166. Kooseluseadus viib inimõiguste rikkumiseni

Juba pikemat aega pole ükski avalik teema tekitanud ühiskonnas suuremat lõhestatust kui kooseluseaduse arutelu. Mulle tundub, et sisemist lõhestatust ei tundnud mitte ainult ühiskond tervikuna, vaid ka paljud selle liikmed iseenda sees. Vähemalt oli see minuga nii.

Kirjutatud juunis 2015.

Milles väljendus sisevastuolu, mida tundsin kooseluseadusega seoses? Vastuolu tekkis sellest, et kooseluseadus sundis mind valima inimõiguste või traditsioonilise perekonna säilimise vahel. Selle seaduse kohaselt oleks ma ühest neist pidanud loobuma. On ilmselge, et ma inimõiguste arvelt ei soovinud mingeid järeleandmisi teha ning seetõttu kaldusin pigem kooseluseadust pooldama, kuid pean tunnistama, et see toetus minu sees karjus. Iga minu olemuse osa tundis, et perekond on ühiskonna algüksus ning PEAB olema seotud vähemalt potentsiaaliga lapsi saada, kuid kaks samast soost sõpra, sõltumata sellest, kas nad on armunud üksteisesse või ei ole, ei oma ka teoreetilist potentsiaali ilma välise abita lapsi saada. Mõnikümmend aastat tagasi ei tulnud mulle selline mõte pähegi, et kaks samasoolist isikut võiksid „hakata” perekonnaks ja „saada” lapsi. Nüüd selgub, et on mitmed ühiskonnad, kus ollakse selle üle lausa uhked!

Vaatamate samasooliste perekondade võidukäigule maailmas, ütleb minu sisetunne , et see suund on põhimõtteliselt vale. Perekond on vajalik eelkõige (kuid mitte ainult) laste saamiseks ja kasvatamiseks ja just seetõttu on vale perekonna mõistet laiendada samasoolistele paaridele.

Inimõigused on universaalsed ega tohi sõltuda ühestki tingimusest. Seetõttu olen veendumusel, et mistahes vähemust, s.h ka nn samasoolise sugulise orientatsiooniga inimesi ei tohi diskrimineerida. Neil peab olema õigus luua mistahes vastastikuseid suhteid, kui mõlemad osapooled selleks soovi avaldavad. Teisest küljest aga nii nagu kalad ei suuda ise puu otsa ronida, ükskõik, kuidas me neid ka ümber nimetaks, nii ei suuda ka samasoolised paarid ise järglasi saada. Siin ei ole tegemist homoseksuaalsete inimeste õiguste piiramisega. Kui puudub võime(kus), siis ei saa olla ka õigusi. Kui puudub võimekus lennata, siis ei saa me rääkida õigusest lennata või selle piiramisest. Vastukaaluks küsiksin hoopis nii: kui laps seotakse seaduse jõuga samasooliste vanematega, kas siis pole mitte lapse inimõigusi rikutud? Minu arvates on lapse emast või isast ilma jätmine seaduse jõuga äärmiselt suur vägivald lapse vastu – see on lapse elementaarsete inimõiguste jäme rikkumine. Kaks ema või kaks isa on palju vähem kui ema ja isa. Lapsel puudub igasugune võimalus ennast sellise vägivalla eest kaitsta olukorras, kus kaks samasoolist isikut soovivad perekonda mängida! Lisaks puudub meestel emainstinkt ja naistel isalikud omadused. Lubades samasoolistel paaridel lapsendada, lähtume me eelkige samasooliste paaride egoistlikest soovidest ega arvesta lapse loomulike sünnipäraste vajadustega.

Homoseksuaalsus on hälve – ükskõik kui palju me seda ka ei romantiseeriks. Inimestel on palju hälbeid, mille põhjuseid me täpselt ei tea. On inimesi, kes idealiseerivad alkoholi tarvitamist, teised arvavad, et mingi kergema narkootikumi (näiteks kanepi) tarvitamine võiks inimkonna päästa. Aeg-ajalt mõni selline grupp püüab oma puudujääki teistele voorusena „maha müüa”. Õnneks üldiselt sellised katsed ei õnnestu. Kuid tundub, et homoseksuaalid on võtnud asja oluliselt tõsisemalt ette ning on tunda, et samasooliste perekonna aktsepteerimiseks on tehtud suuri pingutusi.

Lähtudes inimõigustest, peab homoseksuaalsel inimesel olema õigus samast soost isikuga seksuaalsuhtes olla, kui mõlemad pooled sellega nõus on, ja ühiskond ei tohi neid selle eest hukka mõista. Kuid see ei tähenda, et neil peab olema õigus oma elumudelit teistele peale suruda ja propageerida oma ebaloomulikke seksuaalsuhteid kui midagi ihaldusväärset ja eeskujuks olevat. Selles, et homoseksuaalsete kalduvustega inimesed oma seksuaalset orientatsiooni tunnistavad, ei ole midagi taunimisväärset. Kuid selliste suhete avalik ja agressiivne eksponeerimine on teiste ühiskonna liikmete õiguste piiramine.

Lugesin hiljuti meediauudistest, kuidas meie peaminister Taavi Rõivas käis ametivenna pulmas, kus mees abiellus mehega. Ma austan Luxemburgi peaministri soovi elada koos samasoolise isikuga, kuid kui seda tähistatakse suurejoonelise pulmaga ja hakatakse nimetama perekonnaks, siis minu sisetunne lööb häirekella – midagi on põhimõtteliselt valesti. Siin ei ole tegemist mitte inimsuhete arengu vaid taandarenguga. Ma arvan, et paljud pulmakülalised tundsid ennast vähemal või rohkemal määral lõhestatuna – poliitkorrektsus versus perekond ei ole kunagi kerge valik.

Kuidas me võiksime seda küsimust lahendada Eestis selliselt, et inimõigused oleksid tagatud, perekonna mõistet ei devalveeritaks ja homoseksuaalsete kalduvustega inimesed saaksid oma suhted legaliseerida? Teoorias ei tohiks see olla keeruline. Perekonna mõiste tuleb lahutada kooselu mõistest. Kooseluseadus peab reguleerima kahe täiskasvanu vabatahtlikke suhteid, sealhulgas ka samasooliste kooselu, mis ei mahu perekonnasuhete alla. Perekonnaseadus reguleerib inimsuhteid, kus kas või potentsiaalselt on võimalik tekkida kolmnurgal: emaroll, isaroll ja laps. Samasooliste paaride suhtes seda potentsiaali loomulikul teel ei ole, samuti jääks lapse jaoks täitmata kas emaroll või isaroll.

Ma ei usu, et ükski laps valiks omale vabatahtlikult samasoolised vanemad, isegi siis, kui see laps hiljem, täiskasvanuna, otsustaks identifitseerida ennast samasoolise seksuaalse orientatsiooniga isikuna.

Antud teema on väga lai ja on palju probleeme, mis kahe isaga (või kahe emaga) kooselamine lastele ja seeläbi kogu ühiskonnale kaasa toob. Kindlasti ka neid, mida me ette näha ei oskagi. Üks on aga selge – kuna lastel endil pole võimalik oma põhiliste inimõiguste eest seista, peaksime meie – teadlikumad ja vastutustundlikumad ühiskonna liikmed nende kaitseks välja astuma!