73. Tipukogemused, nende saavutamine ja mõju

Abraham Maslow kirjeldab tipukogemust kui „ülima õnne ja eneseteostuse momenti”. Ise kasutasin sellise kogemuse kirjeldamiseks väljendit: „olemise talumatu kergus”. Me võime vaadata tipukogemust kui muutunud teadvuse seisundi erijuhtu — olukorda, kus meil on võimalik kogeda oma laiemat (kõrgemat) mina läbi psüühikas olevate piirangute olulise vähenemise. Psüühika piirangud, mis on senini nähtamatu koormana meie energiakeha rõhunud, tekitavad kadudes imelise kerguse ja õnnetunde. Kuna need piirangud on senini toiminud ka tajufiltrina, siis kaasneb nende vähenemise või kadumisega ka võime maailma ja elu teisest vaatepunktist näha. Asjaosalistele tundub sageli, et nad on nagu „nägijaks” muutunud või teatud kombel valgustunud.

Tugevamad või ajas kestvamad tipukogemused keeravad asjaosaliste elu tavaliselt põhjalikult pea peale ning tekitavad tugeva igatsuse seda tunnet korrata. Kuid ka nõrgemad tipukogemused võivad olla piisavalt mõjusad ning tekitada sõltuvusliku vajaduse seda uuesti kogeda. Inimesi, kellel on tekkinud sõltuvus seda seisundit uuesti kogeda, nimetatakse sageli ka psühhonautideks ning neid võib kohata erinevatel üritustel, mille eesmärgiks on esile kutsuda muutunud teadvuse seisundit — eelistatavalt tipukogemust ehk „good trip’i” nagu vahel slängis nimetatakse. Levinumad viisid tipukogemuste jahtimiseks on ayahuasca-tseremooniad, erinevad seente söömise rituaalid ja kanepi tarvitamine. Kuid ka alkoholi tarbimine, uimastid ja isegi liimi nuusutamine toovad kaasa teadvuse seisundi muutuse.

Alljärgnevalt mõned vaatenurgad, mis aitaksid ehk paremini mõista tipukogemusega seotud nähtusi.

1. Surmalähedane kogemus

Järjest enam kasvab nende inimeste arv, kes on läbi elanud nn surmalähedase kogemuse. Paljude jaoks on see elumuutev sündmus. Olles kehast väljas, kogevad need inimesed reaalsuse tasandit, millest paljud neist pole teadlikud olnud või mida nad on eitanud kogu oma senise elu. Saadud nägemused ja arusaamised on transformeeriva mõjuga. On ilmne, et paljude inimeste jaoks oli surmalähedane kogemus vaimse arengu katalüsaatoriks. Ainsaks probleemiks on siin aga see, et antud kogemuse saamiseks peab inimene ära surema…

Kui veidi fantaseerida, siis võib tekkida mõte hakata looma kliinikuid, kus inimestel lastakse surra nii, et neid saaks hiljem (suure tõenäosusega) elustada. Kuid tegelikkus on tunduvalt komplitseeritum Mõningase ülevaate tekkivatest probleemidest annab selleteemaline film „Flatliners”.

2. Riski ja kasu suhe

Nii nagu mistahes muus elusfääris, tasub ka vaimse arengu taotlemisel arvestada võimalike riskidega. Ei ole mõtet võtta asjatuid riske, vaid eesmärgiks võiks olla turvaline areng, seega peame hindama riski ja võimaliku kasu suhet. Kui kellelgi on vähk, siis võib äärmiselt mürgine kemoteraapia olla ainus ellujäämise võimalus. Kemoteraapia on püüd tappa vähk enne, kui see jõuab tappa keha. Teiste sõnadega on see kõrge riskiga ettevõtmine ning kui sellel oleks tõsiseltvõetavat alternatiivi, siis ei kasutaks ükski terve mõistusega inimene seda raviviisi.

