168. Mõtteid laste arvutisõltuvusest

Lugeja kiri: Ma olen onuks ühele lapsele, keda mina ei ole eostanud. Rahvakeeli olen võõrasisa. Lugedes seda kirjutist (164. Lapse töö ja täiskasvanu töö), tekkis palju küsimusi, aga üks suur küsimus on arvutimängud. Laiemalt kõik, mis on ekraaniga ja mille kaudu meile igasugust meelelahutust ja infomüra pressitakse. Laps on nii vastuvõtlik ja haavatav sellest infomürast, enam ei ole emme ja issi need, keda kuulatakse, vaid interaktiivsed seadmed kasvatavad meie lapsi pluss veel kool + sõbrad jne, emme-issi on need kõige viimased keda kuulatakse.

Meie laps on valinud arvutimängud ja multikad. Ta on 11-aastane elava loomuga poiss. Kas siis tema jaoks on päriselu igav, arvutis on ta tegija, päriselus ta ei julge poest isegi endale kommi osta. Igal õhtul käib üks sundimine — õppima, hambaid pesema, magama, sööma. Kõik need tegevused tunduvad tema jaoks nagu karistus. Kõigele sellele ollakse vastu. Eriti söömine on peaaegu olematu. Teema on päris lai, aga ootaks teie poolt kirjutisi antud teemadel, nagu arvutisõltuvus ja muud sõltuvused, mis lastel võivad esineda. Või kas need on üldse sõltuvused? Tänades!

Vastus:

Mul on elus kaks korda olnud võimalus olla vähem või rohkem sarnases olukorras. Esmakordselt oli see aastaid tagasi, kui noore mehena sain isarolli täitjaks kolmeaastase lapse jaoks. Kuna laps võttis mind „omaks” ja meie peresuhe jätkus, siis mõne aasta pärast ma lapsendasin ta. Tollel ajal puudusid mul nii teoreetilisel kui ka praktilisel tasandil igasugused teadmised laste kasvatamisest. Asi läks nagu ta läks. Ma ei arva, et ma oleksin olnud kuidagi halb isarolli täitja ja teinud mingeid olulisi vigu, kuid teisalt ei olnud ma võimeline ka midagi ette võtma, et lapse isikuomadusi ja eluteed oluliselt positiivses suunas mõjutada. Laps lihtsalt kasvas ja mina koos lapse emaga tegutsesime tolle aja üldlevinud arusaamade alusel, mis olid segatud arvamusega, et meie teeme paremini kui meie vanemad. Tagantjärele vaadates ma viimase väite õigsuses enam väga kindel ei ole.

Minu esimesel lapsekasvatamise katsel algasid märgatavad probleemid, kui laps oli 11- aastane. Kui ta oli saanud 13-aastaseks, siis oli see meie kui vanemate jaoks kujunenud pehmelt öeldes keeruliseks väljakutseks. Vaevalt neljateistaastasena aga otsustas laps juba täiskasvanuelu elama hakata ja lahkus kodust. Lapse kodust lahkumine tõi küll kaasa suhetlise rahu, kuid õhku jäi siiski küsimus — mis me valesti tegime?

Tol ajal arvasime, et olime kasvatuses mingi suure vea teinud ja püüdsime mõista, mis see oli. Abikaasa arvas, et olime võimaldanud oma lapsel olla juba koolieelses eas liiga iseseisev ja vanemate (piisava) tähelepaneliku hoolitsuse puudumine oli tema arvates põhjus, mis probleemi tekitas. See puudujääk sai kuhjaga korvatud meie ühise lapse kasvatamisel, aga tagantjärele vaadates oli siin tegemist pendli liikumisega ühest äärmusest teise. Tulemus osutus mingis mõttes problemaatiliseks kõikidest pingutustest hoolimata.

Tänaseks, kui mu mõlemad lapsed esimesest abielust on juba ammu täiskasvanud ja ühel neist juba omalgi lapsed, olen ma oma lastekasvatamise minevikule mõnevõrra teisiti vaatama hakanud.

