79. Miks ma vastutan teiste eest?

Lugeja kiri:

„Lisaks mentaalsele ja emotsionaalsele tunnetamisele kogen ka füüsiliselt, et vastutan alati, isegi siis kui selleks mingit isiklikku ette-taha põhjust pole näha (ette-taha all mõtlen nii käesolevas elus tehtu taipamisi kui rännakul seitsmesse eelnevasse nähtut). Vastutan mitte ainult „suppide“ eest, mida ise tänapäeval kokku „keedan“, vaid ka ka lähiringsete (s.t mitte ainult perekond vaid kõik inimesed, keda enda lähedaseks olen „võtnud“) maismaiste tegude tasakaalust allapoole langeva tulemi eest.

Mida Teie arvate olevat seesinasest õppetunnist?“


Mis on vastutusvõime?

Tavatähenduses võiks seda mõistet defineerida kui võimet tegeleda mingite otsuste tagajärgedega. Sügavam tähendus on siin aga meie Vaimse (Kõrgema) Mina võime vastata välistele stiimulitele. Kuna paljudel inimestel on ühendus oma Vaimse Minaga suhteliselt nõrk või lausa olematu, siis ei tule meie vastused välistele stiimulitele mitte Vaimse Mina vaid meie ego käest. Egol on aga alati kalduvus näha maailma dualistlikul skaalal mõõdetuna ning anda skaala erinevatele otstele väärtushinnangud. Antud juhul on vist tegemist olukorraga, kus Sa oled alateadlikult vastutuse võtmise olulisust absolutiseerinud — pidades seda heaks ning vastutuse mittevõtmist halvaks, kandes selle üle oma mõjusfääri inimestele.

Vaba Tahe

Kui dualistliku vastutusvõime skaala ühes otsas on sageli inimesed, kes ei soovi vastutust võtta (see tähendab teha ise otsuseid lähtuvalt välistest olukordadest ning hiljem tegeleda tagajärgedega), siis skaala teises otsas on inimesed, kes on valmis tegema otsuseid ka teiste eest. See toob kaasa alateadliku tunde ja arvamuse, et otsuse tegijal on vaja tegeleda ka tekkinud tagajärgedega. Selline teiste eest otsuste tegemine ja/või vastutamine on aga Vaba Tahte seaduse rikkumine. Vaba Tahte seadus on kõige üldkehtivam vaimne seadus ning see reguleerib meie vaimset õppeprotsessi. Me oleme tulnud siia planetaarsesse kooli, et õppida tegema otsuseid, mis tõstavad Elu. Selleks, et õppeprotsess saaks edukalt toimida, peab iga (täiskasvanud ja terve mõistusega) inimene tegema oma otsused ise ning tegelema ka otsusest tulenevate tagajärgedega, ükskõik missugused need siis ka ei ole. Tagajärgede kogemine aitab meil mõista, kas otsus tõstis Elu või mitte, mis omakorda võimaldab meil edaspidistes otsustes vastavad korrektuurid teha.

Antud juhul oled Sa enda ümber magnetiseerinud grupi inimesi, kes on teinud ühe olulise otsuse — nad kas ei tee ise otsuseid ja/või ei soovi tegeleda tekkinud tagajärgedega. Selle „tühiku” oled otsustanud täita Sina. Aidates teisi otsustamisest ja tagajärgedega tegelemisest kõrvale hiilida, takistad sa oluliselt nende vaimset arengut. Ühtlasi lood endale karmat, mis osaliselt väljendub selles, et pead sageli tegelema ebameeldivate tagajärgedega.

Võib ju esitada küsimuse — mida Sina sellest saad? Sa ei teeks seda, kui Sa ei näeks (vähemalt alateadlikult) selles tegevuses mingeid plusse. See, mis Sa vastu saad, on tunne, et kontrollid olukorda — Sa ei soovi, et tekiks ettenägematu olukord.

Kõige sagedamini väljendub selline kontrolliv käitumine laste suhtes, kes (osaliselt) selle tulemusena võivad jääda aastateks Sinust sõltuma. On ju hea tunda end vajalikuna, kui lapsed ka täiskasvanuna küsivad pidevalt abi ja nõu ning hoiavad Sinuga seeläbi ühendust. Kuid kas selleks, et ennast vajalikuna tunda, on vaja takistada oma laste psühholoogilist iseseisvumist?

