169. Põgenikud vabaõhuvanglast

Alljärgnev ei ole kerge lugemine, kuid tänases põgenikekriisis ei tohiks me selle informatsiooni eest silmi sulgeda. Me peaksime olema teadlikud ühest ebainimlikkuse ja julmuse kultuuri nähtusest Araabia meeste ja poiste hulgas, millel on väga pikad traditsioonid ja mis on eriti laialt levinud islami ühiskondades.

Kuni 20. sajandi viimaste aastakümneteni ei olnud läänes selleteemalist diskussiooni võimalik pidada, sest seksuaalsete teemade käsitlemine avalikult oli tabu — eriti, mis puudutas seksuaalseid hälbeid. Veel üsna hiljuti, peale seksuaalse vabanemise ajajärgu algust, tekkis uus tabu, mis kasvas välja uuest nn poliitiliselt korrektsest multikulturalismist. Uued reeglid võib kokku võtta ühe käsuna — sa ei tohi halvasti rääkida ühestki sotsiaalsest tavast väljaspool lääne kultuuriruumi. Seega laialt levinud pederastia Araabiamaades vaikiti lihtsalt maha.

Tänu lääne sõjaväelaste enam kui dekaadipikkusele kohalolekule Afganistanis on informatsioon Afgaani „tantsivate poiste” tavast, kus täiskasvanud mehed võtavad kenasid eelpuberteediealisi noormehi endale homoseksuaalseks mängukanniks, tasapisi imbunud lääne inimeste teadvusesse. Kuid Araabiamaades on need nähtused senini jäänud tähelepanuta.

1960-ndatel aastatel teostas üks tuntud Iraagi õpetlane sotsioloogilise uurimuse homoseksuaalsusest Iraagis. See toob nähtavale meeste ühiskonna, mis meenutab moondunud kultuuri, mis on iseloomulik lääne vanglatele. Tänapäeval on tänu Araabiamaades käimasolevale islami revolutsioonile terved rahvad muudetud hiiglaslikeks vabaõhuvanglateks.

Homoseksuaalsus Iraagis ja Saudi Araabias

Kui keegi satub külastama sharia islami pooldajate veebilehti või salvestatud arutelusid, siis ei ole võimalik märkamata jätta tugevat fookust läänemaailma moraalil või pigem selle puudumisel. Arutelu keerleb tavaliselt selle ümber, et naised ei ole korralikult kaetud või et homoseksuaalid on läänes avalikult esindatud. Sageli on mõlemad teemad samaaegselt päevakorras.

Hiljuti, 2013. aastal oli Saudi Araabia ateistide foorumis Paltalk vestlus, mis oli pühendatud homoseksuaalsusele Saudi Araabias. Mainiti üsna üllatavaid arve. Üks foorumi külaline ütles, et kui Saudi valitsejad ei võta probleemiga tegelemiseks midagi kiiresti ette, siis on varsti 100% riigi meestest homoseksuaalsed. Põhjusena toodi välja, et seksuaalne frustratsioon Saudi meeste hulgas on jõudnud enneolematule tasemele. Mainiti, et minevikus seda probleemi ei olnud kahel põhjusel:

  • Nii mehed kui ka naised abiellusid varakult.
  • Orjad olid kättesaadavad.

Kuningas Feisal’i valitsusajal (1964—1975) keelati orjapidamine, suuresti läänemaailma surve tõttu. Tänu sotsiaalsetele muudatustele kuningriigis on sellest ajast peale abiellumisiga tasapisi tõusnud. Pornograafilise materjali kerge kättesaadavus on tugevasti mõjutanud ja seksuaalselt erutanud Saudi Araabia noort meessoost elanikkonda, kellel puudub mingigi mõistlik võimalus seksuaalsest pingest ja erutusest vabanemiseks.

