58. Sisemise lapse tervendamine

Ei ole uudiseks, et lapsed, kes on kogenud traumaatilist lapsepõlve, loovad endast minapildi, mis on keskendunud enda nägemisele nende väliste asjaolude ohvrina, mille üle neil kontroll puudub. Lapsena kogeme, et oleme füüsiliselt ja sageli ka emotsionaalselt ja mentaalselt nõrgemad kui meid ümbritsevad täiskasvanud. Sattudes siis vägivalla ohvriks, ei tunne me ennast piisavalt tugevana, et sellele vastu seista. Tavaliselt jätab see meile ainult ühe valiku – luua omale isikuomadused ehk persona, mis võimaldaks meil emotsionaalselt ja füüsiliselt vägivalda üle elada.

Ehkki selline reaktsioon on lapse puhul täiesti mõistetav, tekib siiski küsimus – miks need, kes on lapsepõlves pidanud taluma vägivalda, otsivad endale ka täiskasvanuna vägivaldseid suhteid? Täiskasvanuna on meil füüsiline tugevus ning peaks olema ka emotsionaalne jõud, et astuda välja vägivaldsetest suhetest ja situatsioonidest. Miks osa inimesi alustavad selliseid suhteid ja ei suuda neid lõpetada?

Saades täiskasvanuks, on sellises olukorras olijale keskseks küsimuseks:

Kas soov ületada ja saada vabaks jõuetuna olemise minapildist ja ohvri mentaliteedist on tõeline ja piisavalt tugev või ei ületa see vajalikku künnist muutuste elluviimiseks? Kas soovime vabadust, mis kaasneb isikliku väestamisega või eelistame „hüvesid”, mida saame seeläbi, et jätkame enda nägemist jõuetu ohvrina?

Niisiis on see omamoodi imekspandav, miks täiskasvanud kordavad lapsena kogetud käitumismustreid, kuigi nüüd on neil tegelikult kõik võimalused vägivaldseid suhteid vältida. Teiste sõnadega, lastel ei ole tegelikku jõudu vägivalda vältida, kuid miks täiskasvanutena, kui see jõud olemas on, seda ei kasutata? Mis on see, mis selle jõu kasutuks muudab?

Et olukorrast paremini aru saada, peame mõistma, et täiskasvanud tõepoolest kordavad vägivaldsete suhete mustreid – võib isegi öelda, et nad alateadlikult lausa otsivad selliseid suhteid. See ei ole tegelikult lapsepõlves loodud käitumismuster, vaid tegeliku põhjuse antud nähtusele leiame siis, kui vaatame sügavamale individuaalse inimese psühholoogiasse. Kuid enne seda heidame pilgu „sisemise lapse” kontseptsioonile.

Sisemine laps

Enamik inimesi on oma lapsepõlves vähem või rohkem osalised olukordades, mida nad tunnevad ähvardavana – see puudutab ka lapsi, keda ei ole otseselt kuritarvitatud. Et sellise ähvardava olukorraga (reaalse või ettekujuteldavaga) toime tulla, loob laps mitmesugused kaitsemehhanismid, mida me võime nimetada sisemiseks lapseks. Neid võib nimetada ka alateadvuslikeks programmideks, mille eesmärgiks on toime tulla erinevate ähvardavate olukordadega. Vaatame, kuidas need programmid töötavad.

Kui meie käsutuses oleks reaalne jõud ohu vältimiseks, siis me seda ka kasutaksime. Alateadlikud programmid on loodud selleks, et hakkama saada olukorraga, mida me tajume meie mõjuulatusest väljaspoole jäävaks. Teiste sõnadega, need programmid on loodud passiivseks reageerimiseks, sest me arvame, et meil ei ole jõudu antud olukorraga (pro)aktiivselt hakkama saada. Seega ei ole need programmid loodud välise situatsiooniga toimetulekuks, vaid on hoopis suunatud sisemise olukorraga hakkama saamiseks.

