83. Kas UFOd on olemas?

Vastus lugeja küsimusele: „Kas UFOd on olemas? Kui jah, siis miks ja mis on nende plaan?“.

Et mõista sellist nähtust nagu UFOd, peame eelnevalt pilgu heitma materiaalse reaalsuse ülesehitusele. Nagu paljudes eelnevates artiklites kirjutatud, koosneb materiaalne reaalsus neljast omavahel seotud ja lahutamatust alaosast — veidi sarnaselt vikerkaarele, mille ilmnemiseks on vajalik kõikide spektrivärvide olemasolu korraga.

Kõige madalama sagedusega ja tahkem on füüsiline reaalsus. Sageduslikult sellest kõrgemal asuvad tunnete, mõtete ja identiteedireaalsused on aga oluliselt rohkem voolavamad ja plastilisemad, mis võimaldab neid omakorda selgelt eristuvateks tasemeteks jagada. Sellisel juhul on võimalik, et kõik sarnase vaimse arengutasemega (või selle puudumisega) olendid on paigutatud mingi reaalsuse ühele kindlale spektriosale.

Algselt olid kõrgemad materiaalsed reaalsused loodud ainult ühe tasandilistena (välja arvatud identiteedireaalsus, millel oli algusest peale kaks tasandit) ja jagunemine enamateks tasanditeks juhtus alles siis, kui antud reaalsuse olendid kas tõstsid või langetasid oma teadvusseisundit, mis väljendubki olendi energiavälja baassageduse muutusena. Näiteks emotsionaalse reaalsuse olendid, madaldades oma võnkesagedust, tekitasid emotsionaalse reaalsuse madalamad tasandid, mida nimetatakse ka astraalsfääriks ning mida ajalooliselt tuntakse põrgu nime all. Paljud inimesed on näinud astraalsfääri mingeid osasid unes või olles uimastite või alkoholi mõju all.

Sellise tasemeteks jaotamise eesmärk on kaitsta kõrgemalt arenenud olendeid kontakti eest nende olenditega, kes on isekad, kiuslikud ja vägivaldsed. Ka füüsilises reaalsuses olevatele olenditele oli mõeldud sarnane kaitse, kuid kuna füüsilist reaalsust ei ole võimalik jagada tasanditeks, siis sama tulemus saavutati paigutades galaktikad ja päikesesüsteemid üksteisest nii kaugele, et igasugune füüsiline reis nende vahel on praktiliselt võimatu.

Füüsilises universumis on miljoneid planeete, millel on elu — põhimõtteliselt sarnane eluga Maal, ehkki mõnikord oma kuju ja välise funktsioneerimise poolest maisest elust väga erinev. Kuna need elu võimaldavad päikesesüsteemid on paigutatud üksteisest sedavõrd kaugele, siis see välistab praktiliselt igasuguse füüsilise kontakti nende olendite gruppide vahel. Tegelikult on siiski võimalik reisida ka nende päikesesüsteemide vahet, kuid seda on võimalik teha ainult siis, kui kasutada väga kõrgeltarenenud tehnoloogiat. Sellist tehnoloogiat suudavad välja töötada ainult kõrgel vaimsel arengutasemel olevad olendid, mis tähendab, et neil puudub igasugune agressiivne motiiv teistele planeetidele reisimiseks. Sellised olendid oleksid ühtlasi teadlikud universumi eesmärgist anda mingi planeedi elanikele võimalus omaette arenguks ja olla teiste poolt mõjutamata. Seetõttu oleks neil tarkust mitte vahele segada Maa elanike arenguprotsessidesse.

Sellega seoses oleks meil aeg kriitilisemalt suhtuda ka mõnda populaarsesse müüti, mille on loonud ulmekirjandus ja filmid. Elu Maal ei ole loodud kosmosetulnukate poolt, kes saabusid siia lendavatel taldrikutel. Samuti ei ole vaja karta, et mingid kosmilised raisakotkad, olles tühjendanud oma planeedi loodusvaradest, laastavad Maa oma lõpmatus ressursijanus. Samuti ei tule Maa elanikele appi mingid kosmosetulnukad, kes oma ülikõrge tehnoloogia ja tarkuse abil lahendaksid kõik inimkonna probleemid. Madalamatele tsivilisatsioonidele, mille puhul agressiivsus on üks tunnusjooni, ei ole planeetidevahelised reisid võimalikud kaugemale kui oma päikesesüsteemi piires. Kuid ka siin ei ole meil ohtu, sest ükski päikesesüsteemi planeetidest (peale Maa), ei toeta enam elu füüsilisel tasandil.

