80. Õppimine, haridus ja psühholoogia, II osa

Õppimist ning hariduse omandamist seostame me kõige enam aju treenimisega. On üldtunnustatud fakt, et inimese aju koosneb kahest suhteliselt iseseisvast poolkerast, mida ühendab mõhnkeha. Ollakse ka suhteliselt üksmeelel selles osas, et vasakus ajupoolkeras on peidus intellekt ja see tegeleb mõtlemisega ning parem ajupoolkera vastutab tervikpildi nägemise eest. Selline arusaam ei ole siiski lõpuni korrektne, mida alljärgnevalt tahaksingi selgitada.

Järg artiklile: 76. Õppimine, haridus ja psühholoogia, I osa



Aju peegeldab universumi ülesehitust

Ehkki valdav enamik materialiste ja ateiste tõenäoliselt ei jaga minu arvamust, koosneb universum kahest omavahel seotud sfäärist, milleks on materiaalne sfäär (reaalsus) ja vaimne sfäär (reaalsus). Meil on väga lihtne oma 5 meele abil teha kindlaks materiaalse reaalsuse, eriti selle füüsilise osa olemasolu. Kuid tegelikult on kõik inimesed kokku puutunud ka materiaalse reaalsuse ülejäänud kolme osaga, milleks on: emotsionaalne reaalsus (mille piires me tunneme emotsioone), mentaalne reaalsus (mille piires me mõtleme, visualiseerime ja töötame ideedega) ning identiteedireaalsus (mille piires meil on minatunne) — teadmine sellest, kes me (parasjagu) oleme, samuti „asuvad” seal ka meie kõige üldisemad tõekspidamised maailma ja elu kohta.

Materiaalse reaalsuse kõige iseloomulikumaks omaduseks on illusioon eraldatusest. Illusioon, et me oleme eraldatud mitte ainult teistest inimestest ja rahvastest, vaid ka vaimsest reaalsusest ja Jumalast. Enamik maailma inimestest usub eraldatuse illusiooni, sest kuidas muidu oleks võimalik arvata, et kui me kellelegi teisele midagi teeme, siis see meid ei mõjuta? Just selline eraldatuse illusioon, mida võime ka kutsuda lokaalseks maailmatajuks, on sügavamal tasandil kogu maailmas eksisteeriva vägivalla, konfliktide ja kurjuse põhjuseks.

Iseenesest ei ole materiaalses reaalsuses tajutav eraldatuse illusioon probleem senikaua, kuni oleme intuitiivsel tasandil teadlikud, et sõltumata 5 meelega tajutavast illusioonist, on kõik siiski ÜKS ja mitte midagi ei ole eraldatud sellest ÜHEST, mida võime nimetada ka kõiksuseks. Sügavamal, energeetilisel tasandil (mida 5 meelt ei taju), on kõik üks suur tervik ja omavahel seotud. Senikaua, kuni meil säilib intuitiivne teadmine, et sügavamal tasandil me ei ole eraldatud, on ka meie teod sellisest arusaamisest juhendatud ning me ei tee midagi, mis võiks teisi inimesi kahjustada.

Vasak ajupoolkera ja analüütiline meel

Niisiis, meie aju ehitus vastab universumi ülesehitusele — vasaku ajupoolkera ülesandeks on näha ja süstematiseerida kõiki materiaalse reaalsuse vorme, mis asuvad selle neljal tasandil. Korrektsem oleks küll öelda, et selle tööga tegeleb meie analüütiline meel, mis asub mentaalses reaalsuses. Meie aju toimib nagu raadiovastuvõtja, mis teeb meile analüütilise meele poolt tehtud töö tavateadvuse tasandil kättesaadavaks.

