77. Miks ohver igatseb psühhopaati?

Vastus lugeja kirjale:


„Tänu heade nõuannete eest!

Palun andke teada, kuidas suuta mitte igatseda taga psühhopaati ja suuta temast loobuda? Pole normaalne, et otsin ja igatsen inimest, kes tegi mulle haiget. Kas ta on minuga midagi teinud, et ma nii tunnen, olen ma lasknud endaga ise midagi teha, et nii tunnen?

Oleksin tänulik, kui saaksin veidi aimu, mis minuga toimub. Kannatan ma Stockholmi sündroomi all, on see lahendamata karmaline ülesanne, põen ma traumaatilist seotust?

Kui teil vähegi aega on, oleksin väga tänulik, kui suunaksite mind teadmiste juurde, mis aitaksid mul mõista, mis minuga toimub?“


Mis on ohvriteadvus?

Ohvriteadvus on kompleksne nähtus, kuid seda võib kirjeldada kui minapilti, identiteeti, mis paneb meid nägema meie viletsuse ja negatiivse meeleseisundi põhjusena kõike meist väljaspool olevat, jättes meid sõltuma nende armust, kes „panevad meid ennast halvasti tundma”, „ei lase meil elada”, „teevad meile haiget ning kiusavad ja kontrollivad meid”. Üheks orjanduse kaaspõhjuseks oli paljudel inimestel korraga esinev ohvriteadvus. Ori oli see, kes alateadlikult ei soovinud vastutust võtta.

Meie normaalne teadvusseisund, mis määrab ära, kuidas me maailma näeme, peaks põhinema tingimusteta armastuse energial. Kuid energeetiline olukord planeedil Maa on täna selline, et siin on võimatu kogeda puhast tingimusteta armastust, ehkki üksikud inimesed on saanud seda osaliselt tunda. Sellise olukorra oleme me ise loonud (väga paljude elude jooksul) ja ainult meil on võimalus seda olukorda muuta. Planeet Maa on kui liivakast, mis on antud meile mängimiseks, kaasa arvatud võimalusega ja õigusega see hävitada.

Kuidas tekivad madalamad teadvusseisundid?

Meie algselt normaalne teadvusseisund oli selline, kus tajusime KÕIGE ühtekuuluvust, sõltumata sellest eraldatuse illusioonist, mis füüsilist maailma valitseb. Meie käsutuses on alati olnud kaks jõudu, mida võime nimetada laienevaks ja kokkutõmbuvaks või alfa ja oomega või yin ja yang või mees- ja naisjõuks (energiaks), mis on teineteisele täiendavad polaarsused (nagu magneti polaarsused). Neid jõude harmooniliselt kasutades saime luua sellist elu nagu tahtsime ja saame ka täna. Siiski erinevatel põhjustel, millesse me hetkel ei hakka süvenema, võtsid inimkonna liikmed kunagi väga ammu omaks eraldatuse illusiooni ning hakkasid uskuma, et me olemegi kõigest lahus. Eraldatud nii vaimsest maailmast kui ka üksteisest, et oleme lihtsalt füüsilised olendid — mõtlemisvõimega ahvid. Sellega koos kadus ka meie oskus neid täiendjõude harmooniliselt kasutada ja inimkond hakkas neid universumi jõude nägema vastandjõududena, andes neile väärtushinnangud — just sellest räägib piibli lugu Eedeni aiast ning hea ja kurja tundmise puust. Hea ja kurja puu vilja söömine on sümbol polaarsustele väärtushinnangute andmisest.

Selle tulemusena transformeerusid need kaks jõudu, mis olid inimeste kui kaasloojate käsutuses meie teadvuses üksteist välistavateks vastanditeks. (Rõhutan — mitte jõud ei transformeerunud, vaid meie arusaamine jõududest muutus.) Ohver ja kiusaja, süüdistaja ja süüdlane, samuti (maine) armastus ja vihkamine on vaid mõned selle nähtuse produktid. Inimesed lõid „kullast” ehk kõrgemast teadvusest madalama teadvuse ehk „seatinast mündi”, millel on alati kaks külge. Ohver ei saa olla ilma kiusajata (ja vastupidi), süüdlane ilma süüdistajata, maine armastus ilma vihkamiseta, sest nad on defineeritud suhtelisel ehk duaalsel (kahe välistava vastandiga) skaalal.

Kui keegi meist loob sellise duaalsuse, siis see nähtus algab alati inimese sisemaailmast — tema psüühest — ja on täielikult ettekujutuse vili ehk tajuviga. Meie psüühe jaguneb siis kaheks üksteisega vastuolus olevaks osaks ehk alaisiksuseks — näiteks süüdistajaks ja süüdlaseks. Võime seda ka nimetada psüühe lõhenemiseks ehk teatud skisofreenia vormiks. Tavaliselt on üks nendest nähtustest või alaisiksustest meie sees tugevamini esindatud kui teine, mis toob kaasa vajaduse seda sisemist tasakaalutust (väliselt) tasakaalustada. Seega, kui keegi kannab endas domineerivat süütunnet, siis ta muutub magnetiks sama mündi teisele poolele ehk süüdistajale.

