62. Kuidas vabaneda psühhopaadist?

Kui kellegi elus on koha sisse võtnud psühhopaat, olgu see siis abikaasana/partnerina, lapsevanemana, lapsena või mingil muul moel, siis on see tavaliselt märguandeks, et meie endi alateadvuses on midagi, mis meid sellises suhtes kinni hoiab. Jättes välja suhteliselt vähesed juhtumid, mida selgitan hiljem, on rõhuv osa suhetest psühhopaadiga kaassõltuvussuhe, milles üks suhte osapool on ohver ning teine kuritarvitaja, keda võime lihtsuse mõttes nimetada ka kiusajaks.

Vastus 51. artikli „Psühhopaatia vaimsed põhjused“ lugeja küsimusele:

„Kust saada abi psühhopaadist abikaasast vabanemisel? Politsei ei aita.“


Miks meist saavad ohvrid?

Ohvriks olemise algpõhjus peitub meie maailmatajus, mis asub meie identiteedikehas, kuhu on „salvestatud” see, kuidas me ennast ja ümbritsevat maailma tajume. Kui meie alateadlik identiteet tajub maailma olelusvõitlusena ning ei ole teadlik enda vaimsest olemusest ja sisemise jõu olemasolust, siis kaasneb sellega üha süvenev ohvriks olemise tunne — veendumus, et meie ise ei suuda oma olukorda parandada, vaid vajame mingit välist jõudu, kedagi, kes meid aitaks — PÄÄSTJAT. Selle tulemusena ei ole ohvri identiteediga inimene valmis võtma vastutust oma elu eest ning hakkab alateadlikult otsima inimest, kes teeks tema eest otsuseid ja juhiks tema elu teekonnal läbi ebasõbraliku või lausa vaenuliku maailma.

Võime öelda, et ohvri elu sellisena nagu ta on, ei ole mitte juhus, vaid see on vältimatu sündmuste käik. Planeet Maa toimub omalaadse kosmilise kooliruumina, kus füüsilised asjaolud peegeldavad meie psüühika ehk energiakeha (aura) olukorda mõningase ajalise viitega. Kooliruumi ülesandeks on teha meie psüühika ebapuhtused meile ühel või teisel moel nähtavaks ning selleks, et ohvrimentaliteeti nähtavaks teha, läheb vaja kiusajat. Seega meie maises kooliruumis on asjad seatud nii, et olemasolev ohvrimentaliteet meie energiakehas muutub magnetiks inimestele, kellel on kiusaja mentaliteet.

Enamik ohvri ja kiusaja partnerlussuhetest algab sügava armumisega, kus osapooled sageli usuvad, et nad on leidnud oma hingesugulase. Viimane väide on vähemalt osaliselt õige, sest tõenäoliselt on mõlemad osapooled teinud enne kehastumist kokkuleppe vastava suhte alustamiseks, et üle saada juba eelnevates eludes tekkinud ohvri või kiusaja käitumismudelist. Just see kokkulepe teeb armumise ja suhte alguse niivõrd „magusaks”. Sellise suhte eesmärgiks ei ole olla kiusatud või kiusaja vaid vastupidi. Ohver peab suutma tunnistada, et ohvriks olemine on otsus ning tegema uue (parema) otsuse, et ta on enamat väärt ja võtma ise vastutuse oma elu eest. Ka kiusaja ei saa oma elu muuta enne, kui ta seda nähtust tunnistab ning muuta soovib.

Selleks, et „õpilased” õppetööst kõrvale ei saaks hoida, seovad nad ennast armumise ja pimeda armastuse faasis tugevate sidemetega. Abielu, ühine vara ja laenud, ühised lapsed ning mitmed muud seosed aitavad kindlustada, et ohver ei saaks kiusaja juurest lihtsalt niisama ära jalutada. Mõnikord, kui ohvriks on naine, võib olukord kujuneda selliseks, kus ta on näiliselt väljapääsmatus olukorras — tal puudub iseseisev sissetulek, isiklik vara ning ta tunneb ennast vastutavana laste eest. Ka tööleminek pole sageli võimalik, sest lapsi ei saa üksi jätta. Kõik see väljendabki ohvri alateadlikku ohvrimentaliteeti ehk soovimatust oma elu eest vastutust võtta. Ajalise hilinemisega on see jõudnud füüsilisele tasandile, kus tal (justkui) puudub oma elu üle kontroll.

