60. Lapsemeelsus, mängulisus ja süütus

Inimeste kollektiivsesse alateadvusesse on tugevalt juurdunud uskumus lapsepõlvest kui õnnelikust ja muretust ajast. Mingil põhjusel enamik inimesi seostab õnnega pigem lapsepõlve kui tänast päeva. Meile tundub, et lapsepõlves, mil elu põhisisuks oli mäng ja avastamisrõõm, olime me kaitstud õndsa teadmatusega maailma murede eest.

Miks on sageli nii, et mida enam me õpime, kogemusi saame ja eluaastaid kogume, seda vähem rõõmu elu meile pakub? Mis on need inimpsüühika omadused, mille muutmisel suudaksime jälle elu nautida? Enne sellele küsimusele vastamist, peame lahti seletama mõned mõisted.

Lapsikus, lapselikkus ja lapsemeelsus

Ülaltoodud mõistete osas valitseb eestikeelses kirjasõnas mõningane segadus. Pretendeerimata ainuõigsusele, defineeriksin antud ja ka mõned muud mõisted alljärgnevalt:

lapsik = infantiilne – täiskasvanu vaimsete võimete püsimine lapse tasemel
lapselik = lapsemeelne
lapsemeelne = heleda, kerge, rõõmsa meelega, eelarvamustevaba

Mõiste eelarvamustevaba hõlmab endas kolme isikuomadust:

vabadus(tunne) – võime tajuda oma elu vabade, mitte sundvalikute jadana;
õiglus(tunne) – võime tajuda olemasolevat olukorda elamisväärsena, ilma sellega võitlusse asumata;
andeksandmine (kui tunne) – võime üle saada minevikus toimunud süütegudest ning soovist süüdlast karistada.

Seega võime öelda:

Vabadus + õiglus + andeksandmine = lapsemeelsus = mängulisus

Senikaua, kuni kehastame neid isikuomadusi, tunneme maailma heana, me oleme siin selleks, et ennast väljendada ja mängida sellega, mis on meile kättesaadav. Lapsed ei muretse ega tunne ärevust homse päeva pärast, nad usuvad alateadlikult, et nad on kaitstud ja hoolitsetud. See annab lastele pulbitseva vabadustunde ja soovi kogeda seda, mida maailmal neile pakkuda on, lisades sellele enda loova eneseväljenduse.

Kui me aga vanemaks saame, kaotame lapseliku vabaduse tunde ja kaldume elu liiga tõsiselt võtma. See võib väljenduda nii vabaduse kui ka õiglustunde väärastumise kaudu ning tuua endaga kaasa tunde, et me elame maailmas, kus elu ongi üks võitlus. Võib-olla lausa võitlus mingi välise jõu vastu, mis ebaõiglaselt püüab meilt vabadust ära võtta. Mõnikord öeldakse, „naera saatana üle, ja ta põgeneb sinu eest”. Selle ütluse sügavam mõte seisneb siin selles, et kui me võtame midagi liiga tõsiselt, siis anname sellele (nähtusele) võimu iseendi üle. Võib ju öelda, et maailmas on palju asju, mis ähvardavad meie vabadust piirata ning mis on ebaõiglased.

Kas me siis ei peaks neid nähtusi tõsiselt võtma? Siin on tegemist tasakaalu säilitamise küsimusega. Naiivsus maailma ajutiste tingimuste suhtes ja liigne tõsidus arvamuses, et me ei saa nendes tingimustes (sisemiselt) vabad olla, peavad olema tasakaalus. See tähendab, et ühest küljest me ei tohi jaanalinnu kombel ignoreerida meie elus olevaid probleeme ja väljakutseid, kuid teisest küljest peame vältima automaatset hirmul või ahnusel baseeruvat reageerimist välistele negatiivsetele asjaoludele. „Olge targad nagu maod ja kahjutud kui tuvid”.

Ülim mängulisuse ehk lapsemeelsuse väärastumine on eepiline maailmataju, mille kohaselt on maailm hea ja kurja vahelise võitluse mängumaa, mis tähendab, et kurjuse (või selle, mida me peame kurjuseks) hävitamise nimel on kõik lubatud. See toob endaga kaasa täieliku tundetuse elu suhtes, mis on viinud ülima inimliku julmuse näideteni meile tuntud ajaloos. Nii nagu paljude muude psüühika nähtustega, saab ka tundetus teiste suhtes alguse tundetusest iseenda suhtes, katkenud ühendatusest oma Kõrgema Minaga.