Olen mõistnud, et lapsed ei sünni puhta lehena — on lapsi, kelle teadvusseisund, millega nad eelmise elu lõpetasid, oli sedavõrd kõrge, et nende kasvatamisel tavapäraseid käitumisprobleeme ei ole. Samas on aga palju lapsi, kelle vastav teadvusseisund oli oluliselt madalam, mis loob tugevad eeldused ja teeb praktiliselt vältimatuks teatud käitumishäirete avaldumise nii lapsepõlves kui ka hiljem. Ühena häiretest võib seejuures olla mingi sõltuvus — olgu selleks siis arvutisõltuvus, alkoholi tarvitamine, suitsetamine või midagi muud.

Minu tänase arusaamise järgi on lapsel võimalik elu jooksul oma teadvusseisundit oluliselt, kuid siiski piiratud määral muuta. Lapsepõlves on sellise muutmise võti lapsevanemate kätes ning süstemaatilise töö ja eeskujuga on võimalik peaaegu igat last vähemalt mingil määral „paremaks” inimeseks kasvatada. Vaatamata sellele oleks üldiselt (v.a erandid) liiga palju loota, et energeetilisel tasandil ebaterve ja potentsiaalselt oluliste käitumishäiretega lapsest vaid vanemate pingutuste tulemusena hästi tasakaalustatud laps saaks.

Lapsevanemate ülesandeks on eeskuju, õpetamise, piirangute seadmiste ja mõistlike nõudmiste (vahel ka sunni ja karistuste) abil lapsele teatud harjumustepagasi loomine ja tema iseseisvaks kasvatamine, millele toetudes suudab ta täiskasvanuks saades süsteemaatilise töö ja pingutamise abil ise oma teadvusseisundit muuta. Kui lapsele ei ole juba noorpõlves õpetatud pingutamist ja eneseületamist ning pandud teda oma tegude ja sõnade eest mõistlikku vastutust kandma, siis on tal täiskasvanuks saades tunduvalt väiksemad võimalused enese arendamiseks ja oma elu kvaliteedi muutmiseks.

Nüüd, aastaid hiljem, olen hakanud mõistma, et eriti esimese, lapsendatud lapse kasvatamise juures oli minu mängumaa tunduvalt väiksem, kui ma varem arvasin. Palju asju oleks olnud kindlasti võimalik paremini teha, kuid täna arvan, et tema kaasasündinud teadvusseisund „nõudis” teatud käitumismustrite läbimängimist, et siis neid mustreid ise, oma vabast tahtest tuleneva otsusega ületada. Mulle tundub, et selles osas meil kui vanematel mänguruumi palju ei olnud. Mänguruum oli mõningates teistes väiksemates asjades ja mitte kõik, mis me tollel ajal lapse kasvatamise valdkonnas tegime, ei olnudki läbi ja lõhki vale.

Mõned aastad tagasi muigasin omaette, et näed, nüüd, kui lapsed on suured ja mul enam kasvatusalaseid teadmisi otseselt vaja ei ole, on mul need vähemalt enda arvates mingil määral olemas, aga puudub võimalus kasutada. Kuid elul olid teistsugused plaanid ning õige varsti olin uues paarisuhtes ja võõrasisaks 10-aastasele lapsele. Mõne aasta pärast sündis meile veel üks laps. Nii anti mulle võimalus oma „tarkusi” ise testida.

