95. Jaht armastusele

Tarkus ja analüüsimine armastus- ja inimsuhetes 2/4
Järg artiklile: 93. Miks paarisuhted lagunevad üha sagedamini?

Paljudel inimestel on raske märgata, et nende reageerimine välistele sündmustele on sageli kinni jäänud mingisse kindlasse käitumismustrisse. Kui üks partneritest midagi ütleb, siis teine reageerib sellele mingil tavapärasel kombel, mis üldiselt tähendab, et ta ütleb midagi vastu. Ja pole raske aru saada, et ka tal on oma käitumismuster, mis paneb teda just sellisel moel reageerima. See toob kaasa olukorra, kus mõlemad suhte osapooled satuvad spiraali, mille tekkepõhjuseks on nende piiravate käitumismustrite kombinatsioon. Mõlemad osapooled jäävad kinni allakäiguspiraali, kus nad kisuvad teineteist energeetiliselt madalamale.

Igaühel meist on võimalik jõuda antud olukorra mõistmiseni ning katkestada sellised käitumismustrid. Seda loomulikult vaid siis, kui seda soovitakse teha — kui mõlemad osapooled soovivad oma käitumismustreid muuta. Kui ainult üks suhte osapool soovib oma käitumismustrit muuta, siis see ei ole tavaliselt piisav (selle) suhte kvaliteedi muutmiseks.

Hirmu vastumürk on armastus

Teineteise analüüsimine ei muuda veel automaatseid käitumismustreid ega too endaga kaasa edukat suhet. Edu aluseks suhte kvaliteedi parandamisel on mõistmine, et armastus peab olema alati voolamises — armastus ei saa olla staatilises „heaolus”. Voolamine tähendab siin suhte pidevat arengut, transformeerumist üha harmoonilisemale tasemele.

Mis on see, mis põhjustab suhete kinnijäämise piiravatesse mustritesse? See on ego hirm kaotuse ees, mis toob kaasa soovi partnerit kontrollida, et vältida selle kaotust, mida meie ego arvab saavat ainult läbi oma partneri. Kõik inimesed on vähem või rohkem mõjutatud eraldatuse teadvusest. Kui keegi meist ei oleks sellest mõjutatud, siis ei oleks tal ka võimalik sellel planeedil kehastuda. Mida madalamas teadvusseisundis keegi on, seda enam on ta nakatunud eraldatusteadvusega ja seda enam ta tunneb ennast üksildasena. Sellisel juhul me tunneme ennast kinnijäänuna ähvardavasse keskkonda ning meie suhe selle keskkonnaga põhineb hirmul.

Paljudel inimestel on õrn sisetunne — teadmine, et armastus on hirmu vastumürk. Enamik meist ei ole sellest teadlikud, kuid sellest hoolimata on see tunne meis sügavamal tasandil olemas. See tähendab, et mida enam me hirmu kinni jääme, seda enam me igatseme armastuse järele.

Kuidas on meil võimalik saada armastust? Lapsena võib meil olla õnne saada armastust oma vanematelt või vähemalt ühelt vanemalt. Aga paljud (või lausa enamik lastest) kasvavad üles vanematega, kelle mõlema teadvusseisund jääb eraldatusteadvuse piiridesse, s.t allapoole 48. teadvuse tasandit (loe ka: 86. Kui kõik on armastus, siis kust tuleb vägivald?). Need, kelle teadvusseisund jääb allapoole 48. tasandit, ei ole võimelised armastust vabalt andma, mistõttu ka nende lapsed ei tunne, et nad saavad oma vanematelt piisavalt armastust.

Sellel nähtusel on ka teine külg — kui lapse enda teadvusseisund jääb allapoole 48. tasandit, siis ei ole ta võimeline armastust vabalt vastu võtma. Ei mängi rolli, kuitahes palju vanem last armastab — lapsele ei ole see kunagi piisav. Kurb reaalsus on see, et enamik inimestest on üles kasvanud kroonilises armastuse defitsiidis ja neil on välja kujunenud armastuse puuduse tunne. Kui sellised armastuse defitsiidiga inimesed jõuavad teismelise ikka ja nende hormoonid hakkavad möllama, siis tekivad neil seksuaalsed tunded. Toetudes üldlevinud kultuurile, usuvad nad, et võivad puuduolevat armastust saada sel teel, kui nad seovad ennast vastassoost partneriga ning alustavad füüsilist, romantilist seksuaalsuhet.

Armastuse defitsiit

Enamikus paarisuhetes tunnevad mõlemad partnerid armastuse puudust. Nad usuvad, et suhe peab rahuldama nende vajadust armastuse järele. Kuidas see peaks toimuma? Saades piisavalt armastust oma partnerilt. Kuid ka teisel partneril on armastuse defitsiit ning ta tunneb, et ta ei ole lapsepõlves piisavalt armastust tunda saanud.

