61. Reaalsus ja illusioon ehk maya

Kord kuulsin vaidlusest vaimsuse hiljuti avastanud inimeste vahel, kus üks osapool otsustas vaidlusele punkti panna, öeldes: „Sind ei ole olemas”, pidades silmas väidet, et kõik on illusioon ehk maya.

Kas tõesti kõik ongi illusioon ja mind ennast, minu perekonda, kodu ega midagi muud ei olegi reaalselt olemas? Kõik on üks suur unenägu ja ainult tundub meile reaalsena ehk teiste sõnadega — kas meie elul puudub reaalne alus ja see on vaid illusioon?

Olen otsinud sellele küsimusele vastust juba pikemat aega, sest nihilism ei ole mulle kunagi vastuvõetav olnud. Alljärgnevalt püüan võimete piires reaalsuse ja illusiooni mõisteid vaimsest aspektist lahata.

Mis on reaalne?

Ingliskeelne Vikipeedia: Asjade olek sellisena nagu nad tegelikult on, mitte nagu nad meile paistavad või nagu me neist arvame. (the state of things as they actually exist, rather than as they may appear or may be thought to be).

Niisiis, reaalsuse uurimist tuleks alustada iseendast — kas me oleme tegelikult olemas või meile ainult tundub, et me oleme olemas? Eelneva lause vaatlemisel märkame, et antud küsimus sisaldab juba ise vastust, sest kui meid ei oleks olemas, siis me ei saaks ka esitada vastavat küsimust ja meil ei oleks võimalust tunda minatunnet. Just see minatunne — teadlikkus enda olemasolu kohta ehk eneseteadlikkus, on tõestuseks meie reaalse ehk tegeliku olemasolu kohta. Meie igaühe isiklik (individuaalne) reaalsus algab lihtsalt olemisest ja teadlikkusest selle kohta. Võime seda nimetada ka (puhtaks) teadlikkuseks või ka Teadlikuks Minaks, nagu olen eelnevates artiklites kasutanud.

Niisiis, meie (enese)teadlikkus ongi see, mis on olemas, mis on reaalne — see ei kao ega hävine, ehkki selle avaldumist on võimalik näiteks blokeerida, tarbides suuremas koguses alkoholi või uimasteid, mille tulemusena me suudame korraks n-ö unustada selle, et oleme olemas.

Minnes veel sammu edasi, võime öelda, et meie sügavam olemus ehk reaalsus on puhas teadlikkus — teadvelolek, mis muudab mõnevõrra mõttetuks Descartes’i tuntud väite: „Mõtlen, järelikult olen olemas”. Kas siis, kui ma enam ei mõtle, minu eksistents kaob? Ilmselt mitte, sest näiteks mõtlemisvõime kaotanud inimeste (kooma, alkoholi üledoos jne) teadvus ei haihtu, vaid lihtsalt kaotab sideme meie füüsilise keha ja meeltega. Ka meditatsiooni kaudu mõtlemise „välja lülitanud” inimeste teadvus ei kao, vaid see lihtsalt lõpetab enda samastumise vormidega — emotsioonide, mõtete või minatundega, muutudes „puhtaks teadlikkuseks”, milles puuduvad võrdlemine, hinnangud ja sildistamine.

Seega esmane reaalsus inimeste jaoks on nende minatunne ehk eneseteadvus — teadmine, et me oleme olemas.

Kuid reaalsusel on ka sügavam mõõde. On olemas ainult üks reaalsus ehk tegelikkus, mida sageli nimetatakse kõiksuseks. See kõiksus on üks tervik nagu mistahes organism. Kõiksuse jagamine osadeks saab toimuda ainult mittereaalselt — s.t mõtteliselt, meie kujutluses. Vaid mõttekonstruktsioonina võime jagada universumi eraldiseisvateks galaktikateks, tähtkujudeks, planeetideks või planeedisüsteemideks jne. Sügavamal tasandil on mistahes asi või nähtus alati osa kõiksusest — seega reaalsuse mõiste sügavamal tasandil tähendab, et kõik on üks — pole olemas midagi, mis oleks kõiksusest eraldatud.

Teiste sõnadega: ülim reaalsus on see, et kõik, mis on olemas, on (lahutamatud) osa tervikust. Ühelgi osal ei ole olemas iseseisvat eksistentsi.

Mis on illusioon?

Illusioon ehk eksitaju ehk meelepete on tegelikkuse moonutatud tajumine. Teiste sõnadega, illusioon on valesti tajutud reaalsus või tegelikkus. Seega illusioon eksisteerib ainult meie kujutluses.

