164. Lapse töö ja täiskasvanu töö

Kujutage ette, et te olete rannas. Üks mees tõstab seal oma kärusse liiva ja kõrval teeb seda sama väike poiss oma mängukäruga. Eemalt vaadates teevad mõlemad sama asja, kuid seestpoolt vaadates on vahe väga suur.

Nüüd kujutage ette, et te lähete mehe juurde ja küsite, kas te ei võiks tema tööd teha ja palute temalt labidat. On üsna tõenäoline, et ta peaks teie soovi kummaliseks, kuid kui ta näeks, et teie soov on siiras, siis ta tõenäoliselt ütleks: „Ole hea, kui sa just seda tahad!”. Siis ta võtaks istet ja puhkaks. Nüüd kujutame ette, et me läheme sama ettepanekuga lapse juurde ja palume temalt labidat. Ülimalt suure tõenäosusega keelduks ta sellest kindlalt, et keegi teeb tema eest töö ära. Ja kui me püüaksime tema käest labidat kätte saada, kaitseks ta ennast raevukalt.

Kui me aga püsiksime kõrval ja jälgiksime lapse tegemisi, siis me märkaksime, et kui ta on oma käru liivaga täitnud, siis ta valab selle tühjaks ning alustab otsast — ja nii palju kordi. Kuid kui meie, olles lõpetanud käru täitmise liivaga, otsustaksime kallata liiva samasse kohta maha, et esimene mees saaks alustada otsast peale, siis talle ei meeldiks see üldse ja ta saaks meie peale väga pahaseks.

Just siin avaldub täiskasvanu ja lapse töö erinevus. Täiskasvanu üldiselt töötab eesmärgiga tekitada ümbruskonnas muudatus — antud juhul täita käru liivaga, mis on vajalik näiteks poolelioleva ehituse jaoks. Lapse puhul aga see ei ole nii. Kui tema tõeliseks eesmärgiks oleks käru täitmine, siis ta ei tühjendaks seda koheselt peale täissaamist selleks, et alustada kogu tööd otsast peale. Või võtame teise näite: väike laps võib näha palju vaeva, et panna kampsuni nööbid kinni vaid selleks, et nad seejärel kohe lahti teha ja otsast alustada.

Täiskasvanutena ei raiska me oma aega sellisel moel, vaid töötame, et saada töö tehtud maksimaalse kiiruse ja efektiivsusega. See aga ei ole lapse jaoks üldse oluline — tal ei ole kiiret oma töö lõpetamisega ja ta kordab seda palju kordi. See tundub täiskasvanutele mõttetuna, sest me hindame seda läbi oma täiskasvanud inimese standardite, unustades, et lapse tööl ei ole välist eesmärki. Lapse töö eesmärk on sisemine — ta töötab selleks, et areneda. Just seetõttu ei märka me vahetut tulemust lapse kulutatud energiale ja ajale, sest see avaldub tulevikus. Mida me aga võime näha, on see, et laps töötab rõõmsalt ja katkestamatult. Ta töötab, et luua täiskasvanut — inimest, kelleks ta kunagi saab.

Loomulikult ei ole laps ise teadlik sellest tulevikule suunatud eesmärgist, kuid rõõm, mida ta väljendab, näitab, et mingit tema sügavamat vajadust on rahuldatud. Ta järgib teatud arengu seadusi ja leiab selle kaudu sisemise rahulolu. Me võime öelda, et täiskasvanu tegeleb ümbruskonna parandamisega ja laps tegeleb iseenda parandamisega, kasutades selleks ümbruskonda kui abivahendit.

Erinevus rütmis ja tempos

Mida enam me uurime lapse töö olemust, seda enam me mõistame, kui palju meist erinevalt ta asju teeb. Laps võib olla aeglane oma tegevustes ja selle vaatamine võib mõnikord täiskasvanutele olla üsna väljakannatamatu. Meil on väga raske hoida ennast tagasi, vältimaks vahelesegamist ning asjade ise tegemist, et need saaksid ära tehtud ja saaksime järgmise tegevuse juurde minna. Miks me nii tunneme? See on sellepärast, et meie rütm ja tempo erinevad oluliselt lapse omast. Meile meeldib olla kiire ja efektiivne ning oma meeles peame kogu aeg silmas tulemust, mille suunas me liigume. Ja me püüame liikuda selle tulemuse suunas nii kiiresti kui võimalik.

