72. Meditatsiooni mõjud ja kõrvalmõjud

Vaimsetes ringkondades on levinud veendumus mediteerimise tervendavast mõjust. Lugedes erinevaid vaimse suunitlusega blogisid ja raamatuid, jääb mulje, nagu oleks meditatsioon imeravim, mis aitab igaüht ja alati ning on seejuures veel kõrvalnähtudeta.

Tuginedes enda ja teiste inimeste kogemusele, tahan ma sellesse teemasse veidi teistsugust valgust tuua. Nimelt paljud mediteerijad on peale mediteerimise alustamist ja esmast meelerahu tõusu kogemist langenud depressiooni. Sageli on see depressioon osutunud nii sügavaks, et edasine mediteerimine on praktiliselt võimatu. Tugev usk meditatsiooni kui tervendavasse praktikasse on aga takistanud paljudel inimestel nägemast seost depressiooni ja sellele eelneva meditatsiooni vahel.

Mis on meditatsioon?

Mõiste meditatsioon all võib leida tervet hulka suhteliselt erinevaid vaimseid tehnikaid, mille eesmärgiks on tähelepanu suunamine antud meditatsiooni(liigi)le omasel moel. Väga üldiselt võib jagada meditatsioonid kahte rühma, millest esimesel juhul on tegemist objektile ehk vormile suunatud meditatsiooniga ning teisel juhul meele täielikule tühjendamisele (vormitule) orienteeritud meditatsiooniga.

Meditatsioon on teadlik tähelepanu suunamise viis. Millal iganes me suuname oma tähelepanu teadlikult (mitte alateadlikult), saame öelda, et  meie tegevuses on meditatiivne element. Teiste sõnadega, laiemas mõistes on meditatsioon selline tähelepanuenergia suunamine, mis allub meie teadlikule meelele. Kui meie tähelepanu aga liigub „oma rada” pidi ehk seda liigutab meie alateadvus või välised nähtused, siis ei ole tegemist meditatsiooniga.

Meditatsioonile on lähedane eestikeelne sõna kohalolek — meeleseisund, kus meie tähelepanu on ajaliselt praeguses hetkes ja ruumiliselt meie isiklikus tajusfääris (mitte kujutluses). Kohalolek on justkui ajas ja ruumis piiritletud meditatsioon, kus meie teadlik tähelepanu on suunatud siin ja praegu toimuvate sündmuste vaatlemisele meie sise- või välisilmas.

Millal iganes me suudame tekitada kohaloleku — olla käesoleva hetke teadlikud ja neutraalsed vaatlejad, ilma nähtustele väärtushinnanguid andmata — oleme me sisenenud meditatiivsesse seisundisse. Kuid meil on siiski võimalik olla meditatsioonis, suunates oma tähelepanu mistahes mineviku, oleviku või tuleviku ajahetke ja ruumipunkti. Kui meie tähelepanu ei suundu alateadlikult vaid meie poolt teadlikult juhituna, siis on tegemist teadliku tähelepanuenergia suunamisega ehk meditatsiooniga. Sellisel juhul on meie teadlik tähelepanu ehk kohalolek lihtsalt ajaliselt või ruumiliselt teises kohas, mis annab meile võimaluse kogeda mineviku sündmusi uuesti, vältides nende füüsilisi tagajärgi või läbi mängida tulevikusündmusi, mida veel toimunud ei ole. Ka on meil võimalik näiteks suunata oma tähelepanu stressirohkest linnasituatsioonist pingevabasse keskkonda (loodusesse) ning kogeda seeläbi pinge vähenemist.

Meditatsiooni ehk kohaloleku taotlemise puhul on oluline olla teadlik meie (analüütilises) meeles (sageli seostatakse ka vasaku ajupoolkeraga) toimuvate protsessidega. Nimelt on analüütiline meel vajalik selleks, et nähtusi teineteisest eristada, mis on iseenesest eluks äärmiselt vajalik oskus. Siiski, kui me laseme analüütilisel meelel meie üle võimust võtta, siis muutub see justkui meie piinajaks, mis püüab pidevalt midagi analüüsida, võrrelda ja hinnanguid anda, vangistades meie tähelepanu oma vajaduste rahuldamiseks.

