65. Miks ma tsiteerin piiblit ja kirjutan Jeesusest?

Ma ei ole kunagi piiblit lugenud rohkem kui vaid mõned leheküljed ja ka nn „Jeesuse jamast” olen enamiku aja oma elust suure kaarega mööda käinud. Just nii nagu usuleiges või lausa ateistlikus Eestis kombeks.

Ometigi sisaldavad väga paljud visioonid.ee artiklid hulganisti piibli tsitaate ja osa artikleid olen kirjutanud lausa katsetusena piiblit tõlgendada, näiteks:

5. Minu isa majas on palju eluasemeid (Joh, 14:2)
6. Alguses oli Sõna
7. Kristuse teine tulemine ja jõulud
24. Neitsist sündinud

Olen märganud, et Eesti ühiskonnas üldiselt välditakse teatud sõnu või nimesid. Kui lugeda uusvaimseid tekste, siis kultuuriliselt meile väga tuttavate nimede, nagu Jeesus ja Neitsi Maarja, kasutamist tavaliselt välditakse. Ka sõna „Jumal” on sageli põlu all. Küll aga loetakse sobivaks kasutada ida religioonides tuntud nimesid. Ma ei taha väita, et ida vaimseid õpetusi ei oleks tark uurida, küll aga olen ma veendunud, et idamaised õpetused on välja kujunenud või kujundatud, arvestades sealset meelelaadi, mis oluliselt erineb lääne inimeste tunduvalt materiaalsemast ja praktilisemast elulaadist.

Lääne ja ida olulisemad vaimsed õpetused rääkisid oma loojate, Jeesuse ja Buda, kaudu samast asjast – vaimsest arengust, mille maist lõpp-punkti nimetas Buda valgustumiseks ja Jeesus ülestõusmiseks.

Näiteks piibli tsitaat (Mt 7:14): „Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.” räägib sellest, et inimene peab taotlema oma elus tasakaalu ning vältima äärmusi. Selleks, et jõuda ülestõusmiseni on vaja saavutada tasakaal, mis on võrreldav noateral käimisega. Just seda pidas Jeesus silmas, rääkides kitsast väravast ja ahtast teest – mistahes tasakaalutus välistab ülestõusmise ehk valgustumise. Ka ütleb ta, et vähe on neid, kes sellise tasakaalu saavutavad. Selleks, et lõpetada maiste kehastumiste tsükkel, peab inimene suutma säilitada tasakaalu mistahes olukorras.

Gautama Buddha rääkis samast asjast kui kaheksaosalisest teest, mida ta nimetas ka keskteeks, mis väldib äärmusi: andumist naudingutele ja enesepiinamisele.

Mõned aastad tagasi olin ma ühtäkki (vähemalt mingil määral) valmis aru saama Jeesuse ja piibli sügavamast õpetusest ning sellest, mida piibli mõistukõnega tegelikult öelda on tahetud. Mõistsin, et piibli õpetused on kohandatud 2000 aastat tagasi tänase Iisraeli riigi territooriumil elavate primitiivsete hõimude arusaamise tasemele. Paljude teemade kohta, millest täna on kerge rääkida, näiteks energia ja inimese psüühikat ja ego puudutavad küsimused, puudus tollel ajal vähimgi arusaamine ja mõistete süsteem. Lisaks puudus tolle aja inimestel (v.a üksikud erandid) ratsionaalse mõtlemise võime. 2000 aastat tagasi olid need inimesed veel pea täielikult müütilise mõtlemise vangis. Seega, kui kellelgi peaks tekkima soov piiblit lugeda, tuleks tal arvestada, et müütilise inimese tarvis on sõnum rüütatud mõistukõnesse ning sõna-sõnaline tõlgendus, mida kõik ortodokssed religioonid senini harrastavad, viiks lihtsalt jaburate tulemusteni. Just sõna-sõnaline tõlgendamine ongi üks põhjuseid, miks enamik Eesti inimestest piiblist ja Jeesusest midagi kuulda ei taha.

Kuid siiski, arvestades eelöeldut, jääb üles küsimus – miks ma ei ole piiblit rohkem lugenud, kui on olnud vajalik mõnede artiklite kirjutamiseks? Vastus on siin vähemalt minu jaoks lihtne – tänapäeval on olemas palju paremaid, ratsionaalsel viisil kirja pandud tekste, mis tunduvalt lihtsamalt seletavad ära selle, mida püüdis lahti seletada piibel. Veelgi enam, tänapäevased allikad pakuvad meile palju rohkem, kui seda suudab piibel. (Vabandan siin nende ees, kes toetuvad oma isiklikus arengus piiblile). Oma kirjutistes tuginen ma märkimisväärselt nendele allikatele ja usun siiralt, et piibel ei ole täna ainuke ega ka lihtsaim tee Jumala juurde jõudmiseks. Siiski, vaatamata paljudele puhastustele ja ümberkirjutustele, on võimalik ka piiblit vaimseks arenguks kasutada, kui aga teekond on pikk ja raske, siis milleks käia jala, kui võib sõita lennukiga…

Üks põhjus, miks ma siiski piiblist ja Jeesusest nii palju kirjutan, seisneb selles, et aidata inimestel, kes on selleks valmis, piibli ja Jeesusega rahu sõlmida. Olen aru saanud, et 2000 aasta jooksul on dogmaatiline kristlus suutnud luua sellise ettekujutuse Jeesusest ja tema õpetusest, mis ajaks selle autori nutma. Kui me loeme, mida Jeesus on öelnud:

  • Te olete kuulnud, et on öeldud: „Silm silma ja hammas hamba vastu!“
  • Aga mina ütlen teile: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“

(Mt 5:38-39)

Kui võrdleme seda ristiusu vägivallarohke ajalooga, siis ei ole raske mõista, et viga ei ole mitte niivõrd piiblis ega Jeesuses, vaid selles, kuidas seda tõlgendati. Või kas piiblit üldse kuulda võeti? Ütleb ju piibel piisavalt selgelt „Sa ei tohi tappa!” (Ms 20:13). Kus on siin tõlgendamise võimalus? Ometigi oli katoliku kirik keskaja suurim repressiivorgan oma sõjaväe ning piinamistega!

Niisiis, oma viidetega Jeesusele ja piiblile ei kutsu ma kedagi kristliku kiriku liikmeks astuma ega ka astumata jätma, kui selline soov on. Mina ise loen ennast tavamõttes religioonivabaks inimeseks – ma ei järgi ühtegi doktriini, kuid püüan olla avatud mistahes õpetusele, kui sel on mulle midagi õpetada. Kui ma ennast liigitada püüaksin, siis võiksin kasutada väljendit: „üldine vaimne” või ehk ka „müstiline”. Ma kutsun visioonid.ee lugejaid äratama oma lapsemeelsust, mängulisust ja süütust (loe ka: 61. Lapsemeelsus mängulisus ja süütus) ning viskama kõrvale piiravad ja arengut takistavad eelarvamused, mida me oleme teadmatusest omaks võtnud ning mis meid enam ammu ei teeni.