162. Maria Montessori elu

Maria Montessori sündis 1870. aastal Itaalias, ajal, mil inimesed nägid lapsi kui tühje anumaid, mis vajavad teadmistega täitmist. Õpetajatel oli täielik kontroll selle üle, millal ja kuidas see pidi toimuma ja lastelt oodati lihtsalt kuuletumist, vaikselt istumist, tekstide meeldejätmist ning kordamist, loengute kuulamist ja kirjalike eksamite sooritamist, mis tuginesid informatsioonile, mida lapsed olid vähemal või rohkemal määral pähe õppinud.

Enamik tüdrukutest, kes jätkas õpinguid peale kolmandat klassi, keskendus kirjandusele, ajaloole, ladina ja kreeka keelele, aga Montessori, kellele meeldisid eriti matemaatika ja teadus, otsustas pürgida tehnikakooli ja saada inseneriks. Tema isa ei kiitnud seda heaks, kuid ta sai tuge oma emalt ja nende vahel kujunes välja sügav ja kestev sõprus. Peale tehnikakooli lõpetamist oli Montessori siiski arstiks saamisest rohkem huvitatud. Tema isa oli üks paljudest, kes sellele tugevalt vastu oli, kuid ema abiga õnnestus tal saada isa vastumeelne nõusolek, et õppida Rooma ülikoolis matemaatikat, füüsikat ja teadust. Kahe aasta möödudes sai ta tunnistuse, mis võimaldas tal taotleda sissepääsu Rooma meditsiinikooli.

See, et teda kooli vastu võeti, üllatas kõiki, sest naistel ei olnud lubatud sellesse kooli astuda. Mõned arvasid, et nime Maria loeti ekslikult Mario ja seega arvati, et teda peeti vastuvõtmisel meheks. Teised arvasid, et teda võeti vastu sellepärast, et ta oli kirjutanud kirju Itaalia haridustegelastele ja isegi paavstile, rääkides oma olukorrast. Ta isa sai selle peale koguni nii vihaseks, et keeldus temaga mitmeid kuid rääkimast.

Veel katsumusi

Katsumused ei lõppenud selle võiduga, sest meessoost üliõpilased ei soovinud, et naine tungiks „nende” alale, millest tulenevalt nad püüdsid teda alandada ja takistada igal võimalikul moel. Samuti ei loetud naise jaoks sündsaks lahata surnuid meeste juuresolekul, mistõttu ta pidi seda tööd tegema üksinda, kui teised olid juba koju läinud.

Ühel õhtul ta tundis, et on väsinud kõikide pidevast vastuseisust ja otsustas valida endale teistsuguse karjääri. Ta lahkus lahkamisruumist, kuid koju minnes, mõtiskledes oma otsuse üle, jalutas ta läbi pargi, mis sel kellaajal oli peaaegu inimtühi, ja märkas üht naist ligi kaheaastase poisiga. Naine oli elukutseline kerjus, kuid mitte see ei köitnud tema tähelepanu, vaid laps, kes istus maas ja mängis värvilise paberitükiga. Poisi olekus oli midagi, mis puudutas teda sügavalt, sest laps istus seal rõõmsalt, haaratuna tegevusest väärtusetu paberitükiga. Montessori oli selle nägemise peale täidetud tunnetega, mida ta ei osanud seletada. Siiski, nendel tunnetel oli selline mõju, et ta keeras koheselt ümber ja läks tagasi lahkamisruumi. Ja alates sellest hetkest ta enam ei kahelnud, et oli valinud õige elukutse. Ta oleks nagu intuitiivselt tundnud midagi, ehkki sellel ajal polnud tal õrna aimugi sellest, et ühel päeval saab tema missiooniks töö lastega.

Töö vaimsete puuetega lastega

Maria Montessorist sai esimene naisarst Itaalias ja tema esimeseks ametiks oli arsti assistent ülikooli haiglas. Osana sellest tööst oli külastada vaimuhaigete asutusi ja just sel moel tutvus ta vaimsete puuetega lastega, kes sel ajal elasid samas kohas. Ükskord nägi ta rühma lapsi, kes olid surutud kokku nagu vangid vanglasarnasesse ruumi. Naine, kes nende järele vaatas, ei püüdnud mingilgi moel oma kaastunnet nende laste vastu varjata ja Montessori küsis temalt, miks ta lapsi sellisel moel vaatab. „Sest kohe peale sööki viskavad nad ennast pikali ja otsivad helbeid, mis on söömisest maha pudenenud,” vastas ta.

