171. Montessori ettevalmistatud keskkond

Sageli tekib küsimus, kas lastele on tõesti vajalik spetsiaalselt nende jaoks ettevalmistatud keskkond? Miks nad ei võiks vabalt kodus või aias mängida ja õppida kõigest sellest, mis seal on? Montessori vastus oli kaheosaline:

esiteks, enamikul lastest ei ole mingit aeda ja teiseks, tavalise kodu keskkond on loodud täiskasvanute jaoks ja kohandatud mitte laste vaid täiskasvanute elustiili, rütmi ja tempo järgi. Vastab ilmselt tõele, et minevikus oli olukord laste jaoks parem selles mõttes, et paljud neist elasid maal ja järgisid looduse rahulikumat rütmi. Kuid täna ei ole see nii ja mida keerukam on tsivilisatsioon, seda suurem on laste vajadus ettevalmistatud keskkonna järele, kus nad saavad oma arengut kiirendada, tehes seda endale sobivas rütmis ja tempos.

Montessori ettevalmistatud keskkonna eesmärk on teha kasvav laps lapsevanematest sõltumatuks nii palju kui võimalik. Seetõttu peab see olema kohaks, kus laps saab õppida tegema asju ja elama oma elu ise. See on koht, kus laps muutuks üha aktiivsemaks ja lapsevanemad üha passiivsemaks, koht, kus laps saaks järk-järgult teadlikuks oma enda võimetest. Kui laps saab tegutseda vabalt, spetsiaalselt selleks ettevalmistatud keskkonnas, siis ta astub elavasse suhtlusesse selle keskkonnaga. Ta hakkab seda keskkonda armastama, sest see on vahendiks arengu saavutamisel. Armastus keskkonna vastu ei välista siiski armastust õpetaja vastu — see vaid välistab sõltuvuse. Õpetaja on lihtsalt osaks lapse keskkonnast, aga tema ja samuti ka keskkonna ülesanne on toetada lapse arengut tema enda pingutuste kaudu.

Ettevalmistatud keskkonnas on ainult need asjad, mis toetavad arengut. Kõik, mis on lapse arengule takistuseks, on kõrvaldatud — kaasa arvatud täiskasvanud, kes sekkuvad liiga sageli. Isegi neutraalsed ja tähtsusetud asjad tuleb eemaldada, sest konstruktiivne energia, mis lapsele on antud, ei ole piiramatu. Õpetaja peab seetõttu märkama, et lapse energia ei oleks raisatud tähtsusetutele tegevustele.

Ettevalmistatud keskkond on lihtne, ilus ja jagatud erinevateks osadeks vastavalt teemadele, nagu parktiline elu, sensoorne areng, keeleline areng, matemaatika, muusika, kunst ja geograafia. Õppematerjal peab olema paigutatud madalamatele riiulitele, et lastel oleks neile ligipääs ja nad võiksid vabalt valida erinevate materjalide vahel, kui nad täidavad ühte tingimust: neile on näidatud materjali kasutamist õpetaja poolt, seetõttu nad teavad, kuidas neid materjale kasutada. Materjalid peavad olema täielikud ja kõrge kvaliteediga — kui midagi on puudu, siis see materjal eemaldatakse ja seda ei panda tagasi enne, kui puuduv osa on leitud või asendatud teisega.

Keskkond kui kaitstud ruum

Montessori rääkis ettevalmistatud keskkonnast kui „suletud ruumist”, mis on võrreldav munaga või idukarbiga, mis on spetsiaalselt kujundatud selleks, et toetada arengut. Varasematel eluaastatel on lapsel kalduvus tegutseda omaette, sest tema tegevuse eesmärgiks on iseenese ülesehitamine. Seetõttu on ta väga rahul suletud ruumi piirangutega ega soovigi neist piiridest väljuda. Siiski, see ei kesta igavesti ja vältimatult saabub aeg, mil antud keskkond last enam täiel määral ei rahulda. Kui see juhtub, siis tähendab see, et laps on jõudnud oma arengus punkti, kus üks arengufaas on lõppemas ja uus arengufaas algamas.

Me märkame, et laps hakkab innukalt ringi vaatama suurema maailma järele, mis asub väljaspool suletud ruumi — tekivad uued huvid ja tõusevad esile uued vajadused. Uus tundlik periood on nüüd sündinud ja laps on lapsepõlve uue faasi lävepakul. Montessori võrdles ettevalmistatud keskkonda koos oma erinevate võimalustega ülespoole — rikkama isiksuse ja rahuldust pakkuvama elu poole viiva trepiga. Laps sammub mööda trepiastmeid ülespoole, leides toetust igast trepiastmest sedamööda, kuidas ta leiab ja kasutab seal olevaid materjale, et liikuda edasi oma arenguteel.

Kord keskkonnas

Kord on just see üks omadus, mis kõige enam iseloomustab ettevalmistatud keskkonda. See on ettevalmistatud keskkonna läbivaks ja domineerivaks tunnuseks ja laps õpib kiiresti, et igal asjal on oma koht ja paneb asjad sinna tagasi. Selline kord omab lapse jaoks tervendavat ja turvatunnet loovat mõju ja lapse jaoks on väga kasulik ja mugav leida asjad omalt kohalt ning need sinna pärast tagasi panna. See täidab tema arenguvajadused selles etapis.

