170. Võõrviha ravimine immigratsiooniga

Tänases Euroopas ja Eestis on meelevaldselt ühendatud kaks probleemi — rassism ja migratsioon —  ehkki neil puudub omavaheline side. Mõneti rassistlik maailmavaade ehk viha teistsuguste inimeste vastu, on olnud Euroopa ja ka Eesti inimeste alateadvuses kogu aeg arhetüüpsel kujul olemas. Teises maailmasõjas toimunu tagajärjed — eriti holokaust —  on seda küll oluliselt vähendanud, kuid me ei saa öelda, et rassism oleks ühiskonnast täielikult kadunud. Rahulikematel aegadel püsib rassism sageli varjatuna, kuid kui mingi väline päästik muudab ohu reaalseks, aktiveeruvad ka inimesed, kes seda mõtteviisi kannavad ning see muutub jälle nähtavaks.

Kogu nõukogude okupatsiooniaja kestnud venestamispoliitika, mis kulmineerus massiimmigratsiooniga 1970-ndatel, tõi kaasa probleemid, mis on Eestit saatnud juba aastakümneid, aga tegelikult on probleemid pärit juba alates 1940. aastatest. Vaatamata suhtelisele kultuurilisele lähedusele, on märkimisväärne osa tolleaegsetest (majandus)migrantidest jäänud Eesti jaoks, vähemalt osaliselt, vaenulikuks viiendaks kolonniks.

Ma arvan, et eestlaste hulgas oli väga vähe inimesi, kes venestamispoliitikat heaks kiitsid. Kui see oleks olnud võimalik, siis kindlasti oleksid inimesed selle vastu meelt avaldanud. Tõenäoliselt oleks tolleaegseid venestamispoliitika vastaseid nimetatud fašistideks, sest nõukogude kultuuriruumis tähendas see sõna ülimat halba. Tänapäeval on see asendunud sõnaga „rassism”. Kui sa juba ette ei kiida heaks mistahes võõrkultuurilist nähtust, siis peavoolu poliitkorrektse multikulti-ideoloogia esindajad tembeldavad su rassistiks.

Olen täiesti nõus, et Eesti elanikkonna hulgas on inimesi, kes kannavad endas rassismi ja võõraviha elemente ja seda kohati väga tugeval kujul. Ehkki minu isiklik Facebooki konto on suhteliselt passiivne — erinevatel põhjustel, eelkõige huvipuudusest sotsialiseerumise vastu ei ole ma aktsepteerinud enamikku sõbrakutsetest — jõuab minuni sageli postitusi, mis on võõravihast kantud. Põgenikekriis ja kooseluseaduse kriis on nende sõnavõttude räigust vaid kasvatanud. Kuid mitte sellest ei taha ma täna kirjutada. Pigem tahan öelda, et rassism ja migratsioon ei ole üksteist välistavad nähtused ja just nii peame seda vastuolu käsitlema.

Nõukogudeaegne venestamispoliitika ja tänane islamiseerimine Euroopas on tegelikult väga sarnased nähtused. Toon siin ära mõned ühised jooned:

  1. Migratsioon toimus ja toimub ka nüüd põhiliselt madalama arengutasemega ühiskondadest kõrgemal arengutasemel olevatesse ühiskondadesse.
  2. Saabujad ei integreerunud kohalikku ühiskonda ega integreeru ka täna.
  3. Migrandid said ja saavad ka täna olulised eelised kohalike elanike ees — riik annab neile sageli elamispinna, mis ületab paljude kohalike elanike võimalused.
  4. Migrantide puudustest ei ole lubatud rääkida. Sageli loetakse viitamist migrantide massilisele kuritegevusele suuremaks kuriteoks, kui migrantide endi poolt kordasaadetud kuritegu nii oma grupi sees kui ka väljaspool seda.
  5. Keeleline ja kultuuriline isolatsioon ja getostumine.

Lisaks eelöeldule iseloomustab tänapäevast migratsiooni Araabiamaadest asjaolu, et 90% tulijatest on sedavõrd madala haridustaseme ja oskustega, et neile ei ole võimalik informatsiooniajastusse jõudnud lääne ühiskonnas sobivaid töökohti leida, sest selliseid töökohti lihtsalt ei ole.

Kokkuvõttes tahan öelda, et tänane migratsioon Araabiamaadest on väga sarnane nõukogudeaegsele venestamispoliitikale ja sellele vastu seismine on eluterve nähtus. Venestamine tõi meile palju hädasid, aga islamiseerumine on tunduvalt suurem probleem. See, et võõraviha ja rassismi kandvad inimesed on uue immigratsioonilaine vastaste esireas, ei tähenda veel seda, et neil selles osas õigus ei võiks olla. Võõraviha ja rassismi tuleb eristada migratsioonist ja käsitleda neid nähtusi eraldi.

Meil, eestimaalastel on täna õigus ise otsustada, kas me tahame oma ühiskonda inimesi, kes siin kultuurilistel ja muudel põhjustel sulanduda ei suuda ja siis ühiskonnale vastanduma hakkavad. Meil on õigus öelda „ei“ ja siin ei ole midagi tegemist rassismi ega võõravihaga.

Meil on ühiskondlik kokkulepe, et kui inimesed ei suuda kehtivate normide ja seaduste järgi elada, siis nad eraldatakse ühiskonnast. Selliseid inimesi nimetatakse tavaliselt kurjategijateks ja nad on vanglates. Kahjuks sarnaneb väga paljude (eriti) meessoost immigrantide elustiil ja maailmavaade pigem vanglakultuurile ja seega nende lubamine siia vabalt ringi liikuma oleks võrreldav lihtsalt vanglauste avanemisega või isegi millegi hullemaga — Charlie Hebdo ja Pariisi sündmused võivad olla vaid eelmänguks tulevastele sündmustele.