165. Midagi mitte millegi eest

Kui paljud meist on mõelnud, mis toimub hetkel, kui me võtame pangast laenu — näiteks eluasemelaenu? Minu jaoks oli süvenemine sellesse teemasse väga silmiavav — laenulepingu ja tagatise alusel „trükib” laenu andev pank vajaliku summa oma arvutisüsteemis — ütleme näiteks 100 000 eurot. Raamatupidamises kajastub see kahe kandena — ühelt poolt on väljamakse kliendi kontole 100 000 ja teiselt poolt nõue kliendi vastu samas summas, millele lisanduvad intressid.

Huvitavaks teeb kogu nähtuse see, mis hakkab edasi saama. Olles tasunud kinnisvara hindamise eest, hüpoteegi seadmise notaritasud ning laenulepingu tasu pangale, ootab meid ees teatud „finantstulevik”, mille kohta on  alljärgnevalt lisatud mõned võimalikud variandid.

Variant 1. Intress 2%, annuiteet, periood 20 aastat

  • kuumakse 505.88
  • intressikulu kokku 21 412.00

Variant 2. Intress 4%, annuiteet, periood 20 aastat

  • kuumakse 605.98
  • intressikulu kokku 45 435.28

Variant 3. Intress 6%, annuiteet, periood 20 aastat

  • kuumakse 716.43
  • intressikulu kokku 71 943.45

Vaadates laenuvõtja seisukohast, tundub ju kõik korras olevat — ta saab elamispinna kohe kasutusele võtta ning 20 aasta pärast maksab see tõenäoliselt mitu korda rohkem kui soetushetkel — seega mõlemale poolele kasulik tehing. Kuid kas näivus on ka tegelikkus?

Millest tuleneb kinnisvara hinnatõus?

Kinnisvara hinnatõusul saab olla suures plaanis ainult kaks põhjust. Peamiseks põhjuseks on majanduskasvust kiirem raha juurde trükkimine, teiseks oluliseks hinnatõusu faktoriks on aga kinnisvara asukoht. Kui elamispind asub teatud mõttes erilises kohas (näiteks kesklinnas või kaunil rannikualal), kuhu ei ole võimalik kõikidel soovijatel elama asuda, sest seal ei ole lihtsalt rohkem ruumi, siis hakkab piiratud ressursi faktor oluliselt hinda mõjutama. Niisiis, kui elamispind rajada asukohta, mis ei ole teatud moel ihaldatavalt unikaalne ja piiratud kättesaadavusega, siis tegelikult elamispinna reaalväärtus ajas sageli väheneb. Seega, kui kinnisvara asukoha teatud defitsiitsus meid ei toeta, siis ei ole antud tehing tingimata mõlemapoolne võit. Kahekümne aasta pärast on pank saanud 21 412 kuni 71 943 eurot tulu, andmata vastu praktiliselt mitte midagi, sest panga poolt väljastatud laenu peab tegelikult katma ühiskond. Laenuvõtja aga on maksnud lisaks vara soetushinnale veel kinni ka panga kasumi. Loomulikult on laenuvõtja plusspoolel see, et ta on saanud antud elamispinda kõik need aastad kasutada, kuid investeeringu seisukohast pole sageli tegemist tootliku vaid hoopis kahjumliku projektiga.

Rahamassi kasv loob illusiooni rikkuse kasvust

Just kommertspankadele antud õigus luua raha ainult laenulepingust (ja tagatisest) tulenevalt, on aluseks tänase rahasüsteemi hädadele. Selleks, et kõik tehingu osapooled ennast hästi tunneksid, piisab vaid rahahulga järkjärgulisest suurendamisest. Kasvavad hinnad loovad illusiooni rikkuse kasvust, kuid need on vaid numbrid. Kui kellegi rikkus on tema kodu, siis üldreeglina ei mängi rolli, missuguse numbriga tema kodu turul hinnatakse — tema rikkus on ikka üks kodu ja selle tarbimisväärtus ei muutu ajas. Kui uue raha koguemissioon antud raharuumis ületab laenuintressi, siis tundub laenuvõtjale, et ta on omadega mäel ja kõik on hästi. Kui aga saabub negatiivse rahaloome tsükkel, mida me oleme harjunud nimetama kriisiks, siis laenuvõtja kodu hind rahalises vääringus väheneb, ehkki tegelikult on tema omanduses ikka seesama üks kodu. Kui nüüd laenuvõtja peaks veel kriisi tõttu jääma ilma tööta, siis on suur tõenäosus, et ta võib oma kodust ja juba tehtud sissemaksetest ilma jääda.

