100. Minu lugu 1. - Eneseavastamise kihid

Loe, mis on Minu lugu.

Tahan jagada eneseavastamise ühte kihti. Alguse sai see n-ö pisiasjast, kui lugesin visioonid.ee leheküljelt artiklit „Miks ma vastutan teiste eest?“. Mulle tekitas vastumeelsust mõte, et mõnekuune imik ei peaks alati kohe vanemate tähelepanu saama. Ma sain põhimõttest küll aru, aga kõhedust tekitas ikkagi.

Oma kõiki kolme last olen beebieas väga palju kätel kandnud, sest nad on nii nõudlikult mu küljes kinni olnud. Muidugi on see väsitav, aga ma ei ole tahtnud neile traumat tekitada, et nad tunneks end hüljatuna ja seetõttu ei väärtustaks end piisavalt. Artiklist loetud mõttekäik jäi mind veidi kummitama. Kuidagi väga raske on lasta lahti oma tõekspidamisest, mis mulle nii armas ja millesse ma nii palju panustanud olen.

Kust mu tõekspidamine alguse sai?

Pärast esimese lapse sündi olid mu ämm ja äi väga agarad mulle õpetussõnu jagama, kuidas lapsi kasvatada. Mulle tundusid nende ideed väga imelikud ja kohati jõhkrad. Näiteks, last ei tohi lohutuseks sülle võtta ja ta peaks enamiku ajast omaette olema, et ta kasvaks iseseisvaks. Mina, noore ja rohelisena ei osanud seisukohta võttagi. Aina lugesin lastekasvatamise raamatuid. Leidsin üksmeele selliste õpetustega, mis soosisid pehmeid kasvatusviise. Kuna mu esimene laps on väga jõulise loomuga, siis igasugune beebitreening jäi tulemuseta või läks olukord hoopis hullemaks (järgmiste lastega olin juba teadlikult leebem). Seega kõik soosis seda, et ma vastanduksin ämmale ja äiale. Nemad nägid minu jõulises lapses aga jällegi minu valet kasvatusviisi ja nii see lõhe meie vahel süvenes. Ma olin pidevalt kaitsepositsioonis, sest tihti oli neil võimalus midagi ette heita. Kuna ma teadsin, et nad tegelikult tahavad vaid head, siis mul ei jätkunud julgust neile halvasti öelda ja tegin näo, nagu mind üldse ei häiriks nende arvamus, tegelikult tundsin aga ärritust. Olen tundnud viha, kurbust ja ängi, kui olen kuulnud/lugenud inimestest, kes autoritaarse kasvatusviisiga, kus laste arvamus ja loomingulisus surutakse alla, on lastele traumasid tekitanud, mis täiskasvanueas avalduvad igasuguste negatiivsete käitumismustritena. Ma tahtsin ämmale ja äiale tõestada, et minu kasvatusviis on parem.

Pehmed kasvatusviisid läbi tasakaalutu vanema

Ma arvan, et kõik need raamatud, mis propageerivad uutmoodi lastekasvatamist, on oma põhituumalt õiged, aga lugeja ju saab aru vastavalt oma tajufiltrile. Elu on piisavalt kirju, kõike ei saagi mingisse raamatuõpetusse kirja panna. Seega minu arusaam on olnud selline, et ma pean laste jaoks, nii palju kui võimalik, olemas olema, ennast ohverdama, olema alati rahulik, tähelepanelik ja järjekindel. Mina aga ei suuda kogu aeg rahulik olla, eriti kui asjad kasvavad üle pea. Minul võib seda üsna sageli juhtuda, kuna kõik mu lapsed on veel väikesed, mina aga olen paindlik ja nad oskavad minuga manipuleerida. Sellisel juhul on mul süütunne kiire tulema — ma ei ole piisavalt hea ema, sest olen üle astunud kõikidest oma lubadustest. Selline tasakaalutus on mind viinud lausa jõuetuse ja tüdimuseni.

Andestamine iseendale

Pärast artikli „Miks ma vastutan teiste eest?“ lugemist hakkas mul vaikselt arenema arusaam, et mul tuleb loobuda oma kinnistunud tõekspidamistest ja vajadusest tõestada, et minu kasvatusviis on parim. Kui mu alla-aastane laps jälle ainult minu süles oli nõus olema, tekkis mul mõte, et ma peaks ämmale-äiale andestama. See mõte hakkas edasi kerima, tekkisid mitmesugused „juhuslikud“ sündmused: lugesin Jeesuse kanaldust läbi Kim Michaelsi lastekasvatamise põhitõdedest, sain kinnitust oma ohvrimentaliteedi kohta ning minuni jõudis andestamise rosaarium. Ma lootsin, et selle rosaariumiga suudan ma ämmale-äiale ja kõikidele inimestele, kes oma lapsi on autoritaarselt kasvatanud, andestada. Ma olen enne ka proovinud ämmale-äiale andestada, sest ma tean ju — viha ei ole mõtet pidada, aga ma pole seda täielikult suutnud.