Inimesed, kes on kaotanud mängulisuse, kalduvad arvama, et maailma probleemid eksisteerivad seetõttu, et teised inimesed ei suhtu probleemidesse sama tõsiselt nagu nad ise. Kuid saades vabaks sellisest meeleseisundist, märkavad nad, et need tingimused on ikka veel alles ja inimesed võtavad neid liiga tõsiselt, uskudes, et materiaalse maailma tingimused võivad kontrollida nende vaimu ega võimalda positiivset eneseväljendust. Isegi totalitaarses ühiskonnas, nagu näiteks Nõukogude Liidus, oli võimalik elada suhteliselt inimväärset elu, olles keskendunud positiivsele eneseväljendusele, selle asemel, et süsteemile vastanduda ja sellega võitlusse astuda. Mistahes olukorras on meil alati võimalik leida võimalus positiivseks eneseväljenduseks. Seega elamisväärse elu annab meile just sisemine vabadus ja võime loobuda võitlusest väliste tingimuste vastu, mitte väliste piirangute puudumine. Teiste sõnadega võime öelda, et sisemise vabaduse olemasolek või puudumine annab olulise panuse sellele, missugustesse eluolukordadesse me satume. Meie materiaalne reaalsus hakkab peegeldama meie meeleseisundit.

Tegelikkuses oleme me kõik vaimsed olendid ning üheks meie tähtsamaks ülesandeks Maal on näidata, et me ei lase materiaalsetel tingimustel piirata oma Vaimu ja selle väljendumist siin maailmas. Vabaduse võtmeks on see, kui me lubame oma Vaimsel Minal (kõrgemal Minal) väljendada ennast läbi meie endi. Ning just jumaliku inimlapse mängulisus on see, mis võimaldab meil tunnetada üksolemist oma Vaimse Minaga.

Võime öelda, et inimareng on teekond, mille käigus me vabaneme lapsikustest, säilitades ja kasvatades lapsemeelsust ehk mängulisust.

Lapsemeelsus ja süütus

Mõiste „süütu kui laps” viitab tegelikult lapsemeelsusele. Mõistmaks sõna süütu sügavamat tähendust, peame appi võtma inglise keele. Süütus, inglise keeles „innocence”, on väljendi „inner sense” kohandus. „Inner sense” tähendab aga siin ühenduses olemist oma Kõrgema või Vaimse Minaga (MINA OLEN Kohalolekuga). Seega süütud on need inimesed, kel on ühendus oma Vaimse Minaga ja süütuse on kaotanud need inimesed, kes on kaotanud ühenduse oma Vaimse Minaga. Süütus ja selle kaotamine ei ole tavaliselt must-valged mõisted. Inimese ühendus oma Vaimse Minaga ei ole peaaegu kunagi 100%-line ja see võib olla erineva tugevusega. Kuid on olemas üks punkt, kus see ühendus katkeb ning sellisel juhul võime väita, et inimene on oma süütuse (lapsemeelsuse) täielikult kaotanud. Täna on rõhuv osa täiskasvanud inimestest kaotanud oma süütuse selles mõttes nagu seda mõistet on siin defineeritud.

Lapsemeelsus teeb elu elamisväärseks

Niisiis, lapsemeelsus ei ole mitte veider psüühika kõrvalekalle, vaid vundamentaalne alus meie õnnetundele. Kuidas oleks meil võimalik olla õnnelik, kui me ei tunne ennast vabana ega julge teha tavapärasest erinevaid otsuseid ja eksperimenteerida eluga? Elu(mängu) rõõm seisneb paljuski tulemuse etteteadmatuses. Me teeme otsuse ning vaatame, mis tulemusteni antud otsus viib. Kui tulemused meid rahuldavad, siis jätkame samas suunas. Kui aga tulemused meid ei rahulda, siis on meil võimalus edaspidi vältida sarnaste valikute tegemist – sellisel juhul saame arendada oma eristamisvõimet – võimet ära tunda, missugused otsused meid tõstavad ja missugused otsused meid langetavad.

