55. Vaba Tahte seadus. Vaimsed seadused III.

Järg artiklile 54. Armastuse seadus. Vaimsed Seadused II.

Selleks, et aru saada Vaba Tahte seadusest, peame mõistma inimeste eksistentsi mõtet, milleks on eneseteadlikkuse kasv. Viimane on võimalik ainult siis, kui me teeme valikuid ja kogeme tehtud valikute tagajärgi. Võime öelda, et planeet Maa on kosmiline klassiruum, kus selle õpilased — inimesed — saavad võimaluse õppida teatud õppetükke.

Universumis on palju selliseid klassiruume — igaüks neist isesuguste omadustega. Planeet Maa kuulub siiani nende hulka, kus on võimalik kogeda väga spetsiifilist kogemust — eraldatuse kogemust. Eraldatust Jumalast ja eraldatust teistest inimestest ning sellest kogemusest (üles)ärkamist.

Selle kogemuse teeb võimalikuks Maa moodustavate energiate tihedus. Universumis on palju planeete, mis on tõusnud kõrgemale tasandile, kus aine ei ole nii tihke, mis tähendab, et igaüks võib vahetult tunda, et aine on tehtud peenemast materjalist — vaimsest valgusest. Sellistel planeetidel ei ole võimalik eraldatuse illusioon — ei saa tunda ennast teistest eraldatuna. Kuid Maal on see senini võimalik.

Kogemustest õppimine

Me kõik õpime oma kogemusest, nii et küsimus on selles, millist liiki kogemust keegi isiklikult vajab selleks, et jõuda valgustatuse punkti. Kui keegi vajab kas laieneva või kokkutõmbava jõu tasakaalustamata kasutamise kogemust, siis Vaba Tahte seadus lubab sellel juhtuda. Aga ka Vaba Tahte seadusel on Alfa ja Omega aspekt. Alfa aspekt on see, et meil on õigus luua enda jaoks iga kogemust, mida soovime, aga kuna meil on eneseteadlikkus, siis ei saa me vältida selle kogemist, mida me loome. Me võime seda nimetada

Põhjuse ja Tagajärje seaduseks,

mis tähendab, et kui me paneme liikuma tasakaalustamata põhjuse — loova jõu tasakaalustamata kasutamise läbi — siis kogeme vältimatult tasakaalustamata tagajärgi oma elus. Omega aspekt on see, et me peame tasakaalustama iga tasakaalustamata tagajärje, mida me loome, et tuua universum tagasi sellesse tasakaalu seisundisse, kus ta oli enne tasakaalustamata tegu. See on

Tasakaalu seadus ehk Karma seadus.

Mis juhtub siis, kui eneseteadlik olend kasutab laienevat jõudu tasakaalustamata viisil?

Selline isik kasvab sageli kiiremini ja areneb oma sfääri teiste olevuste tasemest kaugemale. Kuna sellistel inimestel on sageli tõeline soov teha kõike hästi ja nad on tugevalt motiveeritud, siis on oluliselt tähtis see, kas nad lõpuks jõuavad Ühe seaduse mõistmiseni, mille kohaselt kogu elu tuleb ühest allikast. Igaüks meist on osa suuremast tervikust ning seetõttu, keskendudes vaid iseenda arengule ja unustades teiste teenimise, ei ole areng tasakaalustatud. Selline areng pole jätkusuutlik ning toob kaasa arengu seiskumise või lausa taandarengu. Need, kes jõuavad lõpuks sellele arusaamisele, mõistavad ka, et neil on vaja alustada oma saavutuse kasutamist teiste abistamiseks. Kes aga sellest aru ei saa, on lihtsalt haaratud otsingusse tõestada ennast teistest paremaks —  elu oleks nagu kosmiline võistlus. Enamikul juhtudel saab sellistel tasakaalustamata olevustel aur otsa ja nad jõuavad tagasi jätkusuutliku ja tasakaalustatud kasvuni, mis on Elu Jõe kasv.