Kas kodust ilmajääjad on luuserid?

Senini oleme kaldunud pankadele oma kodu kaotanud inimesi vaatama veidi kui luusereid — inimesi, kes hindavad oma võimeid üle ja saavad justkui nagu veidi teenitult oma karistuse. Ehkki on üksjagu inimesi, kes tõepoolest osalesid kinnisvara- või aktsiarallis ahnusest, on kaotajate hulgas olnud ka palju inimesi, kes just kriisist tulenevalt kaotasid töö ja võime oma laenuintresse tasuda, mistõttu pank realiseeris tagatise.

Sügavamal vaatlemisel on selline nähtus äärmiselt ebaõiglane — kriisi tekitajaks on olemasolev rahandussüsteem, mis võimaldab pankadel „õhust” raha teha. Kuna „õhust“ raha tegemine imeb majandusruumi intresside kaudu rahast tühjaks, siis on rahamassi vähenemine ja sellest tulenev majanduskriis vältimatud. Seega toimib tänane rahandussüsteem pumbana, mis buumiaegadel meelitab inimesed laenulepingu osapooleks ning kriisiaegadel jätab nõrgemad laenuvõtjad kõigest ilma. Kuid kui ühed jäävad kõigest ilma, siis peab olema keegi, kes selle kõik saab!

Kuidas rikkus kontsentreerub?

Kuidas on võimalik, et 1% maailma inimestest omab juba enam kui 50% maailma varast? Just nii ongi see võimalik — inimestelt raha kogumine mitte millegi eest on üheks peamiseks põhjuseks, miks varanduslikud lõhed maailmas kasvavad. Need, kes istuvad finantsmaailma (absoluutses) tipus, mitte ainult ei tea, millal ja mis valdkonnas järgmine kriis või buum tekib, vaid nad loovad neid kriise ja buume teadlikult. Nende jaoks ei ole vahet, kas on buum või kriis, mõlemal juhul teevad nad väga suurt raha, sest nad kas määravad rahapoliitika (intressid ja rahamassi suuruse) või on selles siseringis, kes saavad teada eesseisvast suunamuutusest ning vahetavad oma investeeringu positsioone sellele vastavalt. Loomulikult on võimalik makroandmete lugemise oskuse puhul ka tavalistel inimestel mõnevõrra ette aimata järgnevaid buume ja kriise, kuid sugugi mitte sellisel määral nagu siseringi inimestel, kellest enamik on tõenäoliselt avalikkusele tundmatud.

Rahaloome õigus on privileeg

Kui tegemist oleks kahe tavalise subjekti vahelise tehinguga, mille puhul üks osapool annab teisele osapoolele omavahendite arvelt laenu, siis oleks selline tehing aus ja õiglane, mis ei tooks kaasa inflatsiooni ega majanduse tsüklilisust. Kuid pankade puhul on tegemist priviligeeritud seisundiga. Miks on ühiskonna teatud liikmetel (panga aktsionärid) õigus raha trükkida ja selle eest kasu saada, aga enamikul ühiskonna liikmetel seda õigust ei ole? Kindlasti leiavad olemasoleva süsteemi kaitsjad hulganisti seletusi, miks pankadel, keda nüüd nimetatakse krediidiasutusteks, on õigus raha luua ja miks teised ei tohiks seda teha. Usaldatavus, kapitali olemasolu, asjatundlikkus jne oleksid kindlasti tugevad argumendid. Kuid küsimus on siin milleski muus — miks on ühel suhteliselt väikesel osal ühiskonnast elitaarne õigus praktiliselt kogu ühiskonda läbi intresside maksustada? Euroala valitsuste aastane intressimakse on 255 miljardit Eurot, rääkimata eraisikute ja ettevõtete intressimaksetest. Miks peab ühiskond olema jaotatud võrdseteks ja veel võrdsemateks?