Analüütilisel meelel on kaks toimimisviisi. Neutraalseks viisiks on anda asjadele ja nähtustele nimesid ning paigutada neid mingitesse lahtritesse, võrreldes teiste asjade või nähtustega. Näiteks analüütiline meel võib teatud vaatenurgast liigitada inimese imetajaks, primaadiks ja homo sapiensiks. Selline liigitus iseenesest ei ole midagi negatiivset ja on tõepoolest maailma mõistmiseks vajalik. Eesti keeles võime seda nähtust nimetada ka sildistamiseks, sest see ütleb „See on…”.

Analüütilise meele teiseks toimimisviisiks on nendele nähtustele väärtushinnangute andmine, liigitades nähtused heaks ja halvaks, õigeks ja valeks. Eeltoodud näite alusel võiks analüütiline meel anda inimesele mõne järgnevast väärtushinnangust: „looduse kroon”, „inimene on süüdi kõikides maistes probleemides”, „inimene on sündinud patusena” või „inimene on seksuaalne elajas”. Kuna analüütiline meel toimib täpselt sama printsiibi alusel nagu kaasaegne arvuti, siis on seeläbi tekkinud olukord, kus meie väärtushinnangud meid ümbritsevatele nähtustele (oskus eristada head ja halba) ei ületa oluliselt arvuti võimet. Mõningase mööndusega võime öelda, et just see, et oleme andnud analüütilisele meelele õiguse anda väärtushinnanguid, on kõikide tänaste maailma sõdade, konfliktide ja probleemide allikaks.

Niisiis, meditatsiooni üheks eesmärgiks on õppida vaatlema nähtusi ilma neile (väärtus)hinnanguid andmata. Äärmiselt lihtsustatuna võime öelda, et meditatsioonis on kolm arenguetappi:

  1. Tähelepanu teadliku juhtimise õppimine.
  2. Väärtushinnangute andmisest vabanemine.
  3. Sildistamisest ja võrdlemisest vabanemine.

Sõna virgunu (sanskriti keeles Buddha) tähistab inimest, kes on suutnud ületada vaimse teekonna viimase suure takistuse — sildistamise ja võrdlemise. Siiski, enamiku inimeste jaoks ei ole sildistamises midagi halba. Senikaua, kuni me ei ole omandanud esimest kahte punkti, on sildistamine täiesti sobiv ja kohati lausa vajalik tegevus. Enne, kui sildistamisest loobuda, on vaja õppida seda hästi valdama. Seega rõhuva osa inimeste eesmärgiks, kes soovivad vaimset teed käia, oleks keskendumine esimesele kahele punktile — õppida tähelepanu juhtima ning vähendada hinnangute andmist kuni sellest täieliku loobumiseni.

Virgumine iseenesest ei tähenda absoluutset siltidest loobumist, vaid automaatse, alateadliku sildistamise lõppu. Ka peale virgumist kasutas Gautama Buddha sõnu (ehk silte), et oma mõtteid väljendada, kuid me ei leia tema tekstidest inimlikke väärtushinnanguid. Või kui neid seal on, siis on need tema järgijate poolt hiljem lisatud, sest viimased ei olnud virgunud.

Meditatsioon vormile või vormitule

Siit edaspidi räägime meditatsioonist tema tavapärases, kitsamas tähenduses, kus me püüame oma meeled välja lülitada ning juhime oma tähelepanu keha ja sisemaailma ning kujutluste piires.

Vormile orienteeritud meditatsioon on selline tähelepanu juhtimise viis, mille puhul meie tähelepanu on suunatud mingile vormile ühes meie neljast madalamas kehas:

  • Füüsilisel tasandil mingile aistingule või kehapiirkonnale.
  • Emotsionaalsel tasandil emotsioonile või ihale.
  • Mentaalsel tasandil mõttele, ideele, uskumusele, ootusele, kujutlusele.
  • Identiteedi tasandil minatundele — kes ma olen, mis on elu eesmärk?