Paljud droogid (droog on siinses kontekstis mistahes keemiline aine, mis muudab teadvusseisundit, aga eelkõige uimasti ja hallutsinogeen) võivad aidata inimesel saada kogemusi, mis jäävad väljaspoole nende tavateadvust. Mõningatel juhtudel võib see avada inimese mõistmisele, et midagi eksisteerib väljaspool tavateadvust ning see mõistmine võib olla püsiva mõjuga. Sellise arusaamiseni on võimalik jõuda siiski ka mitmel teisel viisil, mis on tunduvalt ohutumad kui droogide kasutamine. Et aru saada mingi meetodi reaalsest väärtusest, peame arvesse võtma ka võimalikke riske. Siin on probleemiks asjaolu, et tänapäeva maailmas on vähe informatsiooni selle kohta, missugused vaimsed riskid droogide tarvitamisega kaasnevad. Seetõttu on paljud inimesed tarvitanud drooge teadmata, mida see endaga kaasa võib tuua. Sellist olukorda võib vaimsete seaduste valguses nimetada vaba tahte rikkumiseks. Et teha tõeliselt vaba valikut, oleks otsustajal vaja teada ka droogide kasutamisega seotud riske.

3. Mis need riskid on?

Vaimsete kogemuste saamise eelduseks on oma teadvuse (tähelepanu) häälestamine reaalsustasandile, mis on materiaalsest reaalsusest kõrgemal — vaimsele reaalsusele. Peamiseks takistuseks vaimsele reaalsusele häälestumisel on see, et paljud inimesed on nii tugevalt identifitseerinud ennast materiaalse reaalsuse, füüsilise keha ja välise isiksuse kaudu, et nad ei suuda oma tavateadvusest ja -identiteedist lahti lasta.

Kõik siin maailmas tiirleb ümber inimese vaba tahte. Meie teadlik meel on mõeldud olema valvuriks, kes kaitseb meid. Üks sellise kaitse aspekte on see, et me võime otsustada teatud energiaid, ideesid või jõude oma energiavälja mitte lubada. Drooge tarbides me aga kaotame võime teha teadlikke otsuseid ning seetõttu teadlik meel, mis on ülekoormatud droogide poolt loodud hallutsinatsioonidega, ei suuda enam teadlikke otsuseid teha.

Oma olemuselt on vaba tahe kingitus, mis käib alati paaris koos vastutusega — nagu mistahes muu anne, mis meile on antud. Võime öelda, et kui me otsustame tarbida drooge, siis me lihtsalt kasutame oma vaba tahet. Siiski, sellise valiku tagajärjeks on see, et me anname ära oma võime teha valikuid. Ning vastavalt Vaba Tahte seadusele, teeb oma otsutusvõimest loobumine meid haavatavaks negatiivsetele energiatele.

Ebameeldivaks faktiks on see, et ajal, mil oleme droogide mõju all, ei ole meie energiakeha kaitstud meie teadliku meele poolt. Seega, kui kellelgi ei ole just tugevat vaimset kaitset peal, siis ründavad teda tumedad jõud, eesmärgiga varastada (elu)energiat. Nad saavad seda teha, sest olles droogide mõju all, ei ole me võimelised teadlikult oma valgust hoidma ning tõenäoliselt anname selle kergesti ära. Kui on tegemist autentse vaimse kogemusega, siis me tunneme ennast valgusega täidetud. See valgus võib uhtuda ära tervendamata haavad või isegi ka tumedad jõud, kes on meie alateadvuses mugava „pesa” sisse seadnud. Kui me aga töötame läbi või laseme vabaks „pimedust”, siis meie keha ja meel võivad väsida — sarnaselt olukorraga, kui peame võitlust haigusega.

Ehtne vaimne kogemus ei tühjenda meid eluenergiast — meie elujõust. Seetõttu sellised kogemused panevad meid tõusvat spiraali mööda liikuma. Regulaarne droogide kasutamine aga tühjendab meid elujõust ning paneb meid mööda allakäiguspiraali liikuma. See on ka põhjus, miks paljud „loovad” inimesed, kes drooge kasutavad, näevad oma tegelikust vanusest vanemad välja. Samuti just seetõttu vajuvad inimesed sammhaaval sügavama sõltuvuse suunas — nende vastupanuvõime langeb lõpuks tasemele, kust tagasiteed enam ei ole.

