76. Õppimine, haridus ja psühholoogia, I osa

On mõned küsimused, mida oleks aeg tõstatada. Miks ei ole ühiskond õpetanud lapsi, kuidas hakkama saada oma isikliku psüühikaga, kuidas saada vabaks psüühilistest piirangutest (näiteks eelarvamused ja hirmud), nii et nad võiksid elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu?

Kas ei ole selle taga teatud jõud ühiskonnas, keda võib kutsuda ka võimueliidiks ning kes inimeste lahendamata psühholoogia kaudu omavad kontrolli meie üle?

Miljardid inimesed kogu maailmas, isegi ka kõige rikkamates ühiskondades, elavad oma elu vähem või rohkem kannatades. See kannatus ei tulene mitte füüsilistest põhjustest, vaid sisemistest psüühika haavadest, mis toovad kaasa kogu elu kestva sisemise ärrituse, ängi ja kannatuse.

Miks arenenud ühiskonnad ei näe seda ega ütle: „Kas nüüd, kui meil on olemas füüsiline, materiaalne heaolu, ei oleks aeg luua ka psühho-spirituaalset heaolu?”. Kui me tõesti soovime oma psüühe- ehk hingehaavadest vabaneda, siis me peame endale tunnistama, et me oleme midagi enamat kui lihtsalt inimesed — me oleme vaimsed olendid. Just see teadmine annab meile võime üle saada kõikidest haavadest hinges, mille kaudu võimueliit meiega manipuleerida saab.

Kui mõni ühiskond teeks otsustava ja järjekindla pingutuse, et õpetada lapsi juba varajases nooruses oma psühholoogiaga hakkama saama ning leidma sisemist rahu ja lahendust oma hingehaavadele, siis see tooks kaasa tunduvalt suurema arenguhüppe ühiskonnas, kui see on võimalik ainult klassikalisele akadeemilisele haridusele panustades. Võib lausa öelda, et (peaaegu) ainult akadeemilisele haridusele toetuv ühiskond on lähedal oma arengu maksimumile ning edasiseks heaolu tõusuks on vaja paradigma muutust. Püüdkem omale ette kujutada seda loovuse tõusu, mis sellisel juhul tekib — paljud täna lahendamatuna tunduvad probleemid lahenevad siis mängleva kergusega...

Just väiksemad ja jõukamad riigid võiksid siin olla teenäitajaks, sest väikestes ühiskondades on tunduvalt vähem võimueliidi esindajaid, kes teeksid otseseid takistusi laste psühholoogilisele harimisele ja tervendamisele. Täna on paljudes riikides küsimus selles, kuidas tuua see probleem avalikkuse teadvusesse, et inimesed hakkaksid avalikult küsima: „Miks me ei ole seda senini teinud — on ju täiesti ilmselge, et seda tuleks teha?”. Just võimueliidi varjatud tegevus on üheks põhjuseks, miks paljudel nähtustel ühiskonnas võimaldatakse jätkuvalt ilmneda. Need on spetsiaalselt loodud selleks, et võimendada inimeste lahendamata psühholoogiat või vähemalt takistada inimesi psühholoogiliste piirangute kõrvaldamisel. Just haridussüsteem on siin üheks heaks näiteks, kus võimueliit on loonud sügavama lõhe psüühe tasandil.

Dualistliku maailmavaate kaks vastandit

1700 aastat tagasi võttis võimueliit oma kontrolli alla kristliku religiooni. Kui aga sai selgeks, et see ei suuda enam kontrollida lääne ühiskonna intellektuaalset elu, siis hakati välja töötama selle vastandit — teaduslikku materialismi. See on kristliku religiooni dualistlik polaarsus, nii nagu kapitalism on kommunismi dualistlik polaarsus.

Alates sellest ajast on võimueliidil õnnestunud hoida ühiskonda lõhenenuna. On veel palju inimesi, kes hoiavad kinni kristliku religiooni väärtustest, samal ajal, kui teine osa ühiskonnast hoiab sama tugevasti kinni materialistlikust elustiilist. Selle tulemuseks on demokraatlikud riigid, kelle tegutsemises puudub järjekindlus, sest rahval ei ole selge, kes neid riigi juhtidena teenivad. Lääne ühiskondadel on põhiseadused, mis baseeruvad ideel, et kõikidel inimestel on õigused, kuid õigused saavad olemas olla ainult antuna kõrgeima autoriteedi poolt. Kui õigused on antud riigi poolt, siis kes iganes juhib riiki, kipub määrama neid õigusi, mis inimestel on. Kuid see ei ole enam demokraatia, vähemalt mitte selle sügavamas tähenduses.

