53. Vaimsed seadused I

Vastus lugeja küsimusele:

„Kas oleks võimalik ühes postituses välja tuua kõik tähtsamad/olulisemad/suuremad Jumala seadused? Ühte või teist seadust ikka mainid oma artiklites, aga minul tekkis huvi nendest üldisem ja täpsem ülevaade saada.“


See on hea teematõstatus, kuid usun, et lugejatele pakuks loetelust rohkem huvi vaimsete seaduste sügavam käsitlus. Erinevad kultuurid ja religioonid võivad nimetada samu vaimseid seadusi niivõrd erinevalt, et esmapilgul tunduvad nad erinevate seadustena. Püüan alljärgnevalt avaldada informatsiooni vaimsete seaduste üldiste rollide ning printsiipide kohta ning järgnevates artiklites käsitleda ka mõningaid vaimseid seadusi ükshaaval.

Kultuurilistel põhjustel toetun läänelikule ja kristlikule kultuurile ning tsiteerin Jeesust ja piiblit. Tõenäoliselt oleks paljudele lugejatele vastuvõetavam, kui toetuksin mõnele ida kultuurile või usundile, kuid usun, et kui olla üle ristiusu poolt 2000 aasta jooksul loodud eelarvamustest, siis on tegelikult kergem mõista vaimseid seadusi kristliku kultuuri võtmes. Seetõttu ei tee ma siin eriti viiteid Buddhale ega teistele ida vaimsetele õpetajatele. Lähtun tõdemusest, et lääne inimese meelelaadile sobib üldiselt Jeesuse lähenemisviis paremini kui Buddha oma.

Vaimsete seaduste sõnastamine

Püüdes sõnadega kirjeldada või kirja panna vaimseid seadusi, põrkame me kokku teatud takistustega. Nimelt on vaimne sfäär mitteduaalne ja see tähendab, et mitte mingi osa vaimsest sfäärist ei ole vaadeldav eraldiseisvana tervikust. Vaimses maailmas baseerub kõik ühtsusel ja seal ei ole kohta illusioonidel ega eraldatusel.

Ka materiaalne reaalsus, mis on vaimse reaalsuse pikendus, on oma olemuselt terviklik, kuid selle tihedusest tulenevalt, on siin ühtsust keerukam märgata. Seetõttu on kerge sattuda eraldatuse illusiooni ehk duaalsuse lõksu. Kui vaimse maailma olendid suhtlevad telepaatiliselt (terviklike kontseptsioonide või kogemuste edasiandmise kaudu), siis materiaalses maailmas ei ole see üldiselt nii. Kuna inimesed on kollektiivse teadvuse languse tulemusena kaotanud pea täielikult võime telepaatiliselt suhelda (on küll säilinud telepaatilise suhtlemise potentsiaal), siis on olnud vajalik seda millegagi asendada ning see vajadus sai aluseks inimkeelte tekkele. Et aga sõna kui sümbol (sümbol ei ole sama, mis asi või nähtus ise) ei suuda edastada kogemust ehk gnosist, mida on võimalik edastada telepaatilisel teel, siis mistahes sõna ei ole kunagi täpne ja konkreetne, vaid on alati üldistus.

Näiteks sõna „tee” võib tähendada põhimõtteliselt erinevaid asju, luues võimaluse olulisteks väärtõlgendusteks, kuid ka pealtnäha ühetähenduslik sõna „koer” jätab väga suure tõlgendamisvabaduse, sest tegemist on suure üldistusega ja seda sõna võib kasutada väga erinevate nähtuste kohta, ilma et inimesed seda valeks loeksid. Paljud sõnad, nagu näiteks „armastus”, „seks” ja „kultuur”, on aga sageli kasutuses ilma selgelt kokkulepitud tähenduseta, tekitades igal inimesel võimaluse arvata, et just tema tõlgendus nende sõnade tähendusest on see õige. Seega seni, kuni suhtleme põhiliselt sõnade abil, peame olema teadlikud inimmeele kalduvusest tõlgendada sõnu läbi oma tajufiltri.