Mul tekkis mõte, et võib-olla mõnes eelmises elus kasvatasin ka oma lapsi autoritaarselt ja külmalt, siis mõnes teises kehastuses olin ise selliste vanemate laps ja sellesse kehastusse tulin hüljatustundega ning süütundega, et ma kunagi enam sellist viga ei teeks. Kas sellised olukorrad tõesti ka aset leidsid, seda ma ei tea, aga vähemalt andis see mulle arusaamise, et olen ise oma elu eest vastutav ega ole olukordade ohver. Ämm ja äi lihtsalt tuletavad mulle meelde minu hüljatustunnet ja minu lapsed on minus kinni sellepärast, et ma seda probleemi endas maha ei salgaks.

Andestamise rosaariumiga palusin oskust iseendale andestada ja vabaneda ka süütundest, mille tõttu olen langenud teise äärmusse laste kasvatamisel, kus olen tasakaalutu. Kui ma ei oleks lõpuks sellise kurnatuseni jõudnud, mis mul pärast kolmanda lapse sündi tekkis, oleksin ma ikka rahuga edasi lasknud, kiites oma maailma parimat kasvatusviisi ning teiste sarnaste emadega oma „parimate emade klubi“ moodustanud, kes räägivad taga endast erinevate vaadetega inimesi.

Valusate löökide kool või kerged müksamised

Ma olen lugenud, et kui hakkad mingi aspektiga endas teadlikult tööle, siis hakkavad ka olukorrad kerima nii, et saaksid veel teadlikumaks. Hiljuti sattusin lugema, mis tähendab tingimusteta armastus. Ma olin sellest veidi valesti aru saanud, tegelikult ühe aspekti sellest välja jätnud. Nimelt — see ei ole meie, inimeste, ninnu-nännu armastus, kus proovitakse inimesest hästi mõelda, olla tema vastu kena ja tahetakse, et see armas inimene ei peaks kannatama, võttes iga hinnaga ära selle inimese valu. Tingimusteta armastus soovib, et kõik tema ümber kasvaks ja kui vajalik, siis tuleb armastatava inimese „paati“ veidi kõigutada, et tal ka „tormisel merel“ piisavalt tasakaalu oleks.

Minuga juhtus järgnev olukord. Sõitsin lastega oma vanemate juurde, oli õhtu ja väljas käre külm. Lapsed olid autos magama jäänud. Kuna ma ei saanud autot maja ette parkida, jätsin selle sadakond meetrit kaugemale. Hirmus kahju oli lapsi üles ajada ja neid selles külmas kõndima sundida. Võtsin siis koti õlale, turvahälli koos beebiga ühte kätte ning üle 15 kg kaaluva lapse teisele puusale. Sellise nihverdamise peale libisesid mul autovõtmed taskust välja. Korterisse jõudes ei kontrollinud ma võtmete olemasolu.

Öösel kell kolm ärkasin lihtsalt üles ja mul tekkis mõte, et ma pean kontrollima, kus mu auto võtmed on. Neid ei olnud kuskil. Sain oma veast aru, et olin jälle kangelasema mänginud. Muidugi on täiesti OK võtta 2-aastane magav laps sülle, selle asemel, et panna teda külmas kõndima, aga minu olukorras, kus mul oli turvahällis teine laps, ületas see minu piiri. Ma ei pea pidevalt süütunnet tundma, kui oma kolme väikese lapsega ei saa neile alati parim ema olla.

Palusin kõrgemaid jõude lahendada olukord mulle kõige kergemal moel, kuna sain oma veast aru. Jättes kõrvale vahepealsed väiksed seiklused, kui olin juba otsimise lõpetanud, leidsin oma võtmed öösel kell 5 kõrvalmaja eest suvalise auto varjust, lihtsalt kogemata kõrvale vaadates. Hiljem mõtisklesin veel selle üle. Minu vahejuhtum ei olnud väga keeruline, kuid õpetas mulle palju. Tundsin, kuidas elu armastab mind tingimusteta. Ta ei taha, et ma kannataks, vaid et ma end ületaks. Et ma ületaks oma kannatused, kuna olen laste (tegelikult ka täiskasvanute) suhtes liiga ohvrimeelne, mul on õigus nautida ka enda elu ja seada mõistlikke piire. Edasi mul tekkis selline mõte, et mul tuleb ka oma lastega sarnaselt käituda – ma võin neile ilma süütundeta anda väikseid mükse, et nad saaksid tugevamaks, mis tegelikult võib neil ära hoida hoopis suurema kannatuse.

See mõte on mul veel toores ja ma ei tea, kas nii on, kuid mulle tundub palve, et elu kaitseks mind, väikest viisi mõttetu (väikest kasu näen selles, et see vähendab muretsemist). Nagunii on eluvool pidev ja takistusteta, probleemid tekivad vaid minu vääratest uskumustest, mõtetest ja emotsioonidest ja ma ei saa neid vältida, palun ma seda või mitte. Paluda võiks siis ainult kiiret taipamist, et müksamised valusateks löökideks ei muutuks.

Autor: Karen