Sobivaks näiteks kollektiivsel tasandil laieneva jõu tasakaalustamata kasutamisest on tänapäeval lääneriikide keskendatus oma sise-, eriti majandus- ja tööhõiveprobleemide lahendamisele. Lääneriigid, eelkõige USA ja Lääne-Euroopa, on saavutanud tänaseks arengutaseme, millelt edasine majanduslik areng vana paradigma piires on takistatud. Tänase läänemaailma üheks kriisi põhjuseks on just keskendatus oma riigi või ühiskonna arengule, mõistmata, et me oleme ÜHE inimkonna liikmed ning need (riigid), kes on arengus teistest ette jõudnud, peavad ulatama abikäe ning aitama teistel järele tulla. Et aidata lääne ühiskond uuele arengulainele, oleks ühe olulise tegurina vaja panustada arengumaade aitamisse – seda eelkõige selles osas, mis loob aluse nendel ühiskondadel ennast kinnistada arenguteele – näiteks korraliku haridussüsteemi ülesehitamisele. Läänelik heaolumudel, mis annab isikliku vaba aja tekkimise tõttu aluse isiklikuks ja kollektiivseks vaimseks arenguks, baseerub oluliselt just hariduse kättesaadavusel.

Kui aga mitmed olevused saavutavad loova jõu kõrgema taseme ja kui nad töötavad koos, siis on võimalik, et nad kasutavad laienevat jõudu valesti sellises ulatuses, et nad katkestavad sideme teiste olevustega. Viimast nähtust võib kirjeldada ütlusega „Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale”.

Looja poolt loodud sfäärid on kontsentrilised, mis teeb võimalikuks selle, et iga eneseteadlik olend võib saavutada ühe sfääri meisterlikkuse ja siis tõusta kõrgemasse sfääri. Aga et see juhtuks, selleks peab see olevus olema täielikus tasakaalus oma loovate jõudude kasutamisel. Teiste sõnadega, ainult need, kes on tasakaalus ja aitavad kaasa Kõige kasvule — ainult need, kes tegutsevad armastusest — saavad töötada ennast üles läbi sfääride Jumala teadlikkuse poole.

Kui olevused kasutavad laienevat jõudu piisava tasakaalutusega, siis võivad nad jõuda punktini, kus nad ei saa enam jääda oma kodusfääri, aga tasakaalu puudus teeb nende jaoks võimatuks vaimsesse valdkonda tõusmise. Nad saavad siis katapulteeruda sellesse sfääri, mis luuakse siis, kui nende enda sfäär üles tõuseb. Nad saavad jätkata eksisteerimist siin nii kaua, kuni uus sfäär üles tõuseb ja nad seisavad jälle silmitsi sama valikuga. Aga lõpuks kaotavad nad oma võimaluse lahusolevate olevustena eksisteerida ja kui see ei juhtu varem, juhtub see siis, kui tühjus on lõpuks valgusega täidetud.

Mis juhtub olevusega, kes kasutab kokkutõmbavat jõudu tasakaalustamata viisil?

Selline olevus ei kiirenda oma kasvu teiste olevuste kasvust kaugemale, vaid püüab aeglustada nende kasvu neid kontrollides. Sellised olevused võivad luua ka omaenda (illusoorse) maailma maailma sees ja nad võivad jätkata püüdmist seada ennast üles kõrgemalseisvate juhtidena — kes kontrollivad kõiki mingis ulatuses — kuni nende sfäär hakkab üles tõusma.

Mõlemat tüüpi tasakaalutuse jaoks saabub punkt, mil eneseteadlikud ja ennastületavad olendid on loonud selles sfääris sellise Elu Jõe impulsi, et valguse intensiivsus nende sfääris on jõudnud kriitilisele tasemele. Sellesse punkti ei saa tasakaalustamata olendid enam jääda. Nad seisavad silmitsi valikuga, kas astuda ENAMAKSsaamise teele või liikuda sellesse sfääri, mis on nende all ja millesse on jäänud piisavalt pimedust nende eksisteerimise tarvis. Kui olevus otsustab kasutada jõudu valesti, pärast seda, kui tema sfääris on valgus jõudnud kriitilise intensiivsuseni, siis langeb ta otsekohe sellest sfäärist madalamasse sfääri.