Loogika ja kõnekeel on töövahendid, mille ülesandeks on erisuste leidmine ning selle alusel analüüsimine ja võrdlemine. Sõnad on alati vaid sõnad ja ainult kogemus ehk gnosis saab olla lõpliku tõe kriteeriumiks. Seega püüd sõnadega lahti seletada vaimseid seadusi, oleks võrreldav olukorraga, kui näiteks kirjeldame helide abil värve.

Siiski, ka sõnadega on võimalik edasi anda tõde, kuid mitte kunagi kogu tõde. Seega, kui alljärgnev lugu kirjeldab vaimseid seadusi teisiti, kui keegi on seda senini mõistnud, siis ei tähenda see veel automaatselt, et üks neist kirjeldustest on vale ja teine õige. Kuid vastab tõele, et mõned teooriad ja seletused võivad sisaldada oluliselt rohkem tõe elementi kui teised.

Vaimsete seaduste eesmärgi mõistmine

Kui vaadata vormimaailma (füüsilist, emotsionaalset, mentaalset ja identiteedi reaalsust), siis võib öelda, et selle maailma eesmärk on panna „valgus“ kasvama intensiivsuses, kuni ta täidab „tühjuse“ ja jõuab lõpuks samale intensiivsusele kui Kõiksus — muutudes seega Kõiksuseks või sulades sellesse tagasi. Aga see maailm ei ole loodud mitteisikulisel ega mehaanilisel eesmärgil. Ta on loodud isikulisel eesmärgil, nimelt, et anda eneseteadlikele ja ennastületavatele (self transcending) olevustele võimalus alustada lahusolevate, enesekesksete olevustena ja kasvada eneseteadlikkuses, kuni nad saavad kasvada osaks Kõiksusest, kaotamata oma Kõiksusest väiksemana olemise kogemust. Seega elu ei ole mõttetu, kus toimub tühjuse loomine, siis selle tühjuse täitmine, uue tühjuse loomine ja selle tühjuse täitmine jne. Elu on loov protsess, kus eneseteadlikud olevused saavad unikaalse võimaluse teadlikkuses kasvada, kuni nad jõuavad samale teadlikkuse tasemele nagu Looja ise. Me oleme niiöelda Jumala(te)ks saamise protsessis: „Te olete Jumalad” (Joh 10:34).

Püüame kujutada ette olukorda enne seda, kui midagi tühjuses loodi. Looja projitseeris ennast ühte punkti suure tühjuse keskel, milles ei olnud absoluutselt midagi. Looja võis luua kõike, mida ta soovis. Ei olnud reegleid ega piiranguid, sest Loojast olenes nende reeglite määramine. See oli tegelikult väljakutse ka Loojale, sest kui sul on võimalus luua kõike, ilma et sul oleks varasemat kogemust või viidet, mis sind juhiks, siis võid sa tunda ennast üksildase ja kaotsiläinuna. Loomulikult oli Loojal mälestus Kõiksusest ja ta nägi ennast Kõiksuse pikendusena, nii et see tühjus ei olnud talle hirmutav. Aga kujutame ette, kui Looja oleks loonud teatud arvu eneseteadlikke olevusi ja saatnud nad tühjusse käsuga luua kõike, mida tahavad. Nendel olevustel ei oleks olnud mälestust Kõiksusest ega seotuse tunnet sellega. Neil ei oleks olnud ka varasemat kogemust, mis oleks nende loovaid pingutusi juhtinud. Loomulikult oleksid nad tundnud ennast üksiolevatena ja oleksid arvatavasti kaotsi läinud. Usun, et enamik lugejaid on kuulnud inimestest, kes kaotavad oma mälu ja sellest, kui traumeeriv see võib olla. Mõned on ehk kuulnud ka piinast, mis tekib, kui inimesed jäävad ilma aistingukogemustest, tundes seega, et nad on üksi tühjuse maailmas. See võib kiiresti viia mentaalsele kokkuvarisemisele, isegi püsivale hullumeelsusele.

Loojal ei olnud mingit soovi panna oma järeltulijaid sellisesse kogemusse ja nii lõi ta kaitstud sfääri, mis oli tühjusest lahku asetatud. Sellesse sfääri projitseeris ta teatud struktuurid ja rajas teatud loovad printsiibid — ehk seadused — selle sfääri kasvu juhtimise jaoks. Kui alus elu jaoks oli loodud, siis lõi Looja eneseteadlikud olendid ja andis neile käsu „paljuneda” ja „võtta valitsemine enda kätte“ (1. Moos. 1-28). Nad paljundasid neid talente, mis neile oli antud ja õppisid kasutama Looja poolt määratud seadusi, seejuures võtsid nad oma sfääri üle valitsemise enda kätte enese-meisterlikkuse kaudu.