Vägivalla neli vormi

Ohvri ja kiusaja kaassõltuvus väljendub neljal tasandil:

  1. Identiteeditasandil kasutab kiusaja vägivalda ohvri minatunde kallal, nimetades teda jobuks, idioodiks, hooraks, saamatuks, mõttetuks inimeseks jne.
    Vägivald identiteeditasandil algab tavaliselt sõnadega „Sa oled…”
  2. Mentaalsel tasandil kasutab kiusaja ohvri kallal vägivalda näiteks talle valetades iseenda käitumise ja motiivide kohta, mingi konkreetse olukorra kohta või pöörates valeks ja naeruvääristades mistahes ohvri poolt öeldud argumenti.
    Vägivald mentaaltasandil algab sageli sõnadega „Sa eksid”, „Sa valetad”, „Mina tean, kuidas asjad tegelikult on”.
  3. Emotsionaalsel tasandil väljendub vägivald kõige jõhkramal moel valesüüdistustes. Psühhopaat on võimeline oma ohvris tekitama tugeva süütunde, millel tegelikult puudub igasugune reaalne alus. Tõsisematel juhtudel on (kiusaja väitel) ohvri suurim süütegu selles, et ta üldse olemas on ja teised teda välja kannatama peavad.
    Vägivald emotsionaaltasandil algab sageli sõnadega „Sa oled süüdi selles, et...”.
  4. Füüsilisel tasandil väljendub vägivald füüsiliselt — peksmise ja piinamisena, väiksemate või suuremate kehavigastustena ning see algab öeldud või ütlemata sõnadest „Süüdlane peab saama karistatud”.

Mida teha ja kes aitaks?

Selles olukorras ei tasu ühelgi ohvril luua endale illusioone. Vastavasse olukorda on iga ohver sattunud ainult seetõttu, et ta ei ole tahtnud oma elu puudutavaid otsuseid ise teha ja on andnud otsusetegemise enda käest ära.

Albert Einstein on öelnud: „Hullumeelsus on ühe ja sama asja jätkuv kordamine ja sealjuures erinevate tulemuste ootamine.” Sama on ka suhtes psühhopaadiga, kui jätkata sama mustri kordamist, siis kui suur saab olla tõenäosus, et elu iseenesest muutub?

On kaks põhilist elule lähenemise moodust. Mõned jätkavad sama asja tegemist, elades alati unistuses, et ühel heal päeval kas juhuse, saatuse, maagilise või jumaliku sekkumise sähvatus muudab nende elu. Teised mõistavad, et oma elu muutmiseks peavad nemad ise aktiivselt midagi muutma, mis muudatuse kaasa tooks. Nad peavad muutma seda, mille muutmine on nende võimuses.

Seega võime öelda, et senikaua kuni säilib usk ja lootus, et keegi teine või miski muu (prints valgel hobusel, sõbranna, tervendaja, nõid, loits, horoskoop, politsei vms) meid päästab, ei ole muudatust ohvrimeelsuses toimunud ning püsivat lahendust ei ole võimalik leida. Alus muudatuseks tekib alles siis, kui me mõistame, et meie olemasolev situatsioon on kaudselt meie endi kaasloodud ja me loobume senisest ohvriks olemisest ning sellega kaasnevast (võlts)turvatundest.