Sellised programmid on võrreldavad arvutisse paigaldatud programmidega. Need programmid on mitteaktiivsed seni, kuni teatud „käsklus” nad käivitab, mille järel nad ajutiselt võtavad üle kontrolli arvutiekraani üle, mis on võrreldav meie teadliku meelega. Antud juhul on programmi käivitavaks päästikuks situatsioon, mida me kogeme ohuna, sest see sarnaneb lapsepõlves kogetuga, mis omakorda põhjustas antud programmi tekke.

Oluline on see, et programmi käivitajaks on olukord, mida me TAJUME enda jaoks ähvardavana. Just sel põhjusel on enamik inimesi unustanud, et neil on sellised lapsepõlve programmid – normaalsete täiskasvanutena ei tunne me ennast ähvardatuna asjadest, mis tundusid ähvardavatena siis, kui olime lapsed. Näiteks enamik lapsi arendavad endas sisemise lapse ehk programmi, mis aitab neil toime tulla hirmuga pimeduse ees. Vanemaks saades hirm pimeduse ees haihtub ja seetõttu aktiveerub vastav programm hiljem harva või üldsegi mitte. See programm on siiski ka täiskasvanu alateadvuses olemas, kuid ta lihtsalt käivitub harva.

Tegelikult on täiskasvanud inimestel üsna palju selliseid alateadlikke programme, kuid olukordi, mis neid programme käivitaksid, tuleb ette harva. Põhjuseks on see, et täiskasvanu ei taju neid olukordi ohtlikuna, nii nagu ta seda lapsena tajus.

Kuid vägivaldse lapsepõlvega inimeste jaoks on olukord mõnevõrra erinev. Ka need inimesed on tekitanud endale alateadliku programmi, mis aitas neil ohuolukorraga toime tulla. Kuid vahe seisneb selles, et kuna tegemist oli otsese füüsilise vägivallaga, siis need programmid omavad tunduvalt tugevamat mõju ning on samuti oluliselt madalama käivitumislävega.

Teisiti öeldes „normaalse” lapse alateadlik programm on enamiku ajast seisev ehk kasutuseta ja on aktiveeritud ainult siis, kui seda vaja on – mida loodetavasti juhtub harva – aktiviseerudes lapse vanemaks saades üha harvemini. Kui aga on tegemist tõsise vägivallaga, siis tekib lapsel programm, mis on alati aktiivne, sest laps elab pidevas ohuolukorras.

Aja jooksul saab sellisest lapsest täiskasvanu, kellel vastav alateadlik programm kunagi ei seisku, ehkki võivad esineda perioodid, mil see programm ei ole selgelt nähtav. Siiski, millal iganes tajutakse ohtu, käivitub programm täie võimsusega ning võtab kontrolli inimese meele ja käitumise üle.

Milles siin probleem seisneb, arvestades, et antud programm on tekkinud aitamaks inimesel ohuolukorraga hakkama saada? Probleem seisneb selles, et antud programm tugines selle inimese minapildile ajast, kui ta oli laps. Seega vastav programm kajastab selle inimese füüsilist, mentaalset ja emotsionaalset küpsust sellisena nagu see oli lapseeas, mil vägivald aset leidis.

Tagajärjeks on see, et meil on nüüd täiskasvanu, kes reageerib vägivaldsele suhtele lapse emotsionaalse küpsuse tasemelt – see aitab ka mõista, miks täiskasvanu ei suuda välja murda vägivaldsest suhtest. Tegemist on täiskasvanud inimesega, kelle kallal tarvitatakse vägivalda, kuid see inimene kaitseb ennast, toetudes lapse emotsionaalsele küpsusele. Just see ongi põhjuseks, miks selline inimene arvab, et ta peab lubama (teisel) täiskasvanul, keda ta tajub tugevamana, enda kallal vägivalda tarvitada.

Olukorra lahendus

Kõige konstruktiivsem viis antud olukorraga toimetulekuks on see, kui inimene tunneb ebaterve käitumismustri ära ja tunnistab, et see on põhjustatud alateadlikust programmist, mis ei ole enam aktuaalne. Seetõttu on ilmselgeks lahenduseks, et antud programm vajaks kustutamist, sest siis saaks inimene vägivaldsete olukordadega toime tulla, lähtudes täiskasvanu küpsusest, mis paljudes tema teistes elusituatsioonides väljendub takistusteta.