Pöördudes tagasi eeltoodud laenunäite juurde, märkame, et tänu olemasolevale süsteemile krediidiasutused destabiliseerivad rahasüsteemi. Mis puudutab laenude andmist, siis pangad ei loo mitte ühiskonna jaoks väärtust, vaid nad toodavad hoopis negatiivset väärtust. Pangalt raha laenates pank suurendab rahamassi, mis piltlikult öeldes tähendab seda, et igalt ühiskonna liikmelt võetakse killuke tema ostuvõimest ja see antakse üle laenusaajale. Kolmepoolse tehingu tulemusena saab pank intresside võrra rikkamaks, aga kõik ühiskonna liikmed kaotavad tänu rahasüsteemi õõnestamisele.

Kuid miks üldse peab kellelgi olema õigus teisi inimesi ja ühiskonda maksustada ilma midagi vastu andmata? Just siin ongi probleemi tuum — rahaloome on privileeg ja see privileeg peaks olema ühiskonna, mitte üksikute eliiti kuuluvate inimeste teenistuses. Rahaloome peaks olema täielikult keskpanga valduses, kes vastutaks selle eest, et rahamass ei kõiguks, vaid vastaks reaalsetele väärtustele (olemasolevatele kaupadele ja teenustele) ja et rahaloomest tekkinud hüved (kui need tekivad) oleksid kõikide ühiskonna liikmete käsutuses. Keskpank omakorda peaks olema ühiskonna esindajate poolt juhitud, vältimaks selle erakätesse sattumist, nagu on juhtund USAs.

Üldine võlakoormuse kasv ja Kreeka

Täna on arenenud maailmas peaaegu kõik valitsused, omavalitsused, ettevõtted ja eraisikud väiksema või suurema laenukoorma alla. Mõne ühiskonna, näiteks USA koguvõlg on suurusjärgus 100% SKP-st, mõnel üle 200% (Jaapan), mõnel alla ehk alla 50%, kuid kõik ühiskonnad on võlgades. Finantsaruanded räägivad võlakoormuse pidevast kasvust ja sellest, et see toob kaasa probleemid, kuid jääb lahtiseks küsimus — kellele võlgu ollakse?

Kreeka riigivõlg on hetkel u üle 300 miljardi euro. Kellele on Kreeka võlgu? Võlausaldajate hulgas on palju panku — näiteks on seal Prantsuse, Saksa ja Itaalia pangad, kelle omanikeks on omakorda rahvusvahelised finantsettevõtted. Kõikide maade intressitulu, mida laenuvõtjad (nii Kreeka riik kui ka teised) on kohustatud tasuma, voolab läbi keeruliste omandistruktuuride kuhugi. Küsimus on — kuhu see raha voolab ja mida selle rahaga hiljem tehakse?

Võitlus Kreeka rahakriisi ümber seisneb ju tegelikult selles, et esmased laenuandjad, kelleks olid põhiliselt kommertspangad, väljastasid laenu olukorras, kus tegelikult sisering teadis ette, et Kreeka ei ole võimeline neid laene tagasi maksma ega ka teenindama. Seega teatud mõttes on need kommretspangad loodud olukorra eest vastutavad. Täna püüavad nad lobitöö kaudu suruda peale olukorda, kus nende hapud laenud võtaksid üle kas valitsused või Euroopa keskpank, mis lõppkokkuvõttes paneks kogu vastutuse ikkagi maksumaksjate õlgadele.