Ohvri üheks tunnuseks on hirm ise otsuseid teha, sest ta ei soovi vastutust võtta juhul, kui on teinud nn vale otsuse — kuna siis peab hiljem vastava otsuse tagajärgedega tegelema. Põhimõtteliselt võime öelda, et ohvri elu määrab üks kunagi (sageli juba eelnevas elus) tehtud otsus — otsus ise mitte otsuseid teha. Loobudes ise otsuse tegemisest, tekib meil psühholoogiline illusioon, et kui midagi läheb viltu, siis meie tagajärgede eest ei vastuta (ei pea nendega tegelema), sest keegi teine (otsuse tegija) on selles süüdi ning just tema peab ka tekkinud tagajärgedega tegelema. Reaalsus on aga see, et kui me anname oma elu puudutavates küsimustes otsuse tegemise kellelegi teisele, näiteks psühhopaadile, kes seda rõõmuga meie eest teeb, siis tagajärjed on ikka meie elu osad. Selle kõige tulemusena oleme sattunud olukorda, kus meil puudub täielikult kontroll oma elu üle (sest otsused pole meie tehtud), kuid me ei suuda vältida ühtegi neist otsustest tulenevat tagajärge.

Seega on loodud võltsturvatunne ehk illusoorne arvamus, et kui me ise ei tee otsuseid (oma elu puudutavates küsimustes), siis me ei pea ka vastutama.

Eelnevaga ei taha ma öelda, et füüsilise vägivalla ilmnedes ei peaks pöörduma politsei poole. Lausa vastupidi — kui on tegemist füüsilise vägivallaga, siis tuleb kindlasti politsei poole pöörduda ja jälgida, et juhtunu oleks korralikult dokumenteeritud. Sest hiljem, kui (senine) ohver on valmis vastutust võtma ja uut elu alustama, on selliste tõendite olemasolu suureks abiks. Kui te olete ennast lasknud aastaid peksta ja pole teinud politseile ühtegi avaldust, siis see vaid suurendab kiusaja võimalusi teid hiljem lolliks teha ja terroriseerimist jätkata. Tegelikult on politseile avalduse tegemine oluline samm lahenduse suunas, sest avaldaja loobub passiivsest ohvri ja süüdlase rollist ning teeb sammukese vabanemise suunas. Siiski, sellest üksi ei piisa — olukorra lõplikuks lahendamiseks on vaja võtta vastutus oma elu eest ning teha oma elu puudutavad otsused ise.

Enamik psühhopaadi ohvriks olevatest inimestest on niivõrd oma ohvrirolli sisse elanud, et mõte vastutuse võtmisest ning elu uuele rajale juhtimisest võib tunduda ülejõukäiva sammuna. Kui ma ei eksi, siis suhteliselt vähesed psühhopaadi ohvrid suudavad sellisest kaassõltuvussuhtest vabaneda. Osaliselt on selle põhjuseks teadmatus olukorra sügavamatest põhjustest ning näiline väljapääsmatu olukorra tunne. Ohvri võimekust teha ise oma otsuseid ning usaldada sellest tulenevaid otsuseid pannakse tugevasti proovile. Sageli ei olegi ohvrirollis oleval naisel muud väljapääsu, kui astuda „tühjusesse” ning loota, et miski seal toetab jalga. Olukord, mis ei pane kedagi kadestama.

Enne kui läheme konkreetsete sammudeni, kuidas vabaneda psühhopaadist, eriti partnerlussuhtes olles, tahan ma rõhutada veel alljärgnevat.

Tuleb kindlasti meeles pidada, et kui kiusaja on jõudnud füüsilise vägivalla kasutamiseni, siis on ÜLIM NAIIVSUS arvata, et ohver suudab kiusajat ümber veenda. Viimane on pigem vaid teoreetiline võimalus ja sedagi vaid siis, kui kiusaja puhtsüdamlikult üles tunnistab ja abi saamiseks toimivat teraapiat kasutab. Seega võib öelda nii, et (tavaliselt) mees, kes on naist peksma hakanud, ei ole tervendatav. Kui ta aga väidab, et läheb ravile, soostuge koos elama alles siis, kui ravi tulemused on mingil moel kinnitust saanud. Rõhutan veelkord — võimalus selleks on üliväike, osaliselt ka seetõttu, et kiusaja ei kannata ise füüsiliselt ja ei oma erilist empaatiat.