Õpetaja kohustuseks on jälgida korra säilimist ja ta peab alati olema valvel, märkamaks ka kõige väiksemat korratust. Kõik materjalid — alates roosa torni kõige väiksemast klotsist, teritatud pliiatsitest, sellest, kuidas rätikud on volditud, asjade täpsest asetusest riiulitel, numbrikaartide õigest järjestusest kümnendsüsteemis, seebi kohast seebikarbis jne — kõik peavad alati olema omal kohal. Võime öelda, et see, kuidas õpetajad korda suudavad säilitada, määrab suures osas selle, kas nad on oma lastegrupi kasvatamisega edukad või mitte.

Korra hoidmine aitab saavutada seda, et lapse töö toimuks rahulikult. Laps tohib võtta midagi oma kohalt ja kui ta on selle kasutamise lõpetanud, siis peab ta selle oma kohale tagasi panema, taastades sama olukorra, mis oli enne asja võtmist. See tähendab, et ükski laps ei peaks andma enda võetud asju teisele lapsele ja ta ei tohiks võtta asju kellegi teise käest. See aitab vältida nääklemist ja vaidlusi mingi materjali kasutamisel. Ükski materjal, mis on ühe lapse poolt võetud, ei ole kättesaadav teistele lastele — ükskõik kui palju nad seda ka ei tahaks. Kõik, mida teine laps saab teha, on vaid oodata, kuni see materjal pannakse oma kohale tagasi, alles siis on tal õigus seda kasutada.

Ehkki ettevalmistatud keskkond on väga tähtis, oleks siiski viga seda ületähtsustada. See on osa suuremast tervikust. Ei piisa ainult sellest, et luua ettevalmistatud keskkond, tuua laps sellesse keskkonda ja loota, et ta „täidab“ ennast ise olemasoleva materjaliga nagu hobune, kes täidab ennast karjamaal rohuga. Montessori materjalid ja keskkond ei ole iseenesest mingi võlurohi, mis omab automaatset mõju lastele. Ilma vastava ettevalmistuseta õpetajata omab keskkond lapsele vaid väikest mõju. Just õpetaja on see, kes paneb keskkonna laste jaoks elama, olles siduvaks ühenduseks keskkonna ja laste vahel.

Materjalid

Paljudel Montessori keskkonna materjalidel on loovad omadused. Kui lapsele demonstreeritakse uut materjali, siis märkab ta vaid kõige esmast ülesannet, millele toetudes saab ta jätkata oma arengut ja ta alustab selle harjutamisega, mida ta näinud on. Õpetaja demonstratsioon on aeglane, nõtke ja täpne, ilma üleliigsete liigutuste või sõnadeta ja ta on seda piisavalt harjutanud, et seda niimoodi esitada. Selline täpsus paelub last ja tekitab vajaduse, sest ta on liigutuste vilumuse saavutamise tundlikus perioodis. Kui on lapse kord neid liigutusi sooritada, siis on ta loomulikult vähem täiuslik, kuid iga kord, kui ta kordab seda liigutust, saavutab ta üha parema koordinatsiooni ning kontrolli oma keha üle.

Hiljem saab laps edasi minna ja hakata kasutama neid materjale looval viisil, mida ta ise avastab, ja just nii see peabki olema. Mõned inimesed ei saa sellest olulisest detailist aru. Nad kritiseerivad Montessori meetodit ja süüdistavad, et see on liiga range ja jäik, arvates, et laps peab vaid mehaaniliselt kordama harjutusi, mida talle on ette näidatud, ilma võimaluseta eksperimenteerida ja seeläbi areneda. Kuid see ei ole nii. On hea, kui õpetaja ei näita lapsele kõiki variatsioone tegevuses materjalidega, vaid laseb lapsel endal neid avastada. Laps vajab rõõmu, mis tuleneb ise mõtlemisest, avastamisest ja loomisest. Ärgem võtkem lastelt seda (iseavastamise) rõõmu ära, andes talle kõik oma oskused ja teadmised.

Senikaua kuni laps töötab materjalidega konstruktiivselt, tuleb teda julgustada eksperimenteerima. Kui aga laps hakkab neid kasutama nagu mänguasju ja liigutab neid ringi, nagu näiteks rongi, tehes ka vastavat häält, peab õpetaja paluma tal see materjal kõrvale panna, sest see ei ole selle jaoks ette nähtud. Kasutades seda algsest otstarbest erineval moel, kaotab laps austuse ja võib seetõttu kaotada üldse huvi selle materjali vastu. Nii nagu iga laps on ka iga materjal unikaalne ja sel moel õpib laps käsitlema iga inimest ja materjali austusega.

Kuna igat materjali on ainult üks, siis õpib laps hindama selle erilisust. See omakorda kindlustab, et erinevad lapsed kasutavad samaaegselt erinevaid materjale. Laps õpib eelkõige jäljendamise kaudu, kuid mitte ainult vanemaid jäljendades, kui need demonstreerivad uue materjali kasutamist, vaid ka jälgides teiste laste tegutsemist. Sageli teab laps uue ülesande lahendust, kui ta on selleks valmis, sest ta on näinud oma sõpru seda juba tegemas. Kui igat materjali on ainult üks, siis see õpetab last ka kannatlikult ootama, kuni see materjal saab vabaks — kannatlikkus on väga oluline (psühholoogiline) oskus elus.

Montessori materjalid on ilusad, tugevad ja kõrge kvaliteediga. Nende omadused avalduvad selgelt ja nende juures ei ole midagi üleliigset. On ainult see, mis vajalik ja see tõuseb selgelt esile — nii nagu ka kogu muu keskkond. Kõik on armastavalt ettevalmistatud täiskasvanute poolt, et toetada lapse arengut ja aidata tal liikuda edasi — füüsiliselt, emotsionaalselt, mentaalselt, sotsiaalselt ja vaimselt.

Margrethe Josefsen