Ehkki mõned inimesed väidavad, et on saanud vaimseid sisekaemusi droogide kasutamise tulemusena, tekib alati küsimus — kui usaldusväärsed need sisekaemused on? Paljud inimesed on droogide kasutamise kaudu oma energikehasse sisse lasknud negatiivsed energiad. Sellised tumedad jõud ei ole huvitatud meile vaimse tõe ilmutamisest, sest nad ei taha meid vabaks lasta — nad soovivad meid kontrollida oma isekatest huvidest lähtuvalt. Siiski, sageli annavad nad inimestele mõningaid vaimseid sisekaemusi, eesmärgiga hoida neid inimesi enda juurde tagasi tulemas. Sellised sisekaemused on segu tõest ja kavalatest valedest. Paljud vaimsed otsijad on kahjuks droogide mõju all võtnud omaks ühe või mitu valeideed, mis ei lase neil oma vaimses arengus teatud taset ületada. Tumedad jõud ning ego ei lase ennast sellest segada, kui keegi tõuseb teatud vaimsele tasemele ning tunneb ennast väga vaimse inimesena. Senikaua, kuni me jätkame tumedatele jõududele ja egole oma energia söötmist ega ületa antud arengutaset, on nende jaoks kõik hästi ning nad vaid tugevdavad oma haaret.

Et hinnata droogide kasutamise riske, peame hoolikalt arvestama sõltuvuse tekkimise võimalusega. Probleemiks on see, et kui me kasutame (keemilist) jõudu kogemaks tavateadvusest erinevat teadvusseisundit, siis on võimalik, et me ei ole valmis seda kogemust oma igapäevase teadvuse osaks integreerima. Me ei saa hakkama selle tohutu kontrastiga, mis eristab tipukogemust tavakogemusest. See võib juhtuda ka spontaansete vaimsete kogemuste või surmalähedaste kogemuste puhul. Kui me aga saame selle kogemuse droogide tarbimise tulemusena, on olukord siiski erinev, kuna see kogemus on saadud omast tahtest mehaanilisi vahendeid kasutades ning seda on võimalik igal ajal korrata.

Selline olukord tekitab väga tugeva ahvatluse manustada järgmine annus droogi, millest võib kiiresti kujuneda katse põgeneda igapäevasest teadvusseisundist. See toob kaasa emotsionaalse sõltuvuse, mis võib (sõltuvalt kasutatavast droogist) kiiresti areneda keemiliseks sõltuvuseks. Teiste sõnadega — emotsionaalne sõltuvus eelneb alati keemilisele sõltuvusele.

Siin on probleemiks, et kogemust korrates me tõenäoliselt ei integreeri ühtegi sisekaemust oma tavateadvuse osaks. Seega me ei kasva vaimselt, sest vaimse kasvu tõeline olemus ei seisne tipukogemustes (ükskõik, kuidas nad ka saadud on). Tavaliselt ei ole tipukogemused ligilähedaseltki nii olulised, kui paljud vaimsed inimesed seda arvavad. Tõeliseks vaimse kasvu tekitajaks on (tavateadvuse) intuitiivsed sisekaemused, mis aitavad vaimseid ideid integreerida tavateadvuse osaks.

Tõeliseks vaimse kasvu mõõdupuuks on see, kui me tõstame oma „normaalset” teadvusseisundit, selle asemel, et olla vaimsed ainult tipukogemuse ajal. Üldiseks eesmärgiks on kogu inimkonna teadvusseisundi tõstmine. Selle saavutamiseks ei ole vaja, et miljonid inimesed istuksid Himaalaja koobastes ning kogeksid pidevat õndsustunnet. Palju rohkem võiks olla abi sellest, kui järjest enam inimesi saaksid vähemalt mõningase ühtsusteadvuse (ka Kristus-teadvuse) kandjateks, kes siis osaledes igapäevaelus võiksid tuua kõrgemaid lahendusi meie igapäevastele probleemidele.