Selleks, et materiaalsel tasandil eksisteerida, peame olema võimelised siinseid vorme eristama ja süstematiseerima. Analüütilise meele ülesandeks ongi seda teha. Lihtsustatult öeldes toimib analüütiline meel nagu keeruline arvutiprogramm, mis püüab esile tuua võimalikult palju erinevusi vormide vahel ning siis infot nende vormide kohta oma andmebaasis süstematiseerida ja hoida. Seega meie vasaku ajupoolkera, eriti aga analüütilise meele ülesandeks ongi tegeleda ainult eraldatuse illusioonist tulenevate vormierinevustega. Analüütilisel meelel puudub igasugune võime näha eraldiseisvate vormide taga tervikut.

Näitena võib tuua valge paberilehe, mis sümboliseerib vormitut ja selle potentsiaali vorme manifesteerida. Kui teeme paberile ühe musta täpi, siis see eraldub üldisest taustast ning analüütilisel meelel on võimalik oma missiooni täita ja sellele keskenduda. Tehes paberile teise punkti, leiab analüütiline meel, et on olemas kaks punkti, mis on teineteisest eraldatud. Jätkates paberile punktide lisamist, võime paberile tekitada erinevaid kujundeid, mida siis analüütiline meel püüab analüüsida ja klassifitseerida, näiteks selle alusel, kas on tegemist ümarate või kandiliste kujunditega. Kuid analüütilise meele jaoks jäävad need alati eraldiseisvateks kujunditeks, millel puudub omavaheline side. Kuna analüütiline meel suudab märgata ainult erinevusi, siis ta ei ole võimeline nägema erinevuste kandjat ehk valget paberit. Analüütiline meel ei mõista, et kujundid saavad eksisteerida ainult tänu sellele, et paber neid kujundeid kannab.

Võime öelda, et analüütiline meel on lihtsalt tööriist erinevustega tegelemiseks ja teda ei saa kasutada selleks, et mõista paremini ühtsust, nii nagu ei saa kruvikeerajaga mutreid keerata, sest see pole lihtsalt mutrite keeramiseks ette nähtud.

Parem ajupoolkera ja holistiline meel (Kõrgem Mina)

Sarnaselt vasakule ajupoolkerale, mis tegeleb erinevuste märkamisega, ei ole ka parem ajupoolkera tegelikult vastutav ühisosa ja tervikpildi nägemise eest. Meie kõrgemad arusaamised ja müstilised või ühtsuskogemused ei teki mitte paremas ajupoolkeras, vaid nende tekkimine on mõnevõrra keerukam, mida olen eelnevalt kirjeldanud artiklis 73. „Tipukogemused, nende saavutamine ja mõju”. Sisuliselt on parem ajupoolkera vaid sellise kogemuse vahendajaks, olles eraldusteta ja ühtse vaimse reaalsuse vahendajaks materiaalses reaalsuses. Mõlemad ajupoolkerad toimivad sarnaselt raadiole, mis võtab vastu kuskil mujal eetrisse lastud muusikat ning teeb selle meile füüsiliste helivõngetena kättesaadavaks.

Kuid holistilise meele probleemiks on see, et ta ei suuda vahetult toimida materiaalses reaalsuses. Ka holistilist meelt ehk Kõrgemat Mina võib tinglikult võrrelda tööriistaga, millel on oma rakendusala, sest ta ei sobi teisteks ülesanneteks. Siiski — Kõrgem Mina on enamat kui vaid tööriist — Kõrgem Mina on meie tegelik (vaimne) olemus.

Mõhnkeha ja teadlikkus (Teadlik Mina)

Vasakut ja paremat ajupoolkera ühendab mõhnkeha, mis sümboliseerib meie teadlikkust ehk tähelepanu, mida me võime vabalt suunata nii materiaalses kui ka vaimses reaalsuses. Mõhnkeha sünkroniseerib vasaku ja parema ajupoolkera töö — paneb detailid tervikpilti ehk juhib vasaku ajupoolkera tööd, lähtudes tervikpildist, mida võtab vastu parem ajupoolkera. Korrektsem oleks siiski öelda, et Teadlik Mina sünkroniseerib analüütilise meele tegevuse Kõrgema Mina visiooniga.

