49. Haigused ja vaktsineerimine, järg

Küsija kommentaar saadud vastusele (47. Haigused ja vaktsineerimine).

Veel mõningaid mõtteid sellega seoses.


„Tere!

Ma tänan väga selle visiooni eest. Ma olin oma uuringutega vaktsineerimise vallas nii kaugele jõudnud, et ei tahtnud enam lugeda/kuulata inimeste arvamust, kes on väga selgelt ühel poolel ja on oma otsuses kindlad, tuginedes vaid kõige alumisele materiaalsele tasandile. Muidugi mulle meeldib kuulata rohkem lugusid vaktsineerimise mõttetusest, kuid hirmunud inimeste jutt vaktsineerimise kahjulikkusest reageerib minu hirmuga, et olen olnud arg ja rumal ema, lastes oma lapsed ära vaktsineerida ja tekitanud neile eluaegseid kahjustusi. Samas on mul hea meel, et see teema puudutas ka sind subjektiivselt. Palju lihtsam on oma arvamuses kindel olla, kui teema ennast väga sügavalt ei puuduta.

Oma esimese lapse lasin ära vaktsineerida teadmatusest ja minnes lihtsalt vooluga kaasa, kuigi kripeldas. Teise lapsega otsustasin teemat sügavuti uurida, aga kuna see oli mulle ebameeldiv vastutus, lükkasin seda edasi ja laps sündis enneaegsena ning ma ei jõudnud sellesse süveneda.

Nii turvaline on kuskil kodus vaimset kirjandust lugeda, et kõik, mis meiega toimub, on meie enda peegeldus ja vajalik kogemus, aga päriselt vaadata otsa oma lapse potentsiaalsele surmale ja kõike toimuvat lõpuks siiski aktsepteerida, on hoopis teine lugu. Ma sain aru põhjusest, miks selline olukord on ja mida ma endas vabastama pean — õppetund oli enda aktsepteerimine. Ühel öösel tuli murrang ja sisemine taipamine (loomulikult ei tähendanud see kogu koormast vabanemist) ning järgmisel päeval oli laps täiesti terve. Ime meditsiinitöötajate jaoks, minu jaoks aga usu suurenemine, et kõik ongi peegeldus. Enne seda olin nii kaugele jõudnud oma arvamuses, et meditsiin on tagurlik ja meil on võime end väga paljuski ise aidata ning muutusin oma mõtetes natuke ülbeks meditsiini suhtes. Selline abitu olukord pani mind aga ka praegusesse meditsiini suurema austusega suhtuma, sest see on nagu jumala armuand ajapikenduseks. Olles õnnelik, tänulik ja kurnatud ning ebapiisavate teadmistega, läksin jälle vaktsineerimise vooluga kaasa.

Olen teinud praeguseks otsuse, et kolmandat last esimesel aastal ei lase vaktsineerida ja vaikselt proovin endas leida selgust edaspidiseks.

Hiljuti oli mul teine kogemus, mis mind igasuguste innustavate ideede suhtes hüljata tavameditsiin ettevaatlikuks teeb. Nimelt üks Eestis tuntud vaimne nõustaja kiitis minu mõtet, et rasestumisvastased vahendid on kehale tõesti kahjulikud ja tegelikult saab ka nii, et lihtsalt annad universumile teate, et praegu ma last ei soovi. Mina siis, olles ka Kim Michaelsi tekstide valguses julguse lainel, usaldasin elu loomulikku kulgu ja jäin hoopis voilà! kohe rasedaks. Milline pettumus, aga ma lohutasin end, et nii suured sündmused ei saa kuidagi juhus olla, see peab olema vajalik, ma ju palusin, et ta õigel ajal tuleks. Samas, natuke ma seda last soovisin ka praegusel perioodil, muidu ma ei oleks julgenud katsetada. Siiski tundsin teatavat kripeldust, et kas see oli nüüd mingi naiivne katse ületada füsioloogilisi seaduspärasusi.

Olen mõelnud, et „planeerimata“ rasedus ja vaktsineerimise teema (ehk leida julgus kolmandat last mitte vaktsineerida ja samuti vabaneda süütundest, et praegused lapsed on vaktsineeritud) ja paljud muud praegu toimuvad sündmused minu elus, mida ma ei jõua kirjeldama hakata, kuna need on hoopis teised teemad, murravad minu kontrollivajadust, et ma usaldaks elu loomulikku kulgu.

Piltlikult öeldes — ma juhin autot nimega Minu Elu ja palun oma Kõrgemalt Minalt võtta juhtimine suuremas osas üle, kuid ma ei julge lõdvendada haaret. Ma kardan, et kui rool hakkab pöörduma teele, mida ma ei tunne, siis äkki lähen omadega rappa.