4. Mitte iga tavateadvusest erinev kogemus ei ole kasulik

Paljud võivad arvata, et mistahes kogemus, mis viib meid tavalisest materiaalsest teadvusseisundist välja, on kasulik vaimse kasvu mõttes. Kahjuks ei ole see sageli nii. Kui inimene ei ole teatud kogemuseks valmis, siis on võimalik, et ta saab šoki, mille tulemusena tema minatunne puruneb kildudeks. Paljude inimeste minatunne on väga nõrk. Nad vajavad tugevat, see tähendab materjalistlikku alust oma minatundele, vastasel juhul võivad nad  sattuda tõsisesse identiteedikriisi. „Jõuga“ esile kutsutud vaimne kogemus — olgu see siis tekitatud droogide kasutamisega või mingil muul „jõulisel” moel, nagu näiteks vaimsete harjutuste tasakaalustamata kasutamine — võib omada ülitugevat negatiivset mõju, mille tervendamine võib aega võtta aastaid või lausa mitmeid elusid. Seega on oluline teada, et vaimne tee on astmeline protsess ning me peame sellele lähenema tasakaalustatud moel.

Vaimse kogemuse integreerimise otsustavaks faktoriks on inimese vaimse küpsuse või selle puudumise tase. Üldreegel on see, et kui inimene ei ole valmis, siis „jõuga“ tipukogemuse esilekutsumine toob kaasa vaimse arengu pidurdumise. Kui aga inimene on valmis, siis tekib vaimne kogemus ilma „jõudu“ kasutamata.

Droogide kasutamine on üks viisidest, kuidas inimesed püüavad vaimset kogemust saada enne selleks valmis olemata. Võib ju öelda, et väide, et me ei tohiks „jõuga“ vaimset kogemust esile kutsuda, on vastuolus Vaba Tahte seadusega. Siiski, see tundub vastuoluna ainult siis, kui olla duaalses maailmavaates, mis avab meid uskumusele, et eesmärk pühendab abinõu. Sellisel juhul käib meie arutelu ligilähedaselt alljärgnevalt:

  • Eesmärgiks on kõrgem teadvusseisund ja see on väga tähtis eesmärk.
  • Et seda teadvusseisundit saavutada, vajan ma vaimseid kogemusi.
  • Siiani ei ole mul ühtegi vaimset kogemust olnud. Olen katsetanud vaimseid tehnikaid, aga need pole toiminud. Võttes droogi, on kindel, et saan sellise kogemuse osaliseks.
  • Seetõttu on droogi võtmine täiesti loogiline tee vaimse kasvu saavutamiseks.

Sellise argumentatsiooniga seotud probleemide lahkamiseks võiks kirjutada pika filosoofilise traktaadi, kuid püüame püsida teemas. Probleemiks on siin see, et me püüame kasutada dualistlikku teadvusseisundit selleks, et vabaneda dualismist ning see ei ole lihtsalt võimalik. Ei ole võimalik tuld tulega kustutada, sest nii tehes jõuame vaid sügavamale duaalsusesse. See on vaimne catch-22 — lahenduseta mõistatus.

Vaimse tee olemus antud kontekstis seisneb selles, et me oleme duaalsuse ja eraldatuse lõksu kinni jäänud. Eesmärgiks on duaalsuse ja eraldatuse ületamine, kuid ülalmainitud argumentatsioon tuleneb duaalsusest. Me taotleme väärt eesmärki, kuid kasutame selleks vahendeid, mis ei vii meid kohale. Võime ka öelda, et meie arusaamine eesmärgist ning selleni jõdmise vahenditest on puudulik. Ehtsa vaimse kogemuse saamiseks on vaja hoopis loobuda oma olemasoleva mentaalse kasti elementidest. Progress on võimalik ainult loobumise, mitte „jõu“ kaudu.