Meil on ka võimalik hoida suunata oma tähelepanu seeläbi, et kujutada ette ennast oma meelislõdvestuspaigas või näiteks visualiseerida maja või autot, eesmärgiga neid nähtusi oma ellu tuua. Sellisel juhul on tegemist tähelepanu energia hoidmisega mentaalsel tasandil.

Vormivaba meditatsiooni puhul ei ole meie tähelepanu suunatud ühelegi objektile. Selline meditatsioon on enamiku inimeste jaoks peaaegu kättesaamatu. Oma mõtetejada (monkey mind) väljalülitamine on üldiselt ilma tõsise harjutamiseta peaaegu võimatu. Heal juhul õnnestub see üldiselt vaid sekunditeks, mille järel läheb meel iseenesest uitama ning me märkame ennast mõtlemas mingit mõtet.

Vormivaba meditatsiooni „objektiks” ehk kohaks kuhu tähelepanu suunatakse, on materiaalsest reaalsusest kõrgemal asuv vaimne reaalsus. Sellisel juhul mediteerime me objektile, millel puudub vorm. Näiteks võib selleks olla tühjus, Kõrgem Mina (ka Vaimne Mina või MINA OLEN Kohalolek), Jumal, keegi ülestõusnud meistritest (Jeesus, Buda, Ema Maria, peaingel Miikael jne). Siin on oluline teadvustada, et suurem osa inimestest, kes püüavad sellistele „objektidele” mediteerida, loovad esmalt oma mentaalkehas neile sobiva vormi ning siis püüavad oma tähelepanu sellel vormil hoida. Selline meditatsioon on iseenesest täiesti sobiv ehkki ta ei ole vormivaba, kuid mediteerija võiks olla teadlik, et mainitud „objektid” on alati midagi enamat kui meie mentaalne kujund neist.

Vahepealse etapina vormile mediteerimise ja vormivaba mediteerimise vahel on näiteks tähelepanu suunamine hingamisele. Kuid olemuslikult on ka see meditatsioon vormile — meie tähelepanu on suunatud hingamisprotsessile. Viimasest võib siiski palju abi olla pideva mõttejada ja sisekõne katkestamisel.

Jättes välja üksikud erandid, oleks enamikul meditatsioonihuvilistest otstarbekas harrastada vormile orienteeritud meditatsiooni ning seda kahel põhjusel. Esiteks võib algaja jaoks vormivaba meditatsioon olla äärmiselt frustreeriv — me ei ole lihtsalt harjunud selle tundega, mis tekib, kui meel on tühjendatud. Teisel põhjusel peatuksin ma pikemalt.

Loodus ei salli tühja kohta

Meditatsiooni üheks eesmärgiks on taasühendada meie neli madalamat keha (füüsiline, emotsionaalne, mentaalne ja identiteedikeha) meie Vaimse ehk Kõrgema Minaga (ehk oma tegeliku olemusega) ning võimaldada viimasel ennast väljendada neljas madalamas sfääris. Et aga meie energiakeha on täidetud madalamate (negatiivsete) emotsioonidega, mõtete ja identiteediga, mis varjutavad ühendust meie Vaimse Minaga, siis ei ole meil võimalik, kas üldse või osaliselt, saada sellega kontakti. See omakorda põhjustabki olukorra, kus meie emotsioonid ning analüütiline meel peremehetsevad meie elu üle.

„Toru“ näide

Kujundlikkuse mõttes võime ette kujutada inimtervikut kui pikka vertikaalset toru, mille ülemises otsas asub Vaimne Mina, kes näeb kõike allpool toimuvat ning kelle ülesandeks on toru alumises otsas olevat enese pikendust (inimest kitsamas mõttes) juhtida, lähtudes kõrgemast vaatenurgast.

See „toru” koosneb neljast osast, mille ülemist osa võime nimetada meie identiteedikehaks, sellest allpool olevat osa meie mentaalkehaks, selle all asub omakorda emotsionaalkeha ning kõige all on meie füüsiline keha koos meie tavalise teadlikkusega.