Mul on praegu periood, kus ma proovin selgusele saada, kuidas valikud mõjutavad minu elu — ehk kui palju sõltub ühest lihtsast valikust, kui palju on sel võimu muuta elu.

Nagu mu jutust selgub — minus on hirm kannatuste ees. Ma mõistan, et mul on praegu aeg vabastada endas hirm teha valesid valikuid.“


Ma tänan küsijat selle kirja eest. Minu jaoks iseloomustab see hästi meie elu ühte olulist õppetundi — avatuna olemist. Pole olemas ühtegi välist õpetust ega käitumismudelit, mille mehaaniline järgimine garanteeriks meile hea tervise ja õnneliku elu. Ehkki paljusid printsiipe on teatud olukordades mõistlik järgida, võivad need samad põhimõtted meid aja, olukorra või meie eneste muutudes alt vedada. Meie elu üldiseks eesmärgiks on areng ning seepärast on loomulik, et valikud ja otsused, mis olid meie jaoks kunagi edasiviivad, võivad täna olla meie elu piduriks.

Meil ei ole võimalik arvuti kombel omandada optimaalseid käitumisreegleid, sest elu eesmärgiks ei ole mitte automaatsete reeglite täitmine, vaid pigem neist vabanemine. See eeldab teadlikkuse kasvu ja ühenduse saavutamist oma olemuse kõrgema aspekti — Vaimse Minaga, et seejärel alluda Vaimse Mina juhtimisele. Viimast võime nimetada ka intuitsiooniks. Ka käesoleva kirja autori kirjeldus viitab sellele, et iga kord, kui ta formuleeris oma „peas” kindla põhimõtte, mille järgi edaspidi otsuseid teha, sundis elu teda selles mudelis korrektiive tegema.

Kui meil tekib pime usk, et vaktsineerimine päästab meid haigustest, siis tõenäoliselt kogeme selles vallas pettumust. Kui aga järgime pimedalt vaktsineerimise vastast doktriini, võib elu meile vastupidise õppetunni anda. Mistahes elu olukord võib olla meile õpetajaks. Kui sipelgal on meile midagi õpetada, siis tuleb sipelgat ka õpetajana aktsepteerida ning võtta olukorrast maksimum, mitte aga jääda kinni doktriini, et ainult (näiteks) Indias on õiged gurud ning teistel pole meile midagi õpetada.

Elu püüab meile õpetada intuitsiooni kuulamist ja eristamisvõimet, aga ühiskond õpetab pigem doktriine. Kogu teadlaste armee tegeleb materiaalse maailma seaduspärasuste uurimise ja avastamisega, tavaliselt mõistmata, et suurt pilti hoiavad koos hoopis vaimsed seadused, millest ülimad on Vaba Tahte ning Põhjuse ja Tagajärje (karma) seadus.

Paljusid inimesi iseloomustab soov teada saada õigeid reegleid kõikide oluliste eluvaldkondade kohta — olgu nendeks siis toitumine, laste kasvatamine, paarisuhted, tervis, materiaalne küllus või midagi muud. Saades reeglid teada, tundub, et piisab vaid nende täitmisest ning õnn, tervis ja jõukus ongi meile garanteeritud. Soovijad võivad omale osta hulgi vastavaid eneseabi raamatuid või nädalalõpu kursuseid, mis kõik peaaegu et garanteerivad elukvaliteedi paranemist. Mõnikord võib tõepoolest teatud edasiminekut elus märgata, kuid just siis, kui tundub, et nüüd lõpuks saab kõik korda, murrab meie ellu järgmine kriis ja sageli valusamini kui eelmine.

Vaid avatud meel ning eelarvamustest vabanemine aitavad meil neid kriise kiiresti ületada. Iga kriis sisaldab endas alati potentsiaali uuele tasemele tõusuks. Kahjuks (või ka õnneks) see, mis aitas meil ületada eelnevat kriisi, ei aita meid enam järgneva kriisi juures — nüüd peame tegutsema juba tase kõrgema arusaamisega.

Tsitaat kirjast:

„Mul on praegu periood, kus ma proovin selgusele saada, kuidas valikud mõjutavad minu elu — ehk kui palju sõltub ühest lihtsast valikust, kui palju on sel võimu muuta elu.“

Meie elu välised aspektid sõltuvad meie ja teiste inimeste valikutest, kuid meie meeleseisund sõltub ainult meist endist. Meil on vabadus valida oma reaktsioonid ja seisukohad mistahes välisele ärritajale, määrates sellega oma meeleseisundi. Mis on õnn või õnnetus? Need ongi vaid meeleseisundid! Võime öelda, et õnn on meeleseisund, kus välised sündmused ei too kaasa automaatseid reaktsioone, õnnetus aga meeleseisund, kus välised sündmused käivitavad meis emotsionaal-mentaalsed automatismid. Ning üheks meie arengu eesmärgiks on vabaneda nendest automatismidest — liikuda õnnetuse meeleseisundist järk-järgult õnne meeleseisundisse.

