91. Miks astraalsfääris ei ole midagi positiivset?

Vastus küsimusele:

Miks on astraalsfäär põhiliselt täis negatiivseid olendeid ja saasta? Inimesed ometi ju tunnevad ka häid emotsioone. Kuhu lähevad siis head emotsioonid? Miks ei ole astraalsfääris näiteks rõõmu kaunitest päikseloojangutest või rõõmu tehtud tööst?


Miks on vanglas ainult kurjategijad? Miks ei ole seal (tavaliselt) muusikuid, kunstnikke, õpetajaid, teadlasi jne? Vastus on ju suhteliselt lihtne. Osa ühiskonna liikmetest ei ole nõus austama ühiskonna kooselu reegleid ning vangla on koht, kuhu sellised inimesed koondatakse, et nad teistel elada laseks. Füüsilises reaalsuses eraldatakse sageli erinevad teadvuse seisundid üksteisest ruumiliselt.

Emotsionaalses reaalsuses kasutatakse erinevate teadvuse seisunditega olendite eraldamiseks spektri alajaotusi. Kui emotsionaalne ja mentaalne reaalsus erinevad teineteisest erineva energia võnkesageduse poolest (mentaalne spekter on kõrgema sagedusega ku emotsionaalne), siis emotsionaalse spektri sisene jaotus ei toimu enam sageduslikul alusel vaid muul moel. Mulle teadaolevalt eristab emotsionaalse reaalsuse alajaotusi elektroni spin. Erinevat spini omavad elektronid kaotavad vastasmõju ning on seetõttu üksteisest sarnaselt eraldatud, nagu erinevad energia võnkesagedused. Nii nagu samas ruumis levivad erinevad raadiolainete sagedused üksteist ei sega, nii on see ka spinidega. Seega Looja andis energiale erinevad parameetrid, mis võimaldas tal samas kolmemõõtmelises ruumis luua terve hulga alamreaalsusi, milles olevad olendid ja energiad paralleelseid dimensioone üldiselt mõjutada ei suuda. Kui ma ei eksi, siis emotsionaalse reaalsuse „materiaalseteks” kandjateks on vabad, sidumata elektronid ning teatud spini puhul kannavad need elektronid positiivseid emotsioone, spini muutudes aga hakkavad nad kandma negatiivseid emotsioone, moodustades baasstruktuuri nähtusele, mida me nimetame astraalsfääriks. Ma saan aru, et emotsionaalse reaalsuse alamjaotusi võib olla rohkem kui kaks, aga ma ei oska öelda, palju neid meie planeedil kasutuses on.

Niisiis, astraalne reaalsus ei ole mitte niivõrd koht kuskil, vaid tegemist on vastasmõju piiratusest tuleneva virtuaalse eraldatusega, mis on loodud madalas teadvusseisundis olevate olendite jaoks. Võime öelda, et planeedi Maa igas ruumipunktis on esindatud peale tavalise, füüsilise reaalsuse ka emotsionaalne, astraalne, mentaalne, identiteedi- ja vaimne reaalsus. Kõikidel inimestel on võime häälestuda mistahes paralleelsele reaalsusele ning seda kogeda, kuid kuna enamik inimesi ei tea seda, siis see häälestumisprotsess toimub alateadlikult, nii et nad ise ei ole sellest tavaliselt teadlikud. Enamik inimestest on häälestunud põhiliselt füüsilisele ja emotsionaalsele astraalsele reaalsusele. Arenenumates ühiskondades on märkimisväärne hulk inimesi häälestunud ka mentaalsele reaalsusele (või sageli vähemalt osaliselt selle negatiivsele alaosale). Identiteedireaalsusele häälestujaid on oluliselt vähem ning neid, kes suudavad häälestuda vaimsele reaalsusele, on kõige vähem.