Me oleme üles kasvanud düsfunktsionaalses kultuuris. Meil on düsfunktsionaalne vaade paarisuhetele ja suhetele üldse. Me oleme üles kasvanud ootusega, et meie partner peaks suutma täita meie armastuse vajadust. Sellise ootuse olemasolu on selles kontekstis igati mõistetav. Kuid meil oleks tark esitada küsimus — kas selline ootus on üleüldse realistlik? Kas on üldse võimalik, et partner suudaks rahuldada meie armastuse vajadust?

Ka meie suhtepartner on üles kasvanud samas kultuuris. Ka temal on armastuse defitsiit — tunne, et ta ei ole piisavalt armastust tunda saanud. Kui mõlemal suhte osapoolel on armastuse defitsiit — mis energeetiliselt tähendab, et nende energiaväljas ja tšakrates ei ole piisavalt armastuse energiat, siis kuidas on neil võimalik vastastikku üksteise armastuse vajadust rahuldada?

Kust peab meie partner saama piisavalt armastust, et seda ka meile anda? Kuidas saavad kaks inimest, kellel mõlemal on armastuse defitsiit, aidata teineteisel üle saada armastuse puudusest? Kas siin on üldse mingit loogikat? Ei ole raske mõista, et tegemist ei ole realistliku ootusega. Kui suhet alustatakse ebarealistlike ootustega, siis saab tulemus olla ainult üks: mõlemad partnerid pettuvad suhtes.

Edasi arutletakse, nagu meie kultuur on meid õpetanud, et suhtes on midagi viltu: „Mu partner ei täida minu armastuse vajadust. Midagi peab olema valesti. Kuna ma ei saa partnerilt seda, mida ma vajan, siis peab partneriga midagi viltu olema.”

Nüüd jõutakse suhtefaasi, kus rahulolematust ei ignoreerita, vaid saadakse sellest teadlikuks ning asutakse seda väljendama. Selle tulemusel jõutakse lõpuks otsuseni: „Me peame midagi ette võtma”. Mida siis tehakse? Leitakse raamat, käiakse kursustel või palutakse suhtenõustaja abi. Alustatakse neid tuntud ja kurnavaid vestlusi: „Sa tegid seda! Sa jätsid selle tegemata! Sa paned mind tundma nii, sa paned mind tundma naa!” jne.

Mida me sellisel juhul teeme? Kui me püüame teadlikuks saada oma ebatervetest käitumismudelitest eesmärgiga neid muuta, siis võib sellisest analüüsist kasu olla. Kui mõlemad partnerid on valmis enesevaatluseks ning oma mustrite muutmiseks, siis võib see kaasa tuua arengu. Mis siiski sageli juhtub, on see, et mõlemad osapooled laskuvad nn võimumängudesse, mis on varjatud armastuse maski taha. Sellisel juhul kasutavad nad intellekti, et oma partnerit analüüsida, mille eesmärgiks on sundida teda selliselt muutuma, et ise saaks enda muutmist vältida.

Palun ütle mulle: „Ma armastan sind!“

Kultuur on meid täna programmeerinud uskuma, et armastus on midagi välist — mingi konkreetne tegevus või eneseväljendamise vorm. Kuid mingi ütlus või tegevus ei saa olla armastus. Paremal juhul võivad sõnad ja teod olla vaid armastuse väljenduseks. Kuid kui armastust ei ole, siis jäävad need sõnad ja teod tühjaks. Seks on armastuse väljenduseks ainult siis, kui poolte vahel on armastus. Kui seda pole, siis võib samast teost saada hoopis vägistamine.

Kuna armastus on tunne — energia, mis peab läbi südametšakra voolama, siis selle energia puudumisel ja/või blokeeritusel, tekib eelnevate sammude tulemusena hoopis tugev vastuolu tegelikkuse ja väljenduse vahel. Tegelikult ei vaja keegi meist mitte ütlust „Ma armastan sind!” vaid hoopis kontakti ehtsa armastuse energiaga, milleks pole sõnu vaja. Seni oleme justkui vankri hobuse ette rakendanud, arvates, et väljendades armastust sõnade, lillede või seksi kaudu, toome ka armastuse energia endasse ja oma suhtesse. Kahjuks ei ole see nii — kui ei ole armastuse energiat, siis ei ole ka midagi väljendada — kogu väljendus jääb võltsiks.

Eelöelduga ma ei soovi öelda, et armastust ei võiks sõnade või tegudega väljendada. Kui suhte pooltes on armastus olemas, siis võib selle väljendamine pakkuda suurt rõõmu ja rahuldust mõlemale osapoolele. Kui armastus on olemas, siis saab seda ka väljendada. Kui armastus puudub, siis pole ka midagi väljendada...

Järg: 96. Mehe ja naise suhte eesmärk

Käesolev lugu on osa 30-ne loolisest seeriast nimega armastuse initsiatsioonid: LINK