Kui „toru”, mis sümboliseerib meie hinge ja keha, on puhas, siis kulgeb juhtimissignaal, mida sageli kutsutakse intuitsiooniks, Vaimselt Minalt meie tavateadvuseni takistusteta ning meie otsused on kooskõlas tegeliku olukorraga ning aitavad meil püsida vaimses arengus. Kui aga selles torus on ummistused, siis Vaimse Mina poolt välja saadetud signaal kas moondub või sumbub tee peal täielikult. Selle tulemusena meie otsused ja valikud ei baseeru enam kõrgemal vaatepunktil, vaid vähem või rohkem selle vastandpooluse — EGO ellujäämis- ja kasvuinstinktil. Viimane võib küll anda meile lühiajalise turvatunde, kuid toob pikemas perspektiivis kaasa vaimse taandarengu ja üha kasvava kannatuse.

„Toru” välissein sümboliseerib meie hinge ja keha välispiire, mis ei lase väliskeskkonna negatiivsetel mõjudel meid kahjustada. Meie füüsiline keha on füüsilise keskkonna eest kaitstud immuunsüsteemi ja nahaga, mis ei lase bakteritel, viirustel ja kahjulikel ainetel meie organismi tungida.

Sarnane „nahk” ehk kaitse on loomulikus olekus ka „toru” osal, mida me nimetama emotsionaalkehaks ning mis on ümbritsetud emotsionaalse reaalsusega — keskkonnaga, kus asuvad teiste inimeste individuaalsed ja kollektiivsed emotsioonid ja ihad, mis valdavalt on praegu toksilised (näiteks hirm, viha, süütunne jne).

Ka „toru” mentaalsel osal on oma kaitse, mis kaitseb meid mentaalses keskkonnas olevate individuaalsete ja kollektiivsete ebatervete mõtete, ideede, uskumuste ja ootuste eest. Just see kaitse sunnib meid mitte omaks võtma lõputut hulka jaburaid ideid, mis täna näiteks internetti risustavad. Kuid ka vastupidi — kui kaitse ei toimi korralikult, siis ei suuda me vastu seista nendele ideedele ning muutume neile avatuks või ei suuda otsustada, missugune idee vastab tõele ja missugune mitte.

„Toru” kõige ülemise osa moodustab meie identiteedikeha ehk minatunne. Kui see on tugev, siis on meil selge arusaam, kes me oleme ning me ei lase identiteedireaalsuse väliskeskkonnal meie minatunnet kergesti mõjutada. Kui see kaitse aga ei toimi piisavalt, siis toob see endaga kaasa võõraste identiteetide omaks võtmise või identiteedikriisi — ühtäkki ei ole meil enam selget tunnet — kes me oleme ning mis on meie siin olemise eesmärk?

Ummistunud „toru”

Normaalses olukorras on meie hinge „toru” terve ning kaitseb meid väliste ebasoovitavate mõjutuste eest nii füüsilisel kui kõigil hingetasanditel. Kui me oleme aga läbi elanud tõsise psüühilise trauma ning ei ole sellest tervenenud, siis jääb „torusse” rebend ehk avaus. Ühtlasi toob selline trauma kaasa osa meie hinge olemusliku energia kadumise, mille tulemusena tekib „torusse” tühimik ehk auk. Kaitsva „toru” seina vigastust nimetatakse sageli hingehaavaks (füüsilise keha puhul lihtsalt haavaks) ning kohta, kust energia on „toru” sees kadunud, kutsutakse sageli tühjuseks või auguks hinges (füüsilise keha puhul võib olla tegemist kehaosa või organi kaotusega).

Mis toimub siis, kui mediteerime?

Meditatsiooni sügavam eesmärk on luua teadlik ühendus oma Vaimse Minaga ehk taastada informatsiooni liikumine „toru” ülemisest otsast alumisse. Kui meie keha on piisavalt puhas ning sedavõrd, kuidas meil õnnestub vaigistada kõik emotsioonid, mõtted ja minatunded, hakkab „toru” informatsiooni ja energiat juhtima. Me tunneme ennast ühendatuna millegi suuremaga — olgu selleks siis Vaimne Mina või midagi muud vaimsest sfäärist. Ida traditsioonides on sellist Vaimse Minaga täielikku üheks saamist sageli nimetatud ka nirvaanaks. Kui meie teadlik mina suudab samastude meie Vaimse Minaga, siis me tunneme seda, mida meie Vaimne Mina tunneb kogu aeg — ülimat õndsust ehk nirvaanat.