Meie tänane maailmataju on väga suures osas illusioon — seda nii maailmavaatelistes küsimustes kui ka väiksemates detailides. Tänased globaalsed, lokaalsed ja isiklikud probleemid baseeruvad AINULT illusioonil ehk sellel, et me tajume reaalsust valesti.

Vaatame konkreetse näitena Venemaa kollektiivset reaalsustaju aastal 2014, seoses konfliktiga Ukrainas. Venemaa elanikkonna enamus tajub täna praktiliselt kogu maailma Venemaa vaenulikuna ning näeb ennast vaenulike rünnakute ohvrina. Ka näevad venelased ennast täna maailma päästjatena, kes ainsana suudavad vastu seista läänemaailma allakäigule. Usun, et enamik lugejaid jagab minu seisukohta, et see ei ole tegelikkus, vaid Vene massiteabevahendite loodud võltsreaalsus ehk illusioon. Suurem osa maailmast, keda Venemaa enda vaenlaseks peab, soovib tegelikult Venemaaga konstruktiivseid suhteid ja head läbisaamist.

Selline illusioon ehk tajuviga, mis paneb terve ühiskonna teisi ühiskondi enda vaenlastena nägema ja vastavalt tegutsema, ongi saanud Venemaale probleemide allikaks. Kui Venemaa jätkab selle illusiooni tugevdamist, siis varem või hiljem põrkub Vene rahvas illusioonist tuleneva tegutsemise tagajärgedega ehk reaalsusega. Eriti selle osaga, mida nad on ise aktiivselt loonud — nimelt konfliktsete suhetega nii oma naabritega kui ka Venemaa sees. Mida suurem on loodud illusioon, seda valusam on kohtumine tegelikkusega. Kuna kõik on üks, siis ei ole võimalik midagi teha nii, et ise selle tagajärgedega kokku ei puutuks.

Kaks põhilist illusiooni

Inimkond tervikuna ja suurem osa selle liikmeid individuaalselt on kahe vundamentaalse illusiooni kandjad. Esimeseks illusiooniks on meie identiteet ehk minatunne — me peame endid homo sapiensiks — inimloomaks, kes oskab mõelda. Ehkki teatud vaatenurgast ei ole see päris vale, on see siiski illusioon, sest nagu eelnevalt mainitud, on meie olemuseks teadvus, ehk teadmine, et oleme olemas. Ning see teadvus elustab meie hinge ja keha. Me oleme vaimsed olendid, kes kasutavad inimhinge (identiteedi-, mentaal- ja emotsionaalkeha) ja füüsilist keha kogemuste omandamiseks ja eneseväljenduseks materiaalses reaalsuses. See on sarnane autojuhile, kes kasutab autot liikumiseks füüsilises reaalsuses, kuid ei arva, et ta on auto.

Seega meie individuaalsete kannatuste allikaks on esmalt meie illusoorne minapilt — eksitaju oma olemuse kohta. Ei ole ilmselt keeruline mõista, et vaimsel olendil on täiesti teistsugune võime maailma mõjutada kui „mõtleval ahvil”. Kui vaimne olend (olles kehastunud inimkehas) on võtnud omaks illusiooni, et ta on mõtlemisvõimega inimloom, siis see minapilt seab ka selged piirid tema kujutlusvõimele. Meie elus aga saavad materialiseeruda ainult need asjad, mida me suudame ette kujutada. Kui tajume maailma olelusvõitlusena, siis nii see ka meie elus manifesteerub, kui aga tajume maailma loova koostööna, siis muutub meie isiklik elu sellise maailmavaate manifestatsiooniks.

Teiseks üldlevinud ja vundamentaalseks illusiooniks on meie meelte poolt loodud pettekujutelm eraldatusest. Illusiooni sisuks on eksitaju, et me oleme üksteisest eraldatud olendid. Kui me teisele inimesele või ühiskonnale midagi teeme, siis see ei mõjuta meid. Me usume, et vaimne on eraldatud materiaalsest, planeedid, tähed ja galaktikad on eraldatud teineteisest ruumiga, sündmused on eraldatud teineteisest ruumi ja/või ajaga jne. Me (enamik inimestest) usume, et meie psüühika — identiteet, samuti mõtted, mida me mõtleme ja emotsioonid, mida me tunneme, ei mõjuta füüsilist reaalsust. Me ei näe sidet oma haiguste ja psüühilise meeleseisundi vahel. Samuti ei märka me sidet inimgruppide kollektiivse teadvuse ja ühiskonnas toimuvate protsesside ja nähtuste (näiteks sõjad ja looduskatastroofid) vahel. Arvan, et praktiliselt kõik visioonid.ee lugejad on veendunud, et inimkonna kollektiivse alateadvuse sisu ei mõjuta ilmastikku ja loodusnähtusi. Mina pean seda üheks (alam)illusiooniks — osaks suuremast eraldatuse illusioonist, mis näeb maailma teatud nähtusi täiesti eraldiseisvatena ja sõltumatutena.