UFO-teooriad ja UFOde nägemine on võimalikud, sest antud nähtused on pärit astraalsest reaalsusest.  Osa inimesi on häälestanud ennast astraalsele reaalsusele sedavõrd tugevalt, et selle reaalsuse nähtused on muutunud füüsilisteks nähtusteks. Maal on kohti, kus üldine vibratsioonisagedus on nii madal, et mõningatel juhtudel, kui sagedus veelgi langeb, kattuvad astraalne ja füüsiline reaalsus. Sellist efekti võimendab näiteks see, kui inimestel  tekivad UFOde teemalised kinnisideed. Just niisugused grupilised kinnisideed „loovad” osa nendest nähtustest, mida UFO-huvilised on dokumenteerinud.

Kuidas manifesteerub füüsiline reaalsus?

Kõik, mis on olemas füüsilises reaalsuses, saab alguse protsessidest eeterlikus reaalsuses (mis on identiteedireaalsuse kõrgem tase). Eetertasandil asuvad puhtad mõttevormid, mis luuakse vaimses reaalsuses olevate meistrite poolt. Need mõttevormid projekteeritakse materiaalse reaalsuse aluseks olevale baasenergiale, mida ajalooliselt on nimetatud ka eetriks, mille tulemusena energia sagedus langeb mentaalse reaalsuse tasandile. Lähtuvalt eeterlikust mõttevormist, luuakse siin tunduvalt konkreetsemad mõttekujundid ning energia võnkesagedus langeb edasi emotsionaalse reaalsuse tasandile. Siin lisatakse kujunditele emotsioon (ehk energia ja motiiv tegutseda), mille tulemusena ideest saab füüsiline vorm. Näiteks kui vaatame maja ehitamist, siis eeterlikus reaalsuses määratakse ära maja otstarve, suurus ja kuju, mentaalses reaalsuses tekivad konkreetsed arhitektuuri- ja insenerijoonised, emotsionaalses reaalsuses toimub finantsvahendite leidmine ning füüsiliste toimingute käivitamiseks tõuke andmine.

Selline protsess kaasab eneseteadlikke olendeid kõigilt neljalt tasandilt ja kuna osa neist olenditest on pimestatud duaalsusteadvuse poolt, siis identiteedi-, mentaalse ja emotsionaalse reaalsuse madalamad tasandid sisaldavad palju ebapuhtaid mõttevorme, mis moonutavad algset puhast mõttevormi. Kui läbi meeletasandite (ehk reaalsuste) liikuv eluenergia ehk valgus läbib puhtaimat võimalikku teekonda, siis jõuab ta füüsilisele tasandile oluliselt moonutamata kujul. Kui aga algne puhas mõttevorm peab läbima mentaalse ja emotsionaalse reaalsuse madalamaid tasandeid, siis see võib saada nii moonutatud, et algset mõttevormi ei ole võimalik ära tunda või see võib olla asendatud täielikult uue, ebapuhta mõttevormiga. Sellise protsessi analoogiks sobib hästi laste telefonimäng, mille puhul ühest otsast liikvele lastud sõna moondub aste-astmelt tundmatuseni. Praktilisest elust võiks tuua aga näiteks selle, kuidas paljud algselt kõrgete ideaalidega revolutsioonilised rahvaliikumised vabaduse eest on kiiresti muutunud vägivaldseks pimedaks kättemaksuks, kus eesmärk pühendab abinõu ja kõrgetest ideaalidest pole füüsilisel tasandil jälgegi. Nimetagem siin kas või Prantsuse revolutsiooni.