On terve hulk meetodeid, mis aitavad sellistest programmidest vabaneda – näiteks sisemise lapse teraapia, gestaltteraapia, kõneteraapia, hüpnoteraapia, EMDR teraapia ja palju teisi. Nende teraapiate toimemehhanism baseerub tagasiminekul olukorda, kus programm sai alguse. Nüüd on meil võimalik näha, et programmi aluseks on teatud uskumuse omaksvõtt antud vägivaldse situatsiooni kohta.

See uskumus määrab põhimõtteliselt meie arusaamise, miks meil ei olnud jõudu vägivalda lõpetada ning miks me pidime sellele alluma. Ehkki see otsus võis olla põhjendatud ja mõistlik lapse puhul, siis nähes seda täiskasvanu perspektiivist, mõistame, et see ei ole enam adekvaatne otsus.

Meil on nüüd võimalik algne otsus asendada otsusega, mis on tehtud täiskasvanu poolt, kel on olemas jõud vägivalla lõpetamiseks ning seega puudub vajadus sellele alluda. Seega oleks otstarbekas inimestel, kes tunnevad, et nad soovivad vabaneda korduvatest ebatervetest mustritest oma elus, kasutada mõnda vabastavat teraapiat.

Siiski, mõningatel juhtudel on inimesi, kellele lapsepõlve tagasipöördumise teraapia ei aita kogeda tervenemist. Põhjuseks on tõenäoliselt asjaolu, et antud programmi ei loodud praeguse elu jooksul, vaid see toimus eelnevates eludes. Sellisel juhul võib abi olla regressiooniteraapiast, kuid ka muud teraapiad võivad olla abiks, et saada kontakti otsustega, mis on tehtud eelnevate elude jooksul.

Kuid õhku jääb ikkagi üks küsimus. On hästituntud fakt, et inimesed, kes on kannatanud lapsepõlves kõige enam vägivalda, on tavaliselt viimased, kes pöörduvad tervendava teraapia poole. Miks see nii on?

Selle mõistmiseks peame minema sügavamale individuaalse inimese psühholoogiasse. Et vältida liiga pikka kõrvalehüpet, lepime lihtalt teadmisega, et iga inimen alustab oma kehastumisi juhendajate poolt määratud rollides, olles kaitstud keskkonnas (mida piiblis sümboliseerib Eedeni aed). Kuid varem või hiljem saabub hetk, mil antud inimene peab sellest etapist välja kasvama ning asuma ise oma kehastumise rollide osas otsuseid tegema.

Paljude jaoks võib see tunduda hirmutava perspektiivina. Hirmutavaks osutub see siis, kui ollakse mõjutatud dualistlikust teadvusest ja nad on omaks võtnud dualistliku hea ja kurja skaala. Seetõttu on nad hakanud uskuma, et kui nad valivad „vale” rolli, siis nad jäävad antud rolli kinni ning nad kukuvad välja Jumala kuningriigist (Eedeni aiast). Niisiis sümboolselt võime öelda, et kui õpetaja sunnib neid sõitma jalgrattaga, millel puuduvad abirattad, siis nad keelduvad vastutuse võtmisest oma rollide defineerimise osas.

Kui inimene võtab endale täieliku vastutuse, siis ta ka mõistab, et ta on enda jaoks defineerinud mingi rolli ning seeläbi hakanud maailma nägema läbi selle rolli tajufiltri. Kuid tunnistades, et meie roll on meie endi määratud, on meil igal ajahetkel võimalus astuda sellest rollist ka välja või defineerida endale uus roll. Niisiis, milleks siin üldse on vaja mõelda, nagu oleks tegemist vale rolli valimisest tuleneva veaga? Tegemist on lihtsalt eksperimendiga ja kui meile ei meeldi eksperimendi tulemus, siis on meil võimalus eksperimenti muuta seni, kuni saame tulemuse, mis meile meeldib.