Kui nad olid oma sfääris eluga hakkama saanud, said eneseteadlikud olevused meistriteks, kes aitasid kaasluua järgmist sfääri. Seda tehes oli neil suurem loomisvabadus struktuuride loomise mõttes kui selles sfääris. Neil oli võimalus luua midagi, mida nad tahtsid, kuid neil olid põhisuunad ja kogemuse alus, millest luua. Teiste sõnadega, ainult Looja loob „mitte millestki”, kõigil teistel olevustel on vundament nende loovate pingutuste jaoks. Looja loob, teised eneseteadlikud olendid laiendavad oma mina-tunnet Looja poolt määratletud raamistikus. Võib öelda, et nad kaasloovad.

Selle maailma eesmärk on anda eneseteadlikele olevustele võimalus enese-teadlikkuses kasvada. See peab aset leidma järk-järgult ehk astmeliselt. Miks see nii on? Sest igal ajal on meil tunne selle kohta, kes me oleme. Samas me võime kogeda olukorda, mis paneb meid laiendama seda tunnet, aga selle uue identsustunde integreerimine võtab aega. Sellepärast vajab ka laps Maa peal kasvamiseks aega. Miks lapsed, keda sunnitakse „suureks kasvama” liiga järsult, võivad kogeda raskeid psühholoogilisi probleeme? Kui muutus toimub liiga kiiresti, siis võivad inimesed kaotada tunde, kes nad on ja neil on raske eluga toime tulla. Seega jätkusuutlik kasv on tasakaalustatud kasv. Selleks, et saavutada parimat võimalikku kasvu, peab kõik meie elus olema tasakaalus.

Mida tähendab tasakaal?

Tegelik loomine algas siis, kui Looja projitseeris osa oma teadvusest väljapoole. Loomisse on haaratud kaks põhilist jõudu, kokkutõmbav ja laienev jõud. Kujutame ette, kui kokkutõmbav jõud oleks valitsev jõud. Sel juhul ei saaks midagi luua. Niipea, kui Looja projitseeriks energiat tühjusse, tooks kokkutõmbav jõud kõik keskpunkti. Kui laienev jõud oleks valitsev, siis vabaneks kogu Looja olemus ühes suures plahvatuses, mis täidaks tühjuse silmapilkselt. Sellest tuleneb, et see maailm ei ole loodud kõik-või-mitte-midagi lähenemisega, vaid täpsel tasakaalul kahe jõu vahel.

Inimlikust perspektiivist võiks näida, et laienev ja kokkutõmbav jõud on teineteisele vastandid, aga see ei ole nii. Nad on komplementaarsed (täiendavad) jõud, mis tähendab seda, et nad toetavad, isegi laiendavad teineteist. Ainult siis, kui mõlemad jõud on kohal, saab luua jätkusuutlikku vormi. Nad peavad koos eksisteerima, aga olema tasakaalus sellisel viisil, et nad ei peata kasvu, mis on vormimaailma eesmärk.

Eelöeldu aitab meil mõista, et kuigi Looja on lõpmatu olevus piiramatu jõuga, seisab ka Tema silmitsi teatud piirangutega. Vormimaailmas iseloomustab kõike vorm, mis tähendab seda, et iga vorm erineb teistest. Kindel vorm asetatakse lahku tühjusest ja teistest vormidest. Näiteks on lõpmatult palju variante laua loomiseks. Aga laual on teatud põhiomadused, mis eristavad seda toolist. Võib luua laua, mis on tooliga sarnane, nii et selle peal on võimalik ka istuda. Aga laua kontseptsioon on ikkagi tooli kontseptsioonist erinev. Kui osta materjali, siis tuleb otsustada, kas ehitada lauda või tooli.

Seega, kui midagi kavandada, siis ei saa see olla kaks asja ühel ja samal ajal. Looja pidi otsustama, millist universumi ta luua tahab ja kui ta oli otsustanud, siis pidi ta selle juurde jääma.

