81. Kuidas elada külluses?

Võtmeks külluse saavutamisel on põhimõte: „Ela nii, nagu su elu siin ja praegu olekski külluslik”. Ei ole mõtet keskenduda negatiivsele ega puuduvale — tuleb keskenduda positiivsele. Me ju kõik teame seda küsimust — kas klaas on pooltühi või pooltäis?

Kui me vaatame maailma ajalugu, siis on alati terendanud kuskil mingi suur õnnetus, millele inimesed on saanud keskenduda ning kasutada seda vabandusena, et sobivat teadvusseisundit ja sellest tulenevat heaolu ja küllust mitte saavutada. Paljud inimesed kasutavad välist sündmust vabandusena, et öelda: „Ma ei saa olla küllus-teadvuses (ühtsus-teadvuses või Kristus-teadvuses), kui kriis on silmapiiril ning seetõttu, kuni olukord rahuneb, lükkan ma oma küllus-teadvuse tulevikku” — aega, mis kunagi ei saabu, sest ainuke olemasolev aeg on NÜÜD.

Niisiis, kuidas peaksime elama, et küllus oleks juba manifesteerunud? Tehes otsuse, et minu elus on küllus juba manifesteerunud! Selle otsuse tulemusena me ei aktsepteeri mingeid muid asjaolusid reaalsusena. Enda jaoks me aktsepteerime ainult seda, et küllus on tegelikkus. Praktikas tähendab see lihtsustatult seda, et me ei keskendu oma elus olevatele puudustele (ehkki oleme neist teadlikud), vaid elame oma elu nagu oleks kõik korras. See ei ole lihtne ülesanne, kuid seda praktiseerides meid ümbritsevad materiaalsed tingimused lihtsalt peavad muutuma, sest need vaid peegeldavad meie meeleseisundit. Kui me laseme lahti emotsionaalsest vajadusest väliste asjade järele, siis see avab tee nende asjade manifesteerumiseks, sest me ei taju neid enam puuduolevatena. Just see (sageli alateadlik) puudustunne ongi takistuseks külluse manifesteerumisel.

Meil tuleb mõista, et vaba tahte jõud on siin määrava tähtsusega. Kui me teeme otsuse, et me soovime küllusliku elu manifesteerumist ning me ka ise seda aktsepteerime, siis nii see ka juhtub. Kuid kui me kõhkleme ja hakkame kahtlema, kui me laseme selle maailma välistel tingimustel veenda meid selles, et külluslik elu ei ole võimalik, siis loomulikult ei saagi meil seda olema, sest me ei ole võimelised tegema otsust, mille järgi me siis ka elame.

Paljud inimesed kasutavad väliseid olukordi vabandusena, et mitte võtta vastutust oma teadvusseisundi eest, tehes ennast nende tingimuste ohvriteks, mis tunduvad neile täielikult nende mõjusfäärist välja jäävat ja mida neil seetõttu pole võimalik muuta. Seega on nende egodel suurepärane põhjus öelda: „Ma ei saa olla küllus-teadvuses, sest ma olen selle või mingi teise asjaolu ohver”.

Seega tuleb meil otsustada, kas me soovime ülejäänud elu elada kahtlustes ja hirmus või me soovime elada sisemises üksolemises, mis ongi külluslik elu. Me võime elu planeedil Maa võrrelda mänguga, kus inimesed mängivad erinevaid rolle. Enamik inimesi arvab, et nad on surutud mingisse rolli (näiteks ohver või vaene), kuid tegelikkus on see, et igaüks meist on valinud oma rolli ise — otsusega, mis määrab, missugust sisu me lubame oma mina „konteinerisse”.

Kõik, mida me füüsilises maailmas näeme, on selle manifestatsioon, mis on meie meele kõrgematel tasanditel (emotsionaal-, mentaal- ja identiteedikehas). Millele iganes me oma tähelepanu suuname, avame me ennast selle nähtuse taga olevale teadvusele, mis siis siseneb meie meelde ning hakkab muutma meie olemasolevat teadvusseisundit. Füüsiline reaalsus aga on lihtsalt üks suur kolmemõõtmeline peegel, mis ajalise viitega loob meie materiaalsed tingimused lähtuvalt meie meele sisust.

Planeet Maa on selline kooliruum, kus õpilased, kes ei kuula oma vaimseid õpetajaid, peavad õppima neid ümbritsevatest materiaalsetest olukordadest, mis on tegelikult nende endi teadvusseisundi manifestatsioon. Inimkonna üheks kõige olulisemaks õppetunniks siin planeedil ongi oma teadvusseisundi muutmine — kui soovime oma materiaalseid tingimusi muuta, siis peame eemaldama n-ö palgi ehk EGO oma silmast.