See diskussioon meenutas midagi, mida on kirjutatud raamatus „Iraagi ühiskonna olemuse uurimused” (Studies in the Nature of Iraqi Society), mille autoriks on tunnustatud Iraagi ajaloo ja sotsioloogia professor Ali al-Wardi ja mis esmakordselt avaldati 1965. aastal. Siin on tõlge raamatu lõigust, mis räägib samadest asjadest, millest oli juttu Saudi foorumis.

Homoseksuaalsus Iraagi linnades

Alljärgnev tõlgitud lõik algab leheküljelt 322 pealkirjaga „Homoseksuaalsus linnades”.

Tegelikkuses on homoseksuaalsuse tavad Iraagi linnades laialt levinud juba Ottomani valitsemise ajast. Seda nähtust on võimalik seletada alljärgnevalt:

  1. Tänavakasvatus — tänavalapsed pidasid homoseksuaalsust (selle aktiivset, mitte passiivset väljendusvormi) domineerimise ja valitsemise sümboliks ja olid selle üle uhked. Nad viitasid sellele kui „silma lõhkumisele”. Aktiivsem pool tundis, et ta on alistanud passiivse osapoole läbi tema „silma lõhkumise” ja seejärel pideva häbistamise. Sageli arenes selle tulemusena ohvril isiksusehäire, mis pani teda ennast tundma alaväärsena samaealiste hulgas, kes kasutasid seda omakorda ära, et teda narrida.
  2. Kui lapsed said täiskasvanuteks, siis paljudele jäi see harjumus külge. Pole sugugi ebatavaline, kui mõni täiskasvanud mees on oma taolise käitumise üle uhke ja hoopleb sellega sarnasel moel nagu ta oli harjunud tegema lapsepõlves. Just seetõttu on tavaliste inimeste hulgas levinud nähtus nimega kramp. See tähendab kättemaksuks kellegi lõksu püüdmist, kinni sidumist ja seejärel tema vägistamist. „Krambitud” inimene võib jääda kogu eluks „lõhutud silmaga” (autor viitab siin sotsiaalsele häbistatusele ja isiksusehäirele, mis sellise teoga kaasas käib). Samal ajal kui „krambi” toimepanija on uhke selle üle, mis ta  teinud on. Tunnen isiklikult ühte inimest, kes on ühiskonnas esinduslikul positsioonil, kuid kes kunagi oli kamba juht, kes tegeles „krampimisega”. Ta on senini uhke oma kunagise au ja hiilguse üle.
  3. Hijabi (Hijab on autori jaoks siinses kontekstis sugude eraldatus, nii nagu seda Saudi Araabias parasjagu praktiseeritakse, mitte ainult juuste katmine) lai levik on sügavamate tagajärgedega nähtus. On teaduslikult tõestatud, et homoseksuaalide protsent mistahes ühiskonnas on proportsionaalne sugude eraldatusele selles ühiskonnas. See on tegelikult üsna loomulik, sest inimolendile on loomupärane olla tõmmatud kontakti otsima vastassugupoolega ja seda nautima. Seetõttu, kui mistahes põhjusel sugupooled eraldatakse, püütakse seda kontakti asendada suhetega samasoolistega. Just see on põhjuseks, mis sunnib osasid mehi, kes elavad soolise eraldatusega ühiskondades, tundma külgetõmmet noorte poiste vastu, sest need sarnanevad veidi naistele, aga seda seni, kuni ilmnevad habe ja karvad — siis jäetakse nad rahule.
  4. Janitšaride pärand, Ottomani Janitšari armee, mis valitses Iraagi üle mitu sajandit, võttis oma liikmed perekondade käest ära juba lapsepõlves ja pani nad Janitšaride sõjakooli sõjakunsti õppima. On teada, et need koolid oma moraali poolest just silma ei paistnud. On üsna tõenäoline, et sõjakooli õpilased tegelesid omavahel homoseksualismiga ja et ka õpetajad kasutasid õpilasi seksuaalselt ära. Mamelukkide valitsemisperiood, mis kestis umbes 80 aastat, sarnanes selles osas väga Janitšaridele, mis tähendas, et lapsed võeti kodudest ära ja toodi spetsiaalsetesse koolidesse. Homoseksuaalsus oli laialt levinud ka Iraagi valitsejate hulgas, kui võim Janitšaride ja Mamelukkide käes oli. Nii muutus homoseksuaalsus inimestele tuntud ja austatud nähtuseks ning on Iraagi linnades laialt levinud tänaseni.