Olen ka ise elanud aastaid sellises düsfunktsionaalses suhtes ning näinud, kuidas kontrolliv käitumine ning liigne vastutuse võtmine laste eest on tekitanud väga ebameeldivaid tagajärgi, mille põhjustest sageli kumbki osapool ei ole teadlik.

Kui soovid sama mustrit näha suuremas mastaabis, siis vaata, mis toimub Venemaal. Peaaegu kogu Vene rahvas on loobunud vastutuse võtmisest ja otsuste tegemisest — tehes ühe otsuse — Putin teeb otsuseid ja meie järgneme talle pimesi. Kõrvaltvaatajana pole seda raske märgata, kuid ise nad seda ei näe ja on veendunud oma tee õigsuses.

See, et Sa sellise küsimuse üldse esitasid, näitab, et oled valmis kontrollimise mustrist lahti laskma. Siiski, mustri nägemine iseenesest ei vabasta veel sellest, kuid ilma seda teadvustamata ei ole sellest võimalik ka loobuda. Sa saad loobuda ainult sellest, mis sul on (loe: mida sa tead, et sul on). Sa ei saa ära anda midagi, mida sul ei ole või mille olemasolust oma alateadvuses sa teadlik ei ole.

Lastele vastutuse andmise ja otsuste tegemise õpetamisel tuleb järgida ühte printsiipi: kui laps on vähegi valmis ise otsust tegema, siis tuleb tal lasta ise otsustada, isegi kui see toob kaasa mõnevõrra ebameeldiva tagajärje. Näiteks kuuma pliidi katsumine koos eelneva hoiatusega „Ai-ai, kuum!” aitab lapsel kiiresti ära õppida, mida tähendab kuum — edaspidi oskab ta selles osas olla ettevaatlik ja vältida suuremaid õnnetusi.

Toon mõned näited, kuidas olen ise väikesele lapsele otsustamist ja vastutamist õpetanud.

Tolmuimeja mäng

Mõni kuu enne 2-aastaseks saamist avastas laps tolmuimeja kui mänguasja. See on talle nii põnev, et vaatamata tolmuimeja suurusele, jaksab ta selle kaugelt majapidamisruumist elutuppa lohistada. Kui õhtul on vaja tolmuimeja tagasi panna, siis kipub motivatsiooni loomulikult nappima. Kuid kuna tolmuimeja elutuppa toomine oli lapse enda otsus, siis vastutab ta ka selle eest, et see oma kohale tagasi panna. Abistava motivaatorina aitab meid tavaliselt mingi järgmine teda huvitav asi — näiteks lastelaulude videode vaatamine. Enne me õhtul selle juurde ei asu, kui tolmuimeja on tagasi pandud. Ehkki tolmuimeja tagasi lohistamine üle uksepakkude on väikesele lapsele tõesti suur pingutus ja paljud „kanaemad” teeksid selle ise lapse eest ära, siis meie oleme otsustanud teisiti. Kuna ülesanne ei ole sugugi kerge, siis on sageli kuulda ka nuttu ning mõnikord on vaja minna veidi juhendama või motivatsiooni tõstma, kuid asi lõpeb igal õhtul sellega, et laps suudab tolmuimeja ise oma kohale (enam-vähem) tagasi panna. Selle, vahel päris kaua kestva tseremoonia mõte seisneb lapsele vastutuse õpetamises — ise tekitasin korratust, ise ka taastan korra. Kuid eriti oluline on lapse jaoks see „ma tegin siiski selle ise ära” („I did it“). Just nii õpib laps raskusi ületama ning tegema asju, mis nõuavad suurt pingutust.