Energeetiline abi

Ükskõik missugusel tasandil (identiteedi, mentaalsel, emotsionaalsel või füüsilisel) teie vastu vägivalda tarvitatakse, siis vastava nähtuse juured peituvad alati inimese psüühikas, mis tähendab, et ilma juurpõhjusi kõrvaldamata ei ole võimalik olukorda püsivalt muuta. Kuna antud juhul asub juurpõhjus identiteedikehas, siis on lahenduse võtmeks identiteedikeha tervendamine. Siiski, kuna identiteedikeha määrab ära selle, mis toimub meie mentaalkehas, see omakorda emotsionaalkehas toimuva ning viimane on liikumapanevaks jõuks füüsilistele sündmustele ja ülemiste energiakehade mõju alumistele on ajalises nihkes, siis ei saa me jätta tähelepanuta ka madalamaid kehasid.

Alljärgnevalt annan mõningase ülevaate meie psüühikast ning kuidas tervendada oma energiakehasid. Viis, kuidas mina seda seletan, võib olla (näilises) vastuolus lugejate seniste teadmiste või teiste õpetustega (mis ei tarvitse üldse olla valed). Jagan siin vaid oma kogemusi ja arusaamist sellest, kuidas psühhopaadist vabaneda.

Võõrenergia meie hinges

Meie psüühika ehk hing on võrreldav arvutiga, mille kõvaketas on täis erinevaid programme ja mis teevad oma tööd siis, kui neid vaja on. Tavalises olukorras toimib igas arvutis viirusetõrje ning arvuti ei tohiks sisaldada viirusi ehk programme, mis segavad arvuti tööd. Sama kehtib ka inimese psüühika kohta. Kui see on terve, siis ei ole me vastuvõtlikud võõrastele negatiivsetele emotsioonidele, mõtetele ja piiratud identiteedile. Kui aga meie elus leiab aset traumeeriv sündmus (näiteks lähedase surm), siis selle tulemusena tekib hinge tühimik, sest osa meie hingest jääb kinni traumeerivasse sündmusesse. Sageli suudavad inimesed psühhotraumast taastuda ning kadunud energia naaseb endisesse kohta, taastades hinge terviklikkuse ja kaitsevõime. Alati see siiski ei õnnestu ning hinge jääb tühimik, mis hakkab toimima nagu auk viirusetõrjes. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis aja jooksul täitub see negatiivse võõrenergiaga, mis muutub edaspidi avatud ukseks teistele energeetilistele viirustele.

Kuid nagu eelnevalt kirjeldatud, võime me võõrenergia ka vabatahtlikult, lihtsalt teadmatusest, oma hingeruumi lasta. Kui see on toimunud, siis oleme avanud tagaukse ka teistele viirustele.

Seega iga ohvriksolemise teadvuse taga on võõras energia ehk programm meie hinges. See programm hakkab tööle täiesti automaatselt ning tavaliselt nii, et me ise ei olegi teadlikud selle olemasolust. Me lihtsalt ei mõista, miks me mingis olukorras alati teatud sarnasel moel käitume. Kes meist poleks püüdnud lõpetada mõnda sõltuvusvormi, olgu selleks siis joomine, liigsöömine või abikaasale etteheidete tegemine — ometi võtab mingil põhjusel teatud olukorras see sõltuvus (ehk programm) meilt juhtimise üle ning käib automaatpiloodil lõpuni. Seejärel leiame ennast taas süütundes.

Et olukorda muuta, vajame oma psüühika ehk hinge jaoks teatud viirusetõrjeprogrammide komplekti:

  1. Energiat ehk programmi, mis kaitseb meid uute võõrenergiate (programmide) eest.
  2. Energiat ehk programmi, mis kustutab olemasolevad, meie psüühikas juba toimivad programmid kõikidel tasanditel (füüsilisel, emotsionaalsel, mentaalsel ja identiteeditasandil).
  3. Energiat ehk programmi, mis kustutab kõikidel tasanditel tekkinud energeetilise rämpsu (andmerämpsu, nagu rämpsfailid arvutis). Viimast rämpsenergiat võime nimetada ka karmaks.