Võrreldes eelmise „võõra” lapse ellu sattumisega, oli see olukord teistsugune. Esiteks ei võta 10-aastane laps uusi inimesi nii kergesti omaks ja teiseks säilis tal suhe oma bioloogilise isaga. Seega otsest klassikalist isarolli polnud mul vajalik ega ka võimalik täita. Samas tõi see kaasa kasvatusliku tegevuse koordineerimatuse ja andis lapsele võimaluse täiskasvanutega manipuleerimiseks. Kui talle kodused nõudmised ei meeldinud, siis „põgenes” ta sageli isa juurde ja kui seal ei meeldinud, siis tuli tagasi koju. Jättes kõrvale detailid, pean ütlema, et tänaseks on laps olnud juba mitmed aastad eelnevalt mainitud sümptomitega arvutisõltuvuses. Otseselt ei ole lapsega ju midagi hullu — ta on sõbralik, rahumeelne ja ei korralda üldiselt mingeid jamasid, aga kõrvalt vaadates tundub ta veidi narkomaani moodi — kui tal puudub võimalus saada oma regulaarset arvutidoosi, siis on kohe märgata meeleolu halvenemist, samuti puudub huvi muude elu aspektide vastu.

Tänaseks tundub mulle, et see etapp lapse elus, mil teda oli võimalik vähemalt mingilgi määral suunata, on (vähemalt osaliselt) mööda lastud ja nüüd on vanemate võimalused last muuta väga tagasihoidlikud. Näen olukorda pigem enda õppetunnina, kus pean aktsepteerima nähtusi, mida ma muuta ei saa. Edaspidi saab elu olema see, mis last õpetab — tavaliselt läbi ebameeldivate kogemuste — ja siis on see juba tema asi, kui palju ta elul ennast klobida laseb, enne, kui ta on valmis iseennast muutma.

Alljärgnevalt toon ära mõned mõtted sellest, mis minu kogemuste põhjal aitaksid last kasvatada iseseisvuse ja (arvuti)sõltumatuse suunas.

1. Eeskuju on määrava tähtsusega. Lapsed õpivad esmalt vanemate tegudest. Kui lapsevanemad õpivad oma elu eest vastutama, endale mõistlikke piire seadma ning saavad hakkama impulsikontrolliga, siis see suurendab võimalust, et ka laps seda vanemate eeskuju najal õpib. Kui vanemad on arvutisõltuvuses, siis on väga keeruline kasvatada last sellest vabaks.

2. Vabaduse andmise kõrval on väga oluline seada lastele piire ja seda juba varajasest noorusest, mis mõningates situatsioonides võib olla asjakohane juba neljandast elukuust alates. Probleemne teismeline luuakse esimese kolme eluaasta jooksul. Kui me siis ei õpeta lapsele elementaarset enesedistsipliini, piiride tunnetamist, kohustuste täitmist ja vastutust, siis selle tagajärjed avalduvad teismelisena, mil eneskontrolli oskusteta nooruk jääb lihtsalt hormoonide väntsutada, sest talle pole õpetatud impulssidega toime tulemist ega pingutamist. Teiste sõnadega, raske teismeline luuakse mürsikueas.

3. Lapse vabadus, olgu selleks siis tegutsemisvabadus või rahaline vabadus, peaks olema tasakaalsustatud vastutusega ja seda juba väga varajases lapsepõlves. Lapsele tuleb õpetada ja nõuda võimete piires oma tegude tagajärgedega tegelemist, näiteks mänguasjade ise koristamist. Samuti peab laps õppima vastutama ise oma meeleseisundi eest. Kui laps jonnib, siis vanemad ei peaks seda oma (positiivse või negatiivse) tähelepanuga premeerima, vaid laskma lapsel omaette oma tujutsemine välja elada, saates ta näiteks teise tuppa.

4. Laste arvutikasutus mõistlikul määral ei ole iseenesest halb, kuid vanemad peavad arvestama, et tegemist on sõltuvust tekitavate seadmetega ning enamik lapsi ei suuda nende puhul ise endale piire seada. Seega vanemate kohustuseks on piirata laste arvutikasutust, näiteks 1—2—3 tundi päevas. Minu viimane laps, kes saab varsti kolmeseks, on aktsepteerinud seda, et ta ei saa arvutit kasutada enne 8.30 õhtul ja ei tegele mangumisega, sest ta teab, et sellel pole mõju — vanemad püsivad oma otsuse juures. Meie teismelise arvutikasutus ja käitumine muutus mõnevõrra paremaks, kui ema seadis talle selged piirid — argipäeviti tuleb arvuti kinni panna kell 10 ja nädalavahetusel kell 11 õhtul. Enne selle korra sisseseadmist unustas ta ennast sageli hommikuni arvuti taha, mis tõi kaasa terve hulga muid probleeme.

