161. Lapse nutu ja jonni põhjused

Tõenäoliselt on vähe lapsevanemaid, kelle jaoks nuttev laps ei oleks emotsionaalseks ja ühtlasi ka mentaalseks väljakutseks. Sageli võib olla üsna keerukas otsustada, kas laps vajab lohutust, kallistusi ja järeleandmisi või hoopis tugevamat piiride seadmist kuni otsese karistamiseni välja.

Teisel ringil oleva lapsevanemana, kelle esimese lennu lapselapsed on vanemad kui minu tänane varsti kolmeseks saav rüblik, suudan ma vaadata lapse nutu- ja jonnihoogusid oluliselt neutraalsemalt. Ma ei kipu enam lapsega samale tasandile laskuma, tema peale oma frustratsiooni valama või liigselt järeleandma. Viimase kolme aasta jooksul olen püüdnud leida võtit, mis aitaks mul leida (nutva) lapse jaoks parimat lahendust — kuidas käituda lapse nutu ja jonni puhul (mida esineb kõikidel lastel) nii, et see lapse arengut ei kahjustaks vaid pigem toetaks. Määravaks teguriks selles protsessis on nutu ja jonni selge eristamine.

Mis on nutt ja kuidas sellele reageerida?

Minu käsitluse järgi on lapse nutt (eluterve) vajaduspõhise emotsiooni väljendus. Lapse esmased vajadused on põhiliselt füüsilised ja emotsionaalsed. Laps ei saa eksisteerida, ilma et keegi tema eest hoolt kannaks. Eelkõige, kuid mitte ainult, vajab laps vanemaid (või vähemalt ühte hooldajat), toitu, riideid, und, vanemate füüsilist lähedust ning emotsionaalsel tasandil vanemate tähelepanu, turvatunnet, hellitusi ja lohutusi. Kui midagi neist põhivajadustest puudub või laps on haige, tal on ebamugav olla või miski teeb talle haiget, siis ta väljendab seda nutu kaudu. Sellisel juhul on vanemate ülesandeks mõista, mis on lapse nutu põhjuseks ning püüda puudujääk likvideerida. Teiste sõnadega, nutuga annab laps teada, et mingis osas ei ole tema põhivajadused eluks ja arenguks täidetud. Kui laps saab kukkudes haiget või igatseb parasjagu kodust ära olevat lapsevanemat, on lapsevanema ainukeseks adekvaatseks reaktsiooniks kallistamine, lohutamine ning võimaluse korral ka olukorra selgitamine.

Mis on jonn ja kuidas sellele reageerida?

Lapse jonn on väliselt nutule sarnanev, kuid olemuselt täiesti teistsugune nähtus. Jonn on ebaterve, kontrollivajadust kandva emotsiooni väljendus. Jonn väljendab vajadust kontrollida või omada teisi inimesi, nähtusi või asju. Täiskasvanute maailmast võiks siin paralleeliks tuua armukadeduse, mis on armastuse üks suuremaid väärastumisi — soov omada ja selle kaudu kontrollida teist inimest.

Minu tänase arusaamise järgi esimesel kolmel elukuul laps ei jonni vaid nutab, kuid alates neljandast elukuust hakkab laps alateadlikult mõistma, et nutmisega kaasneb vanemate tähelepanu. Pigem varem kui hiljem hakkab ta nuttu ka manipulatiivsetel eesmärkidel kasutama ning sellest kujuneb aja jooksul välja selge jonn. Minu arvates peaksid lapsevanemad juba varakult oma lapsele mõista andma, et ka neil on oma elu ning ka imikueas laps peab õppima teatud määral üksi olema ja endaga hakkama saama. Mida hiljem seda oskust lapsele õpetada, seda keerulisem ja valulisem see on. Mida enam vanemad lapse jonnihoogudele järele annavad, seda tugevamaks muutub lapse veendumus, et jonnimine garanteerib soovitud tulemuse ning seda visamalt, kestvamalt ja hüsteerilisemalt suudavad nad jonnida. Jonniva lapsega hakkama saamiseks tuleb meeles pidada, et olles kord ettevõtnud konkreetsele jonnihoole mitte alla anda, tuleb see kindlasti lapsevanema võiduka lõpuni viia — selliseid „lahinguid“ EI TOHI kaotada! Kui laps on juba mitu aastat saanud tänu jonnile pea alati oma tahtmise, siis tuleb arvestada, et selle mustri murdmine nõuab suurt otsustavust ja meelekindlust. Kui vanemad siiski tunni möödudes järele annavad, siis tugevdavad nad lapse jonnivõimet veelgi, justkui öeldes, et kui tavalise jonni peale me ei reageeri, siis „superjonn” ja hüsteeria garanteerib soovitud tulemuse.

Taktikad jonniva lapse aitamiseks

Kuna jonniv laps on lapsevanemale tõsiseks väljakutseks, siis tuleb jälgida, et lapse jonniga tegeledes suudaksime jääda rahulikuks. Kui lapse jonn kutsub meis esile ärrituse ja frustratsiooni, siis selle väljaelamine lapse peal vaid suurendab probleemi — laps õpib aja jooksul, et karjumine on normaalne viis lahendada ebameeldivaid olukordi. Seega esmaseks eesmärgiks on rahu säilitamine ning seejärel tuleb vaadata, kas antud olukorras on otstarbekam jonnist lihtalt mitte välja teha või tuleks midagi aktiivsemat ette võtta.

