei ole.

Niisiis, tulles tagasi Urantia raamatu juurde, tundub mulle, et selle kanaldaja on häälestunud vähemalt osaliselt mentaalsele reaalsusele ning sõnum on oluliselt värvitud sõnumitooja kristlikust kultuurist, kuid samas ka osaliselt teaduslikust maailmavaatest. Mentaalse maailma olenditel, eriti kui nad on selle spektri madalamast osast, on kombeks kasutada selliseid väljendeid ja selgitusvormi, mis piltlikult öeldes tekitavad normaalse lugeja ajus lühise. Olen üsna veendunud, et selle info allikal oli oluliselt parem arusaamine universumi toimimisest, kuid viis, kuidas see on lahti seletatud, tekitab pigem mulje intellektuaalitsemisest. Ma ei saa siiski väita, et Urantia raamatus ei võiks olla ka sõnumeid vaimsest reaalsusest, kuid mentaalse reaalsuse vibratsioon on nii domineeriv, et loetud lõikudest ma seda ei leidnud.

Lõpetuseks kordaksin ma Gautama Buddha sõnu: „Kesktee on see õige”. Ei ole vaja midagi pimesi uskuda ega ka kõikide asjade suhtes skeptiline olla. Eluterve kriitikameel peaks meil säilima kõikide ideede ja allikate suhtes. Sageli võib mingi allikas öelda midagi, mis aitab meil suurendada arusaamist ning tõusta järgmisele tasandile, kuid mõni teine selle allika väide võib osutuda osaliseks või täielikuks valeks. Selle äratundmiseks on vajalik endas arendada Jumalikku Tarkust ehk eristamisvõimet, mida nimetatakse kristlikus kultuuris ka Sophia (Tarkus).

Olgu selle aasta esimene lugu pühendatud tarkusele ja eristamisvõimele, mis aitab meil ära tunda Tõde.