Laps ei kiirusta töö lõpetamise suunas, sest tema jaoks töö ongi eesmärgiks. Kogu tema olemus avaldub selles ja ta armastab seda, elab selles, tunneb sellest rõõmu ja kordab seda — sest just sel teel ta arendab ennast! See nõuab täiskasvanutelt tõsist pingutust, et vabastada ennast meie endi rütmist ja võtta üle lapse rütm. Me võime sageli öelda: „Tee kiiremini!” või mis veelgi hullem: „Las ma teen sinu asemel!”. Kuid tegelikult on täiesti mõttetu kiirustada last tema töö juures, kui ta järgib oma loomust ega saa „olla kakskümmend enne, kui ta on kakskümmend,” nagu ütles Maria Montessori.

Täiskasvanu töö ja lapse töö alluvad mõlemad teatud seadustele, aga kuna täiskasvanu ja laps on erinevad, siis on erinevad ka seadused, mis neid protsesse juhivad. Kuna täiskasvanu töö eesmärk on väline — tekitada mingi muudatus ümbruskonnas — siis on võimalik seda tööd jagada paljude erinevate inimeste vahel. See aga ei kehti lapse töö kohta, sest seal ei ole tööjaotus võimalik. Kuna lapse ülesandeks on areneda, siis peab ta seda ISE tegema ja mitte keegi ei saa seda tema eest teha. Tegelikult igasugune (kasutu) abistamine takistab vaid lapse arengut.

Normaliseerumine töö kaudu

Lapse töö saab alguse tema sisemisest energiaallikast ega ole seetõttu talle koormaks. Isegi vastupidi — see on hädavajalik ja laps ei saa ilma selleta korralikult areneda. Lapsel peab olema võimalus ja vahendid loovaks „tööks”. Kui seda ei ole talle võimaldatud, siis toob lapse arenguenergiate mittesihipärane kasutamine kaasa kõrvalekalded normaalsusest. Seega kõige paremaks asjaks, mis sellisel juhul aitaks last tervendada, on töö — seda rõhutas Montessori üha uuesti ja uuesti läbi põhimõtte, mida ta nimetas normaliseerumine töö kaudu.

Täiskasvanu lõpetab töö, kui töö on lõpetatud või kui ta on selle jätkamiseks liiga väsinud. Laps aga ei lõpeta, vaid sageli alustab otsast ja kordab antud tegevust palju kordi. Kuid lõpuks ta lõpetab ja seda üsna äkki. Miks laps lõpetab just sel momendil? Ta lõpetab, sest alateadlikult ta tunneb, et on omandanud sellest tegevusest kõik, mida ta vajab — vähemalt selleks korraks. Kui laps kordab mingit tegevust või harjutust, toimub tema sees mentaalne areng, mis on nüüdseks läbinud kogu oma tsükli. Vajadus on nüüd rahuldatud ja ta lõpetab. Ta ei lõpeta sellepärast, et ta on väsinud. Vastupidi, ta läheb edasi tugevamana ja energilisemana, enam rahulikuma ja õnnelikumana, nagu inimene, keda on just toidetud hea toiduga.

Ettevalmistatud keskkond maksimaalseks arenguks

Täiskasvanule on tema töö tähtis, sest see loob midagi, mis omab ühiskonnas väärtust. Laps aga ei tee seda. Ühes oma loengutest rääkis Montessori täiskasvanutest, kes teevad tööd kõikjal maailmas. Ta rääkis kunstnikust stuudios, ehitajast, kes müüri ladus, põllumehest, kes istus traktori roolis, teadlasest oma laboratooriumis jne. Nende kiirustavate töötajate vahel hulgub sihitult laps, kuid ta ei leia endale kohta oma „töö” tegemiseks. Ta ei kuulu sellesse keskkonda ega suuda kohandada oma standardeid ja eesmärke täiskasvanute ühiskonnale ja ei saa seetõttu mingilgi moel selles osaleda.