Niisiis, kui meil on tegemist rahvaga, kes tunnistab inimeste õigusi, kuid samal ajal see rahvas ei tunnista inimeste vaimset (spirituaalset) olemust, siis selle tulemuseks on varjatud vastuolu ja järjekindluse puudumine.

Mis on selle põhjuseks, et üldiselt ei tunnistata inimeste vaimset olemust? Esmalt loomulikult teadusliku materialismi vastuseisu tõttu, mis väidab, et väljaspool materiaalset reaalsust ei ole midagi olemas, seega inimesed ei saa olla vaimsed olendid. Teiseks, selle vastandpolaarsuseks, on samuti võimueliidi poolt loodud idee, et kui me tunnistame inimesi vaimsete olenditena, siis pöördume tagasi vanadesse aegadesse, mil domineeris kristlus. Seda aga ei soovi mitte keegi, mille tulemusena on lääne ühiskond kinni jäänud „ei-kellegi-maale”, kus ei teata, mida teha.

Alternatiiv

Traditsioonilisele kristlusele ja teaduslikule materialismile on olemas alternatiiv, mida võib nimetada universaalseks vaimsuseks (spirituaalsuseks). Kui ühiskond hakkab seda tunnistama, siis on võimalik luua haridussüsteem, mis juba väga varasest east õpetab lastele, missugused olendid nad tegelikult on. Me oleme psühho-spirituaalsed olendid ning meil on võime ületada kõik meie psüühikas olevad piirangud — ka piirangud, mis on loodud paljude elude jooksul. See, mida me oleme kogenud selle elu lapsepõlves, ei määra seda, kes me oleme, sest meil on väga palju „kaasavara” eelnevatest eludest. Kuid isegi see, mida me oleme kaasa võtnud minevikust, ei määra seda, kes me oleme, sest meil on võime sellest üle saada.

Kui selline arusaamine on ühiskonnas piisavalt kanda kinnitanud, siis tuleb vaid jätkata, andes lastele „tööriistad“ vabanemaks mineviku lahendamata psühholoogiast. Kui luua selline haridussüsteem, siis juba ühe generatsiooni jooksul täiskasvanuks saanud lapsed (kellel on arusaamine oma psüühika toimimisest ning potentsiaal seda lihvida) võivad saavutada selles osas meisterlikkuse. Paljudel juhtudel on sellistel inimestel alateadlik eesmärgitunnetus — nende üheks elueesmärgiks on saavutada enesemeisterlikkus — ehk vabaneda emotsioonide ja mõtete orjusest.

Psühho-spirituaalne heaolu

Astume sammukese edasi ning püüame ette kujutada, mis juhtub siis, kui need lapsed hakkavad lapsi saama. Täna annab enamik vanematest oma lahendamata psühholoogia lastele edasi, mis on üheks oluliseks düsfunktsionaalsete perekondade eksisteerimise põhjuseks. Ei ole ju raske märgata asjaolu, et enamikus heaoluühiskondades on järjest enam pühholoogilisi pere- ja ühiskonnaprobleeme, aina rohkem mittetoimivaid perekondi, kasvav lahutuste hulk ja aina kasvav hädas olevate laste arv. Seda nähes peaks tekkima küsimus, mis toimub? Ja miks see nii on?

Tuleks mõista, et kui me oleme jõudnud teatud materiaalse külluse tasemele, siis peab ühiskond tegema sammu edasi ning hakkama tegelema ühiskonnaliikmete psühho-spirituaalse heaoluga. Et vältida termodünaamika teise seaduse subjektiks langemist, peab see muutuma ühiskonna peamiseks eesmärgiks. Vastasel juhul hakkavad sellised ühiskonnad lagunema nii seest kui ka väljast, mille kohta võib juba praegu märke näha.