5. Guru-chela suhe

On inimesi, kes usuvad, et droogide kasutamine aitab vabaneda guru-chela (õpetaja-õpilane) suhtest. Milleks meile oleks vaja guru, kui võime võtta vaid „rohtu”?

Eelöelduga võib siduda inimeksistentsi ja vaimse tee keskse dilemma. Kõik meie elus on meie vaba tahte subjekt, kuid sellest hoolimata ei kasuta paljud inimesed oma vaba tahet. Nad lasevad oma egol teha enamiku otsuseid enda eest. Kuid selleks, et tõeliselt käia vaimset teed, tuleb kasutada oma teadlikku tahet ja teha otsus minna kaugemale ego välisest tahtest ning luua ühendus oma MINA OLEN Kohaloleku sisemise tahtega.

See võib olla raske ja segadust tekitav protsess, eriti algaja õpilase jaoks. Just sel põhjusel pakuvad ülestõusnud meistrid guru-chela või meister-õpilane suhet. Sellise suhte alusprintsiibiks on, et õpilane loobub oma välisest, egopõhisest tahtest meistri tahte kasuks. See annab õpilasele ajutise kergenduse peataolekust, mis tekib võitlusest oma välise tahte vastu või võimetusest teha vahet ego ja kõrgema tahte vahel. Meister teeb õpilase eest otsused, sest ta on vaimselt küpsem kui õpilane ning ta on väljaspool õpliase mentaalset kasti. See annab meistrile võimaluse juhtida õpilane sammhaaval suurema eristamisvõimeni, mis võimaldab teha vahet madalama ja tõelise tahte vahel. Meister teab, kuidas juhtida igat üksikut õpilast, mis võib ka kaasa tuua vaimse kogemuse mittelubamise senikaua, kuni õpilane selleks valmis pole. Sellise protsessi kirjelduse võib leida näiteks Paramahansa Yogananda raamatust „Joogi autobiograafia”.

Tulles tagasi eelneva juurde, peaks olema mõistetav, et kui me kasutame droogi, siis on see meie väline tahe, mis on sellise otsuse teinud. Me teeme vea, kui arvame, et võime kasutada välist ehk ego tahet selleks, et egost vabaneda. See lihtsalt ei saa anda tulemust. Ainukeseks võimaluseks egost vabanemiseks on ego ületamine ning selle saavutamiseks on vaja ühenduda millegi kõrgemaga. Siiski, see miski ei ole vaimne kogemus. Tõeliseks väljapääsuks on kontakti loomine oma Kristus-Minaga ning sammahaaval sellega üheks saamine, mis toob kaasa püsiva teadvusseisundi muutumise.

Eelöeldu mõte on, et tugev vaimne kogemus ei taga kindlat ja automaatset vaimset kasvu. Kui me ei ole valmis seda kogemust integreerima, siis see võib tekitada meeltesegadust või olla lausa takistuseks. Kui me teeme tööd oma välise (füüsilise või ülestõusnud) guruga või oma sisemise guruga, milleks on meie Kristus-Mina, siis me tunnistame, et meie ego ei saa kunagi teada, millal me oleme vaimseks kogemuseks valmis. Seega, ego tahe tuleb panna kõrvale ning alluda kõrgemale tahtele, usaldades, et valmisoleku korral saame ka kogemuse, mida vajame.

Ego on alati kindel, et ta teab paremini, isegi paremini kui vaimne õpetaja või Jumal. Kuid kui me järgneme egole, siis muutub ego meie guruks ning kuidas saab ego meid juhtida duaalsusteadvusest väljapoole, kui ta ise on sellest sündinud ning ei saa eksisteerida ilma selleta?