Võin oma kogemusest kinnitada, et ilma nende tööriistadeta oleks minu vabanemine mu endisest psüühiliselt väga agressiivsest kaasast võinud lõppeda minu jaoks väga ebameeldivalt. Ehkki olin oma elu suutnud füüsilises mõttes täielikult oma eksabikaasast eraldada, jätkas ta psühhopaadile omasel moel — ähvardades, et temast lahkutakse kas vanglasse või hauda. Kuigi see ei olnud mulle mingi uudis, sest meie mitmekümneaastase kooselu jooksul oli ta mulle seda korduvalt mõista andnud ning tema esimene abikaasa sattuski tema juurest vanglasse, oli see siiski äärmiselt ebameeldiv ja hirmutav tunne, kui keegi on võtnud endale eesmärgiks sind kasvõi psühholoogiliselt tappa.

Kuid just selline olukord tekitas eelduse, et ma olin nõus vastu võtma energeetilist maailmavaadet ning kasutama vastavaid tööriistu. Tagantjärele võin öelda, et minu agressiivne eks osutas mulle suure teene — sundis mind tõsiselt vaatama suunas, mida ma senini pidasin pigem jamaks. Ei ole vale öelda, et ühel psühhopaadil on olnud täiesti arvestatav stimuleeriv roll visioonid.ee tekkimisel.

Kui võtsin kasutusele kolm ülalmainitud vaimset (energeetilist) rituaali, siis loetud kuude jooksul jooksid liiva kõik tema esmapilgul suhteliselt edukad rünnakud. Pööre oli nii kiire, et mu kolleegid arvasid juba, et mu eks on paremuse suunas muutunud. Viimast polnud siiski toimunud — olin vaid katkestanud energeetilise sideme temaga ning loonud vaimse kaitse, mis blokeeris rünnakud juba eos.

Määrava tähtsusega on vaimse kaitse kutsumine

Ma ei taha öelda, et psühhopaadist ei ole võimalik vabaneda ilma vaimse kaitseta. Kuid vaimne kaitse aitab seda (minu arvates) saavutada palju kiiremini ja väiksemate kannatustega. Paljud inimesed pääsevad küll füüsiliselt eemale oma endisest psühhopaatilisest abikaasast, kuid viimane jätkab sageli nende kiusamist veel aastaid. Nagu minu kogemus ütleb — vaimse kaitse rakendamine katkestab igasugused seosed tavaliselt suhteliselt ruttu ja endine kiusaja leiab omale uued „õpilased” — inimesed, kes leiavad ohvriks olemisele veel õigustust ja vajavad „päästjat”.

Ma julgeks isegi ettevaatlikult väita, et kui täna pääseb psühhopaatide küüsist lõplikult ainult väike osa nende ohvritest, siis vaimse kaitse (pühendunud) rakendamisel oleks enamikul ohvritest suhteliselt kerge oma ellu positiivset pööret tuua. Seda põhjusel, et kui me kustutame oma psüühikas oleva ohvri programmi, siis edasine on suhteliselt kerge — pigem vormistamise küsimus. Me võime võrrelda meie psüühes olevaid negatiivseid programme pimedusega ning teadupärast pimedus on selline nähtus, millest ei saa muud moodi vabaneda kui vaid valgust tuues. Pöördumine vaimse sfääri poole läbi vaimse kaitse rituaali ongi see valgus, mis aja jooksul kaotab meis oleva pimeduse (kui me seda soovime).

Kes on psühhopaadid?