Niisiis, head emotsioonid ei asu astraalsfääris, küll aga võivad seal „asuda” paljud emotsioonid, mida inimesed peavad headeks emotsioonideks. Tavalises emotsionaalses sfääris asuvad mitteduaalsed emotsioonid, milleks on näiteks tingimusteta armastus ja rõõm. See armastus ja rõõm, mida enamik inimesi peab positiivseks emotsiooniks on positiivne ainult võrreldes oma vastanditega — hirmu/viha ja kurbusega. Tingimusteta armastusel ja rõõmul ei ole vastandit, võime öelda, et tema vastandiks on selle puudumine. Tavalise inimliku ehk omistava armastuse puhul on aga vastand, milleks on viha — nii nagu tavalise rõõmu/eufooria vastandiks on kurbus/masendus. Just see on põhjuseks, miks „imeliselt” alanud armastussuhted pendeldavad hiljem sageli inimliku armastuse ja tüli vahel. Sama on ka inimliku meeleoluga, millel on sageli  kombeks kõikuda kahe äärmuse vahel. Duaalsed paarisemotsioonid on alati ühe mündi kaks poolt ning seetõttu ei ole võimalik tunda inimlikku armastust ilma tülideta ja rõõmu ilma muredeta.

Miks ei ole astraalsfääris näiteks rõõmu kaunitest päikseloojangutest või rõõmu tehtud tööst?

Vastus sellele küsimusele tuleneb astraalsfääri definitsioonist — astraalsfäär on emotsionaalse reaalsuse osa, kus puudub tingimusteta armastus ja rõõm. Astraalsfääris on võimalikud ainult duaalsed emotsioonid. Seega, kui pidada silmas inimlikku (omistavat armastust), siis seda on astraalsfääris kindlasti. Näiteks astraalolendid peavad inimesi neile kuuluvateks asjadeks (ka seda võib nimetada armastuseks), kelle käest on võimalik dualistlikke emotsioone välja pigistada, nii nagu inimesed lüpsavad lehmadelt piima. Kuid see on armastus asja vastu, keda kasutatakse, kuni see energiat annab. Kui „asjal” eluenergia otsas, siis visatakse see armutult kõrvale.

Üheks tüüpiliseks viisiks, kuidas astraalolendid tegutsevad, on kriiside tekitamine majanduses. Ühel hetkel lepivad nad kokku, et nad võimendavad inimeste ahnust, mis toob kaasa näiteks üleinvesteerimise ja börsi või kinnisvaramulli. Kui see on saabunud, siis võimendavad astraalolendid inimeste hirmu oma vara kaotada, mis toob kaasa börsi või kinnisvara hindade kiire kukkumise, mis vaid suurendab hirmu. Esimeses faasis astraalolendid tarbivad inimeste poolt toodetud ahnuse energiat, teises faasis aga hirmuenergiat. Astraalolendite olukorra teeb lihtsamaks praegune rahandussüsteem, kus raha hulk on lahutatud kaupade ja teenuste väärtusest, mis annab võimaluse rahasüsteemiga manipuleerimiseks, et buume ja kriise veelgi võimendada.

Kui piisav hulk inimesi oleksid võimelised oma psühholoogiat puhastama, pettust läbi nägema ning sarnastest manipulatsioonidest välja astuma, siis selline olukord ei saaks enam jätkuda. Enamik inimesi ei soovi praegu vastutust võtta ning tunnistada, et nad ise lasevad ennast probleemidesse manipuleerida. Buumid, kriisid ja muud majanduse probleemid on olemas ainult tänu inimkonna enamiku ignorantsusele ja soovimatusele vastutust võtta oma individuaalsete ja kollektiivsete otsuste ja reakstioonide eest.

Kui meie, inimesed, ei võimaldaks ennast enam manipuleerida, siis astraalne reaalsus kaotaks olemasolu suhteliselt lühikese ajaga ja elu meie planeedil muutuks tundmatuseni.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et rõõm on meeleseisund, mis paneb meid märkama ilu enda ümber. Astraalsfääriga on aga seotud ainult olendid, kelle kogu tähelepanu on suunatud nende endi (energeetiliste) puuduste korvamisele, mitte aga ilu nautimisele. Ka Ukraina sõjatandril või ISISe veretegude taustal tõuseb ja loojub päike iga päev, kuid mingil põhjusel ei sõdurid ega ka reporterid ei räägi meile sellest imelisest päikesetõusust/-loojangust, vaid ikka lahingust ja ohvritest...