Kui me vaatame seda lähemalt, siis me mõistame, et lapse töö ei ole üldsegi kasutu. Tegelikult on ta sama tähtis kui täiskasvanu töö. Sest just lapse tööks on luua täiskasvanu, mis ei toimu läbi mõtisklemise, mediteerimise ja puhkuse vaid läbi pideva, katkestamatu tegevuse umbes kakskümmend aastat. Just sel põhjusel kutsus Montessori last töötajaks. Kuid vaatamata sellele, kui tähtis ka lapse töö poleks, ei ole ühiskond seda kunagi tunnistanud. Selle peamiseks põhjuseks on see, et lapse töö ei tooda midagi nähtavat, mis asub temast endast väljaspool, vastupidiselt sellele, mis toimub täiskasvanute töö puhul.

Igal täiskasvanul on töökoht, mis on pühendatud töö tegemisele. Ärimeestel on kontor, puusepal tema pink, pagaril pagaritöökoda jne. Täiskasvanuna me mõistame ettevalmistatud keskkonna tähtsust, kus tööd saab teha parimates võimalikes tingimustes, ilma aja raiskamiseta ja kõikide vajalike vahenditega käepärast. Lapse jaoks on sama vajalik, et tal oleks koht, mis on pühendatud töö tegemiseks. Kuid kuna lapse töö ei ole senini üldiselt teatud ja tunnustatud, siis paljud inimesed ei vaeva ennast sellega, et ette valmistada lapse jaoks igale arenguetapile sobivat kohta. Veelgi vähesemad teavad, kuidas seda teha ja mis peab sellises keskkonnas olema.

Niisiis, on veelgi olulisem, kui kunagi varem, et me võimaldaksime lapsele eraldi koha tema töö jaoks ­— keskkonna, mille armastavad täiskavanud, kes teavad lapse vajadusi, on tema jaoks ettevalmistanud, ja seetõttu on seal just need asjad, mida laps tõesti vajab oma arengu ja enesemeisterlikkuse kasvu jaoks. Tänapäeva tehnoloogilisel ajastul on elu rütm muutunud üha kiiremaks ja kiiremaks. Kuid just töö rütm on see, mille poolest laps kõige enam erineb täiskasvanust. Vanadel aegadel oli see kontrast väiksem, sest paljud inimesed elasid loodusega lähemas kontaktis ja lapsel oli vabadus joosta vabalt põldudel ja farmis lindude, loomade ja lillede keskel. Ta oli vaba, et uurida ja teha oma avastusi.

Kuid see ei ole enam nii, sest looduse asemel on meil nüüd keskkond, mis on ette nähtud täiskasvanutele. Mõelgem, kui erinev on lapse keskkond täna, kaasaegses korteris, sellest, mis oli 100 aastat tagasi. Ainuke asi, mis on jäänud muutumatuks, on lapse vastupandamatu tung tegutseda, areneda oma töö kaudu. Kuid sageli ei suuda ta leida kohta, kus ta saaks oma arengu tundlikku tööd teha endale sobivas tempos, olles vaba asjatust (kuigi heast tahtest tulenevast) lapsevanemate vahelesegamisest.

Elav keskkond lapsele

Me kõik oleme kuulnud liikumistest, mis on parandanud töölisklassi elu- ja töötingimusi, kuid kui me seda kellelegi mainime, siis on kindel, et inimesed mõtlevad täiskasvanud töötajate peale. Montessori mõtles erinevalt ja tundis, et kunagi tuleb aeg, millal inimesed on valmis tähele panema ka laste töötingimusi. Ta nägi, et see, mida on vaja ja mis peab tulema, kui tema ideed on piisavalt imbunud rahva hulka, on laste töötingimuste parandamine. Kuid see reform ei saa toimuda enne, kui ühiskond tervikuna mõistab, mis lapse töö tegelikult on.