Mänguasjade koristamine

Samasugune reegel kehtib ka mänguasjade osas. Juba 1,5-aastaselt võis ta toa mänguasju täis tassida, kuid õhtul pidi need ise ära koristama ja riiulitele ning kastidesse panema. Kuna see on mõnevõrra keerukam ülesanne, siis on vahel vajalik lisajuhendamine või lausa ühiselt tegemine. Kuid aja jooksul on see muutunud nii enesestmõistetavaks, et kui tuba koristatud, siis jookseb laps rõõmust kilgates mööda tuba ning hüüab: „Tubli, hästi!”. Lapsevanematena ei tohi me keelata lastele suurimat rõõmu elus — rõõmu ISE tegemisest ja ENESE ületamisest.

Meeleseisundi juhtima õppimine

Veelgi olulisem on õpetada lapsele vastutust oma meeleseisundi eest. Kui saime aru, et lapse nutt ei ole otseselt hädast, vaid on nn meeleolust tulenev, mida sageli kutsutakse jonniks, siis tõstsime ta teise tuppa suletud ukse taha ja ütlesime talle, et ta võib nutta, kuid ta peab seda tegema meist eraldatuna. Kõik see toimus muidugi neutraalselt või isegi sõbralikult, ilma häält tõstmata. Esimesed korrad võis südantlõhestav karjumine kesta üle 30-ne minuti, kuid mõne „teraapiakorra“ järel õppis laps kiiresti oma meeleolu ise reguleerima ning hea tuju taastus kiiresti.

Tänaseks oleme jõudnud selleni, et kui lapsel tekib jonni-tüüpi nutt, siis mõnikord ta teab ise, et tuleb oma tuppa minna ning uks kinni panna. 3—5 sekundit peale ukse sulgemist nutt lõpeb ja ta avab ukse ning tuleb tagasi teiste juurde. Siiski, enamik kordadest peame talle ikkagi ütlema, et jonnida ja karjuda on OK, aga meil, lapsevanematel, on õigus oma kodus rahu saada ja seetõttu peab ta ennast tühjaks karjuma eraldi toas. Vahel on aga meeleolu nii käest läinud, et teda on vaja lausa mitu korda järjest tõsta „aega maha võtma”, enne kui ta otsustab jonni lõpetada.

Jonnimise taga on alati teatud otsus (ehkki alateadlik) ning last tuleb õpetada oma halba otsust ise paremaks muutma. Mõnikord on selline õpetamine ja (lapsepoolne) karjumine kestnud isegi tunni, olles mõlemale osapoolele emotsionaalselt kurnav. Kui see aga läbi on, siis tunneb laps suurt kergendust ning „töövõitu”, sest ta tegi lõppude lõpuks siiski ISE otsuse oma meeleseisundit muuta.

Lapsed on vanemate tähelepanu saamiseks võimelised manipuleerima ehk nuttu esile kutsuma juba alates neljandast elukuust. Minu tänase arusaamise järgi ei ole lapse arenguks vajalik, et vanemad iga lapse tuju peale ta tähelepanuga üle külvaks, treenides lapses välja tingitud refleksi, et nutmine ja saamatus toob kaasa preemia, milleks on tähelepanu ja hiljem ka asjad või maiustused. Usun, et enamikule vanematest on juba mõte, et nii noor laps võiks vanematega manipuleerida, vastuvõetamatu, kuid tuleb mõista, et siin ei ole tegemist teadliku tegevusega lapse poolt, vaid vanemate kaasabil tekkinud õpitud käitumise(häire)ga, mis ei teeni last pikemas perspektiivis. Kui keegi tunneb, et on valmis nii noort last n-ö pehmelt distsiplineerima, siis tuleks kindlasti jälgida, et lapsel midagi muud viga ei ole ja et vanemate enda meeleseisund oleks rahulik ja tasakaalus.