Kes on suutnud kaasas püsida eelneva arutluskäiguga, võib nüüd aru saada, et maised füüsilised tingimused sõltuvad täielikult sellest, kas inimesed, kes on Maal kehastunud, suudavad manifesteerida puhtaid eeterlikke mõttevorme või manifesteerivad nad mõttevorme, mis on moonutatud madalamatel tasanditel. Kui inimestel on suhteliselt puhas teadvus, siis on nad võimelised tooma füüsilisse manifestatsiooni mõttevorme ilma neid moonutamata. Sellisel juhul nad loovad midagi, mida võiks nimetada „taevas maa peal”. Kui aga inimeste teadvus on madaldunud, siis nad toovad füüsilisse manifestatsiooni mõttevorme mentaalse ja emotsionaalse reaalsuse madalamatelt tasanditelt. See juhtub planeedi tasandil, kui mingid inimgrupid häälestavad oma teadvuse kõrgemate reaalsuste teatud tasanditele. Kuid selline kollektiivne häälestumine võib olla ka seotud mingi konkreetse territooriumiga. Just sel põhjusel on mõnel kohal väga kõrge ja vaimne vibratsioon, samas kui mõni teine koht tundub põrguna Maa peal. Sellest räägib ka müüt Shangri-la’st kui ideaalsest ühiskonnast. Minevikus on paljud kuldajastu tsivilisatsioonid suutnud sellist ühiskonda ka manifesteerida.

Kuidas meilt eluenergiat varastatakse?

Niisiis, kui inimesed häälestavad oma teadvuse emotsionaalse reaalsuse madalaimatele tasanditele (astraalsfäärile), siis selle tulemusena on meil näha madalaimaid mõttevorme ning nende füüsilisi manifestatsioone, mida inimesed üldse on suutnud luua (näiteks holokaust või Stalini-aegne terror).

Kuid eelöeldule peame lisama veel asjaolu, et need olendid, kes elavad astraalsfääris, peavad ellujäämiseks inimestelt eluenergiat varastama, sest nad ei ole enam võimelised vastu võtma vaimsest reaalsusest pärit olevat rikkumata armastuse/elu energiat ning selleks püüavad nad leida teed inimeste teadvusesse. Esmaseks sissepääsuks neile on hirm. Nad püüavad alati millegi suhtes hirmu külvata, mille puhul inimesed arvaksid, et neil ei ole võimalik ennast selle eest kaitsta. Näiteks keskajal uskusid paljud inimesed deemoneid ja kurje vaime, nagu draakonid, trollid või muud mütoloogilised olendid, kes võisid neid füüsiliselt rünnata. Kas need olendid olid olemas? Jah, nad olid olemas ja on senini olemas madalamas emotsionaalses reaalsuses. Kas inimesed võisid selliseid olendeid näha ja kas need olendid võisid inimesi füüsiliselt mõjutada? Vastus on jah, aga seda ainult siis, kui piisavalt suur hulk inimesi kollektiivselt häälestas oma teadvuse astraalsfäärile. See tekitas teadvuse „silla”, mis hägustas füüsilise ja emotsionaalse reaalsuse vahelise piiri. Kuna kõik on teadvus, siis võime öelda, et inimeste kollektiivne teadvus häälestas füüsilise reaalsuse vibratsioonid emotsionaalsele reaalsusele, nii et tekkis läbimurdeefekt. Mingitel aegadel ja teatud kohtades inimesed tõepoolest kohtasid draakoneid ja teisi mütoloogilisi olendeid. Kas need olendid olid tegelikult ka füüsilised? Vastus sõltub sellest, kuidas me siin sõna „füüsiline” kasutame. Näiteks võisid inimesed pidada kohtumist mütoloogilise olendiga täiesti reaalseks, ometigi see olend ei suutnud vabalt ringi liikuda ega füüsilises reaalsuses paljuneda. Ta suutis „füüsiliselt” eksisteerida ainult mingil lokaalsel territooriumil ning senikaua, kuni inimeste teadvus tegi ülemineku ühest reaalsusest teise võimalikuks.

See aitab meil mõista, miks keskajal oli palju inimesi, kes väitsid, et nad on näinud mütoloogilisi olendeid, samas kui tänapäeval, meie kaasaegses ratsionaalses ühiskonnas praktiliselt mitte keegi neid ei näe. Selle põhjuseks on teaduse areng — inimesed kas ei usu nende olemasolusse või ei usu, et need olendid on füüsilised. Sellest tulenevalt on sild füüsilise ja emotsionaalse reaalsuse vahel kahanenud nii väikseks, et ülemineku sillaefekt on muutunud peaaegu olematuks.