Oleks täiesti illusoorne arvata, et näiteks teleprogramm tekib teleris. Me mõistame, et entroopiast (lihtsalt niisama) ei saa tekkida ükski teleprogramm, vaid selle peavad looma (enese)teadlikud olendid. Kuid need eneseteadlikud olendid võivad luua teleprogramme, mis tekitavad harmooniat vaataja psüühikas või ka programme, mis seda kahjustavad. Usun, et enamik lugejatest on minuga ühel meelel, et tänased teleprogrammid suuremas osas (kuid mitte kõik) kahjustavad vaatajate psüühikat. Vaatajate psüühikasse kogunenud pinged peavad aga varem või hiljem saama väljendatud kas terviseprobleemidena või ebaterve käitumisena.

Ka muud meie elu puudutavad nähtused on meie endi kui teadlike olendite poolt (sageli teadvustamatult) loodud. Meie negatiivsed emotsioonid on läbi aastatuhandete loonud niivõrd suure disharmoonilise energiavälja — pinge, mis peab väljendatud saama. Ning see pinge väljendubki muuhulgas konfliktide ja looduskatastroofidena.

Me võime ju hoida illusioonist kinni, et meist — inimestest — ei sõltu siin Maa peal midagi. Asjad toimuvad omasoodu ja me saame vaid kohaneda. Just siin avaldubki (eneseteadliku olendi) inimese ja looma (puudub eneseteadlikkus) vahe. Inimestel on võime muuta keskkonda, loomad peavad sellega kohanema. Et planetaarsesse ellu muudatusi tuua, peame võtma vastutuse nii kollektiivselt kui ka individuaalselt, ning mõistma, kuidas me psüühiliste protsesside kaudu oma isiklikke ja globaalseid probleeme esile kutsume.

Me oskame mõõta radioaktiivset või elektromagnetilist saastatust ja teame, kuidas see võib inimesi ja keskkonda mõjutada. Kuid me ei oska veel aparaatidega mõõta emotsionaalset ja mentaalset saastatust, mis oma olemuselt on suhteliselt sarnane elektromagnetväljale. Tundlikumad inimesed tõenäoliselt tunnevad neid negatiivseid väljasid just suurtes linnades või konflikti piirkondades ja tajuvad nende väljade olulist nõrgenemist, kui linnast või konfliktitsoonist on lahkutud.

Kas keegi on omale esitanud küsimuse, miks agressiivsete ühiskondade koerad on üldiselt kurjad ja rahumeelsete ühiskondade koerad on üldiselt palju sõbralikumad? Tulenevalt eelöeldust on lihtne mõista, et iga ühiskond LOOB oma psüühilise keskkonna (kollektiivse alateadvuse) ja loomad saavad sellega vaid kohaneda. Erinevates ühiskondades on koerte agressiivsus (või selle puudumine) tingitudki kollektiivse agressiivse psüühilise välja (või selle puudumise) mõjust koertele.

Ajutine reaalsus

Niisiis, kas maailm, kus me elame, on illusoorne või reaalne? Siin saab olla vaid üks vastus — maailm on siiski reaalne, kuid meie taju võib olla illusoorne. Siiski, see füüsiline reaalsus, mida me oma meeltega tajume, samuti emotsioonid, mõtted ja identiteet, mida me endas kanname, omavad ajutist iseloomu. Kuna kõik materiaalse maailma vormid (füüsilised kehad, emotsioonid, mõtted ja identiteedid) on ajutised, siis võime neid vorme nimetada ajutiseks reaalsuseks. Kui meie keha saab viga, on see siiski reaalne vigastus, aga kuna varem või hiljem keha sureb ja laguneb, siis on nii see vigastus kui ka keha ise vaid ajutine reaalsus. Ka meie emotsioonid, mõtted ja minatunne on täiesti reaalsed ehk olemasolevad, kuid nad tekivad ja kaovad ajas, seega ei ole ka need psüühilised vormid mitte absoluutne vaid ajutine reaalsus.