6. Ajukeemia

Me teame arstiteadusest, et avatud ajukirurgia puhul on võimalik füüsiliselt või elektriliselt stimuleerida teatud aju keskusi ning luua patsiendi meeles erinevaid kogemusi, sealhulgas ka vaimseid kogemusi. Seda fakti on mõned teadlased kasutanud kui tõestust, et kogu religioon ja vaimsus on vaid ajukeemia produkt. Kuid kas see on õige väide? Mida tänane arstiteaduse peavool ei taha tunnistada, on see, et aju on kasutajaliides ehk vahendaja, mis seob inimese keha tema kõrgemate aspektidega. Kui me oleme kehastuses, siis me kogeme kõike läbi aju, ka vaimseid kogemusi. Nagu eelnevalt mainitud, kui meil on vaimne kogemus, siis me häälestame oma teadvuse vaimsele reaalsusele, sarnaselt sellega nagu me häälestame oma raadiovastuvõtja mingile raadiojaamale. Seda saab teha läbi aju, sest ajul on keskused, mis võimaldavad sellist kogemust kogeda.

Kuna ajul on füüsiline masinavärk vaimse kogemuse vastuvõtmiseks, siis on võimalik stimuleerida aju „tootma” midagi, mis tundub reaalse vaimse kogemusena. Seda on võimalik teha läbi füüsilise, elektrilise, magnetilise ja keemilise stimuleerimise. Siin on probleemiks see, et see ei ole reaalne vaimne kogemus. See on kogemus, mis on „toodetud” aju poolt ja ehkki see tundub tõelisena, ei ole see tegelikult nii. See on sarnane erinevusega, mis tekib siis, kui vaatame filmi ilusast rannast või oleme tegelikult füüsiliselt sellel rannal. Seega enamik droogide abil saadud vaimseid kogemusi ei ole tegelikult ehtsad kogemused ehkki tunduvad ehtsatena.

On siiski usutav, et mõnel inimesel on olnud droogide kasutamise tulemusena ka tegelikult kehavälised kogemused. Sellisel juhul on võimalik, et meie teadvus võib rännata vaimsesse maailma ning saada vaimse kogemuse osaliseks samal ajal, kui aju on droogide mõju all. Äärmiselt harvadel juhtudel on võimalik, et asjaosaline ka ise sellest kogemusest midagi mäletab.

Probleemiks on suur risk, et meie teadvus satub kehavälise kogemuse ajal mitte vaimsesse vaid mõnda madalamasse reaalsusesse. Selline risk on tunduvalt kõrgem nendel inimestel, kes tahavad „taevast jõuga võtta”. Kui meil on vaimne küpsus vaimsesse reaalsusesse jõudmiseks, siis me oleme ka võimelised õppima neid kogemusi saama ilma drooge kasutamata. Peamiseks eelduseks on siin õige arusaamine vajadusest loobuda välisest ego tahtest, et luua ühendus oma kõrgema tahtega. Vaimsed tehnikad ja õpingud võivad siin olla suureks abiks.

Teiste sõnadega, kui inimene on piisavalt valmis vaimse kogemuse saamiseks droogide abil, ilma sellega kaasnevate riskide realiseerumiseta, siis see inimene tegelikult ei vaja drooge. Maailmas on palju neid, kes on kinni jäänud droogide tarbimise kultuuri ning lõpetanud sõltuvusega, selle asemel, et sooritada vaimne läbimurre, milleks paljud neist olid tõenäoliselt peaaegu valmis.

7. Närvisüsteemi läbipõlemine

Asjaolu, et aju masinavärk suudab toime tulla vaimse kogemuse intensiivsete energiatega, toob esile droogide kasutamise kõige suurema riski. Ühendused ajus, mis võimaldavad kogeda vaimset kogemust, on väga keerukad ja seetõttu üsna õrnad. On hästi teada, et kui me 110-voldise pinge jaoks loodud elektrisüsteemi saadame 220-voldise pinge, siis me lõhume selle. Analoogiliselt võivad hallutsinogeensed droogid kahjustada aju ühendusi, mis võimaldavad ajul vaimset kogemust vastu võtta.