Montessori vaatas ruumis ringi ja märkas, et see oli täiesti tühi — seal ei olnud ühtegi mänguasja, millega lapsed oleksid mängida saanud, ühtegi materjali, mille kallal lapsed oleksid saanud oma kätega tegutseda. Ruum oli täiesti tühi. Laste käitumisele tagasi vaadates, mõistis ta, et nad tundsid puudust millegi enama järele kui vaid toit ja see, mida nad tegelikult olid teinud, oli stiimulite otsimine, mis neid haaraks ja neil areneda aitaks. Nad tegid seda ainsal moel, mis nende jaoks võimalik oli.

Kooli juhataja

Huvi vaimsete puuetega laste vastu innustas Montessorit tegema nende jaoks arendavaid materjale ja rääkima sellel teemal avalikult. Üks mõte, mida ta sageli kordas, oli see, et puuetega lastel on samasugune õigus haridusele nagu normaalsetel lastel. See kõlas äratusena paljude jaoks ja tõi kaasa selle, et Itaalia haridusministeerium palus tal teha loengute seeria Rooma ülikoolis vaimsete puuetega inimeste haridusest. Nende loengute tulemusena otsustati luua vastav kool ning Maria Montessori sai kaheks aastaks selle juhatajaks.

Sellesse kooli saadeti lapsed, kes ei saanud hakkama tavalises koolis, samuti toodi siia lapsed vaimsetest kinnipidamisasutustest. Montessori veetis kogu päeva — kella kaheksast hommikul kuni seitsmeni õhtul — koos lastega ning hiljem kodus olles tegi kuni hilisõhtuni märkmeid, analüüsis saadud kogemusi ning koostas selle põhjal uusi materjale.

Ta saavutas lastega tegelemisel suurt edu. Paljud neist õppisid lugema ja kirjutama nii hästi, et võisid läbida samad testid, mida läbisid tavaliste koolide lapsed, vaatamata sellele, et neid enne lootusetuteks oli tembeldatud. See tõi endaga kaasa entusiasmilaine kõigis neis, kes seda seni võimatuks olid pidanud. Kõik maailma ajalehed kirjutasid noorest Itaalia arstist, kel oli õnnestunud vaimupuuetega lapsed sellisele tasemele tuua. Montessoril endal oli siiski sellest erinev reaktsioon — ta ei suutnud mõista, miks tavaliste koolide lapsed on nii madalal tasemel, et isegi vaimupuuetega lapsed on võimelised seda taset saavutama, sest on ju iseenesest mõistetav, et normaalsetel lastel oli palju eeliseid, mida puuetega lastel ei olnud. Mida enam ta selle üle mõtiskles, seda enam ta mõistis, et probleem asub hariduslikus lähenemises ja meetodites. Tema kasutatud meetodid esindasid tavapärasest kõrgemaid põhimõtteid, millest tulenevalt ei saanud tulemuste avaldumine piirduda vaid puuetega lastega. Tegelikult, neid põhimõtteid võib rakendada kõikide puhul, mis tähendab, et kui neid kasutada normaalsete lastega, siis see annaks neile võimaluse oma arengut oluliselt kiirendada ning areneda täiesti ootamatul moel.

Edasised uuringud

Peale kahte aastat koolis Montessori lahkus, et jätkata õpinguid Rooma ülikoolis ja see tähistas esimest muutust tema karjääris. Senini oli ta eelkõige olnud arst, nüüd aga sai temast esmalt harija ja õpetaja. Selle asemel, et keskenduda meditsiinile, hakkas ta uurima filosoofiat ja psühholoogiat ning asus külastama koole, et jälgida, kuidas õpetajad õpetasid ja lapsed õppisid. Ehkki ta jätkas patsientide vastuvõttu, hakkas ta üha enam osalema haridusalastel konverentsidel. Tema lähenemine haridusele oli revolutsiooniline, sest ta väitis, et õpetamine peaks toetuma uuringutele sellest, mida lapsed vajavad, mitte aga sellele, mida täiskavanud arvavad, et lapsed vajavad.