Kui olukorda võrrelda matkajaga, siis kaart, mida matkaja kasutab, on „tervikpilt” ehk Kõrgema Mina poolt antud visioon, mis annab üldised suunised — kust tullakse, kus ollakse, kuhu on vaja minna. Analüütilise meele ülesandeks on selle kaardi alusel juhtida praktilisi samme eesmärgi saavutamisel. Matkajat ümbritsevad vormid ning Kõrgem Mina vajab siin analüütilise meele abi, et vormimaailmas tegutseda (väldi laukasse astumist, ületa jõgi kitsast kohast jne). Kogu protsessi juhib Teadlik Mina, kes, olles saanud Kõrgemalt Minalt tervikpildi, määrab matkaja suuna. Võime ka öelda, et otsus, mida teha, peab tulema Kõrgemalt Minalt, aga kuidas teha, on pigem analüütilise meele valdkond, ehkki see ei ole alati nii.

Ülaltoodud näide on äärmiselt suur lihtsustus, kuid loodetavasti aitab lugejatel paremini mõista, missugused komponendid on vajalikud elus edukalt hakkama saamiseks.

Kus asub inimese moraal ja õiglustunne?

Eelöeldust tulenevalt peaks olema mõistetav, et arvutilaadne analüütiline meel ei ole võimeline andma juhiseid moraali ja õigluse küsimustes — moraal ja õiglus ei ole nähtused, mida on võimalik analüütiliselt mõista või „välja arvutada”. Meil on loomulikult võimalik kasutada analüütilist meelt, et analüüsida moraali ja õiglusega seotud mõistete sisu ja suhteid, kuid meil ei ole võimalik analüütiliselt mõista nende nähtuste sügavamat olemust. Moraal ja õiglustunne on midagi, mida on võimalik mõista ainult paremat ajupoolkera kasutades ehk luues ühenduse oma Kõrgema Minaga.

Õppimise ja hariduse peamine probleem täna

Eelöeldu on loodetavasti toonud meid arusaamiseni, et peaaegu kogu kaasaegne haridussüsteem on keskendunud vaid ühele ülesandele — analüütilise meele arendamisele ja selle kasutamise oskuste lihvimisele. See on võrreldav olukorraga, kus me õpime hästi kiiresti jooksma, kuid kui me jooksma asume, siis me ei tea, mis on jooksu eesmärk, kus suunas joosta ning kellelt juhatust saada. On tekkinud olukord, kus oluline osa lääne inimestest on tänu omandatud akadeemilisele haridusele võimelised piisavalt hästi analüütilisi operatsioone sooritama, omamata suuremat pilti või piisavalt tugevat moraali ja õiglustunnet.

Diskussioon haridussüsteemi reformi üle on seega minu arvates liikunud mõnevõrra vales suunas. Arutelu on seni käinud põhiliselt selles osas, kui suure intensiivsusega ja missuguseid analüütilisi distsipliine õpetada ning kas on olemas mingi uus lähenemine, mille abil suudaksime inimeste akadeemilist võimekust veelgi kiiremini tõsta. Viimase 100 aasta liikumissuund, mis on orienteeritud analüütilise meele treenimisele, on meid toonud olukorda, kus me oleme saavutanud suure osavuse igasuguste erinevuste leidmisel. Need tuvastatud erinevused (rahvuslikud, rassilised, parteilised või mis iganes) on aga tihti muutunud konflikti allikaks. Me usume sageli, et kui teised muutuksid sellisteks nagu meie (või neid üldse ei oleks), siis kaoksid erinevused ja saabuks õnn ning rahu, mõistmata, et erinevuste kadumine toob kaasa vaesumise ja arengu seiskumise. Ka on tänu analüütilise meele intensiivsele arengule tekkinud inimkonnal võimekus ennast tervikuna hävitada. Täna puudub veel analüütilise meele amokijooksu peatav võimekus, ehkki on näha esimesi märke sellise kompetentsi vajaduse teadvustamisest.