Esimene asi, mida on vaja, on teatud printsiibid ehk seadused, mis saavad seda protsessi eesmärgile juhtida korrapärasel ja tasakaalustatud viisil. Võtame suure paugu teooria, mis väidab, et kogu universumi mateeria suruti ainsasse punkti ja siis laiendati väljapoole hiiglasuure plahvatusena. Mõne aja möödudes hakkasid aga moodustuma organiseerunud struktuurid algse plahvatuse kaosest. Miks hakkasid sellised struktuurid ilmuma ja miks võtsid nad sellise vormi nagu nad võtsid? Miks energia ei jätkanud laienemist juhuslikus plahvatuses? Saab olla ainult üks seletus — on olemas teatud seadused, mis juhivad organiseerunud struktuuride moodustumist. Tegelikult saab tänapäeva teadust kirjeldada kui katset paljastada ja mõista neid seadusi, mis juhivad materiaalse universumi ilmumist. Seaduste eksisteerimine tõestab, et maailm ei ole juhusliku protsessi produkt, sest kuidas saaks juhuslikkus tekitada järjekindlaid seadusi? Kuidas saaks tekkida seadused, kui ei oleks intelligentset olevust, kes valikuid tehes seadused määratleks? Seega võime öelda, et ka teadus viitab omal moel intelligentse Looja olemasolule.

Vaatame nüüd teist taset. Looja lõi vormimaailma eesmärgiga kogeda, kuidas on olla lahusolev olevus, kes on Kõiksusest lahku asetatud. Et seda kogemust saada, loob Looja sfääri, mis on tühjusest lahus, loob sellesse sfääri struktuurid ja siis projitseerib ennast sellesse sfääri teatud arvu eneseteadlike olevuste, lahusolevate olevuste kujul. Aga neid eneseteadlikke olevusi ei loodud robotina vaid Looja kloonina. Neile anti elu kingitus, mis tähendab seda, et igaühel neist on potentsiaal kasvada punktini, kus nende individuaalsus muutub püsivaks.

Mida on vaja selleks, et seda protsessi lõpule viia? Alustada tuleb Looja poolt määratletud seaduste järgimisega. Need seadused on antud vundamendiks enesetadlike olendite rännaku jaoks ja nad ei piira loovust ega vabadust, vaid on ette nähtud selleks, et edendada kasvu lõppeesmärgi poole, surematuks olevuseks saamise poole, kes on Kõiksusega üks. Eneseteadlikud olendid (ka sina või meie) ületavad oma piiratud identsustunde, kuni jõuavad lõpliku eneseteadlikkuseni, mida inimolendid kutsuvad Jumalaks. Olles saavutanud sellise Jumala teadlikkuse, saame me luua omaenda tühjuse ja määrata seadused, mis meile selles sfääris meeldivad. Aga — et sellesse punkti jõuda, tuleb alustada nende seaduste omandamisega, mis on Looja poolt määratletud.

Olukorda aitab selgitada järgnev analoogia. Paljudes kohtades on külluslikult looduslikke kive, mida saab kasutada maja ehitamiseks. Looduslikel kividel on aga oma teatud iseloomulikud omadused, mis seavad reeglid, kuidas saab kivimaja ehitada. Kas see piirab loovust või ainult juhib seda teatud suunas? On palju ehitusmaterjale ja me ei saa teha loodusliku kiviga seda, mida saab teha klaasiga jne. Aga kõiki Maa peal leiduvaid erinevaid materjale ühendab üks omadus — nad alluvad gravitatsiooniseadusele. Ükskõik, millist materjali maja ehitamiseks kasutada, tuleb leida viis gravitatsioonilise tõmbe ületamiseks nii, et maja kokku ei variseks.

Kas gravitatsiooniseadus on tegelikult loovale vabadusele piiranguks? Mis juhtuks, kui gravitatasiooni ei oleks? Kuidas oleks võimalik maja ehitada, kui kõik materjalid ujuksid ära tühja ruumi? Gravitatsiooniseadus ei piira loovat vabadust, vaid annab vundamendi loova vabaduse väljendamiseks. Samuti ei piira ka erinevad ehitusmaterjalid loovat vabadust. Nad lihtsalt püstitavad reeglid, mis lubavad eneseteadlikel olenditel juhtida oma loovust teatud suundades.