Kui grupp olevusi kasutab jõudu selleks, et asetada ennast teistest lahku, siis võivad nad luua allamineva spiraali enda sfääris (juhul, kui on veel jäänud piisavalt pimedust). See spiraal võib muutuda üsna võimsaks ja vallutada isegi teised olevused ja tõmmata neid kaasa. Selline spiraal ei saa enam eksisteerida üheski vaimse valdkonna sfääris. Ainult kõige hilisemas sfääris — meie sfääris — on veel piisavalt pimedust isekuse allamineva spiraali eksisteerimise jaoks.

Sellist allaminevat spiraali kutsuvad paljud religioonid põrguks. See on loodud olendite poolt, kes kasutavad oma loovaid võimeid selleks, et teha ennast teistest võimsamaks, selle asemel, et tõsta Kõike. Seega loovad nad spiraali, milles kokkutõmbav või laienev jõud muutub pikkamööda rohkem kontsentreerituks. Selle tulemusena fokuseerub kujutlusvõime ja vaba tahe nende endi ja nende eesmärkide ümber, mis on määratletud võimsate olevuste poolt allaminevas spiraalis. Need eesmärgid on täielikult isekad, mis tähendab seda, et vähem võimsad olevused spiraalis lõpetavad sellega, et töötavad nende kõige võimsamate olevuste ülistamiseks (selle asemel, et töötada Kõige tõstmise heaks). Tagajärg on see, et paljud isikud kaotavad oma vaba tahte ja kujutlusvõime. Nad on lihtsalt agressiivsemate olevuste poolt vallutatud, nad kaotavad oma mina-tunde ja muutuvad juhtide heaks töötavateks robotiteks — pimedate pimedateks järgijateks (Matt. 15:14).

Allaminev spiraal jõuab lõpuks sellisesse intensiivsusesse, et ka juhid kaotavad oma vaba tahte ja kujutlusvõime, sest nad on nii endale fokuseerunud, et ei suuda mõelda millestki muust. See paneb tasakaalustamata jõu intensiivistuma, kuni see jõuab tasemeni, kus hakkab katki murdma igat korrastatud struktuuri. Kui tasakaalutud olevused jätkavad kokkutõmbava jõu valestikasutamist, siis võivad nad luua sellise võimsa spiraali, et iga korrastatud struktuur variseb oma raskuse all kokku, hävitades isegi nende enda eneseteadlikkuse. See näeb välja tulise põrguna, mis põletab kõik ära. See on reaalsus erinevate põrgu kontseptsioonide taga, millest räägivad erinevad religioonid. Siis, kui tasakaalustamata olevused jätkavad laieneva jõu valesti kasutamist, võivad nad luua sellise võimsa spiraali, et iga korrastatud struktuur lendab õhku. Mõlemal juhul tagastatakse Ema Valgus (Mater valgus) oma algsesse puhtusse, aga olevuste eneseteadlikkus on selles spiraalis taastamatult kaotsi läinud.

Usutav võimalus eitada (plausible deniability)

Usutav võimalus eitada on Vaba Tahte seaduse üks oluline, kuid vähemtuntud aspekt. Vaba Tahte seadus peab tagama, et kõik eneseteadlikud olendid saavad teha oma valikud tõeliste valikutena. See tähendab, et otsuse tegija jaoks peavad alati olema võrdselt esindatud poolt- ja vastuargumendid, millest osa räägib otsuse kasuks ja teine osa selle otsuse vastu.