Täna ei ole peaaegu üldse lapsi, kes ei oleks oma vanemate lahendamata psühholoogiast negatiivselt mõjutatud. Meil on lapsed, kes on üles kasvanud psüühika haavadega ning kellel ei ole õrna aimugi, mida nendega peale hakata, mistõttu nad omakorda annavad need probleemid teatepulgana üle oma lastele. Võime vabalt märgata, kuidas paljud psühholoogilised haavad on päritud läbi mitme generatsiooni — kui me seda vaid ajas jälgida suudame. Kui selline olukord on kestnud piisavalt kaua, mitu generatsiooni, siis toob see kaasa ka geneetilise muutuse, nii et lapsed sünnivad juba geneetilise eelsoodumusega mentaalsetele probleemidele ja vaimuhaigustele. Paljud lapsed praegusest generatsioonist on sündinud geenidega, mida me võime nimetada „ohtlikeks” või „plahvatavateks”. See tekitab tugeva eelsoodumuse ADD-le (tähelepanu puuduse häire) või mõnele muule täna laialt levinud haigusele, sealhulgas skisofreenia oma paljude varjatud vormidega.

Täna vaadatakse neid nähtusi kui paratamatuid ning arvatakse, et siin ei ole midagi teha — tegelikkus on teistsugune. Kui me oleme valmis tõstma oma teadlikkust, kui me oleme valmis „kutsuma” vaimset energiat (valgust), siis on võimalik tõusta kõrgemale geneetilisest määratusest. Siis on võimalik trendi muuta ning pärandada oma lastele paremad geenid. Nii toimides on võimalik kolme—nelja põlvkonna jooksul sellised geenihäired täielikult kaotada. Edaspidi sündivad lapsed oleksid vabad geneetilisest eelsoodumusest ning peaksid tegelema vaid nende psüühika probleemidega, mida nad endaga elust ellu kaasas kannavad.

Tagasi tänapäeva

Eelneva jutuga ei taha ma öelda, et vanemad peaksid loobuma oma lastele akadeemilise hariduse andmisest. Igal juhul on see parem kui mitte midagi. Kuid küsimus on selles, kas meie lapsed tahavad olla õnnetud „entsüklopeediad”? On piisavalt näiteid noortest inimestest, kes lõpetavad ülikooli suurepäraste tulemustega, kuid ei suuda neid teadmisi psühholoogiliste probleemide tõttu enda ja ühiskonna heaoluks muuta — pigem vastupidi — liigne tarkus ühendatuna piisavalt suure hulga lahendamata psühholoogiaga võib mõnikord moodustada väga plahvatusohtliku segu.

Niisiis, tasub järele mõelda, kas on vaja oma last juba esimestest eluaastatest akadeemiliste teadmistega ülekoormata. Kui kas või osa sellest energiast ja ajast suunata psühholoogiliste oskuste arendamisele, siis oleks lapsel täiskasvanuks saamisel tunduvalt suuremad võimalused elada tasakaalukat ja elamisväärset elu ning saavutada vähemalt minimaalne psühho-spirituaalne heaolu.

Märkus võimueliidi kohta

Olen püüdnud seni vandenõuteooriaid vältida, sest viis, kuidas seda teemat kajastatakse, on sageli äärmiselt tasakaalustamatu. Võimueliit ja nn vandenõu inimkonna vastu on ka minu arvates olemas, kuid suurim viga, mida teha, on sellega võitlusse astuda. Võimueliit maailmas ei ole nii suur, tugev ja ühtne, kui paljud konspiratsiooniteoreetikud arvavad, kuid kuna praktiliselt kõik inimesed on manipuleeritavad oma lahendamata psühholoogia kaudu, siis on võimueliidil lihtne oma varjatud eesmärke saavutada. Võimueliit kaotaks koheselt oma kontrolli meie üle, kui me lahendaksime oma psühholoogias olevad piirangud ja ebapuhtused.

Tahan veel lisada, et minu arvates, ei ole Eesti poliitikamaastikul tegemist võimueliidi esindajatega, või kui, siis äärmisel juhul on tegemist mõne inimesega. Küll aga on ka meie poliitikud (nii nagu me kõik) oma lahendamata psühholoogia kaudu vähem või rohkem manipuleeritavad.