Eelneva jutu mõte on selles, et konstruktiivsem on ära õppida, kuidas Jumala (vaimseid) seadusi kasutada, kui nende vastu protestida või neid ignoreerida.

Nüüd on meil vaja veel mõista, et vormimaailm ei ole loodud ainult SINU jaoks. Keegi ei ole universumi keskpunkt. Looja lõi palju eneseteadlikke olevusi ja see avab teise lähenemistasandi, nimelt selle, kuidas tasakaalustada indiviidi ja tervikut.

Kõik eneseteadlikud olendid alustavad enda nägemisest lahusoleva olendina ja (peaaegu kõik) arendavad lõpuks selle tunde, et nad on ühenduses (kauge) Jumalaga. Siis tekib pikkamööda mõistmine, et Jumala kuningriik on sinu sees, mis tähendab, et me kõik oleme Jumala pikendused. Lõpuks mõistame me isegi seda, et me kõik oleme Jumalaga üks, mis tähendab, et meie eneseteadlikkust saab laiendada Jumala eneseteadlikkuseni. Sellesse punkti jõudnu mõistab ka seda, et ta on üks kogu eluga, sest Looja on muutunud paljudeks, lakkamata olemast Üks.

On olemas üldine printsiip, mis juhib vormimaailma avaldumist. See printsiip tasakaalustab laienevat ja kokkutõmbavat jõudu. Kui Looja määratles selle vormimaailma kavandit, siis valis ta teatud tasakaalu laieneva ja kokkutõmbava jõu vahel. See sarnaneb paljus heliloojaga, kes valib sümfoonia põhilise muusikalise võtme (helistiku). Kui see on tehtud, siis ehitatakse kogu sümfoonia selle vundamendi peale ja heliteose erinevate osade vahel on täiuslik harmoonia. Kuigi paljud individuaalsed muusikud mängivad erinevaid instrumente, moodustavad nende pingutused harmoonilise terviku, kuniks nad jäävad truuks helilooja poolt määratud võtmele. Samuti on olemas põhinoot ehk põhiheli, mis määrab tasakaalu selle maailma jaoks. Mõned vaimsed õpetused on kutsunud seda „kosmiliseks üminaks” ja sellele on võimalik häälestuda, kui lausuda OMi või AUMi.

Kui jääda Looja poolt määratletud raamistikku, siis kõik, mida luuakse, omab vajalikku tasakaalu laieneva ja kokkutõmbava jõu vahel. Kui minna selle raamistiku vastu, siis luuakse paratamatult tasakaalutus nende kahe jõu vahel ja seega ei ole selline looming jätkusuutlik. Tasakaalutus nende põhijõudude vahel paneb loomingu laiali paiskuma liigses laienemises või kokku varisema liigses kokkutõmbumises. Ja see paneb tasakaalutut kaasloojat kogema elu nagu jätkuvat tasakaalutuse, konflikti ja kannatuse protsessi.

Kui jääda selle maailma põhiraamistikku, siis säilib tasakaal kaaslooja individuaalse loovuse ja terviku vahel. Tema pingutused ei tõsta mitte ainult teda ennast, vaid tõstavad kogu tervikut, pannes seega selle sfääri, milles ta elab, suurenema korrastatuses, keerukuses ja valguse intensiivsuses. „Kui mind üles tõstetakse, siis tõstan ma kõik inimesed enda juurde” (Joh 12:32). See on külluslik elu, milles saab kogeda pidevalt oma rõõmu ja õnne laienemist ja seega ka täielikku meelerahu. Kui järgida Jumala kavandit, siis oleme me ENAMAKS saamise teel, kusjuures me töötame ühtlasi ka selleks, et teha kogu oma sfääri ENAMAKS. Loomulikult, kui valida väiksemaks saamise tee, siis me mitte ainult ei piira endid, vaid töötame ka selleks, et tõmmata alla kogu sfääri, milles me elame.