Just see on põhjus, miks inimesed, kes kasutavad drooge, vajavad aina suuremaid koguseid, saamaks samaväärset kogemust. Põhjuseks on, et aju ühendused kahjustuvad tasapisi ja on vaja järjest suuremat „voolu”, et saada „tuled” süttima. Sellest tekib tavaliselt nõiaring, mis sageli lõpeb keemilise sõltuvusega. Paljud inimesed on oma ajusid kahjustanud sellise määrani, et nad ei ole enam võimelised ehtsat vaimset kogemust saama. Kuid nad on siiski võimelised tekitama sarnast kogemust. Sellised inimesed arvavad sageli, et nad on väga vaimsed, kuid „see kõik toimub vaid ajus”.

8. Mida peaksid tegema need, kes on drooge tarvitanud?

Neile, kes senini seda teevad, isegi juhuslikult või ebaregulaarselt, oleks otstarbekas droogide tarbimine lõpetada.

Tasub olla teadlik, et ego arvab, et ta teab kõike, seega ta üritab paljusid meist veenda, et me kuulume nende inimeste hulka, kes võivad drooge kasutada ning hoida seda kontrolli all — me saame teha seda, mida teised ei saa teha. Just see on põhjuseks, miks mõned „loovad” inimesed on kasutanud drooge  kogu elu. See näitab, et nad on lihtsalt ego ja uhkuse poolt kontrollitud — mis tegelikult ei ole just väga loov.

On olemas ka inimesi, kes on täiesti veendunud, et droogide kasutamine ei ole neid kahjustanud ning see on nende vaimset arengut kiirendanud. Kui see vastab tõele, siis on sellel ainult üks seletus, nimelt — sellistel inimestel on tugev vaimne kaitse.

Tuleks aga olla teadlik sellest, et vaimne kaitse on nähtus, mis võib „ära kuluda”. Kui keegi on eelnevates eludes välja teeninud vaimse kaitse, siis see tõepoolest päästab paljudest asjadest siin elus. Siiski, jätkates pidevalt Jumalale väljakutse esitamist, võib kaitse otsa saada ja droogid hakkavad ühtäkki omama täiesti teistsugust mõju. Samuti, kui kellelgi meist on selline kaitse, siis tuleks olla väga ettevaatlik, kutsudes teisi inimesi drooge kasutama. Kui neil ei ole sama kaitset, on droogide kasutamise mõju neile oluliselt erinev ning soovitaja loob endale hulga negatiivset karmat.

Kokkuvõtteks

Olles ise läbi elanud tugeva ja ajaliselt mitu kuud kestva tipukogemuse ning sellele (sageli) järgneva raske depressiooniperioodi, on mul võimalus sellest teemast kirjutada osaliselt oma kogemuse põhjal. Ehkki tipukogemusele järgnev depressioon ei ole vältimatu — tean mitut inimest, kes seda suutsid täielikult vältida, on see siiski pigem tavaline nähtus ning põhiliselt seotud oskamatusega saadud sisekaemused oma tavateadvusse integreerida. Minul kulus üle aasta tõsiseid kannatusi, enne kui leidsin teoreetilise selgituse oma kogemustele ja sobivad rituaalid kogemuse integreerimiseks. Kuid nii nagu olen ka mõnes oma eelnevas kirjutises maininud — sageli on vaid äärmiselt suured kannatused ainukeseks viisiks avada ennast uuele maailmavaatele. Olen peaaegu kindel, et ilma oma kannatuste aastata ei oleks ma paljusid samme oma arenguteel teinud. Ka visioonid.ee keskkond oleks tõenäoliselt jäänud loomata.

Neile, kes on kogenud sarnast tipukogemust ning on hetkel depressioonifaasis, soovitan pühenduda vaimsetele rituaalidele — minul aitasid just need kiiresti oma meeleseisundit muuta. Siiski, tugeva kogemuse integreerimine võib olla eluaegne protsess — ka enam kui kolm aastat hiljem tunnen, kuidas teatud vanad kogemused aeg-ajalt leiavad oma kohas suuremas pildis.

Depressioonist vabanemist alustasin vaimse kaitse rituaalidega, millele olen viidanud artiklis: 70. „Kuidas tervendada energiakeha ehk hinge psühhotraumast?” Ka vaimne kogemus võib kaasa tuua psühhotrauma, sestap sobivad need alustuseks hästi.