Looja on andnud inimesele vaba tahte ning vaba tahte kasutamise ja tagajärgede kogemise kaudu me õpimegi. Seega, meie arengu aluseks on ISE oma otsuste ja valikute tegemine. Ei ole olemas mingit Jumala tahet, mida ta püüab meile peale suruda. Jumalal on meie suhtes üks tahe — et me oma vaba tahet ISE kasutaksime ning seda kellelegi ära ei annaks. Kuid meil on ka Vaba Tahte seaduse alusel õigus loobuda oma vabast tahtest ning asuda järgima pimesi väliseid autoriteete ja doktriine. Sellisel juhul meie areng peatub. Me ei vastuta enam oma elu eest — otsused tehakse mujal ning asjad meie elus vaid juhtuvad ja siis me hakkame süüdlasi otsima …

Tsitaat kirjast:

„Nagu mu jutust selgub — minus on hirm kannatuste ees. Ma mõistan, et mul on praegu aeg vabastada endas hirm teha valesid valikuid.“

Meil on võimalik muuta mistahes vale valik trepiastmeks oma arenguteel. Kui me mõistame oma valiku taustaks olevat piiravat uskumust ning selle ületame, siis on see (ehkki esmapilgul vale) valik muutunud sammuks meie arenguredelil. Kõik, ka kõige suuremad vaimsed meistrid on oma arenguteel teinud väga palju vigu. Gautama Buddha oleks enne valgustumist ennast peaaegu surnuks näljutanud, enne kui ta mõistis, et see on vale tee. Ka laps õpib käima läbi vigade ehk kukkumiste. Kui ta kardaks kukkuda, siis tal ei oleks võimalik käima õppida.

Meie põhieesmärgiks ei ole mitte veatud otsused vaid oma teadvusseisundi tõstmine.

Tsitaat kirjast:

„Nimelt üks Eestis tuntud vaimne nõustaja kiitis minu mõtet, et rasestumisvastased vahendid on kehale tõesti kahjulikud ja tegelikult saab ka nii, et lihtsalt annad universumile teate, et praegu ma last ei soovi.“

Ei ole võimalik universumile selgemat märki anda, kui rasestumisvastaste vahendite kasutamine, olles eelnevalt uurinud selle valdkonna võimalikke alternatiive ning valinud endale sobivaima. Meil on teatud piirides õigus otsustada laste tuleku üle oma ellu. On olukordi, kus meie eluplaan määrab ära lapse sünni kindlal ajal ning siis ei õnnestu meil ego tasandil seda protsessi mõjutada. Sageli aga ei ole meie eluplaanis laste arv ja sünnimomendid täpselt ette antud ning me oleme tegelikult selles osas olukorra peremehed. Kuid siin ei piisa tavaliselt lihtsalt taotluse välja saatmisest. Kuna lapse sünd on suures osas füüsilise tegevuse tulemus, siis on vaja oma käitumist kohandada ka selle füüsilise reaalsuse reeglitega. Usun, et on olemas piisavalt ohutuid rasestumisvastaseid vahendeid ja kui me ise omale mingeid väljamõeldud piiranguid nende osas ei sea, siis on see probleem tavaliselt lahendatav.

Tsitaat kirjast:

„Enne seda olin nii kaugele jõudnud oma arvamuses, et meditsiin on tagurlik ja meil on võime end väga paljuski ise aidata ning muutusin oma mõtetes natuke ülbeks meditsiini suhtes.“

On palju olukordi — eriti traumad ja õnnetusjuhtumid — mille puhul pole üldiselt paremat abivahendit kui „valge inimese meditsiin”. Me ei peaks meditsiini suhtuma pimeda eelarvamusega, vaid mõistma, et see on lihtsalt üks inimtegevuse valdkondi, mis on orienteeritud tagajärgede likvideerimisele. Osa ravimeetodeid on väga efektiivsed, osa aga võivad olla täiesti kasutud või lausa väga kahjulikud. Allopaatiline meditsiin ei tegele üldiselt põhjustega — nendega peame ise tegelema, sest meie haiguste põhjused on meie käes. Kuid tagajärgedega tegelemisel on meditsiinist sageli palju abi ning võime saada ajapikendust. Kui me aga keeldume nägemast oma osa haigustes ning panustame vaid arstiabile, siis võime kergesti sattuda selle negatiivse külje ohvriks.