Kui me ei soovi vastutust võtta, vaid soovime säilitada uskumuse, et keegi teine on meie eest meie rolli ära otsustanud, siis on meil loomulikult ainult üks valik. Sellisel juhul me saame võtta endale ainult niisuguse rolli, mis on tõepoolest meie jaoks väljastpoolt määratud. Kuid nüüd ei ole enam tegemist rolliga, mille on valinud tõelised vaimsed õpetajad, vaid meie eest on teinud valiku langenud olevused, kes tegutsevad valeõpetajatena.

On palju erinevaid rolle, mis toetuvad eraldatuse illusioonil ja neil kõigil on ühine keskne dünaamika. Nad kõik kujutavad inimest, kui eraldatud olevust, kes on mingi välise jõu (mis on oluliselt tugevam meie sisemisest jõust) ohver. Just seetõttu ei määratle paljud inimesed ise oma rolli ega suuda ka midagi teha selleks, et seda muuta. Ainuke võimalus on jätkata oma elus domineeriva välise jõu aktsepteerimist, püüdes kohanduda sellega nii hästi kui võimalik.

Inimese jaoks, kes on kogenud sügavalt vägivaldset lapsepõlve, võib eelöeldu tunduda südametuna, kuid see ei muuda olukorra olemust ja reaalsust.

IGA KORD, kui selline inimene näeb ennast ohvrina, tuleneb see asjaolust, et ta on tõstnud välise „jumala” oma sisemisest Jumalast ettepoole. Kui inimene eitab reaalset Jumalat iseendas, siis selle ainsaks põhjuseks on tema usk, et ta on välise jõu ohver.

Kuid tulenevalt Vaba Tahte seadusest, on reaalsus teistsugune – keegi meist ei saa olla ohver ilma vastavat valikut ise (tavaliselt alateadlikult) tegemata. See on tõesti nii, et kui täiskasvanud inimesed elavad oma elu, nähes ennast ohvritena, siis on selleks ainult üks põhjus: nad ei ole saanud veel piisavalt ohvriks olemise kogemust. Ning tulenevalt sellest on neil ka (enda jaoks) äärmiselt veenev vabandus, vältimaks enda ja oma meeleseisundi eest vastutuse võtmist.

Vastavalt Vaba Tahte seadusele on igaühel meist täielik õigus tunda ennast ohvrina, kui me seda (kasvõi alateadlikult) soovime. Ka meie juhendajad ja õpetajad (ülestõusnud meistrid) austavad meie valikut ja ei sega vahele, võimaldades meil jõuda ise hetkeni, mil soovime oma ellu praegusest erinevat kogemust. Kui me oleme jõudnud sellise murdepunktini, siis meie õpetajad juhendavad, kuidas ületada oma mistahes identiteeti, millesse me oleme kinni jäänud, ja saada enamaks.

Niisiis võime öelda, et lapsepõlvetrauma ei ole tegelikult täiskasvanu käitumise (häire) põhjuseks. Täiskasvanu käitumine (häire) on nähtav osa sügavamal psüühes olevale probleemile, mis oli tema lapsepõlve vägivalla ohvriks langemise tegelikuks (energeetiliseks) põhjuseks. Seega, kui me tahame saada tõeliselt vabaks, peame otsima võimalusi oma düsfunktsionaalsetest programmidest vabanemiseks. See omakorda tähendab, et meil tuleb minna tagasi kõige esimese otsuse juurde, mis tõi kaasa endaga tõenäoliselt palju elusid kestnud ebaterve käitumismustri.

Eelöeldu annab meile võimaluse saada sügavam vastus alljärgnevale küsimusele:

Miks paljud lapsed kasvavad ilma isata?

Sellest olukorrast arusaamiseks on vaja mõista, et inimese elu kõige olulisem suhe on suhe tema MINA OLEN Kohalolekuga (nimetatakse ka Vaimne Mina või Kõrgem Mina). Isafiguur on inimeste jaoks Jumala meheliku aspekti sümbol, mis on ka inimese enda Kohaloleku sümbol, mis sümboliseerib vajadust stabiilse keskuse järele, mille ümber inimese elu(d) keerleks(id), nagu planeedid ümber Päikese.