Oma lapse jonnimise puhul oleme tavaliselt alustanud sellega, et esmalt me ei tee sellest välja, mis mõnikord ongi piisav, et olukorda lahendada — laps õpib, et jonnimine ei too kaasa soovitud reaktsiooni. Mõni teine kord, kui jonnimine on kestnud piisavalt kaua ja ületab teatud tugevuse, selgitame lapsele, et ehkki tal on õigus jonnida, on meil õigus olla rahus ja seega, kui ta soovib jonni jätkata, peab ta selleks minema oma tuppa. Vahel piisab sellest selgitusest, aga sageli on siiski vajalik viia laps oma tuppa, et ta saaks vabalt oma frustratsiooni välja elada. Kui oleme seda teinud, siis kinnitame jätkuvalt lapsele, et ta võib meiega iga hetk ühineda, tingimusel, et ta lõpetab jonni. Mõnikord piisab kolmest minutist, et laps rahunenult meie juurde tagasi pöörduks, aga mõnikord kulub ka lausa paarkümmend minutit. Kuid alati on tulemuseks see, et lapsel on hea tuju tagasi ja jonn unustatud. Rohkem me sellel teemal üldiselt ei räägi, sest antud olukorra ülesandeks ongi õppida enesekontrolli ning olla üle juhuslikest tujuimpulssidest.

Lapsevanemate põhiülesanne

Üks lapsevanemate põhilisi väljakutseid on piiride seadmine oma lapse käitumisele. Lapsel puudub võime iseseisvalt oma egoistlikele soovidele vastu seista ning nad vajavad selleks kellegi abi. Lapsevanemate kohustuseks on aidata lapsel õppida leidma tasakaalu lühiajaliste ja pikaajaliste eesmärkide vahel, sest ilma selleta ei ole võimalik ühiskonnas ning teiste inimestega suheldes edukalt hakkama saada. Lastel on vaja ära õppida, kuidas piirata lühiajaliste eesmärkide saavutamist või neist loobuda, et ei kaoks võimalus saavutada pikaajalisi eesmärke. Seda võiks isegi nimetada elu põhiõppetunniks — kas me soovime saavutada kiiret, kuid lühiajalist rahuldust või on meie eesmärgiks püsivama ja tõusva heaolu saavutamine. Teiste sõnadega, laps peaks õppima vastu astuma kohese naudingu kiusatustele ning õppima iseseisvalt tegema valikuid, mis toovad kaasa võime teha pikaajaliselt ja püsivalt kasulikke valikuid.

Kui me ise tagantjärele hindame seda, et me ei ole saanud kõike, mis meil lapsena pähe tuli ning meil oli väline sund teha pikaajalise perspektiiviga valikuid, siis peaksime võimaldama seda ka oma lastele. Sest kui nemad ükskord saavad täiskasvanuks, siis sooviksid nad omada psühholoogilist harjumust ja võimekust loobuda vajadusel lühiajalistest eesmärkidest pikaajaliste kasuks.

Mida enam eneseületamisi ja teadlikke loobumisi pikaajaliste eesmärkide kasuks, seda enam suudame oma elu ise kujundada vastavalt oma soovidele. Mida enam oleme aga maast madalast harjunud, et me ei pea ise pingutama, seda vähem vastutust oleme me valmis oma elu eest võtma ning seda suuremat pettumust elu meile valmistab, sest oleme harjunud sõltuma teistest ega suuda ise oma elu muuta (loe ka art 11. Piiride seadmine lastele).

Nutu ja jonni vahepeal

Sageli esineb olukordi, kus lapsel esinevad nii nutu kui ka jonni tunnused samaaegselt. Näiteks kui väike laps ei ole päeval maganud, siis kipub ta õhtul virilaks muutuma — selge märk unevajaduse rahuldamatusest. Sageli lisandub sellele veel mingi kontrollivajadusest tulenev nõudmine ning lapsevanemana olemegi keerulises olukorras — ühest küljest on lapse loomulik ja eluterve (une)vajadus rahuldamata, teisest küljest võivad tema nõudmised või tegevused olla ebamõistlikud või lausa aktsepteerimatud. Sellises olukorras oleme üldiselt võtnud seisukoha, et objektiivsed põhjused (väsimus) ei õigusta enesekontrollist loobumist (jonni), ehkki need aitavad meil vanematena olukorda paremini mõista. Kui nii juhtub, siis võib olla tark loobuda lapse suhtes nõuetest, mis on muidu mõistlikud, kuid mida ta väsinuna hästi täita ei suuda — näiteks mänguasjade koristamisest (või vähemalt aidata teda selles). Siiski, kui jonn on seotud mingi ebamõistliku asja saamisega, siis siin ei ole järeleandmine lapse soovidele parim valik. Oleme ise võtnud seisukoha, et mistahes asja saamine või eesmärgi saavutamine, isegi kui see kattub vanemate plaanidega (näiteks hommikusöögi söömine), ei peaks toimuma jonni ja vingumise abil. Püüame oma lapsele õpetada, et jonnimine ei aita saavutada tulemust, isegi kui see tulemus lapsele muidu iseenesest kättesaadav oleks, vaid see muutub hoopis takistuseks eesmärgi saamisel.

Lõpetuseks tahan öelda, et iga laps on unikaalne indiviid. Erinevates perekondades ja erinevate laste puhul võivad asjaolud olla piisavalt erinevad selleks, et ühes peres toimivaid kasvatusmeetodeid automaatselt kohe kõikjal rakendada ei saa. Siiski, usun et arusaamine nutu ja jonni põhimõttelisest erinevusest võib olla abiks paljudele lapsevanematele.