Sellise seisundiga, isegi kui see on ainult osaline, kaasneb ka võime näha maailma läbi Vaimse Mina vaatenurga. Inimene, kes on saanud piisavalt tugeva ühenduse oma Vaimse Minaga, kannab seda kogemust elu lõpuni ning püüdleb selle ühenduse taastamise ja süvendamise poole. Siiski, kui ühtsustunne oma Vaimse Minaga oli ajutine (nagu see tavaliselt vaimsete kogemuste puhul on), siis oli ka meie võime näha asju läbi Vaimse Mina vaatenurga ajutine. Mis aga ei kao, on saadud viitevõrgustik ja teadmine, et on olemas midagi enamat kui tavakogemus.

Kui aga meie „toru” (hing) on auklik ja täidetud negatiivsete emotsioonide, mõtete või identiteetidega, siis ei ole meil võimalik meditatsiooni kaudu saavutada „toru“ puhastumist sellise tasemeni, et meie teadlikkus suudaks luua ühendust Vaimse Minaga. Kui meditatsioonipraktikaga alustades on tõepoolest võimalik alguses saavutada mõningane energiakeha rahunemine, siis mõne aja jooksul olukord tavaliselt muutub. Kuna me „surume” oma meele, eriti seal olevad augud mõtetest tühjaks, siis loome me oma energiakehas energiast vabad ehk tühjad kohad (mis senini olid täidetud näiteks töömõtetega). Kuna loodus ei salli tühja kohta, siis meie hinges olevad tühikud hakkavad toimima nagu vaakumpumbad — nad püüavad tühja kohta millegagi täita. Ideaaljuhul peaks täiteenergia tulema Vaimselt Minalt, aga kuna ühendus Vaimse Minaga ei toimi, siis tuleb augud täita muu kättesaadava energiaga. Kuna aga „toru” sein, mis peaks toimima meie energeetilise kaitsena on vigastatud ja auklik, siis avab see võimaluse ka negatiivsetele väliskeskkonna energiatele „toru” sees ehk hinges olevad tühikud täita. Võimendava faktorina toimib siin meie hinges juba leiduv negatiivne energia — sarnane hakkab ligi tõmbama sarnast.

Eelöeldu tulemusena võivad meie hinges olevad augud täituda erinevate negatiivsete entiteetidega, mida vahel nimetatakse näiteks kurjadeks vaimudeks, deemoniteks, kehatuteks hingedeks vms.

Kui see juhtub, siis meie enestunne halveneb kiiresti ning muutub väga ebameeldivaks. Raskematel juhtudel nimetatakse sellist meeleseisundit sageli ka põrguks.

Kuidas meid mediteerides petetakse?

On ka teine mediteerimise stsenaarium, kus mediteerija püüab ennast häälestada vaimsele reaalsusele (vormitule), kuid kuna tal puudub vahetu kontakt ja piisavalt tugev viitevõrgustik, et eristada vaimset reaalsust madalamatest reaalsustest, siis kasutavad paljud astraal-, mentaal- ja identiteedisfääri olendid seda olukorda ära. Mediteerijad püüavad „liikuda” valguse poole ehk teiste sõnadega, kui kuskilt „paistab” valgus, siis sinna poole nad liiguvad. Ülalmainitud olendid on aga ära õppinud mediteerijatele nende endi valgust tagasi peegeldama, tekitades illusiooni, et nemad ongi vaimsed olendid ning meelitavad seeläbi paljusid endale „järgnema”. Tavaliselt on sellised olendid võimelised meile andma teatud määral uut informatsiooni, mis ületab meie tänase teadmise. See tõstab meie usaldust nende vastu veelgi. Lisaks on neil võime teatud määral tuleviku sündmusi ennustada, tervendada või meie enesetunnet parandada. Kõik see on aga allutatud ainult ühele eesmärgile — peatada meie vaimne areng või ideaaljuhul teha meid endist sõltuvateks, pannes meid meditatsiooni või muude rituaalide kaudu endale tähelepanu pöörama ning oma eluenergiat ära andma.