Senikaua, kuni me otsime seda välisest allikast, olgu selleks siis keegi maine isik või meist kaugel asuv jumal taevas, et täita oma vajadust stabiilse keskuse järele, saame alati pettumuse osaliseks. AINUKESEKS lahenduseks on lõpetada endast väljastpoolt otsimine ning teha sihikindel pingutus loomaks otsene sisemine suhe oma Kohalolekuga. Loomulikult nõuab see täieliku vastutuse võtmist oma meeleseisundi eest, et me mitte kunagi ei kasutaks ühtegi välist asjaolu õigustusena, et vältida sisemise ühenduse loomist.

Seega kaasaegses ühiskonnas laialt levinud nähtus, kus lapsel kasvatuslikus mõttes osaliselt või täiesti puudub isa, on seotud sageli sügava alateadliku programmiga. Mitte isa puudumine lapse elust ei tee teda mehena probleemseks, vaid just sügavam psüühes olev alateadlik programm tõmbab sellise inimese lapsepõlve osaliselt või täielikult „isatu” olukorra.

Kuidas alustada muutumist?

Üheks olulisemaks probleemiks enesemuutmisel on asjaolu, et sõltumata meie tahte(jõu) suurusest, ei õnnestu meil oma käitumismustrit muuta, sest see tundub olevat lausa „raudvarasse” kirjutatud. Tegelikkuses on aga tugev ainult meie teadlik tahe ja viimasel ei ole mõju alateadlike programmide üle. Veelgi enam, teadliku meele tahe on palju nõrgem kui see tahe, mis tegi otsused sügavamal tasandil.

Teiste sõnadega, otsus vastutuse mittevõtmise kohta enda elu eest, mis sai tehtud väga kaua aega tagasi, on palju tugevam kui see otsus, mida me suudame teha teadlikult. MITTE KUNAGI ei ole võimalik muuta sellist sügavat otsust teadliku meele otsusega, see tähendab senikaua, kuni sügavam otsus asub allpool meie teadlikkuse läve.

AINUS väljapääs on alandada oma teadlikkuse läve nii, et endine alateadlik otsus muutub teadlikuks. Olles kord teada saanud, mis on see otsus ning mis on selle otsuse põhjuseks, saame selle teadlikult asendada parema otsusega.

Siiski, selline protsess ei ole läbitav mingi nädalalõpu kiiret paranemist lubava sisemise lapse seminariga. See protsess võtab aega, mõnede inimeste jaoks lausa kümneid aastaid või isegi mitmeid elusid. Siiski, mida saab teha tõepoolest hetkega, on võtta vastu teadlik otsus oma teadlikkuse läve alandamise kohta, nii et oleks võimalik näha mineviku otsuseid.

Olles kord pühendunud sellele, on võimalik kasutada paljusid abivahendeid, mis on sellises olukorras toeks. Olgu nendeks siis eespool mainitud teraapiad, muud psühhoteraapia vormid või vaimsed praktikad, millele ka vajadusel visioonid.ee keskkonnast viite leiab.

Kes ennast tõeliselt avab sellisele protsessile, saab vaimsetelt õpetajatelt juhendamist järgmise vajaliku sammu osas, mida oleks tarvis ette võtta. Ning kui võtta ette ükshaaval iga samm, mis juhendamise kaudu meile teatavaks saab, siis ei jää edu tulemata. Juba nähtavas tulevikus võime tagasi vaadates olla imestunud, kui kaugele oleme jõudnud selle suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, võrreldes paljude elude pikkuse kannatuste ahelaga.

Kokkuvõte

Kui me tunneme ennast ohvrina, kellel ei ole jõudu olukorra muutmiseks, siis see tähendab, et meis endis on midagi, mida me ei soovi näha. Me jääme seetõttu ohvriks senikauaks, kuni oleme küllaldaselt kannatanud ning valmis tegema otsust, et vaadata palki oma silmas.