Kellel on kalduvus teisi süüdistada, võib enda juures (vähemalt vahel) märgata veel ühte nähtust — peale tõsisemat süüdistamise intsidenti võib teda vallutada hoopis tugev süütunne, mis siis mõne aja pärast taandub, et anda koht jälle tavapärasele süüdistavale käitumisele.

Niisiis, ülalöeldu on äärmiselt lihtsustatud seletus, miks ohvrit tõmbab psühhopaadi juurde. Stockholmi sündroom on selle nähtuse üks väljendusi, kuid omade lisaaspektidega. Ohvrite elu sõltub pantvangidraama ajal täielikult vangistajast (vähemalt on selline tunne pantvangidel) ning see seob nad vangistajaga sellisel väärastunud moel nagu on seotud ka paljud vägivaldsed abielud.

Karmalisest vaatenurgast võib aga olukorda seletada järgnevalt. Kui me madaldame tingimusteta armastuse energiat, muutes selle näiteks ohvrienergiaks, siis me jääme ELULE selle koguse energiat võlgu ehk tekitame karmat. Karma on võlg elu ees, mida saab mõõta rikutud energia kogusega. See võlg elu ees jääb meid alatiseks rõhuma ja nii nagu panga puhul, kui võlga mõistliku aja jooksul tagasi ei maksta, hakkab elu meile seda meelde tuletama ning saadab oma „võlanõudja”, kes ilmub meie ellu näiteks psühhopaadi kujul. Olukord aja jooksul ainult teravneb ja meie katsumused kasvavad hetkeni, mil otsustame oma teadvusseisundit muuta. Peaksime lõpetama „võlgu elamise“ ning taastama madaldatud energia esialgse sageduse ehk transformeerima loodud karma. Kui see tehtud, siis me ei vaja enam seda võlanõudjat ehk psühhopaati.

Võti vabanemiseks

Eelöeldust ei tohiks olla keeruline teha järeldust, et sellisest kaassõltuvussuhtest vabanemiseks on vaja vabaneda ohvriteadvusest, sest selle magnetiline jõud, mis viib meid kokku psühhopaadiga, ületab kaugelt meie teadliku tahte jõu. Üldiselt ei ole võimalik tahtejõu ja mõistusega sellise olukorra vastu saada — alateadvuse jõud on lihtsalt palju suurem.

Elu on näidanud, et üsna vähesed murravad välja sellisest vägivaldsest kaassõltuvussuhtest. Osalt sellepärast, et puudub sügavam arusaam selle nähtuse põhjustest, teisalt aga ei oska paljud leida abivahendeid sellisest teadvusseisundist vabanemiseks. Kättesaadavad tehnikad ja meetodid on küll abiks, aga nende efektiivsus on sageli väike — positiivne muudatus toimub vaid siis, kui ohver on jõudnud läbimurdele piisavalt lähedale ja on valmis oma elu eest vastutust võtma.

Isiklikust arusaamisest ja kogemusest lähtuvalt soovitan neile, kes on täis otsustavust ohvriteadvus seljataha jätta, kasutada harjutusi, millest olen kirjutanud artiklis 70. „Kuidas tervendada oma energiakeha ehk hinge psühhotraumast?“. Mistahes psüühikahäire puhul on soovitav alustada nende kolme praktikaga ning kui siis on saavutatud mõningane vilumus, võib minna edasi juba spetsiifilisemate harjutuste juurde.

Kellel vähegi võimalik, soovitan teha neid harjutusi originaalversioonis — inglise keeles, sest oma olemuselt on tegemist rütmilise ja värsivormis palvega vaimse reaalsuse (ülestõusnud meistrite) poole. Viimastel on vaimsete seaduste järgi luba meid aidata ainult siis, kui abi palume. Mainitud harjutused ongi abipalved, millele vastatakse „valguse” ehk tervendava ja harmoniseeriva eluenergia saatmisega igaühele individuaalsete vajaduste ja võimete järgi. Saadud abi sõltub kolmest faktorist:

  1. Kulutatud aeg ja regulaarsus.
  2. Meie pühendumus ja siirus.
  3. Tähelepanu koondamine kohalolekule.

Harjutused on kujundatud sellise arvestusega, et inimesed, kes neid kasutavad, on tavaliselt kriisiseisundis ega suuda oma tähelepanu koondada. Seega neid harjutusi võib rahumeeli teha automaatselt — pole vaja muretseda, kui mõtted mujale ekslevad, ehkki kui õnnestub tähelepanu harjutustel hoida, on tulemus veelgi parem. Ka visualiseerimine pole vajalik — „sõna väest” piisab täiesti kriisist vabanemiseks.

Mis juhtub meie energiakehas, kui neid harjutusi teeme?