Võib tekkida küsimus, kas need inimesed, kes ei taha mingeid eksperimente, vaid soovivad käia turvalist sissetallatud rada – kas nende jaoks on õnn välistatud? Õnn ei ole kellegi jaoks välistatud, kuid vastus sellele küsimusele sõltub sellest, mida õnn kellegi jaoks tähendab. Kui õnne all pidada silmas akuutsete kannatuste puudumist – suhteliselt stabiilset, rahulikku ja rutiinset elu, siis tõepoolest võime öelda, et selline õnn on paljudele inimestele kättesaadav. Siiski, ei maksa unustada, et tavaliselt on selliste õnnelike inimeste elu tegelikult pidev pingutus, et õnnelikkuse maski kanda. Paljud inimesed on õppinud seda (õnneliku inimese) maski kandma nii edukalt, et nad suudavad ka iseendid ära petta.

Kui aga õnne all pidada silmas tõelist sisemist rahu, mis on samas külluslik elurõõm, siis see on võimalik ainult arenguprotsessis – pidevas eneseületamises. Kuid arvestades meie koduplaneedi keerulist energeetilist olukorda, siis on see täna pigem teoreetiline võimalus. Isegi inimesed, kes tõepoolest on sisemiselt suhteliselt vabad ja õnnelikud, ei ole alati täiesti vabad teatud väikesest närivast “midagi on viltu” tundest.

Ei ole olemas saatuslikku viga

Seega, kui suhtume ellu eelarvamusteta ja mänguliselt, siis mistahes otsuse korral, mida me teeme, tekib meil võimalus vaimselt areneda. Me mõistame, et ei ole olemas parandamatuid otsuseid või valikuid, mille tegemisel oleme igaveseks ajaks neetud või hukka mõistetud. Mistahes otsust on võimalik muuta. Ka kõige paadunum mõrvar võib (kui ta väga soovib) iga hetk teha otsuse muuta oma elu ning anda sellele uus suund.

Lapsemeelsus maailma ajaloos ja kultuurides

Lapsemeelsuse teema ei ole mingi uus, kaasaegse psühholoogia avastus, vaid tegemist on ammu teadvustatud nähtusega maailma vaimsetes ja religioossetes õpetustes. Alljärgnevalt mõned näited.

Budismi „puhta taju” mõiste viitab selgelt eelarvamuste puudumisele ehk lapsemeelsusele.

Zen budismis kasutatakse mõistet „algaja meel” (beginners mind).

Armastuse ülemlaul

Alljärgnev apostel Pauluse lõik kirjast korintlastele räägib armastuse nime all ka lapsemeelsusest, sest ilma lapsemeelsuseta ei saa olla armastust.

Vasakus veerus on originaaltekst, paremas veerus on kohandatud tekst, kus sõna armastus on asendatud sõnaga lapsemeelne ja väeti laps sõnaga lapsik.

Originaal

1. Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust,
diis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.

2 Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.

3 Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma ei saavutaks midagi.

4 Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,

5 ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,

6 tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.

7 Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.

8 Armastus ei hääbu kunagi.
Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,
olgu keeled - need vaibuvad,
olgu tunnetus - see lõpeb ära.

9 Sest poolikult me tunnetame
ja poolikult me ennustame,

10 aga kui tuleb täielik,
siis kõrvaldatakse poolik.

11 Kui ma olin väeti laps,
siis ma rääkisin nagu väeti laps,
mõtlesin nagu väeti laps,
arutlesin nagu väeti laps.
Aga kui ma sain meheks,
jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.

12 Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

13 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.

 

Kohandatud tekst

1. Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks lapsemeelsust,
siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.

2 Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks lapsemeelsust,
siis poleks minust ühtigi.

3 Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks lapsemeelsust,
siis ma ei saavutaks midagi.

4 Lapsemeelsus on pika meelega,
lapsemeelsus hellitab,
ta ei ole kade,
Lapsemeelsus ei kelgi ega hoople,

5 ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,

6 tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.

7 Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.

8 Lapsemeelsus ei hääbu kunagi.
Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,
olgu keeled - need vaibuvad,
olgu tunnetus - see lõpeb ära.

9 Sest poolikult me tunnetame
ja poolikult me ennustame,

10 aga kui tuleb täielik,
siis kõrvaldatakse poolik.

11 Kui ma olin lapsik,
siis ma rääkisin lapsikult,
mõtlesin lapsikult,
arutlesin lapsikult.
Aga kui ma sain meheks,
jätsin ma kõrvale lapsikud kombed.

12 Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

13 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus (lapsemeelsus).

Ning lõpetuseks:

Matteus 18:3

„Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa lasteks, ei pääse te taevariiki!”