Reeglina ei too selline stsenaarium kaasa ebamugavustunnet, vaid annab meile teatud heaolutunde, mis võib kesta aastaid, enne kui ilmnevad välised märgid eluenergia vähenemisest. Selle tulemusena tunnevad paljud mediteerijad ennast „pühamast pühamatena”, uskudes siiralt, et neil on ühendus vaimse maailma ja selle olenditega.

Karm reaalsus on see, et lõviosa mediteerijatest kuuluvad kas esimesse või teise gruppi. Kui te tunnete ärritust nende ridade lugemisel, siis esitage omale küsimus — millest see ärritus tuleb? Kas see pole mitte hoopis ülalmainitud valgust peegeldav olend, kes on hirmust ohvrit kaotada ärritunud ja nüüd seda ärritust teisse projitseerib?

On ka kolmas grupp „mediteerijaid”, kes vähem või rohkem teadlikult soovivadki ühendust selliste olenditega. Kuid nemad ei ole kindlasti antud artikli ja keskkonna lugejad.

Taustainfo meditatsioonist

Meditatsioon kui vaimne praktika on sobiv idapoolkera inimeste meelelaadile, kes on rohkem vaimsed ja vähem materiaalsed, millest tulenevalt on neil (sageli) vähem tähelepanu ja energiat materiaalses sfääris (mis toob aga kaasa tavaliselt materiaalselt viletsad elutingimused). Lääne ühiskonna inimestele meditatsioon ei sobi enne, kui ollakse jõudnud teatud (suhteliselt arenenud) tasemele. Lääne inimesed võivad saada meditatsioonist suurt kasu alles siis, kui nad on eelnevalt oma hinge „negatiivsetest” energiatest piisavalt puhastanud, taastanud energeetilise kaitse ning täitnud suuremad augud hinges. Selle kõige tegemiseks on lääne inimeste jaoks hoopis sobivamad töövahendid kui meditatsioon.

Eelöeldu kehtib eriti just vormivaba meditatsiooni puhul. Seda ei ole mõistlik enne harrastada, kui kõik märgid näitavad, et teie elu on tasakaalus ja energikehas midagi ei „sikuta”. Vormivaba meditatsioon ei sobi, kui selle motiiviks on olukorda parandada või ennast tervendada. Vormitu meditatsioon sobib siis, kui te olete juba terve ja kogu teie sisemine ja välimine elu on tasakaalus. Kui teie elus on märke tasakaalutusest, siis oleks parem vältida vormivaba meditatsiooni.

Erinevaid visualiseerimistehnikaid ja muid vormile suunatud meditatsioone võib kasutada, kui teie energiakeha ei valuta. Kui aga teid painavad negatiivsed emotsioonid ja sundmõtted, siis võib olla parem ka sellest loobuda ning suunata oma tähelepanuenergia mingile positiivsele välisele tegevusele, olgu selleks siis töö tegemine, maja ehitamine, laste kasvatamine või midagi muud. Oluline on, et tähelepanu oleks suunatud positiivsele tegevusele võimalikult suures osas teie ajast.

Artiklis 70. Kuidas tervendada oma energiakeha psühhotraumast? olen kirjutanud sellest, mida teha siis, kui hing „valutab” või kui on tegemist psühhotraumaga ning andnud viiteid sellist traumat tervendavatele rituaalidele. Tuginedes oma (ja ka mõne teise inimese) kogemusele, julgen väita, et mainitud rituaalid aitavad üldiselt suhteliselt kiiresti psühhotraumast terveneda ning laiendades mõnevõrra sooritatavate rituaalide hulka, on võimalik saavutada stabiilne ja püsiv vaimne areng.

Et mitte lõpetada kurvalt, võime öelda, et kõigist takistustest hoolimata jõuab ühel päeval kätte ka aeg, kus võib olla mõistlik raskuskese muudelt rituaalidelt meditatsioonile nihutada. Kuid ka siis ei ole ettevaatus üleliigne. Kuna meid ümbritsev energeetiline „eeter” on äärmiselt saastunud, siis on soovitav (või lausa kohustuslik) enne meditatsiooni vähemalt 15 minutit vaimset kaitset kutsuda.