Astraalsfääri olendid ei olnud sellise asjade käiguga rahul — tänu teaduse saavutustele ei õnnestunud neil enam inimesi terroriseerida ega sundida neid oma eluenergiat madaldatud kujul ära andma. Selle tulemusena hakkasid nad otsima teist moodust, kuidas sundida inimesi hirmuenergiat eritama, pannes nad uskuma nähtusesse, mille vastu ei ole justkui mingit kaitset. See ei olnud võimalik enne, kui teadus oli arenenud sellise tasemeni, mil enamik inimestest mõistis, et universum on äärmiselt suur ning uskus, et elu tekkis läbi evolutsiooniprotsessi. Alles see tõi kaasa võimaluse tulla välja kontseptsiooniga, et selles tohutus universumis on teistel planeetidel kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid. Kui inimkond on alles hiljuti alustanud selle planeedi ressursside kasutamist, siis teised tsivilisatsioonid on oma planeedid juba laastanud ning seiklevad nüüd kosmoselaevades mööda universumi, otsides planeeti, mille ressursid on veel kasutamata. Kuna sellised kosmose-olendid omavad tehnoloogiat, mis on palju-palju kõrgemalt arenenud kui inimkonna tehnoloogia, siis ei ole enese kaitsmine võimalik. Kuna teadusse uskuvatel inimestel on kalduvus Jumalasse mitte uskuda, siis loomulikult puudub nende meelest jõud nii taevas kui ka maa peal, mis suudaks neid tulnukate rünnaku eest kaitsta.

Seega ei ole vale väita, et enamik teadusulme nähtustest on olnud astraalolendite tööriistaks, et luua uus teadusel põhinev baashirm, mis asendaks keskaegsel religioossusel põhinenud baashirmu. Seega on neil õnnestunud luua uus hirmu vorm, mille vastu justkui kaitset polegi. On lausa irooniline, et teadusest, mis aitas üle saada keskaja hirmudest, on saanud tööriist, mis aitab luua sama hirmu uut versiooni.

Kas UFOd on olemas? Jah, nad on olemas mõnel astraalsfääri alumisel tasandil. Kas nad on füüsilised? Mitte selles mõttes, et nad oleksid ehitatud teistel planeetidel füüsilises reaalsuses ja siis lennanud füüsiliselt Maale. Miks siis tundub, et UFO-nähtused on muutunud aina levinumaks? Põhjuseks on siin asjaolu, et inimesed on kollektiivselt häälestanud oma teadvuse astraalsele reaalsusele, kus UFOd on loodud. See toob kaasa läbimurde efekti tekkimise erinevate reaalsuste vahel. Potentsiaalselt võib see efekt oluliselt tugevneda ning parim, mida (eriti vaimsed) inimesed saavad teha, on keelduda tähelepanu pööramast UFO-nähtustele ja suunata see hoopis vaimsele reaalsusele. Inimesed võiksid ja peaksid elama oma elu ja tegelema enda vaimse arenguga, olemata mures UFOde pärast. Võib olla kindel, et mida enam keegi keskendub UFO-nähtustele, seda enam seob ta ennast astraalsfääriga ning avab ennast selle energiatele ja mõttevormidele. Selle vastu on suureks abiks vaimse kaitse kutsumine ja tähelepanu hoidmine vaimsel reaalsusel, mis aitab vabastada ennast igasugustest seostest astraalsfääri ja UFO-nähtustega. Viimastest rituaalidest olen kirjutanud artiklis 70. „Kuidas terevendada energiakeha ehk hinge psühhotraumast?“.

Niisiis lühidalt:

1. Kas UFOd on olemas?
Vastus: jah.

2. Miks nad on olemas?
Vastus: et luua hirm, mille vastu oleme meie enda arvates kaitsetud.

3. Mis on nende eesmärk?
Vastus: sundida inimesi oma eluenergiat, mis algselt väljendub armastuse ja elurõõmuna, muundama hirmuks, mida nad (astraalolendid) on võimelised tarbima, et elus püsida.

Lõpetuseks piibli tsitaat:

„Ma ei räägi enam teiega palju, sest astraalsfääri vürst tuleb lendaval taldrikul ja tal ei ole mingit voli mu üle.” (Joh 14:30)