Näiteks, kuna inimkonna enamus eitab ülestõusnud meistrite olemasolu, siis ülestõusnud meistrid ei tohi seda illusiooni rikkuda ja inimestele endast avalikult selget märki anda enne, kui kriitiline hulk inimesi on teinud täiesti vabatahtliku ja teadliku otsuse nende olemasolu tunnistamise kohta. Senikaua võivad nad anda selgeid märke enda olemasolust ainult väga üksikutele. Seega üksikute inimeste jutud sellest, et nad on mingil moel kokku puutunud mõne ülestõusnud meistriga — näiteks Ema Maria (neitsi Maarja) Jeesuse, Saint Germain’i, Kutumi või kellegi teisega — võivad tõepoolest osutuda tõeks.

Kohustus omada „usutavat võimalust eitada” on selgelt märgatav ka inimeste ravil ja tervenemisel. Kuna enamik inimesi täna veel suures osas ei nõustu seisukohaga, et meie tervisehädade põhjuslikuks aluseks on psüühe ehk hingeprobleemid, siis üldreeglina ei piisa meil oma tervise korrastamiseks ainult selle põhjuseks oleva psüühilise blokeeringu või muu nähtuse likvideerimisest, vaid tuleb ka kasutada mingit suhteliselt füüsilist vahendit või meditsiinilist ravi. See on vajalik selleks, et need, kes usuvad inimese materiaalset päritolu, saaksid võimaluse oma illusioonist kinni hoida ning sellest loobuda tõeliselt vabatahtlikult. Kuna tunduvalt enam inimesi tunnustab haiguste vaimset ja psüühilist päritolu, kui ülestõusnud meistrite olemasolu, siis on ühiskonnas ka tunduvalt enam näiteid imelistest tervenemistest kui kontaktidest ülestõusnud meistritega.

Fataalsus või Vaba Tahe

Küsimus, kas inimesel üldse on Vaba tahe või on kõik Jumaliku plaaniga ette määratud, on kuni tänaseni paljud inimesed selles küsimuses maailmavaateliselt vastasleeridesse ajanud. Võib olla raske mõista, et Vaba tahe tähendabki tõepoolest vabadust teha, mida iganes on võimalik teha — sealhulgas ka füüsilist vägivalda tarvitada, piinata ja tappa. Viimane väide võib lugejaid šokeerida, kuid kuidas saaksime oma tahet vabaks nimetada, kui meil ei oleks seda võimalik realiseerida. Enamik inimesi teevad nendes küsimustes automaatselt oma vaba valiku, otsustades nimetatud tegudest loobuda. Isegi sellise teema tõstatamine on häiriv. Siiski, inimeste areng on tõeliselt vaba ja sunduseta, kuid neil on alati vähemalt kaks valikuvõimalust, millest üks viib tavaliselt arengule — aitab saada ENAMAKS ja teine taandarengule — aitab saada vähemaks.

Eelöelduga ei taha ma öelda, et vägivald või teiselt inimeselt elu võtmine oleks kuidagi õigustatud või kooskõlas vaimsete seadustega. Selline tegevus on küll kooskõlas Vaba Tahte seadusega, kuid vastuolus kõikide teiste vaimsete seadustega, tuues kaasa olulise tasakaalustamatuse ehk võla Elu ees (karma võla). Kui inimesel oleks võimalik teha ainult nn häid ehk ENAMAKSsaamise valikuid ja halbu ehk vähemaks saamise valikuid poleks võimalik teha, siis ei oleks tegemist ju vaba valikuga — elu oleks automaatne protsess, mis ei vajaks teadlikke otsuseid. Kuidas meie teadlikkus siis saaks tõusta, kui meil poleks võimalik teha teadlikke otsuseid erinevate valikute vahel?

Meie elus on fataalsust ainult sedavõrd kuivõrd me oleme omale Elu võlga ehk karmat eelnevate valikutega tekitanud. Kõik fataalsed sündmused meie elus on põhjustatud kas meie eelnevatest valikutest kehastuses olles või valikutest, mida me oleme teinud koos vaimsete juhendajatega järgnevat kehastust planeerides.