Sageli võtavad inimesed kollektiivselt ainult siis õppust, kui toimub mingi füüsilise tasandi õnnetus, mis sunnib neid tunnistama, et on miski, mis ei toimi ning et nad peavad ise muutuma. Sageli ongi küsimus ainult selles, missugust õnnetust inimesed oma ellu vajavad, et nad oma õppetükid omandaksid.

Tänapäeva maailmas peavad paljud inimesed saama selgeks õppetunni rahast, mis tähendab seda, et raha ei saa lahutada reaalsetest väärtustest, milleks on kaubad ja teenused. Kui igaüks soovib anda oma panuse ja teenida elu, s.t suurendada füüsilises sfääris olevat küllust, siis nad paljundavad oma talente ning majandus kasvab sel juhul ühtlaselt, suurendades kõikidele kättesaadavat küllust.

Siiski, inimlik ego ei ole huvitatud sellisest teenimisest, sest ta soovib midagi mitte millegi eest. Eriti puudutab see võimueliiti, kes soovib, et inimesed töötaksid nende jaoks, nii et nad võiksid nautida oma privileege ja võimu. Kui inimesed seda aktsepteerivad, siis toob see endaga kaasa majanduse, mis põhineb ahnusel — „midagi-mitte-millegi-eest”-suhtumise ja see tegelikult vähendab külluse koguhulka. Selline majandus on rajatud vastandlikele jõududele, mis tekitavad inflatsiooni, mis omakorda toob vältimatult kaasa erinevat tüüpi majanduskriisid.

Enamiku inimeste jaoks põhineb selline majandus samal teadvusseisundil, mis paneb inimesi hasartmänge mängima. On võimalik saavutada suur võit, tehes väikese panuse, kuid selle vältimatu paariline on võimalus suurelt kaotada. Ei ole võimalik ühte teisest lahus hoida — igale mängijale jagunevad kaardid aegajalt ebasoodsalt. Ja loomulikult on alati kardinate taga võimueliit, kes teeb raha sõltumata sellest, kas majandus kasvab või kahaneb. Seega on neil konkreetne huvi majandusbuumide ja kriiside loomiseks. Nii majandusbuume kui ka kriise saab luua ainult siis, kui raha ei ole seotud reaalsete väärtustega, mis teeb võimalikuks raha tegemise ilma reaalseid kaupu või teenuseid vastu pakkumata.

Et küllus manifesteeruks kõikide jaoks (mida nimetatakse ka Kuldajastuks), on vaja, et inimesed teeksid kollektiivse otsuse tulla tagasi terve majanduse juurde, mis põhineb ajatutel printsiipidel. Niisiis, missugust majanduslikku katsumust on inimkonnal vaja kogeda, et me õpiksime oma õppetüki ja teeksime valiku siduda raha reaalsete väärtustega? Kui palju majanduskaost on vaja, et inimkonda äratada? Kes meist seda oskab vastata? Tõenäoliselt mitte keegi. Kuid tundub, et vähemalt täna vaatavad inimesed alati valitsuse poole, lootuses, et abi tuleb sealt. Põhimõtteliselt on see nagu tuimestuse tegemine verd voolavale patsiendile ilma haavu sidumata. Senikaua, kuni me püüame majanduse vundamentaalset ümberkujundamist edasi lükata vaid selleks, et vältida ajutist valu, saavad asjad ainult halvemaks minna.

Antud jutu mõtteks on see, et inimesed, kes on vaimsed (spirituaalsed), peavad hoidma kindlalt oma meeltes, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, see ei oma püsivat reaalsust, vaid on ajutine. Seega need, kes tahavad tõsta oma teadvusseisundit ning omandada vajalikud õppetükid, ei tohi häälestada oma teadvust kollektiivsele teadvusele. See vabastab läbi elamast neid kannatusi, mida enamik inimesi peab läbi elama. Nendest tingimustest on võimalik jääda ülespoole. Luues ühenduse oma MINA OLEN Kohalolekuga (Kõrgem Mina) või oma Kristus-minaga, on meil võimalik teada, mida teha, et mitte olla kaasa tõmmatud majanduskriisi.

Teiste sõnadega, kui teha tööd oma teadvusseisundi tõstmisega, siis pole vaja omandada õppetunde materiaalsete tingimuste kogemise kaudu. Siis on võimalik elada selles maailmas, olemata kaasa tõmmatud ühte neist allakäiguspiraalidest, mille on loonud suurte inimhulkade piiratud teadvusseisundid. Võib elada selles maailmas, olemata osa sellest maailmast.

Mistahes ajavahemikus on alati mingi suur õnnetus mingis maailmaosas, kuid inimesed teistes maailmaosades elavad, nagu poleks midagi juhtunud. Näiteks, oli inimesi, kes peaaegu ei tundnudki Teise maailmasõja mõju. Tegelikult on teadvusseisund palju paremaks kaitseks kui geograafilised piirid.

Seega tasub eraldada ennast massiteadvusest ning saada väljavalituks läbi teadvusseisundi tõstmise, mille üle voli on täielikult meie endi kätes.