Kas on reaalne, et 17 miljoni elanikuga ja mitte just väga töökas Kreeka suudab oma laenu teenindada või tagasi maksta? Ilmselt mitte! Seega on küsimus vaid selles, kes vastutab. Täna püüavad kommertspangad panna vastutama maksumaksjaid. Vaid elu näitab, kas see nii ka läheb, kuid kui imet ei juhtu, siis tõenäoliselt on pankade lobitöö edukas ja meie kõikide taskust hammustatakse jälle tükike, et pangad oma kasumi kätte saaksid.

Ärikangelased

Äri- ja majandusajakirjad armastavad avaldada artikleid ja edetabeleid edukatest juhtidest ja suurimatest palgasaajatest. Sageli on edetabeli tipus pankurid, kelle aastane töötasu koos boonustega võib ületada 100 miljoni dollari piiri. Kas need inimesed tõepoolest loovad nii palju VÄÄRTUST, et on oma töötasu ära teeninud? Lähtudes eelöeldust, on tegemist tegelikult intresside kaudu inimestelt sõna otseses mõttes varastatud rahaga. Mida enam suudab pank intressitulu tekitada, s.t panna tavalisi kodanikke omale intresside kaudu andamit tasuma, seda suuremaks iidoliks panga juht ärimaailmas tõuseb. Jah, aktsionäride jaoks on nad kindlasti kangelased, kuid kas ka ühiskonna jaoks?

Kas keegi on kunagi kokku arvutanud, kui suur osa ühiskondlikust rikkusest petetakse tavalistelt inimestelt intressidega välja? Mina ei oska seda öelda, kuid indikatiivselt saame olukorda hinnata, teades, et USAs moodustavad finantsteenused SKP-st u 8%. Mitte kõik finantsteenused ei ole kahjulikud — paljud finantsteenustest on tõepoolest vajalikud, kuid mulle tundub, et tubli pool finantsvaldkonnas loodud „väärtusest” omab tegelikult ühiskonna jaoks negatiivset väärtust ja just intressitulu on minu andmetel pankade peamine sissetulekuallikas, moodustades enamiku sellest 8%-st.

Parim ärimudel

Paarkümmend aastat tagasi rääkis mulle üks ameeriklane oma elust alljärgneva seiga.

„Noorpõlves olin ma ühe rahvusvaheliselt tuntud ajakirja peatoimetaja. Meie töö seisnes (lihtsustatult) selles, et tellijad maksid meile korra aastas ajakirja tellimistasu (näiteks 50 USD) ja meie seejärel koostasime igakuiselt ajakirja ja saatsime selle klientidele. Siis aga sain teada, kuidas toimib offshore-firmade äri — korra aastas tasuvad kliendid aastamaksu arve (näiteks 50 USD), aga vastu ei pea saatma midagi. Sellepeale otsustasin ma oma ärivaldkonda vahetada.” Tänaseks on ta omas valdkonnas üks suurimaid tegijaid.

Kui süsteem on kord paika pandud, siis ei ole mõtet kedagi süüdistada selles, et nad süsteemi võimalusi ära kasutavad. Sellest tulenevalt ei tahaks ma visata kivi ühegi konkreetse pankuri kapsaaeda, sest nad teevad tööd etteantud süsteemi raames. Küll aga on mul vähemalt retooriline küsimus keskpankuritele — miks ei ole mitte keegi neist inimesi olemasoleva süsteemi röövellikkusest valgustanud? Loogiliselt võttes on vaid kaks võimalust — kas meie keskpankurid on nii rumalad, et nad ei tea, kuidas süsteem toimib ja nad võimaldavad oma rahvast varastada rumalusest või nad siiski teavad, mis toimub ja lihtsalt vaikivad, et mugavat töökohta mitte kaotada. Minu kirjutise eesmärgiks ei ole kedagi süüdistada ega poriga loopida, soovin vaid algatada rahulikku arutelu — kuidas teha rahasüsteem stabiilseks ja lõpetada ühiskonna varastamine?

Lõpetaksin tuntud fraasiga:

„Andke mulle õigus kontrollida raha väljalaset riigis ja mind ei huvita enam, kes kirjutab selle riigi seadused” (Mayer Amschel Rothschild).