Kui me kutsume Loojat Jumal-Isaks, siis võime me kutsuda tasakaalustavat printsiipi Pojaks, ainusündinud ehk esmasündinud pojaks. Universaalne Kristus-teadvus on ainus Jumala Poeg, Isa ainusündinu. Jeesus, kehastudes 2000 aastat tagasi, oli ja on sellise isiku eeskujuks, kes on ühinenud universaalse Kristus-meelega ja kes on saavutanud individuaalse kristsuse. Selle ühenduse kaudu on Jeesus ära teeninud Jumala Poja tiitli või pigem Jumala Päikese (SUN) tiitli. Aga Jeesus ei ole ainus, kes võis või võib selle tiitli saavutada (tuntumad on näiteks Gautama Buddha, Krishna, Neitsi Maarja). Kõigil inimolenditel on see potentsiaal ja Jeesus tuli spetsiaalselt selleks, et olla eeskujuks, kuidas saada Kristuseks Maa peal. Seepärast sisaldab Johannese evangeelium sõnu, mida sageli ignoreeritakse või interpreteeritakse ortodokssete kristlaste poolt valesti — „Aga kõigile, kes teda vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad tema nimesse” (Joh 1:12).

Kuidas saavutada kristsus?

Laiendades oma eneseteadlikkuse tunnet, kuni me näeme, kes me tõeliselt oleme — nimelt Looja individualiseeritus: „Mina ja mu Isa, oleme üks” (Joh 10:30). Selles punktis on kaaslooja identsustunne surematuks tehtud (põlistatud) ja ta on sündinud uude mina-tundesse surematu olevusena, kes on kõigega üks.

„Kõik on mu Isa andnud minu kätte ja ükski muu ei tunne Poega kui ainult Isa ega ükski ei tunne Isa kui ainult Poeg ja see, kellele iganes Poeg tahab seda ilmutada” (Matt. 11:27). Selle tõeline tähendus on see, et Jumalat saab tunda ainult universaalse Kristus-meele kaudu. Ainult see meel teab, et ta on Looja pikendus ja ainult see meel tunneb Looja poolt määratud seadusi. Nii et ainult Kristus-teadvuse saavutamisega saab tuua ennast kooskõlla loomingu eesmärgiga ja oma maailma põhikavandiga. Kui minna väljapoole Kristus-meelt, siis asetame me ennast maailma vastu. Elu muutub vältimatult võitluseks, sest kõik, mida teeme, on võitlus loomingu põhijõudude vastu. Kui pöörduda Kristus-teadvuse juurde tagasi, siis me siseneme külluslikku ellu, sest kõik, mida teeme, tõstab meid endid ja kogu elu. Me liigume koos loomingu põhijõududega ja seega võimendavad need jõud kõike, mida me teeme.

Me võime öelda, et universaalse Kristus-meele põhifunktsioon on luua ja säilitada üksolemine vormimaailma sees. Kristus-meele kaudu saab rajada üksolemise oma Loojaga, Looja eesmärgi ja Looja seadustega. Kui saavutada mingi üksolemise tunne oma Loojaga, siis võime näha, et kõik teised eneseteadlikud olevused ja tõepoolest kõik vormimaailmas on loodud Looja olemusest ja substantsist. See avab üksolemise tunde kogu eluga ja see on ainus faktor, mis saab tuua harmoonia ja ühtsuse individuaalsete olevuste vahele. Seega Kristus-meele üks põhifunktsioone on aidata individuaalsetel olevustel ületada võistlust ja konflikti, nii et individuaalsed olevused ei töötaks üksteise vastu, vaid töötaksid koos kogu elu tõstmiseks. Kui sul on Kristus-teadvus, siis tead sa, et ainus viis tõsta ennast, on tõsta seda tervikut, mille osa sa oled. Seega individuaalne Kristus-teadvus viib mõistmiseni, et kõik olevused on Maa peal oleva Jumala keha osad.

Teiste sõnadega ja lihtsustatult on vaimsed seadused veidi sarnased liikluseeskirjadele — nad reguleerivad inimese teekonda Jumalaks saamisel. Üksikud eksimused ei põhjusta tavaliselt olulisi ebameeldivusi, kuid täielik ignorantsus liikluseeskirjade või vaimsete seaduste suhtes toob varem või hiljem kaasa tõsised tagajärjed.