Vastupidiselt meie lootustele ei ole ohver võimeline ära tundma kiusajast psühhopaati, sest tal on vastav tajufilter — ta lihtsalt ei näe hoiatavaid signaale enne kui on hilja. Ehkki on võimalik esile tuua hulk omadusi, mille järgi psühhopaati ära tunda, on tegelikkus palju keerulisem. Võimekamad psühhopaadid on tavaliselt ka ühiskonnas tuntud ja kohati väga karismaatilised inimesed. Neil on sageli kõrged positsioonid poliitikas või on nad edukad ärijuhid. Kahjuks tänases maailmas on psühhopaatidel suhteliselt kerge äris ja poliitikas edu saavatuda ning seeläbi luua endale illusoorset positiivset kuvandit. On siiski üks nähtus, millele tasuks tähelepanu pöörata — psühhopaat on alati valmis sinu eest otsuseid vastu võtma, ta on nõus sulle turvalisust tagama ja „päästjaks“ hakkama. Just see eristabki psühhopaati tavalisest inimesest.

Kokreetsed nõuanded:

1. Tehke otsus oma elu muuta — „Ma väärin enamat”.

2. Tehke otsus edaspidi ise oma otsused teha. Nõu küsimine on hea, aga otsused tehke üksinda.

3. Püüdke mõista, et mistahes vägivald (füüsilisel, emotsionaalsel, mentaalsel ja identiteeditasandil) ei ole õigustatud. Siiski, kui te ise kasutate mingis vormis vägivalda, siis tuleks alustada iseenda muutmisest ja alles seejärel vaadata, kui palju partnerit on vaja muuta.

4. Kui teil puudub isiklik varaline kindlustatus, siis püüdke võimaluse korral (kas või kavalusega) mingid vahendid kõrvale panna selleks hetkeks, kui te olete valmis lahkuma.

5. Iga füüsilise vägivallaakti peale esitage politseile avaldus. See aitab teid hiljem, kuid võib aidata mingil määral ka kohe.

6. Tehke selgeks, mis abistruktuurid on olemas perevägivalla käes kannatajatele ning uurige, kuidas neid vajadusel kasutada.

7. Kasutage võimalusel psühholoogilist nõustamist.

8. Ärge kiusajale oma plaanidest rääkige.

9. Loobuge soovist kiusajat muuta — teie vastutate ainult iseenda eest. Olge realistid — psühhopaadi ümberkasvatamine ei ole teie võimuses!

10. Loobuge pidevalt mõtlemast selle peale, kui paha teie kiusaja on. Mida vähem talle oma tähelepanu suunate, seda vähem on tal jõudu, et teid oma tahtele allutada.

11. Kutsuge vaimset kaitset. Sõltuvalt situatsioonist võib olla vaja seda teha igapäevaselt mõni kuu, kuid võib-olla ka oluliselt kauem. Tõenäoliselt tuleks sellele pühendada vähemalt üks tund päevas.

12. Kui olete vaimset kaitset teatud aja pühendunult kutsunud, siis ühel hetkel tekib selge äratundmine, et olete valmis muudatust ellu viima. Nüüd on aeg tegutseda. Lahkuge või põgenege psühhopaadi elust. Ärge tagasi vaadake — võite komistada ja kukkuda.

13. Kui olete lahkunud, siis ärge laske psühhopaadi mesijutul või ähvardusel, mis võib olla väga veenev, ennast ümber veenda. PSÜHHOPAAT EI MUUTU KUNAGI!

14. Kutsuge vaimset kaitset ning otsige endale positiivne tegevus või tähelepanuväljund. Loobuge tagarääkimisest ja süüdistustest, need vaid seovad teid kiusajaga ja annavad talle jõudu. Ta jätab teid täiesti rahule, kui suudate ta unustada (mitte vastupidi).

Mõnikord juhtub, et ohvril õnnestub välisele abile toetudes ennast psühhopaadist vabastada ilma sisemist muutust läbi tegemata. Sellisel juhul võib juhtuda, et endine kiusaja jätkab ühel või teisel moel tema ellu sekkumist või mis veel hullem — te leiate uue armastuse, kes hiljem osutub samuti psühhopaadiks.

Kuidas kutsuda vaimset kaitset?