Esimene Laste Maja

Tol ajal oli Rooma plahvatusliku industrialiseerimise ja rahvastiku kasvu ajajärgus. See tõi endaga kaasa palju probleeme, üks neist oli tohutu elamispindade arendusprojektide hulk, millest paljud jäid raha puudusel lõpetamata. Paljud neist lõpetamata projektidest muutusid slummideks inimestele, kes olid linna elama tulnud, kuid polnud veel tööd või neile taskukohast elamispinda leidnud. Ühe neist slummidest, mida nimetati San Lorenzo’ks, otsustas üks pankurite grupp korda teha, lootuses selle pealt kasumit teenida. Seetõttu alustasid nad minimaalsete paranduste tegemist, püüdes luua väikeseid kortereid peredele. Üsna varsti aga selgus, et paljud seal elavad lapsed olid kooliminekuks liiga noored, mis tähendas, et nad olid kogu päeva omaette, sest nende vanemad olid kas terve päeva tööl või tööd otsimas. Omapead jäetud lapsed lärmasid kõvasti ja vandaalitsesid vastselt renoveeritud ehitistes, nii et sai selgeks, et midagi tuleb ette võtta.

Montessori töö puuetega lastega oli tõestanud, et paljud neist võisid sama hästi hakkama saada kui normaalsed lapsed ja tänu sellele oli ta saanud tuntuks kui imeõpetaja seoses erivajadustega lastega. See pani San Lorenzo projekti pankurid tema poole pöörduma ja paluma, kas ta vaataks laste järele päevasel ajal, kui vanemaid kohal ei olnud. Montessori vastas jaatavalt, sest see oli tema kauaoodatud võimalus katsetada oma hariduse andmise põhimõtteid normaalsete laste peal. Niisiis 6. jaanuaril 1907 avati esimene Laste Maja ja ehkki see oli kõigest ehitis slummis, märkis see uue ülemaailmse haridusprogrammi algust.

Tema esimeses grupis oli 50—60 last vanuses kolm kuni kuus aastat, kellest enamik olid alatoidetud, eemalehoidvad, agressiivsed ja kartlikud. Olles olnud tõrjutud lapsed, olid nad üldiselt metsikud ja kontrollimatud. Montessori tutvustas neile kõigepealt (füüsiliste) meelte arendamise materjale, mida ta oli kasutanud puuetega laste juures, samal ajal näitas ta vanematele lastele, kuidas hakkama saada igapäevaste majapidamistöödega, nagu näiteks toidu valmistamise, koristamise ja triikimisega. Üsna varsti avastas ta, et lapsed vajasid väga vähe veenmist, et neid tegevusi sooritada. Olles hõivatud majapidamistööde ja muude huvitavate asjadega, ei olnud neil enam ei aega ega ka tahtmist destruktiivsele käitumisele kalduda. Siiski, kõige suuremaks üllatuseks oli talle see, et isegi ka kõige väiksemad lapsed tundsid rõõmu igapäevastest tegevustest. Justkui need tegevused oleks andnud lastele täitumuse ja väärtuslikkuse tunde.

Enne seda olid ülerahvastatud slummi viletsad tingimused teinud laste jaoks väga raskeks mingitegi konstruktiivsete oskuste arendamise, kuid nüüd nägi Montessori tohutuid muutusi laste mõtlemises ja käitumises. Ta pani tähele ka seda, kuidas lapsed õppisid. Paljud tema tähelepanekud olid revolutsioonilised selles osas, mida inimesed arvasid väikeste laste puhul võimalik olevat. Siin mõned näited, mida ta avastas:

  • Lastel oli suur keskendumisvõime, kui mingi tegevus neid huvitas.
  • Neile meeldis mingit tegevust korrata ikka ja jälle, ehkki nad seda juba valdasid, mis on iseloomulik sellele, kuidas väikesed lapsed õpivad ja kuidas see rahuldab nendes olevat mingit sügavamat vajadust.
  • Nad arenesid lihtsas korrastatud keskkonnas ja nad tahtsid osaleda selle eest hoolitsemisel.
  • Nad tahtsid ise otsustada, millega nad parasjagu tegelevad.
  • Nad eelistasid tegeliku elu tegemisi mängimisele.
  • Nad eelistasid tööd päris asjadega mängimisele mänguasjadega.
  • Nad ei vajanud ei kiitusi ega ka karistusi.
  • Nad õppisid läbi asjade tegemise ja võimaluse ennast parandada.