Selleks, et saada oma suure tööga hakkama, vajab laps midagi tunduvalt elavamat ja dünaamilisemat, kui lihtsalt õpituba või loeng. Me võime sellele mõelda kui millelegi, mis sarnaneb elava keskkonnaga, mis ümbritseb loodet ema kõhus — midagi, mis on kaitsev, alalhoidev ja eelkõige eluandev. Loote koed on väga õrnad, kasvu ja arengu protsess on sedavõrd peen, et loodus on selle jaoks ette näinud suurima võimaliku hoole ja kaitse. Samuti peaks olema ka „vaimse lootega”, mis vajab nii füüsilist, mentaalset kui vaimset eluandvat keskkonda, mis on rahulik, kus laps on kaitstud kaasaegse maailma tormlemise eest, rääkimata tormleva õpetaja või lapsevanema eest.

Kui Montessori ütleb, et me peame lastele töö jaoks elava keskkonna loomise enese peale võtma, peab ta silmas enamat, kui lihtsalt tavalise Montessori kooli ettevalmistatud keskkonda 3—6-aastaste jaoks. Mida tuleb teha, on see, et meil tuleb iga lapse arenguetapi jaoks välja töötada keskkonna tüüp, mis vastab selle etapi eripärastele vajadustele. See, mida inimesed üldiselt peavad Montessori kooliks, on vaid esimene etapp. Sama tuleks teha väikelastele, algkooliõpilastele ja noorukitele. See tähendab, et me peame looma keskkonna kõikide nende etappide jaoks, kus arenev laps saab oma elu elada — intellektuaalselt, sotsiaalselt ja vaimselt — vabana ebavajalikust täiskasvanute vahelesegamisest, lähtudes seadustest, mis on iseloomulikud igale arenguetapile.

Ei ole õige pidada seda hariduslike ideede reformiks nii, nagu me oleme seda harjunud käsitlema täna. Montessori nägi midagi uuemat ja palju enamat, mis haaraks endaga kaasa lõpuks kogu inimkonna. Ta uskus, et tuleb aeg, mil pöörame oma loova energia suuremahuliselt sellele, et luua sellised ettevalmistatud keskkonnad, kus lapsed saavad areneda nii, nagu nad seda senini pole teha saanud ja realiseerida oma täit potentsiaali, selle asemel, et „areneda” paljudesse probleemidesse, mida me täna laste juures näeme.

Laps ja maailma rahu

Montessori uskus, et maailmarahu probleem algab lastest ja kui me võtame arvesse lapse vajadused, siis puudutame midagi, mis on meile kõigile ühine. Meie tsivilisatsioon on rajatud täiskasvanute väärtustele ja lapsepõlve konstruktiivne potentsiaal on senini ebapiisavalt kasutatud. Kuni tänaseni on kõik meie tsivilisatsioonid rajatud ainult ühele osale inimelust — täiskasvanu elule ja just seetõttu tunduvad meie tsivilisatsioonid olevat nii kanged ja rasked muutuma. Kuid lapsepõlv, mis on märkimisväärne osa inimeseks olemise kogemusest, võib aidata meid tohutult, kui selleks anda vaid võimalus.

Montessori on öelnud: „Igaüks meist ei ole alati olnud täiskasvanu — just see laps, kes me kunagi olime, ehitas üles meie isikupära. Enne, kui me saime tähtsaks täiskasvanuks, kes me täna oleme, olime me teine inimene — väga erinev, väga müstiline — kuid maailma poolt täiesti arvestamata, mitte väärtustatud, ilma tähtsuseta, ilma võimaluseta mõjutada seda, kuidas asjad on. Kuid sellest hoolimata olime me kogu selle aja võimelised tegema midagi, mida me ei suuda täna teha. See, kes on täiskasvanud inimese looja, ei tohi kunagi olla tähtsusetu isik. Ta on võimeline tegema midagi suurt, nagu seda võib teha seeme. Alles siis, kui me mõistame seda imelist viisi, kuidas laps loob täiskasvanud inimese, saame me aru, et samal ajal on meie kätes saladus, mille abil me saame aidata luua paremat inimkonda.”

Margrete Josefsen