Vaba tahe erinevates reaalsustes

Vaba Tahte seadus toimub erinevates reaalsuse sfäärides mõnevõrra erinevalt. Vaba Tahte seadus lubab füüsilises sfääris teha kõike, mida siin on võimalik teha, s.h, nagu enne mainitud, ka tappa. Viimane võimalus puudub aga tunnete sfääris. Inimese emotsionaalkeha on võimalik killustada paljudeks osadeks, kuid need osad jäävad iseseisvalt elama ning on hiljem ühendatavad tagasi ühte emotsionaalkeha tervikusse (loe ka: 32. Kadunud hingeosad). Emotsionaalkeha killustumine ei too kaasa selle surma, vaid selle fragmenteerumise — nähtuse, mida me tavaliselt tunneme skisofreeniana või lõhestunud isiksusena.

Vaadates mentaalse sfääri tasandit, siis ka siin toimib Vaba Tahte seadus mõnevõrra erinevalt — mõtteid, ideid ja kontseptsioone ei ole võimalik tappa ega tükeldada. Küll aga võib neid mentaalkehast välja tõrjuda ja asendada teiste („vähemate”) mõtete või ideedega, või kõrgemaid ideid piltlikult öeldes lahjendada, näiteks kahtlusega.

VABA TAHE ja vaba tahe

Vaba Tahte seadus võib duaalsusteadvuses oleval inimesel tekitada arvamuse, et ta on tõeliselt vaba vaid siis, kui ta võib teha, mida iganes ta (ego) soovib. Tuleks aga mõista, et on olemas lõpmatult palju otseselt teisi mittekahjustavaid tegevusi, mis ei suurenda meie eneseteadlikkust ja vabadust, vaid hoopis vähendavad seda, muutes meid mitte ENAMAKS vaid vähemaks. Näiteks, on võimalik (vähemalt mõnda aega) tarvitada alkoholi ja uimasteid, ilma teisi inimesi kahjustamata või olla juhuslikes (kuid vabatahtlikkusel põhinevatel) seksisuhetes. Ka mitteharmoonilise muusika (rock, räpp, punk) kuulamine võib olla viis, kuidas saada vähemaks, mitte ENAMAKS. Seega on võimalik olla kooskõlas Vaba Tahte ja Ühe seadusega, kuid rikkuda Enama seadust.

Kui aga võtame vastu otsuseid ja teeme valikuid, mis kahjustavad teisi eneseteadlikke olendeid, siis ei ole me kooskõlas Ühe seadusega. Mõlemal juhul tekitame me tasakaalutuse ehk karma, madaldades ja rikkudes meie käsutusse antud Armastuse ehk Elu energiat.

Seega VABA TAHE kõrgemas tähenduses tähendab oma kõrgema tahte avaldamist etteantud mängureeglite piirides. Mängureeglite rikkumine tekitab võla Elu ees (ehk karma), mis tuleb lõpuks ühel või teisel moel tasakaalustada. Kasutades oma Vaba Tahet kooskõlas mängureeglitega, tunneme ennast tõusvas voolus olevatena ning me tunneme elurõõmu. Kasutades aga oma vabadust vaimsete seadustega mittekooskõlaliselt, loome vaid endale kannatusi ning vähendame oma valikuvabadust tulevikus. Meie elu võib muutuda vanglaks ning seda mõnikord sõna otseses mõttes — enamik vanglas olevatest inimestest on vangistuse põhjustanud oma vabaduse kuritarvitamisega.

Oluline on mõista veel ka seda, et oma valikutes ei tohi me kahjustada teiste inimeste võimalusi oma Vaba Tahet realiseerida. Kellegi Vaba Tahe ei ole ülim teise inimese Vaba Tahte suhtes.

Vaba Tahte seadus määratleb vaid absoluutsed võimaluste piirid ning teised vaimsed seadused aitavad meid juhtida harmoonilisele Vaba Tahte kasutamisele.