Statistikat homoseksuaalsuse leviku kohta Iraagi linnades ei ole, kuid hinnanguliselt ei saanud see olla väiksem kui 40% elanikest (autor peab silmas ilmselt meessoost linnaelanikke). See on väga suur arv ja võib-olla on see suurem kui teistes riikides, välja arvatud Lahe (Pärsia) Emiraatides.

Laialt levinud homoseksuaalne praktika tuli hästi nähtavale paljudes teemajades. Oli väga tavaline, et nendes teemajades käisid koos täiskasvanud mehed, keda saatsid noorukieas poisid, kes neist harva eemaldusid. Oli üsna tavaline, et mõjukad isikud kulutasid selliste poiste peale palju — ostes neile kalleid riideid või siis rahuldades iga nende soovi ja isegi kaasates neid oma töösse. Taolisele käitumisele ei vaadatud halvasti ja vahel tunti selle üle isegi uhkust. Sellise käitumise jäänused on tänase päevani ühiskonnas olemas.

Positiivne ja negatiivne homoseksuaalsus

Nimetatud nähtuse uurijad määratlevad homoseksuaalsust kui hälvet, millel on mõlemad — nii positiivne kui ka negatiivne — vorm. Vajab märkimist, et homoseksuaalsuse mõlemad vormid on kõikides ühiskondades esindatud. Uurija Havelock Ellis uskus, et 2% kogu inimpopulatsioonist on seksuaalsete hälvetega sellisel määral, et seda on raske ravida. See on loomulik nähtus, mis ilmnes kehade arenemise jooksul. Sellistel inimestel võis olla kas positiivne või negatiivne kalduvus, sõltuvalt asjaoludest, mis ümbritsesid neid nende elu alguses. Teadus ei ole olnud võimeline selliseid inimesi aitama, välja arvatud üksikutel erandjuhtudel.

Positiivne homoseksuaalsuse vorm

Inimesed, kes kuuluvad positiivsesse kategooriasse, erinevad teistest homoseksuaalidest selle poolest, et nende seksuaalne olemus on ebatavaline. Sellist meest tõmbab teise täiesti maskuliinse ja tugeva kehaehitusega mehe poole.

Negatiivne homoseksuaalsuse vorm

Negatiivsesse kategooriasse kuuluvaid naiselikkusele orienteeritud mehi tõmbavad naiselikud tunnused meeste juures, nagu näiteks edevus ja koketeerimine.

Loomulik ja omandatud homoseksuaalsus

Loomuliku ja omandatud homoseksuaalsuse vahel on suur vahe. Loomulik homoseksuaalsus on haigus, mis üldiselt ei ole ravitav ja nagu ennist mainitud, arvatakse, et selliseid inimesi on ühiskonnas umbes 2%. Teisel juhul ei ole tegemist loomupäraselt homoseksuaalsete inimestega, vaid pigem on nad omandanud sellise käitumise ümbruskonnast. Nad kasutavad oma käitumist kui asendust, mis peaks korvama suhtlemise puudumist vastassugupoolega. Seetõttu peaks selline käitumine olema muudetav ja selliste inimeste proportsioon sõltub ühiskonnas levinud (kultuurilistest) asjaoludest.