Harjutuse tegemise ajal muutume „avatud ukseks” vaimsele energiale, mis hakkab voolama läbi tšakrate meie energiakehasse. See kõrgsageduslik energia hakkab transformeerima kogu madalsageduslikku energiat, mis on blokeerinud meie tšakrad ja energiakeha, muuhulgas ka ohvriteadvust. Piltlikult öeldes tõstame me oma alateadvuses oleva madalsagedusliku energia (sh ohvriteadvuse) tagasi puhtaks armastuse energiaks — ehk vabaneme oma karmast. See protsess võtab tavaliselt kaua aega (kuid või mõnikord isegi aastaid), sest kui meie energiakehas toimuks kiire muudatus, siis meil kaoks pidevus oma identiteedi osas ning me kogeksime tõsist identiteedikriisi, mis võib kaasa tuua lausa vaimuhaiguse. Kui kaotada hetkega meie ohvriidentiteet, siis oleks meie psüühika kaoses. Seetõttu reguleerivad ülestõusnud meistrid „valguse“ pealevoolu individuaalselt, vastavalt meie pingutusele ja vastuvõtuvõimele. Alustades tuleks piirduda umbes 3 x 15-minutiliste harjutustega päevas ning sellega kohanedes võib seda tõsta järk-järgult lausa 4—5 tunnini päevas, kui keegi tunneb selleks motiveeritust.

Abivahendina on võimalik kasutada dikriiraamatut, mis aitab järge pidada — vilunud dikriide tegijad kasutavad alati spetsiaalset dikriiraamatut — üdiselt digitaalset versiooni. Samuti on otstarbekas soetada ingliskeelsed etteloetud tekstid (helifailid), mis aitaksid juhtida dikrii lugemist ning hoida rütmi ja kiirust. Üldine veendumus on, et helifailiga koos dikriimine on efektiivsem kui ilma. Siiski, kui keegi tunneb ennast paremini ilma või soovib seda teha eesti keeles, siis tuleb oma sisetunnet kuulata ja nii ka toimida.

Olles neid harjutusi sooritanud piisavalt ning püüdnud leida palki oma silmas (näha ohvriteadvuse toimimist omaenda meeles), ei jää tulemata päev, kus su energiakehas on ohvriteadvuse energia sedavõrd vähenenud, et tekib energeetilise sideme katkemine psühhopaadiga ning siis oledki vaba. Kes elab juba eraldi, see saab eluga edasi minna, kellel veel lahku minemata, see leiab nüüd endas jõu lahkuminek ellu viia ja vabanemine ka väliselt vormistada. Lahkumise ajal on eriti oluline kutsuda vaimset kaitset, sest see kaitseb psühhopaadi kättemaksuürituste eest.

Negatiivsed tagasilöögid

Kuna meie energiakeha on seni olnud kaitseta, siis on seal koha sisse võtnud mitmesugused võõrenergiad, mida võime kutsuda ka deemoniteks või kurjadeks vaimudeks, kuid kellega me oleme ära harjunud. Alustades dikriimist, saavad need olendid aru, et nende „lüpsilehm” kavatsetakse neilt ära võtta ning nad teevad kõik võimaliku ja võimatu, et te katkestaksite „valguse“ kutsumise. Nad süstivad teile pähe erinevaid kahtlusi (mis tunduvad teie endi kahtlustena), külvavad teid üle negatiivsete emotsioonidega, et näidata, kuhu selline tegevus viib ning projekteerivad pähe erinevaid mõtteid, miks peaksite selle tegevuse katkestama. Selline olukord ei pea alati tekkima, kuid vähemalt mõningal määral seda tõenäoliselt esineb ning mõnel inimesel võib see äärmiselt ebameeldivalt väljenduda. Sestap on oluline olla relvastatud teadmisega, mis tee peal ees ootamas on. Selline tugeva kahtluse periood ei kesta tõenäoliselt üle nädala, mille järel deemonid lepivad uue olukorraga ning hakkavad tasapisi taanduma.

Motivatsiooni säilitamisest

Eelnevalt toodud lähenemisviis psüühe tervendamiseks ei anna üldiselt kiireid tulemusi ning nõuab pingutust ja järjekindlust, mille tulemusena võib tekkida probleeme motivatsiooni hoidmisega. Motivatsiooni aitavad säilitada kaks asja. Esmalt positiivsed muudatused energiakehas, mis peaksid olema tunda hiljemalt mõne kuu jooksul peale rituaalide püsivat sooritamist. Teiseks on vaja parandada arusaamist psüühe toimimisest ning sellest, kuidas seda on võimalik vaimse valguse abil tervendada. Sellekohast abi võib alustuseks leida artiklitest visioonid.ee lehel, eriti artiklid 1. Hing ja 2. Karma, aga ka raamatute sektsioonis väljapanduga, kuhu lisan lähiajal asjakohast loetavat. Tõsisematel huvilistel tasub uurida ka Kim Michaelsi kirjutisi ja veebilehti.

Minu enda jaoks on eelkirjeldatud tee läbikäimine toonud kaasa väga suure elumuutuse. Ka antud blogi pidamist pean ma eelkõige selle tulemuseks, et pühendasin märkimisväärse osa oma ajast nii vaimsete harjutuste tegemisele kui ka antud ainevaldkonna uurimisele. Minu motivatsioon on siiani vaid tugevnenud. Siiski, küsimusele vastajana ja blogipidajana saan jagada vaid oma nägemust. Motivatsiooni töö tegemiseks peab igaüks ise leidma.