Holistiline haridus

Seega, üheks puuduvaks komponendiks on võime tervikpilti näha, kuid õnneks on ka see arendatav. Kui meie probleemiks on aga ühekülgne mentaalne akadeemilisus, siis oleks liiast arvata, et meil on võimalik sellisest probleemist vabaneda akadeemilise õppe kaudu. Holistiline maailmapilt saab tugevneda ja paraneda vaid läbi intuitiivsete „õpingute”. Tavategevustest mainiksin siin kindlasti muusikat, eriti koorilaulu, kuid ka erinevad kunstivormid ja paljud muud tegevused võivad aidata parandada holistilist haridust. Samuti on olemas ka terve rida vaimseid praktikaid, mis võivad oluliselt kaasa aidata holistiliste võimete arendamisele. Siiski, holistiline haridus ei ole haridus tavamõttes, see on pigem maailmavaade, mis baseerub ühtsusteadvusel, intuitsioonil ja ühendusel oma Kõrgema Minaga.

Teadlikkus ehk võime tähelepanu juhtida

Kolmandaks sambaks tervikliku hariduse juures on võime tähelepanu juhtida. Meie elu ja energia järgnevad meie tähelepanule. Kui me ei oska oma tähelepanu juhtida, siis kipume järgnema sellele hüüdjale, kes kõvemini karjub või nähtusele, mis kõige enam meie tähelepanu tõmbab. Võib öelda, et täna oleme vähem või rohkem oma hüpleva tähelepanu ehk „monkey mind’i” orjad. Kogu reklaamitööstus elab ainult sellest, et inimesed ei oska ise piisavalt hästi oma tähelepanu juhtida…

Võime tähelepanu juhtida on aluseks, et saavutada edu nii akadeemilises õppes kui ka teha edusamme holistiliste „võimete” arendamisel. Selles vallas on inimestele kätte saadavad nii iidsed tähelepanu juhtimise õpetused kui ka kaasaegsed tehnikad, nagu näiteks mindfulness, mida tõlgiksin teadvelolekuks või kohalolekuks. Mindfulness on puhtalt tähelepanu juhtimise õppimise tehnika.

Kokkuvõtteks

Tasakaalustatud õppimine ja haridus peaks koosnema kolme võimekuse tasakaalustatud arendamisest:

  1. Tähelepanu juhtimine.
  2. Analüütilise meele kasutamine.
  3. Holistilise meele kasutamine.

Tähelepanu juhtimise oskus määrab ära järgnevate võimete kasutamise, mis omakorda eeldab teatud psühholoogilist terviklikkust ning elementaarset oskust oma emotsioonidega tegeleda.

Ehkki võib tunduda, et tekib nõiaring — holistilised ja akadeemilised oskused toetuvad tähelepanu juhtimise oskusele, mis omakorda eeldab oskust oma psühholoogiat tervendada ning see omakorda nõuab teatud akadeemilisi ja holistilisi teadmisi. Kuid õnneks ei ole see päris nii. Meil on alati võimalus alustada mistahes võimete arendamisega, näiteks tähelepanu juhtimise arendamisega. Olles selles edu saavutanud, oleme võimelised suurendama oma akadeemilist ja holistilist võimekust ning see toob omakorda kaasa parema arusaamise psühholoogiast ning võimekuse selles vallas olukorda parandada. Nüüd olemegi positiivses spiraalis, sest uuelt aluselt suudame ka oma tähelepanu juhtimise uuele tasandile viia ning tõusvat spiraali jätkata.

Loodan, et antud mõtteavaldus aitab lugejatel näha õppimise ja haridusega seotud probleeme teise nurga alt ning aidata kaasa hariduslikule kvanthüppele.

Lõpetaksin tuntud fraasiga:

„Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii...”.