Homoseksuaalsus on põhiliselt kultuuriline nähtus

Võib öelda, et Iraagi elanikud ei erine inimestest mujal maailmas selles osas, mis puudutab loomupärast homoseksuaalsust, mis Havelock’i teooria järgi ei ole suurem kui 2%. Nad on esindatud ligikaudselt samades proportsioonides nii steppides (beduiinidega asustatud aladel), külades kui ka linnades. Kuid omandatud homoseksuaalsusega inimeste hulk on suur linnades, väike külades ja praktiliselt olematu steppides. On huvitav, et negatiivse kalduvusega homoseksuaale on alati olnud väga vähe — nende osa ühiskonnas ei ole kunagi ületanud 1%, samas kui neid, kellel on olnud positiivse homoseksuaalsuse hälve, on mõningatel perioodidel olnud umbes 40%. See tohutu erinevus kahe homoseksuaalsuse tüübi vahel tuleb kirjutada Iraagi linnades levinud sotsiaalsete väärtuste arvele.

Lääne inimesed peavad homoseksuaalsuse positiivset ja negatiivset kõrvalekallet samaks asjaks. Nad ei erista neid kahte, pidades homoseksuaalsust üldiseks psühholoogiliseks hälbeks, mis erineb normaalsusest. Kui kedagi kirjeldatakse homoseksuaalina, siis selle info vastuvõtjal ei ole võimalik teada, mis tüüpi homoseksuaalsusega on tegemist. Teisest küljest on Iraagi linnades olukord täiesti erinev. Inimesed pilkavad negatiivset tüüpi homoseksuaale ja peavad neid madalamateks olenditeks. Kontrastina aga paljud positiivset tüüpi homoseksuaalsete kalduvustega inimesed ei häbene seda ja võib-olla isegi uhkustavad sellega vahel. Selline inimene peab ennast agressoriks, kes „lõhub kellegi silma”, laskmata kellelgi teisel „lõhkuda enda silma”. Just see on põhjuseks, miks (Iraagi ja teiste Araabiamaade) linnades on positiivset tüüpi homoseksuaale sedavõrd rohkem, võrreldes negatiivsetega.

Kultuuriline nihe

Tänapäeva (mõeldud on 1960-ndaid Iraagis) tegelikkus on see, et ühiskonna vaade positiivset tüüpi homoseksuaalsusele on muutumises. Inimesed on hakanud pilkama kõiki homoseksuaale, sõltumata sellest, kas nad on positiivset või negatiivset tüüpi. Võib öelda, et negatiivset tüüpi homoseksuaalsus on uue põlvkonna hulgast tasapisi kadumas. Tõenäoliselt on hiljutine naiste ilmumine ühiskonnas avalikkuse ette ja nendega suhtlemine just see, mis on muudatuse põhjuseks. Võime näha, et noored mehed eelistavad selgelt noorukpoiste asemel taga ajada hoopis noori naisi ja nendega flirtida.

Raamatukatkendi lõpp.

Kas ideoloogia või sõnavabadus?

Eelöeldu valguses peame me individuaalselt ja ühiskonnana tervikuna otsustama, kas poliitiliselt korrektse multikultuuri sildi all peame me oma uksed avama hiiglaslikule massile vähemalt osaliselt vanglakultuuri ja maailmavaadet kandvatele põgenikele — olgu need siis pärit Süüriast, Iraagist või kusagilt mujalt - kuna tegemist on meist väga erinevast kultuuriruumist saabuvate inimestega, siis peaksime olema kursis selle kultuuri erinevate aspektidega. Kõige muu kõrval on seal ka olulisi varjukülgi, mille ees me ei tohiks silmi sulgeda.

Viide allikale: LINK

Käesolev artikkel põhineb kohandatud materjalil ja ei ole mitte igas punktis minu isiklik arvamus. Suures plaanis olen eelöelduga siiski nõus ja seetõttu pean oluliseks seda avaldada.

Mõistete positiivne ja negatiivne homoseksuaalsus asemel kasutatakse tänapäeval rohkem polaarsusi domineeriv - kuulekas või aktiivne - passiivne. Antud artiklis olen siin püüdnud jääda võimaluste piires originaalilähedaseks.