Mänguasjapoe manipulatsioon

Tüüpolukord väikelapsega poes, eriti mänguasjade poes on see, kui laps hakkab midagi nõudma ning oma tahtmise läbisurumiseks heidab (kuitahes porisele) põrandale pikali maha. Tavaliselt toimub see kõige ebasobivamal ajamomendil  ja paljude teiste inimeste silme all, mis paneb vanemaid kergekäeliselt lapsele kas järele andma või jõudu kasutama. Vaatamata häbitundele, ajapuudusele ja vajadusele hiljem riideid pesta, tuleks lasta lapsel oma teo eest vastutust kanda, mis tähendab, kui ta heitis ise pikali, siis peab ta ka ise omast tahtest püsti tõusma. Kui lapsevanemal jätkub tarmukust kõigest segavast mitte välja teha ning veidi eemalduda, siis varem või hiljem laps mõistab, et manipulatsioon ei toimi ning lõpetab maas püherdamise ja karjumise. Olen muidugi nõus, et sellises olukorras ei ole siiski alati võimalik õppeprotsessi läbi mängida — kui laps teeb kõva kisa ja häid „tädisid” on ümberringi palju, siis on asjaga eduka lõpuni minemine üsna suureks väljakutseks. Seetõttu tuleks ära kasutada igat kergemat võimalust, kus laps sellist käitumist harrastab.

Üldised märkused

Ülalkirjeldatud kasvatusmeetodite rakendamine esitab ka lapsevanematele mõnevõrra kõrgemad nõudmised. Üldine põhimõte on, et lapsevanem saab lapselt nõuda ja talle õpetada ainult neid isikuomadusi, mida ta ise on omandanud. Need „vead”, millest lapsevanem pole ise suutnud vabaneda, kanduvad sageli automaatselt lapsele üle ja mentaal-akadeemiline — „ülalt alla” õpetamine, riidlemine ja karistamine õpetab vaid silmakirjalikkust — „tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi”. Seega, kui lapsevanemad ei ole üle saanud iseendi tujukusest ning selle põhjuste projekteerimisest väljapoole, näiteks abikaasale, ei ole ka neil võimalik seda õpetada oma lastele.

Mainitud distsiplineerivaid samme tuleb teha ise rahu säilitades ja ilma frustratsioonita. Kui lapse distsiplineerimise sildi all väljendatakse lihtsalt oma frustratsiooni ja pahameelt, siis asi ei toimi ja laps õpib lihtsalt seda, et kui oled tugevam, siis on kõik lubatud. Seega lapse edukas kasvatamine algab lapsevanemate endi ümberkasvamisest — lapse muutmist tuleb alustada muudatustest iseendas.

Loomulikult on ka oluline teha vahet tõelisel nutul ja jonnil. Kui tegemist ei ole jonni vaid nutuga, mis põhineb tegelikul, mitte ettekujuteldaval hädal, siis peavad lapsevanemad ka adekvaatselt tegutsema ning last aitama ja lohutama. Sellisel juhul oleks vale lapse vanematest eraldamine ja aja maha võtmine.

Kuna nii lapsed kui ka lapsevanemad võivad olla väga erineva vaimse küpsusega, siis ülaltoodud juhtnööre ei tohiks mingil juhul rakendada automaatselt. On palju perekondi, kus ükski osapool ei ole oma meeleseisundi eest valmis vastutust võtma. Sellisel juhul võib antud juhtnööride järgimine muutuda eesmärgiks omaette ning tuua kasu asemel rohkem kahju. Seega on antud nõuanded mõeldud rohkem mõtisklemiseks inimestele, kes on valmis võtma vastutust iseenda meeleseisundi ja elu eest.

Vastutuse võtmine teise täiskasvanu eest.

Täiskasvanute omavahelistes suhetes on tegemist kahe võrdse partneriga, kus vastutus tekkinud kaassõltuvussuhte eest lasub mõlemal poolel. Mitte ainult kontrolliv osapool ei peaks oma mustreid kriitilise pilguga üle vaatama, vaid ka vastutust mitte võtta soovival isikul tuleb otsa vaadata oma alateadlikule soovimatusele ise valikuid teha ja tekkinud tagajärgedega tegeleda. Viimasel piisab ainult ühe otsuse tegemisest, milleks on “otsus teha oma otsused edaspidi ise”. Siiski, ka kontrollival osapoolel oleks igati mõistlik vabaneda sellisest mõlemat osapoolt kahjustavast kaassõltuvussuhtest.

Lõpetuseks aga küsimus Sulle ja teistele, kel sama probleem. Milleks juhtida teiste inimeste elusid ning kanda selle eest vastutust, kui hinnaks on pettumused, süüdistused, inimsuhete halvenemine ja enda vabaduse vähenemine?