See, mida Montessori avastas esimeses Laste Majas, sai aluseks sellele, mida hiljem hakati kutsuma Montessori meetodiks. Ja kõik olid sellega nõus, et mitte ainult laste käitumine ei muutunud negatiivsest positiivseks, vaid et lapsed õppisid ka palju. Toetavaks teguriks oli Montessori enda suhtumine haridusse — ta ütles sageli, et mitte tema ei olnud õpetaja, vaid hoopis lapsed õpetasid teda. Ta jälgis lapsi väga tähelepanelikult, et mõista nende vajadusi, ja siis koostas õppematerjale ja tegevusi, mis rahuldaksid neid vajadusi. See oligi võtmeks, et aidata lastel õppida ja areneda.

Edasine areng

San Lorenzo eksperimendi hämmastavad tulemused said kiiresti tuntuks üle maailma ja inimesed sõitsid kõikjalt Rooma, et saada teada nendest meetoditest ja jälgida lapsi. See tõi endaga kaasa teise Laste Maja avamise, mis andis samu tulemusi. Nüüd oli Montessorile selge, mis on tema elu missioon — levitada teadmisi lapse potentsiaalist ja kaitsta tema õigust olla kõik see, mis ta saab olla ja milleks tal on õigus olla.

Üsna varsti ta mõistis, et tema senised saavutused olid vaid teekonna algus. Paljud vaatasid tema peale kui väikeste laste haridusmeetodi alusepanijale, kui uue ja parema lasteaia leiutajale ja ei midagi enamat. See oli küll õige, kuid ainult alguse osas. Montessori mõistis, et ta on leidnud võtmed, et avada inimkond konstruktiivseks arenguks ja ta nägi selgelt, et asi ei piirdu ainult meetoditega noortele. Need avastused võiksid aidata tõsta kogu haridussüsteemi kuni ülikooliealisteni välja. Need avastused võiksid väljuda hariduse valdkonnast ning luua muudatusi kodudes ja ühiskonnas. See kõik ei ole võimalik kahe või kolme põlvkonna jooksul ja see nõuaks pingutust neilt, kes tulevad peale teda, kuid muudatused tuleksid, kui inimesed suudaksid jälgida arengu põhimõtteid.

Kuid siin nägi ta ka suurimat ohtu, et need põhimõtted levivad kodudesse, koolidesse ja ühiskonda ja selle käigus neid tõlgendatakse ja kasutatakse valesti. Seetõttu pidas ta oluliseks kasutada oma aega parimal võimalikul moel, mitte ainult loengute pidamiseks vaid ka selleks, et järele mõelda ja uurida. Tema huvi ei olnud mitte ainult õppimine, vaid rohkem arengule ja (vaimsele) kasvule suunatud. Seetõttu oli loomulik, et tema avastused ei piirdunud mitte ainult 3—6-aastastega, vaid jätkusid edasi noorukieani ja tagasi imikuteni.

„Mul on vaja ka tööd teha ja ma ei saa kulutada kogu aega rääkimisele,” ütles ta ükskord ühele sõbrale oma töö kohta. Ta töötas katkematult ja oli alati avatud uutele ideedele ja mõtlemisviisidele. Ja isegi kui ta rääkis mingil teemal, mida ta oli käsitlenud juba kolmkümmend aastat, ei korranud ta kunagi mehaaniliselt sama loengut. Iga loeng sisaldas alati mingit uut elementi, mis heitis uut valgust vanadele teemadele. Ta oli aktiivne õpetamises, uurimises, loengute pidamises ja õpetajate koolitamises kuni oma surmani Hollandis 81-aastasena.

„Kõrgeim au ja sügavaim tänu, mida te mulle anda võite, on see, kui pöörate oma tähelepanu minu pealt sellele, millele ma alati osutan — lapsele.” Maria Montessori

Margrethe Josefsen