5. Väga oluline on mõista Vaba Tahte toimimist. On mõistlik ja lausa vajalik lastele piiranguid seada, kuid laste sundimisega tuleb olla ettevaatlik. Sundimine on jõud ja iga kord, kui me mistahes jõudu lapse suhtes rakendame, tekitab see vastupidise jõu. Sundides last hambaid pesema, tekitame me sageli temas vastumeelsuse selle vastu. Mõistlikum oleks näiteks öelda, et arvutit saad kasutada peale hammaste pesemist või seada mingi muu lapse jaoks positiivse stiimuliga tingimus, mis konkreetsesse olukorda sobib.

6. Sageli tulebki meil leppida olukorraga, et me saame küll olukorda mõnevõrra parandada, aga me ei saa kõiki lapse käitumishälbeid ja sõltuvusi kõrvaldada. Vähemalt osaliselt ei ole probleemid kasvatuslikes puudujääkides, vaid on seotud lapse oma (sünnipärase) teadvusseisundiga. Halva käitumisega laps ei ole mitte alati vanemate halva kasvatuse vili, kuid tavaliselt on vanematel siiski oma osa selles.

Kuna tänapäeval on palju kärgperekondi, kus sageli just meessoost lapsevanem peab saama hakkama võõra lapsega, siis tasuks kindlasti tähelepanu pöörata ka iseenda meeleseisundile selles olukorras. Kui võõras laps ei käitu nii nagu meie arvates oleks õige, siis toob see sageli kaasa jõuetu ärrituse, sest me saame aru, et meil ei ole täielikke volitusi lapsele piiride seadmiseks, eriti olukorras, kus lapse bioloogilised vanemad lasevad sellel sündida või kui laps on juba liiga vana tema ümberkasvatamiseks. Sellises olukorras tuleb meil keskenduda oma ärritusele ja iseenda muutmisele ja loobuda liigsest pinge tekitamisest olukorras, mida me niikuinii muuta ei saa. Tuleks esitada endale küsimus, miks see mind nii tugevasti ärritab? Ja siis püüda üles leida see mõttemuster või ootus, mis ärrituse põhjustab. See ei ole kerge, aga kui see õnnestub, siis ei ole välistatud, et raske teismeline või olukord ühtäkki muutub, sest sageli on ta meie elus vaid õpetaja rollis, mille oleme ise eludevahelises perioodis kokku leppinud. Ja kui teismeline ka ei muutu, siis kõige tähtsam on siiski saavutatud — me oleme ise muutunud ja sisemise rahu vähemalt selles küsimuses leidnud.

Mis puudutab mind ennast, siis pean tunnistama, et ma ei ole seda õppetükki veel lõpuni läbinud. Mulle tundub, et antud teema suudab mind vahel sedavõrd ärritada, et see mõjutab vähemalt mõne tunni vältel kodust energeetilist olukorda oluliselt. Mõned korrad aastas ärritun ma üsna tugevasti meie teismelise peale ja kasutan sõnu ning tooni, mida ma tegelikult õigeks ega mõistlikuks ei pea. Siiski usun ja loodan, et olen varsti valmis selle õppetükiga ühele poole saama ning „eksami” sooritama.

Lõpetuseks tahan öelda, et eelnev on vaid lihtsustatud vaade antud küsimusele läbi minu arusaamiste ja kogemuste prisma. Ma ei ole siin püüdnudki antud nähtuse KÕIKI võimalikke aspekte käsitleda, sest lapse arengus on nii palju tegureid, et teadlikult kõiki arvestada on peaaegu võimatu. Püüdsin vaid esile tuua minu arvates olulisemad neist.