Püsiv (absoluutne) reaalsus

Individuaalsel tasandil on meie ülimaks püsivaks reaalsuseks meie Vaimne ehk Kõrgem Mina, mille „asukohaks” on vaimse reaalsuse spektri alumine osa. Kuid meie olemuse madalamad osad, psüühika ja keha, on siiski ajutise iseloomuga. Kui meie füüsilise keha eluiga on täna umbes 100 aastat, siis psüühilise keha, mida sageli nimetatakse ka hingeks, eluiga võib olla mõõtmatult pikem, kuid siiski mitte igavene. Psüühilise keha ülesandeks on toimida justkui sõiduvahendina, et saada kogemusi psüühilisest reaalsusest ning olla vahendajaks vaimse ja füüsilise reaalsuse vahel. Võime öelda, et universum on kui kosmiline kool, milles osalemiseks on vajalik psüühiline ja sageli ka füüsiline keha. Kuid see kool ei saa kesta igavesti — tema eesmärgiks on teatud koolituse andmine teatud „aja” jooksul. Seega on igal materiaalsel universumil oma algus ja lõpp.

Kollektiivsel tasandil on püsivaks reaalsuseks vaimne reaalsus. Kuna reaalsuse olemuseks on see, et kõik on üks, siis ei ole võimalik vaimses reaalsuses saada osa eraldatuse illusiooniks.

Seega, ehkki planeet Maa on omamoodi kosmiline „põrgu”, on see meie universumi üks vähestest planeetidest, mis pakub veel võimalust kogeda eraldatuse illusiooni. Kosmilisest vaatevinklist nähtuna loetakse eraldatuse illusiooniga planetaarse kooli läbimist arengut oluliselt kiirendavaks ning kõiksust rikastavaks kogemuseks.

Miks me selles põrgus osaleme?

Lõpetuseks viimane reaalsus — kõik, kes sellistes rasketes tingimustes, nagu on planeedil Maa, kehastuvad, on selle valiku teinud ise — mitte keegi ei ole siin sunniviisiliselt. Kuid seda valikut ei ole teinud mitte meie maine mina, vaid meie Kõrgem ehk Vaimne Mina koos juhendajatega olukorras, kus me näeme emotsioonivabalt suuremat pilti ning suudame rahulikult oma elu õppetunde planeerida.

Täna võib jagada Maal kehastuvad eluvoolud kolme gruppi:

1. Eluvoolud, kes loodi kehastumiseks planeedil Maa, kuid kes (väga ammu) seoses vaba tahte väärkasutamisega langesid duaalsusteadvusesse ning kaotasid ühenduse oma Vaimse Minaga.

2. Langenud eluvoolud, kel lubati kehastuda meie planeedil pärast selle eraldatuse teadvusesse langemist, kes tõid kaasa teadmised sõjast ja muudest negatiivsetest nähtustest. Nende Maale lubamise üheks põhjuseks oli näidata inimestele, mida toob lõpuks endaga kaasa eraldatuse teadvusesse langemine. Langenud olevuste kaasamine sellises olukorras kiirendab oluliselt protsesside kulgu ja aitab planeedi algasukatel jõuda otsuseni, kas nad soovivad enamat kui see olukord, mis praegu olemas on.

3. Abistavad eluvoolud teistelt planeetidelt ja isegi teistest galaktikatest, kelle ülesandeks on tasakaalustada langenud eluvoolude mõju ning aidata tõsta planeeti eraldatuse teadvusest.

Et lõpetada positiivse sõnumiga, tahan öelda, et planeet Maa on olnud tõusuteel ja seda väga pikka aega. Kellele tundub, et inimkond on allakäiguspiraalis, sel tasuks endale esitada küsimus — kas see on jälle üks illusioon? Mitte kunagi (kirjutatud ajaloo jooksul) ei ole olnud maailmas nii palju vabadust, rikkust ja üksmeelt kui seda on täna. Ei ole vaja keskenduda ainult mahajääjatele. Kui vaatame arenguvedureid, näiteks lääne ühiskonda, siis on progress selgelt hoomatav. Niisiis, kas tajume elu meie planeedil allakäiguna või progressina sõltub sellest, kuhu suuname oma tähelepanu. Kas klaas on pooltühi või pooltäis? Vastus sõltub sellest, kummal klaasipoolel oma tähelepanu hoiame…

MINA OLEN, I AM, OM, AUM, AMEN...