Esmalt esitage endale mõned küsimused. Kas te olete valmis pöörduma vaimsete olendite — ülestõusnud meistrite poole? Kas te olete valmis seda tegema häälega ja pühendunult? Kas te olete seda valmis tegema (peaaegu) iga päev ning kulutama sellele märkimisväärselt aega? Kui kõik need küsimused saavad vastuseks kindla „JA”, siis on suur tõenäosus, et te olete valmis vaimset kaitset kutsuma ning selle kaudu abi vastu võtma. Vastasel juhul ei võimalda eelarvamused ja pühendumuse puudumine teil vaimsest sfäärist piisavalt abi saada. Vastavalt vaimsetele seadustele (Vaba Tahte seadus) ei tohi ülestõusnud meistrid meie ellu sekkuda ilma meiepoolse selge sooviavalduseta. Mida rohkem nende poole pöörduda, seda enam abi osutatakse. „Küsi ja sulle vastatakse”!

Erandid

Tulles tagasi lause juurde: „Jättes välja suhteliselt vähesed juhtumid, mida selgitan hiljem, on rõhuv osa suhetest psühhopaadiga kaassõltuvussuhe, milles üks suhte osapool on ohver ning teine kuritarvitaja”, tahan öelda, et käesoleval ajal on minu andmetel meie seas hulk psühhopaatiasse langenud eluvoolusid, kelle praegune kehastus planeedil Maa on viimaseks võimaluseks teha otsustav pööre paranemise suunas. Kui nad seda ei tee, siis Veevalaja ajastul neile enam Maal kehastumist ei lubata. Et neile eluvooludele anda parim võimalus oma psühhopaatilise kalduvuse ületamiseks, on nende partneriteks/abikaasadeks või lasteks andnud nõusoleku kehastuda suhteliselt küpsed eluvoolud, kellel karmaliselt ei ole vajadust seda teha. On võimalik, et mõned neist abilistest on võtnud endale osa inimkonna karma ohvriksolemise osast, mis sellisel juhul väljendub sarnaselt ülaltoodud sümptomitega. Teiste sõnadega — antud inimene ei kanna (selles osas) mitte oma eelmiste elude karmat, vaid on võtnud tükikese teiste inimeste ohvriksolemise karmast, et kergendada teistel ohvriteadvusest välja kasvamist.

Ma ei tea, kas ja kuidas neid erinevaid variante eristada ja kas see on üldse vajalik, sest teekond ohvri energiast (karmast) vabanemiseks on mõlemal juhul ühesugune. Siiski, kui see teekond on läbitud, võivad viimasesse gruppi kuuluvad inimesed sisemiselt ära tunda, et nad olid täitmas abistamismissiooni.

Teine grupp psühhopaatide päästjaid on nn süütud eluvoolud, kes püüavad psühhopaati mõjutada oma süütusega, mis vähemalt teoreetiliselt võiks aidata. Sellised eluvoolud kannatavad vaikides kõik psühhopaadi ettevõtmised, kuid ei lasku eriti sügavale ohvri rolli. Kui käesoleva loo lugejate hulgas on inimesi, kes tunnevad ennast sellesse gruppi kuuluvat, siis tasuks olla teadlik, et teil ei ole vaja psühhopaati lõpmatult assisteerida ja üritada päästa. Kui teie intuitsioon ütleb, et see missioon on läbi, siis tuleb eluga edasi minna ja psühhopaat seljataha jätta. Psühhopaadist lahkuminekul tasuks siiski jälgida ülalmainitud ettevaatusabinõusid.

Kokkuvõte

Käesolev lugu on oluliselt lihtsustatud käsitlus teemal „Kuidas vabaneda psühhopaadist?” Selles teemas on sedavõrd palju detaile ja kihte, et ka raamatu mahus kirjutis suudaks kajastada vaid väikese osa olulisest informatsioonist. Loodan siiski, et antud artikkel aitab puudutatud isikutel olukorda sügavamalt mõista.

Vaimsest kaitsest loe: 94. Vaimne kaitse ja energeetiline hügieen